Tere kõigile, kes kuulavad käbi saadet. Me räägime põlvkondadevahelistes sidemetes, meenutame lapse- ja noorpõlve lugusid, millest mõnigi on saatekülalisele õppetund olnud. Täna on meiega kirjanik Maimu Berg ja kohtunik Juliale Frank ema ja tütar, kelle kui puutepunktide hulgas on muuseas looming. Ema kirjutab näidendi ja tütar lavastab või mängib selles. Nii oli see Strasbourgis, kui Julia töötas kohtunikuna Euroopa Inimõiguste kohtus. Praeguseks on ta prantslasest abikaasa ja kolme pojaga tagasi Eestis ning töötab riigikohtus. Mis asjaoludel sai Juulia juba lapsepõlves emalt hüüdnime, preili paragrahv ja mis roll oli Juulia jaoks isal Vaino vahingul, kellega koos ei ole ta elanud päevagi. Ka sellest tuleb kohe-kohe juttu. Ma olen saatejuht Sten Teppan, kutsun kuulama. Maimu, tere tulemast vikerraadiosse. Tere, tütar Juulia on ka minu rõõmuks kaasas. Tere tulemast. Tere. Ma alustan seda jutuajamist. Mõju täna küsimusega, kui te vaatate üle laua vaadata Juliale otsa, keda te tema silmadesse ja olemises rohkem näete, kas iseennast või Julia isa. No kõige rohkem näeme omaenda ema hoopis hoopis ja nii välimuses on sarnasust kui karakterist, rääkimata. Aga rääkige sellest karakterist nii nagu ema seda näinud on, läbi nende aastate. No ma räägin oma ema karakterist ja siis avaneb ka loodetavasti urea karakter. Ema oli väga nõudlik, väga sihikindel, väga teadlik, mis ta tahab. Mida ta ootab oma perelt, hoidis oma peret nagu kanaema oli väga töökas, omamoodi erakordne inimene. Norris Juliaga. Vanaema, kellest manu praegu rääkis, on teile tuttav. Ja muidugi Elviine tõepoolest oli väga koduarmastaja ja pere eest hoolitseja aga tal oli ka imeilus lauluhääl, talle väga meeldis laulda ja ta on pärit ühest väikesest armsast külast Saaremaalt tagarannast ja ta armastas seal käia tuuri ja neid Mustjala vana Mustjala rahvariideid. Ja kui ma tema peale mõtlen, siis ma olin nii õnnelik, et ma lõpuks ometi, aga tema oli kahjuks sellel ajal juba lahkunud meie hulgast sain endale ka need rahvariided ja mul õnnestus nende riietega ära käia ka lõpuks laulupeol, mis oli minu suur eluunistus ja seal laulda. Ja siis need kaks asja nagu eriti tegid mu südame soojaks. Ma mõtlesin peaaegu iga laulu ajal oma vanaema peale. Nii maimu kui te jällegi vaadata üle laua Juliale otsa ja mõtlete tema käekäigu peale siin elus, siis kas see kõik oli prognoositav mingil moel ka juba lapsepõlves, kuhu ta päriselt välja jõuab selle küsimuse tekst või taust võiks olla siis just see äsjakuuldu, et laul ja laulmine on olnud teie perekonnas tähtsad. Juulia hobidest rääkides näitlemine sinna juurde. Aga ema kommentaar jälle, tulles tagasi alguse juurde, et kas kusagil varakult juba andis endast märku, mis hakkab juhtuma? Ja mis puutub teatris näitlemise, siis mul on ausalt öeldes isegi kahju, et Juulia ei valinud seda eriala. Sest kui ta rääkis esimest korda üldse näiteringi, mis oli tol ajal pioneeride palees seal pandi ja kõik lapsed lavale ja kästi neil mõelda millelegi väga kurvale ja omatehtud pahandused murele. Ja siis nad seal kõik seisis niimoodi sorakil ja siis pärast küsitled, kelle mure oli kõige suurem ja kõik lapsed näitlesid Juulia peale ja Julia, kellel ei olnudki pahandusi, sest oli väga hea pila realisugule oivik oskas ometigi seda pahandust ja muret väga hästi laval kujutada. Tal oli ka teine külg, see, et ta armastas kordaja täpsust ja ma panin talle hüüdnimeks preili paragrahv, aimamata muidugi, tulevikus läheb see päriselt täide. Jah, mulle hirmsasti meeldis koristada ema järel ema tuba koristada ja tema pabereid korda laua nurga peale Leva suruks, käsi toitki veskile ära sorteeritud ja mul olid nad alati sorteerimata ja ma esimesel võimalusel pahverdasin. Jälle kõik segamini. Julie, kui te ise püüate ennast kõrvalt vaadata, siis kui palju teil on pragmaatilist mõtlemist olnud oma valikute tegemisel, kainet kaalutlemist? Ma arvan, et nii päris ei ole olnud, sest Eestis ei teatriasi, see on. Ma nüüd mõtlen lapsepõlve peale, siis ma tegin ju kodus igasuguseid kontserte ja selles eeskavas pidi olema siis kohustuslik komponent klaverimäng, mida ma muidugi üldse hästi osanud, aga mingi klimberdus laulmine siis üks tants, luuletuse lugemine, veel heal juhul omatehtud luuletus, viktoriin, Mälumäng, kus siis osalesid kõik pereliikmed. Ja muidugi näidend. Kulminatsioon oli etenduse lõpuks värav ütlesid, nüüd võiks minna vaikselt ikka televiisorit vaatama aga üldiselt nad pidasid vapralt vastu ja siis oli mul veel ka külalisteraamat, kuhu kõik pidid kirjutama ja oma kommentaare andma sellele, nii et sellest võis tõesti järeldada. Ja see ei ole kuhugi kadunud, ega ma ju emale tänu tegelikult sain käia väga paljuga niisugustes kohtades, kuhu võib-olla iga laps ei sattunud, üks selleks oli kindlasti kuku klubi. Ja Kuku klubis kohtusin juga nende näitlejatega. Ja praegu ma mõtlesin tao, et kuidas ma ei osanud seda sel ajal nautida. Ma istusin ühes lauas, Andrus Vaarikuga näiteks või, ja nii edasi ja edasi ja edasi ja aga minu jaoks olid need kõik selliseid, kas nad suitsetasid või need rääkisid hästi valjult vene töid palju või sõid palju või ja, ja ma olin väsinud, ma tulin koolist, ema tassis mind sinna kaasele koju läksime, mõtlesin, saaksime ometi koju ja siis ma mõtlesin, kuigi mulle väga meeldis näidelda, et aga selle näitlemise juurde äkki kuulub see pool ka, äkki see on nagu niisugune kohustamis ma pean pärast või proovi või enne etendust või mis iganes pidi istuma niimoodi kuskile suhtlema inimestega, mis on iseenesest ju tore, et ma ei tea, miks ma seda nagu kartsin, et ma kartsin, et äkki äkki vot sealt võib-olla lõi see pragmaatiline pool, et mitte mitte nagu univert, et selle enda ülalpidamises, aga, aga võib-olla lihtsalt see, et ma seda lava lavaelu oleksin nautinud, aga võib-olla see lavatagune elu, ma kartsin ka igasuguseid lavataguseid intriige. Aga täiesti asjatult, sest ükskõik, mis erialal sa oled ega see intriigides pääse. Et paraku on nii, et, et ükskõik, mis eriala sa valid, kui sa oled tugev ja tahad kuhugi jõuda ja hästi oma tööd teha siis ikka sul on vaja paratamatult kellegiga vaielda, olgu siis sisuliselt või, või mingites muudes küsimustes, et päris niimoodi ka ei saa, et et midagi sellist ei ole, aga nii ta läks. Aga nüüd Maimu, teie lapsepõlvekui, te panete oma esimesed mälupildid ritta siis millega ja kellega seoses need? No esimene mälupilt on emaga seoses ja tuleb välja, et päris varasest noorusest kuskil alla kaheaastasena käisin emaga koos pildistaja juures. See ateljee oli juba niivõrd suur elamussaraid, klaasist laed ja mis seal kõik olid ja ema sõbranna oli fotograaf ja mind pandi mingi tooli peale seisma. Üksinda. Aga ma olen füüsiliselt väga arg inimene olnud lapsest saadik ja ma kartsin seista tooli peal, mõtlesime, kukkun sealt alla seisangi seal pildi peal niimoodi ebalevalt kuidagi ja arvasin, et noh, ma võin, seal oleks kolm, kolm pool, aga aastaarv on pildi taga ja räägib sellest, et ma ei olnud vist kaheaastanegi veel, nii et, et kuidas ma võin seda mäletada, ma tõesti ei tea, aga nii on. Ja keegi pole rääkinud mulle ka ju sellest, et ma kartsin, nad ei teadnud ju, et ma kartsin. Kui te võtate oma kodule vanematele, siis mis olukorrast nad teile kõigepealt meelde tulevad? Tuleb mulle meelde minu kodu, mis oli Tallinnas kesklinnas palju asju tuleb meelde järsku praegu, kui te küsite, tuleb meelde mulle see suvi enne küüditamist. Ma olin sel suvel kolmeaastane. Mul oli kolm mängukaaslast, õieti kaks, kaks väikest, üks minuvanune, teine natukene vanem tüdrukut ja nendel oli suur vend, kes meid, tüdrukuid kogu aeg kiusas. Ja see perekond küüditati 49. aasta märtsis ära. Ema ja isa istusid mul tol ajal terve üleval riietes, ma ei teadnud, aga nemad ilmselt midagi teadsid. Ja hommikul räägid, et vaat, küüditati ära see perekond meie majast. Ja mul oli nii hea meel, et Peeter viidi ära, kes mind kiusas. Esimene emotsioon sellega seoses täiesti uskumatu. Hiljem muidugi ma parandasin ja korrigeerisin oma seda suhtumist, aga mu isa oli sõjainvaliid. Ta tuli vigasena tagasi sõjast. Ma olen sellest ka kirjutanud, just ilmus see näidend, kus ma sellest kirjutan tema päevikute põhjal. Ta oli väga intelligentne, tõeline härrasmees, väga kena, välimuselt hea omamoodi vastanud minu niisugusele ratsionaalsele emale ja võiks arvata, et see tekitab kodus palju pingeid. Aga vastupidi, meil oli väga sõbralik kodu. Mitte kunagi, ma ei mäleta ema ja isa tülitsemas mitte kunagi ka et minule oleks väga palju ülekohut tehtud ja ma väga halb laps ka ei olnud, aga ikka üht-teist pahandust tegin. Ja üks asi on mulle küll meelde jäänud, armastasin hirmsasti väljas mängida teiste lastega. Tore seltskond seal õue peal ja ma ei tulnud kunagi tuppa, kui ema kutsus. Ja ükskord ema vihastas, niiet ta tuli välja, tal oli kasevits käes ja tal oli mind vastu sääri nii valusasti ja kõigi ees ja mul on nii meeles need teiste laste näod, mis olid ühtpidi kaasatundvad, teistpidi parastavad, kolmandat pidi ehmunud. Ma sain aru, et midagi väga paha on juhtunud. Aga tuleb tunnistada, et ega see mind ei parandanud kahjuks. Selle küüditamise teema jätkuks. Ilmselt olite liiga pisikene selleks, et, et sündmuse tähendust ka oma vanemate osas tunnetada või aru saada sellest või märkasite te nende olekus veel ärevust või teadmatus. No meil oli ka selles mõttes vastuoluline perekonda, et isa oli mobiliseeritud punaarmeesse noh, nii nagu neil mobiliseeriti 41. aastal koheselt augustikuus et ta oli sõdinud nii-öelda õige poole peal. Aga ema, kes oskas saksa keelt, oli töötanud sõja ajal saksa ajal sakslaste juures. Ja ema rääkis, et kui ta sel ajal kuskil just enne küüditamist läks üle tolleaegse võidu väljaku ja seal oli reproduktor ja reproduktoristori hüütud, et surm saksa okupantide ja nende käsilaste, siis ta tundis ennast käsilased, kes on mõistetud surma. Ja sellepärast meil kodus ei teatud, kumb pool jääb nii-öelda peale, et kas viiakse ära ema üksi jääks ära isa ja ema või evida kedagi ära ja juhtus nii, et ei viidud kedagi ära. Mida üks noor preili Tallinna kesklinnas, tõsi, sellest on palju aastaid möödas, siis oli, kesklinn on teistsugune, aga ikkagi. Teha sai, missugused olid seal võimalused. No kui ma päris väike olin või noh, niisugune eelkooliealine jaga kooli alguses, siis meie ümbrus oli varemetes ja varemetes, loomulikult töötasid vorstivabrikud ja lastest tehti seal vorsti, nagu legend rääkis. Et siis eriti selles vorstitegevuse hirmus kippunud. Aga meil oli ka lähedal üks väga ilus park, kus me käisime palju mängimas, isegi suusatamas ja liivakastid olid seal igasuguseid muid huvitavaid asju ja tüüpe ja suuri koeri ja mida kõike ja, ja, ja ma ei tea, mis, mis pärast, aga selles õues, kus me olime seal, kui natukene Maases sonkisid, siis tuli välja igasuguseid huvitavaid nõude kilde imeilusad portselannõud, kus kõik sina olid saanud, ma ei tea. Mis järjel teie pere oli sõjajärgsetel aastatel? Me ei olnud väga vaesed, aga muidugi rikkusest oli asi kaugel. Ja ema majandas seda asja niimoodi, et kui raha oli, siis me sõime hästi ja mõnikord ostsime ka üht-teist majandus, seda elu lõpuni, kui tema majandada sai. Ja siis, kui enam ei olnud, siis oli üks toit, meil näiteks sööd, keedeti kartuleid, tehti sibula, Solved, sibul lõigati tükkideks, sibul mugul lõigati tükkideks, pandi soola ja vett ja, ja siis kastsin kartuli sinna sisse, sõime seda. Läksime emaga turule keskturule ja käisime selle kõik läbi ja ema ostis igasuguseid asju ja ükskord ta tahtis osta mädarõigast ja siis ta küsis selle müüja käest, et kas see on ikka piisavalt kibe ja andis talle suure lusikaga. Siis ta valas pisaraid oli tõesti piisavalt kibe, ta oli üldse väga nõudlik ja väga selline proua daam, et ta, kui ta käis kuskil, siis ta teadis täpselt, mida ta tahab ja ta ei jätnud ka seda enda teada, vaid ikkagi kaubamajja kolida. Ja seal ei olnud eriti kleit saada, ta sai aru küll, et lihtsalt ei ole, aga ta läks müüja juurde ja kus teil siin palun, siis kleitide osakond on. Kui ma kasvatan vaimu, sõna kasvatamine, kas teie jaoks seostub sellega miskit oma kodu kontekstis oma vanematele mõeldes? Ma arvan, et noh, kogu kodu oli nagu kasvatav õhkkond paratamatult, sest seal ma ju kasvasin, aga et mingit erilist kasvatusmeetodid keegi oleks kasutanud mõne koha pealt läksid emal ja isal arvamused lahku, ma mäletan. Kõige kehvem aine mul algklassides oli ilukiri. Ma sain siis ükskord etteütluse niimoodi kirja eest kaks ja kõik muu viis. Ja siis ema ja isa hakkasid vaidlema isad missest kirjast, peaasi et kõik inimene teab, mida kirjutab, oskab kirjutada juures endal tal ime ime imeilus, korrektne ja aga ema ütles, et kuidas nii, et see kiri, et see on ikka nii tähtis inimene on ju lohakas, kui ta nii koledasti kirjutab ja mina jätsin meelde selle, mis isal ja mina. Mina olen ka peale, noh nagu edasi. Kas te enda lapsepõlvest nutmas mäletate? Tuleb meelde üks seik koolist, kus. Me kirjutasime niimoodi paberi peale roppe sõnu keerasime paberi kokku ja jälle keegi kirjutas siis järgmine, kirjutas järgmine ja lõpuks jõudis minuni ja mina kirjutasin ka ja siis tuli õpetaja, haaras selle oma kätte ja hakkas uurima. Kogenematu no siis tekst, mida õpetada rääkis, oli muidugi üsna karm. Võib-olla oli talle ka natuke üllatav, mida niukseid sõnu üldse tean. Ma täpselt ei teadnudki, mis tähendus ja siis see pani mind küll luta, mäletan, ma nutsin terve selle tunnimis, õpetaja, minuga riides. Teismeliseiga oli teie moodi, missugune. Küllalt raske, Graz keeruline, väga vahelduvad suhted sõpradega ka sõbrannadega on ju nii, et RK seal jäetakse maha ja armutakse ja, ja petetakse ja, ja kui sul on keegi lähedane sõbranna ja ta siis leiab omale teise sõbranna, siis see on väga valus. Niisuguseid asju juhtus minuga ükskord ja ka ma ise olen käitunud teiste tüdrukutega, nii et olen leidnud uue sõbranna jätnud eelmise sinnapaika, et et need olid naguniisugused ajad, kus sa kujunat? Noh, selleks inimeseks, kes hakkab juba suhtlema, siis ka tulevikus nii-öelda vastassugupoole ka kõik see nagu mingi harjutamise aeg ja selles harjutamise ajas tuli valusaid momente. Ja võib-olla sellepärast hilisemas elus ma olen olnud palju arglikum ja suhete loomisel väga ettevaatlik. Et see mõjutas teismelisi ka mind niimoodi. Ma ei tea, kas kirjanike puhul on nii, et nad otsustavad ühel hetkel ära. Ma nüüd hakkan kirjanikuks või jätan konkreetne moment mil me saame öelda, et nüüd see siis juhtus. No minul oli niimoodi, et kui ma viiendas klassis kirjutasin ühe bändi tahvli peale pilte kästi kirjeldada, mis seal pildi peal näed ja niisugune jutukene. Ja siis õpetaja luges selle ette, ütles, et see on nii hea juut ja kuidas sa ikka selle kirjutasid ja ta ta siis mul käis esimest korda elus peast läbi mõte, et võib-olla minust saab kirjanik, sest meil Ma õppisin Tallinna praeguses Ühisgümnaasiumis kahekümnendas keskkoolis. Ja seal käis aeg-ajalt ikka kirjanike külas ja meil oli kirjandusõpetaja keskkooli osas küll Salme Kimask, kes oli olnud NATO liige ja, ja no niisugune täiesti eriline õpetaja muidugi. Meie kirjandus haridus oli tunduvalt suurem kui keskmisel keskkoolil nendel 60.-te alguses. Aga ma siiski veel ei mõelnud, et mingi kirjaniku ja nii. Aga ma just nüüd kirjutasin sellest, kuidas ma 68 lõpetasin, just ülikooli. Olin tutvunud Vaino vahinguga, kavatsesime abielluda ja ma läksin üle Vabaduse väljaku. Ja äkitselt mulle tuli niisugune mõte, et minust saab kirjanik. Ma olin kirjutanud ainult paar jutukest, lihtsalt ma ei tea, miks. Järsku treenib selline mõte ja ma olin juba küllalt ju, kus on kaheksa, mis siis olin 23, kaks läks mööda 20 aastat, kui mul siis esimene raamat ilmus vahepeal unustasin selle ära, et ma tahtsin kirjanikuks saada veel basaalkirjas. Julie, kas te olete kunagi emaga rääkinud sellest, miks see, kuidas nad kohtusid teie isaga, mis lugu seal taga oli? Ja ikka on sellest räägitud ikka, lapsed ju paluvad niisuguseid asju mulle omale, pojad paluvad ka mõningaid asju kohe mitu korda rääkida, mälestusi noorepõlvest, ise, nii armas ja nii tore ja siis ja Ülikooli kohvik ja, ja see on kõik, kõik on talletatud ja mitu korda räägitud ja. Mis sai otsustavaks tookord siis, et see tutvus sündis? Läksin sinna ülikooli kohvikus oli küünlavalgusõhtu, istusid seal noored inimesed pika laua taga ja ma jäin ahju kõrvale seisma vaatama, et kus oleks vaba koht, kuhu istuda. Selles pikas lauas oli mul paar tuttavat ka, kutsusid oma juurde ja seal istus üks sünge näoga noormees, vaatas mulle väga vihaselt otsa niimoodi. Ja kuskil kaugemal ja natukese aja pärast istus ta juba minu kõrval. Ta vahetas ära koha ühe tütarlapsega, kes minu kõrval istus ja vaatas mulle vihaselt otsa, pani mulle paberi ette ja andis sulepeadest. Teie nimi, aadress, palun. Alandlikkust kirjutasin üles. Missugune instinkt ärkas, kas mingi hirm ka? Kirjutasin selle üles ja siis ta murdis selle kokku, pani põuetaskusse väga kena ja saatis mind koju ja sellest ajast me kohtusime iga päev. Tore oli selle nime aadressi puhul see, et minu neiupõlve nimi oli maimu seping ja tema oli Vaino Vahing, eks ole siis et tema teadis juba seal naljakas, aga mina ei teadnud üldse, kes ta on. Ja kui ma siis oma sõbrannalt, kes, kes teadis lahingut Vainule olid ilmunud vist esimesed jutud nooruses ele. Vaino Vahing ja ma ütlesin, ja mis siis, kuidas ütled, mis siis loe ja ma ei olnud neid lugenud, siis ma lugesin ja ehmatasin ära muidugi, sest need olid nii omapäraselt jutud. Nad ei olnud kokkuvõttes väga kaua koos. Ei olnud jah, kuidas võtta tegelikult ja peaaegu surmani lähedki isa surmani, olite koos? Vaimses mõttes vaimses mõttes on kindlasti hea, hea, et muidugi ühine tütar ka seobi aga sõltusime ka teineteisest vaimselt külma, ma arvan küll. Ja kui alguses oli nii, et Vaino kirjutas väga palju minust. Igas jutus oli ikka ära tunda läinud vastupidi, mina, kes ma lubasin, et ma ei kirjuta kunagi temast. Olen nüüd kirjutanud juba raamatu ja näidendi. Mis oli siis öö või päev, mida kujutas endast aeg, kui Julia sündis? Ja see oli niisugune. Kui räägime ööst, siis oli tõepoolest öösel juhtus siis minu käest, küsis sünnitusarst, või kes keegi seal niimoodi, et kas te soovite, et teie abikaasa tulete juurdlasest, kuna Vaino oli arst, siis ta oleks võinud. Ta oli olemas, aga ma teda enda juurde sina ei tahtnud, sel ajal ei olnud sega kombeks, ei kujutanud üldse ette. Ja mul ei olnud ka mingit kogemust sünnitamisega ju. Mis seal ikka läks ruttu ja. Väga toredad naised olid seal palatis, mõnega suhtlesin hiljemgi veel. Ja kõigil meil oli vähe rinnapiima alguses. Aga ühel proual oli seda nii palju, et kõik te käisite, kardame tema tissima ammu-ammu ja nad olid õlleliks. Jälle sai sihukese kitavalerina kuskohast nimi oli ja see oli omamoodi asi. See oli niimoodi, et tuli meile küla Runnel. Meie olime väilaga kindlad, et meil sünnib poeg ja pojale oli nimeks mõeldud Carl Gustav Jungi järgi, eks ole. Ja üldse kuninglikud, nimelt tuli siis Runnel ja ütles, et et temal sündis tütar. Aga nime veel ei olnud. Ja siis aga mis sa tütre nimeks paned, mõtle, võib ju sündida ka, tütar vaatas ta mulle õudusega otsa. Siis ütles Runnel, et ma panen Anett Anette, et minu vanaema, Jeanette ja muidugi süttis vastav lamp ja ta ütles, et aga minu vanaema liulia. No Runnel pani tütre nimeks Pille. Vanaema. Jõulia päris oma hetked, mis silme ees jooksma hakkavad, kuhu need viivad, kellega seoses, mis võiks esimene mälupilt olla? Ma arvan, et minu vanaisa minu siis emapoolne vanaisa, ema, isa Helmut, Helmut seping, kes oli minu tõesti tõepoolest, ma ütlen kohe minu lapsepõlve parim sõber, kes mul olid poja nimeks, mistõttu sai eks kõik needsamad asjad jah, et vanaisa järgi poja nimeks sai ka Oscar Helmut tõepoolest, ja et tema oli mulle ääretult sümpaatne ja, ja meil oli väga-väga hea läbisaamine, oli ka minu esimene õpetaja ja ta hoolitses minu eest väga hästi ja rääkis minuga ja, ja, ja kõik, see oli kuidagi niisugune tasakaalustaks võib-olla natukene seda väga tugevad, et naispere oli naisrolli, mis oli vanaema Aili, mis oli nii vanaema kui ema poolt ja ja, ja tema selline rahulik ja väga sügav käitumine on mulle tõesti meelde jäänud ja kui siin ennem oli, et mis on vapustanud kõige rohkem või kus, kus on on olnud siis minu jaoks see oli muidugi tema lahkumine, tema, tema surm b millest on ka kirjutanud jällegi ema ühes näidendis näidendis vanaisa, mis põhinebki sellesama vanaisa väärikutel, mida ta pidas sõja ajal. Ja siis ma tõesti tundsin, et kogu see senine maailm lihtsalt lihtsalt vajus kokku ja, ja see oli see, see nute, see esimene mälestus ja mis jah, kahjuks kahjuks lõppesele nutuga aga unustanud ma ei ole oma vanaisa kunagi. Kas see on midagi niisugust, mille puhul lihtsalt aeg ikkagi parandab haavad ära ja vaikselt elu läheb tagasi rööbastesse. Kuidas laps suudab päriselt lahti mõelda või endale selgeks teha, et, et noh, see on elu osa, nii läheb. Ega ei suudagi, ma mäletan, et ma mõtlesin, kui mu vanaisa lahkus, et iga kord, kui ma joon teed, et kui ma võtan tassi ja kui ma joon teed ja, ja kui ma hakkan CDd lõpetama ja, ja sealt hakkab juba tassi põhi paistma, et siis ma mõtlen, et vanaisa peale, et ma kuidagi nagu näen teda või, või noh, niisugused mõtted olid. Ja tõepoolest see siiamaani ma mõtlen selle peale ja, ja nagu öeldakse, ja seda on ju ka mõeldud. Et inimesed elavad edasi. Nii kaua, kui on neid inimesi, kes teda mäletab, inimene elab edasi. Ja, ja selle tõttu ma olen ka väga palju ise rääkinud oma lastele oma vanavanematest, just ka isapoolsetest, kõikidest vanavanematest, kellega mul õnneks oli võimalus kokku puutuda ja just selle mõttega, et isegi kui nemad ei ole kohtunud nendega välja arvatud, siis jah, selle, selle minu ema emaga, aga nad olid väga väikesed vanemad pojad, kui, kui ta suri. Et siis vähemalt see jutt ja need mälestused lähevad edasi põlvest põlve. Millisena te oma lapsepõlvekodu mäletate? Väga helgena, väga armsana, väga soojana, väga toredad ja ometigi see oli kesksügaval stagnatsiooniaega nõukogude aega õismäel. Selline ma olen mägede laps, ikka naer kolmandal korrusel, see ei olnud küll päris kõrgel tipus kusjuures muidugi sellega tuleb mul meelde, oli see, kui nüüd rääkida emasta natukene lapsepõlve juurde, niisugune huvitav seik, et et minu kirjanduslikult väga vahva ema oskas ka väga huvitavaid lugusid rääkida. Näiteks ütles ta, et kui liftiuksed avanevad, siis võib kukkuda säält väljaski leit. Ja sellega kaasnes see, et väike tüdruk keeldus lifti minemast. Ja, ja kuna meil olid sugulased, kes ei elanud mitte kolmandal, vaid kaheksandal korrusel ja kuna see väike tüdruk ei tahtnud üksinda sinna minna, siis see, see fantaasiarohke ema oli sunnitud tüdruk ronima kaheksandale korrusele mööda treppe Mustamäe. Või siis näiteks teine näide oli selline, et need lähevad järjest jubedamaksed. Suvitasime Saaremaal ja seal oli üks vana maakelder. Ja siis ema ütleb, et selles keldris kuna osis tükk aega, läks aega, enne kui ma julgesin seal keldri läheduses rääkimata sinna sisse minemast põlvkondade vahel kunagi vorstivabrikut kättena, järeltulevale põlvele, ahelaga ta, ta oli ka teiselt poolt väga, pehmelt pooled, et, et uinutes mind eesti luule antoloogia, aga et see on ka midagi väga silmapaistvate ja see oli väga hea võimalus, kuidas lõpuks ometi minust lahti saada, õhtul magama ja eesti luule antoloogia, lugesin luuletusi, juba laps magas nagu kott, midagi meelde ka ikka keha meelde ja, ja siiamaani on see mind mõjutanud, et kõik need niisugused vaimsed tegevused, näiteks kui sa panid Vivaldi aastaajad, siis oli niisugune vinüülplaat, eks ole, plaadimängija. Ema pani selle plaadi mängima, ütles, et nüüd me hakkame kuulama, kõigepealt on kevad ja nüüd me mängime roomad sellel aastaajal, et mis me teeme kevadele, väiksed pojad ja siis sügisel suvel, kui on kuiv, siis me otsime juua ja fantaasiamängud ja me tantsisime siis selle muusika saatel. Et või hästi, palju me jalutasime, meile meeldis tohutult jalutada ja kaasustes üksikutes kohtades, kus õnneks meiega midagi juhtunud, aga vanaema oli alati shokis, kui me ütlesime, et kus me kõik käisime. Tol ajal ehitati õismäele loomaaeda, seal oli üks niisugune plaan, puuplank see langus ei lööks, siis on suur au mitte nii suur, et meie oleks sealt läbi mahtunud, aga me mahtusid, mis sealt vaatama seal teisel pool planku, siis juba selles valmimas loomaaias oli siis pursktiiger ja meie käisime emaga seal Veskimetsas jalutamas. Ei läinud mitte sinna loomaaia poole, ametlikult vaatasime läbi planguseda tiigrite, suhtlesime selle tiigriga või siis me jalutasime kuskil Harku järve ääres, tegime jalutuskäigu ümber Harku järve ja seal oli üks individuaalmaja nomissari. Gene ju tekitas igatsusi kohe, kui sa seal Õismäe korteris elasid ja seal maja õues oli üks koeraga Se koeri olnud eriti õnnelik, seda ikkagi ta oli aias ja deliketis ja ja siis ta vaatas niimoodi siin igatsevalt joonistavalti, siis ema hakkas seda nimetama vabaduse koeraks ja siis nagu niisugused lapsepõlve mälestusi ja meil olid subjektid Ede külastada ja me rääkisime palju. Tema on mind alati võtnud endasugusena, et kunagi ei ole mingisugust lapse keelt minuga rääkinud, alati on oma muredest, rõõmudest, minuga kõik jaganud, arvestanud minuga nagu täiskasvanuga, ma olen sellega kiiresti kaasa tulnud. Ja, ja siis me rääkisime palju. Me kõndisime värskes õhus. Talvel suusatasime Harku järve peal, kui jää kandis, nii et sai suusatada, nii et kõik sellised väga ilusad mälestused. Kui emale mõtlete ja nendele lapsepõlveaastatele, kas karistus kui selline oli teie kodus mingil moel teema, kas seda tuli ette ja kui, siis mis vormis? Ma mäletan seda, et ükskord vanaisa ja seal oli väga korralik, ilusti kirjutas laudjate, tegi palju tööd seal ja mina mängisin ja mailiselt mängisin iseseisvalt, mul olid oma fantaasia, et mul olid kõik omanikeks mängulinnad ja, ja asjad. Ja ma mängisin rahulikult, aga siis mul hakkas igav ja ma tahtsin temaga tegeleda ja aga ükskord Ta ei saanud minuga kohe tegeleda, sest tal oli vaja see mõtte ära lõpetada, mida te töölaua taga ja siis ma teda patsutasin niimoodi õlale, aga nagu natukene noh, niimoodi patsutamise löögi vahepeal nõudsin tähelepanu väga palju valju häälega ja siis ma mäletan, kuidas ta pööras ümber, vaatas yles, lanke ütles ohoo. Et kedagi sellist kõnnib üleval, nii kõvasti, krohv on tulnud ja kukkunud mulle siia õla peale. Sest noh, et ega sina ju ometigi intelligentne väike tüdruk ei tee niisugust asja. See läks mulle nii südamesse. Pärast seda, noh mul ei tulnud üldse mõttessegi, et ma võiks kedagi lüüa või olla vägivaldne või midagi oma tähelepanu niimoodi nõuda. Minu jaoks oli see nii suurematele ideed ja minu jaoks oli see niivõrd kuidagi noh, püha või õpetlikke. Vanaisa lähenes sellele asjale selliselt, et ta ei läinud niimoodi banaalse, ütleme mis sa siin tööd ja laps ei tohi lüüa või karistuseks mine nurka või midagi nii, vaid ta lihtsalt nagu aga lahendas selle olukorra niidiga, sina ju ometi seda ideed, mul oli piinlik. Ma olin ka hea laps ja üldiselt, et ega mingit pahandust. Milleks teha pahandust, see toob kaasa igasuguseid jamasid, võib-olla siin nagu see kohtuniku asi juba mängis rolli. Ma jään pahandust, teen, et ma sain ju ka teistmoodi elust läbi. Et selles mõttes mul ei olnud nagu mingeid probleeme. Mind ei pidanud ka karistama, et ükskord jah küll ema viskas mind tahvlilapiga, sest ma lihtsalt ma ei osanud mingit asja kirjutada, mida mängu ema oli harjunud, ei saanud aru, et, Ema oli harjunud sellega, et ta väga varakult, kes, eks ole lugema ja kirjutama ja mina tulin, võib-olla hiljem jõudis see kõik minuni, aga kui jõudis ikka, jõudis. Kas need lapsepõlveaastad õismäel, kas teie pere olite teie kahekesi? Ema ja tütar? Me me olime nelja Me olime neljakesi minu isa, ema ja meie elasime koos. Aga isa selles mõttes temaga koos ei ole sa elanud kunagi misside teil päriselt läbi elu siis oli teie vaates. Minul oli temaga väga hea side kogu aeg ja kõige rohkem on ta mind mõjutanud või üks väga olulisi mõjutusi on olnud see, et tema on alati läbi aegade väärtustanud haridust ja ta on öelnud, et kõige parem investeering, mida sa teha saad on investeerida haridusse. Ja mitte ainult, mind oleks pidanud keegi utsitama see, et ma keskkool niikuinii, et ma lähen ülikooli õppima, see oli mul täiesti selge iseendalegi. Aga see andis nii palju jõudu juurde ja moraalset tuge juurde. Kui ma teadsin, et ka minu vanemad seda väga väärtustavad ja kõik edasi õppimised, ükskõik, on olnud need siis Saksamaal või vahepeal Ameerikas või kus ma igal igal pool olen käinud, et isa alati toetas neid ja ütles ja, ja kõik see niisugune teadustöö ja, ja käis minu ettekandeid kuulamas, kui ma juba hakkasin ettekandeid pidama ja, ja kritiseeris vahel minu artikleid või sõnavõtte, erialasid, et see oli jälle seesama vaimne side, et see oli väga-väga oluline, et see on mind saatnud ja, ja sellest on olnud väga palju õppida, et üldse austada kultuuri, austada kirjandust, austada võib-olla ka inimesi, kes on teistsugused, kui sina. Kas kusagil juba näiteks teismelise eas või natukene vanemana, kui ta ikkagi nii-öelda jagate matsu kas te vahel nägite ema silmis mure või raskuse hetke ka või? Ma jagasin matsu väga varasest lapsepõlvest, sest et see olukord oli teistmoodi võib-olla kui paljudel klassikaaslastel ja ma jagasin matsu nii-öelda ka juba sellepärast varases lapsepõlves, et et esiteks ma ei käinud lasteaias, ma olin kodune laps mis oli väga eriline, sest minu vanaema oli kodus ja minu vanaisaga tol ajal ma käisin küll lasteringis kaks-kolm korda nädalas ja seal ma õppisin siis teiste lastega kokku puutuma, joonistama ja, ja, ja laulma ja tantsima ja nii edasi luuletusi lugema. Ma väga vara sain aru, kui tähtis on see perekond, mis mul on ja, ja muretsesin alati, et need vähesed, kes mul on lähedased, nemad kokku hoiaksid ja nemad terved ja tublid püsiksid. Ema oli uskumatult tubli. Muidugi ma mäletan neid õhtuid, kui ta vahel ka tahtis lõbutseda ja läks välja ja sättis ennast ja panin ennast ilusti riidesse, ta käis alati väga hästi riides, sest minu vanaema õmbles väga ilusaid riideid ja kudus, väga häid kampsuneid ja igasuguseid töötasid moemajas. Muidugi, ja, ja, ja, ja siis ma mäletan neid õhtuid ja ma mõtlesin, et noh, jälle ta läheb ja mina jään siia koju ja aga üldiselt valdavalt ei mäleta, et ma oleks talle oma südames mingeid etteheiteid teinud, et ta ei saanud alati minuga olla, sest meil oli väga hea tasakaal, vanaema oli rohkem see niisugune kodu, materiaalsem pool, vana isalise vaimsem pool ja ema oli siis nagu sõbranna, et kui tema ilmus, siis oli see kõrghetk, siis me läksime koos jalutama, kuulasime koos muusikat. Ja vanaema oskas ka väga hästi mind lõbustada, et mul oli väga selline omapärane lapsepõlves, mina ei tohtinud väga palju õues mängida, ega mul ei olnud, võtke seal õismäel õues kuskil eriti mängida ja vanaema tassis mind kaasa igasugustesse kohvikutesse. Aga kas te seda aega mäletate, ma kujutan ette, ühel hetkel saabub teismelisena või natukene pärast seda mille teie läksite välja ja oli tunne, et äkki ema ei peaks kõigest teadma. Vot selle asjaga oli niimoodi, et seda ei saabunud kodus, kuna esiteks ma läksin väga vara õppima Ameerikasse vahetusõpilasena ma olin just saanud 16 ja ma olin aasta aega kodust ära. Ja teiseks, kui ma tagasi tulin ja keskkool Eestis ära lõpetasin, siis ma läksin õppima ülikooli, mis asus Tartus ja mitte Tallinnas, kus oli meie kodu. Nii et ega ema ei teadnudki siis, et kus või millal ma koju kodust ära lähen või peole lähen või mis minust saab. Aga ta usaldas mind, meil oli niisugune hea usaldusvahekord siis vahel, kui me ise väljas käisime, koos peeti meid sõbrannadeks. Kui ema. Sõbrannad, eks. Rivistati tänaval ja niimoodi, et, et selles mõttes ja ma olin veel kord, ma olin väga korralik niisugune nagu seltsi toimikusi Kontlik tüdruk, et et selles mõttes ma ei mäleta ka, et mul oleks üldse mingisugust niisugust teismeiga olnud, kus ma oleks. Kui me see usbremosin, siis ma olin mingi kaheksa aastane, aga tol ajal pidi nii-öelda ukse prõmmimine, siis ma neid ei prõmminud. Võib-olla see tuligi sellest, et ma lihtsalt algul läksin kodust ära ja kui ma sinna koju siis vahepeal tagasi tulin, siis ma väärtustasin seda kodu, et kui mõnus, et ma saan tuua siia oma musta pesu kotti ja visata rahulikult pikali diivani peale. Ja et noh, näiteks Ma arvan, ma olin kuskil 13. Et teised tüdrukud tegelesid poistega ja käimisega võib-olla ja eneses mingit kaustikud, kuhu nad siis kirjutasid igasuguseid asju ja ja mina andsin välja ajakirja. Andsin hoopis välja ajakirja, mille pealkiri oli Jemm ehk siis J-M, mis tuleb siis Juulia Elviine Maimu tolleks ajaks oli meid jäänud siis kolm naist, kolme põlvkonna naist koju. Ja see ajakiri siis ilmus kord kuus. Ta sisaldas siis igasuguseid rubriiki, alates tervisest. Tema töötas Emajõe ajakirja teeme siis ja, ja, ja ma sain isegi siluetis poseerida, et ma olen isegi olnud mannekeen. Et minu eluloos on ka selline seik tänu emale muidugi. Kuidas nii, juuli, et te olete sattunud päris palju õppima välismaale ja eriti see kuueteistkümnesena Ameerika ühendriikidesse, see pidi olema, kas kaheksa 90.-te algus siis ei olnud välismaal õppimine midagi tavalist, see pidi olema väga eriline võimalusi valinud. Ja see oli väga eriline võimalus, see oligi ka jällegi isa kaudu saime tuttavaks ühe prouaga Ilvi jõe kännoniga, kes on Eestis sündinud, aga läinud põgenenud Eestist ära ja jõudnud siis Ameerika ühendriikidesse ja seal väga aktiivselt tegutses selle nimel, et Eesti saaks vabaks uuesti. Et Eesti noored saaksid sellise hariduse, nad, nad avaldaksid oma silmaringi seal 90. aastal, kui ma tagasi tulin, siis Eesti taasise. Me käisime Leningradis, tolleaegses Leningradis konsulaadis saamas Juliale viisat, passi ja konsulaatori kinni ja me siis tiirutasime seal konsulaadi ukse taga ja üks härrasmees tuli ja küsis, et mis teil on ja me tahaksime. Ja konsulaat on kinni. Ja siis ta lasi meid sisse, tuli välja, mõtlesime konsuli peale ja loomulikult hakati seda viisat kohe korraldama ja küsiti, et kus te ööbite Leningradis ja mina ütlesin, ööbime selles rongis tagasi Tallinnas. Siis tegid selle viisa poole päevaga valmis ja need ajad olid veel sellised, et me ikkagi allusime Nõukogude värgile. No ma olin ennem küll käinud Saksamaal Ida-Saksamaal, ma olin käinud ka Soomes ja, ja Soomest nii-öelda sõitsime illegaalselt või tegime reisi Soome sõpradega Turust, Turu-Stockholmi läänemaailmale. Päris võõras ei olnud. Te olite ikkagi banaani oma silmaga näinud mitte ainult televiisorist? Banaani, ma olin oma silmaga näinud Eestimaa pinnal, ma olin banaani näinud oma silmaga Saaremaal tagaranna külas sest tagarannas olid kaks nõukogude armee sõjaväebaasi. Raketibaasi juures oli kauplusmide nimetis rahvakeeles metsapoeks ja sega. Oblus teenindas Nõukogude armee ohvitsere ja sõdureid. Ohvitseride abikaasad olid seal müüjateks ja sinna toodi kaupa tsiviilelanikud. Külaelanikud võisid ka sinna kauplusesse kahel korral nädalas minna. Nad ootasid väga kannatlikult, kuni kõik sõdurid, sõdurite-ohvitseride prouad, ohvitserid kõik oma kauba ära ostsid. Ja kui õnnestus, siis jäi sinna järele ka näiteks banaani ja rohelist banaani, mille siis me ime koju ja ootasime natukene aega, kuni ta kollaseks ja siis teised lapsed tulid kõik vaata, mis asi see on. Siis läks suureks banaani söömiseks. Milline lapsepõlv, milline õnnelik lapsepõlvea. Mis tunne emal oli, kui tütar ei lähe lihtsalt kodust välja kuhugi teise linna Eestis internaati elama, vaid läheb ära üle ookeani? No kui te küsite selle nutmise kohta, siis hea see oli see koht, kus ma tõesti nutsin, sest ma läksin kaasa temaga Helsingisse vanda lennuväljal, siis andsin ta hõre sellele Soome seltskonnale, kellega ta koos reisis ja külalikule ei teadnud üldse, mis seal teda ootab tal ikkagi alles saanud 16. Ja niisugune kodus kasvanud tüdruk. Ja ega tal kerge, aga ei olnud seal alguses, aga keele õppis ära ja varsti oli ta juba tubli ja õpetas mingi kiitusega need. Ja võib-olla üksele juura juurde tulekuid saigi alguse sealt, sest et noh, ega ma siis ka ei teadnud veel päris täpselt, mida ma õppima lähen. Näitlemine oli mulle muidugi väga südamelähedane ja koolis ma olin ka alati luuletusi ette lugenud ja nüüdki veel hiljuti Time kohtusime ühe minu kooliõega, kes mäletas seda, kui kuidas mina lugesin Betti Alveri punast vihmavarju, nii et nende mõtetega ma sinna läksin. Seal hakati kohe küsima, kelleks sa saada tahad ja siis ma mõtlesin, et ma lihtsalt ütlesin, et ma tahan saada arstiks, kuigi ma ei tahtnudki nii väga arstiks saada, aga ma tahtsin vabaneda nendest küsimustest. Asi, et mul oleks hea lihtne olla, siis kõik teavad, Ahto tahab arstiks saada, keegi enam ei tüüta mind nende küsimustega teile samasugune küsimusele, et kas sul on boyfriend? Mul ei olnud muidugi mingit boyfriend. Aga mõtlesin, oi, see on väga hea mõte, ma ütlen, et mul on boyfriend, mind jällegi ka mingisuguseid boyfriend esile otsimas ja mõtlesin, et mul on boyfriend, küsiti, mis ta nimi andsime, mõtlesin mingi nime välja ja siis jälle mul hea rahulik olla ja niimoodi siis selle jutumärkides boyfriend ja jutumärkides arstiteaduskonnaga ma rahulikult elasin selle Ameerika aasta lõpuni. Aga siis seesama Ilvi sai mulle veel ühe suurepärase võimaluse, teised läksid kuuks ajaks aastale bussis nagu üle Ameerikalisele ringreisile, aga see maksis väga palju ja minul seda raha ei olnud. Aga Ilvi oli saanud mulle stipendiumi Washingtoni ISIS ehk siis Ameerika Ühendriikide pealinna diplomaatilisele globaalse diplomaatilisi, rahvusvaheliste suhete seminarile, kus ma nädal aega olime Washingtonis. Ja vot seal mul hakkasid need rahvusvahelised suhted ja sedakaudu juura mind huvitama. Kui te mõtlete laste peale, neid on kolm, kelle puhul te märkate rohkem niisugust eesti puudet, kelle puhul siis prantslase puudet loeb seda praegu välja. Et kõik need kolm on väga erinevad, no kõige noorema kohta veel vara öelda, et mis tema, see iseloomuomadus kõige tugevam on ka, aga Oscar, Helmut on romantik filosoof väga sügav. Temaga on nii huvitav rääkida, need vestlused, mis meil on, need on minulegi väga-väga harivad ja Oskar Helmut tegeleb väga intensiivselt balletiga mille ta on enda jaoks ise avastanud, üldsegi mitte, ei ole meie sellega seotud, aga teatripisik ikkagi kuidagi läheb sealt edasi. Tobias lõi, on selline hästi Di aus, armas, avameelne nagu päike jookseb sulle vastu tohutult sportlik, ma ei tea, vist seal on ikkagi rohkem jah, isa esivanemate geenid, kellesse sama Itaalia vanaisa sai neljanda koha sõudmisel olümpiamängudele. Mina olen küll nii ebasportlik inimene, kuid see võib, aga tobias on noh, selline, kes kes ei tea, kumba ta paremini mängib, kas jalgpalli või võrkpalli ja lisaks sellele mängite veel tarri, nii et ma ei ütleks, et öö ja päev, aga nad on tõesti väga erinevad ja nad armastavad teineteist, need kaksikud. Kui nad riidu lähevad, no siis on niimoodi, et suled lendavad. Kui on tõsine jonnituur kuidas teie emana selle olukorra lahendate? Kuidas, missugune teie siis olete sel ajal? Ma olen ikka ka vahel närviline ja võiks olla alati parem emaga aga mõnikord ma võtan lihtsalt huumoriga ja lasen neil välja elada ja, ja selle väiksemaga näiteks noh, muidugi ta on ju kaks ja pool alles ja eks ta ikka vahel jonnib ja püüan siis nii teha, nagu vanaisa tegi, et et Mailis rest välja, Kersku võtan lihtsalt ele ümbert kinni ja kallistan teda ja siis ta vaatab. Ehmatab sellepärast, et ta ei ole niisuguse reaktsiooniga harjunud, sest ta arvab, et noh, ilmselt ma hakkan midagi ütlema või midagi niimoodi. Ja minu moto on olnud see, et võimalikult palju armastust, et, et armastust ei ole kunagi liiga palju ja kui lapsed tunnevad, et see on see armastus ja nad tunnevad, et neil on kuskilt turvaline, sest see turvatunne on tohutu tähtis ja see mul endal oli minu kodus. Et siis see on väga oluline, aga siin on muidugi kultuuride erinevus väga suur, sest Prantsusmaal vastupidi, oli ju veel ka minu abikaasa ajal, kui tema laps oli kehaline, karistustäiesti igapäevane ja, ja see avaskina selles mõttes minu silmad ette, et kui me olime abielus ja meil ei olnud lapsi. Ma ei tundnud nii suurt kultuurilist erinevust, sest noh, Prantsusmaa on osa Euroopast ja me oleme samast ikkagi samalt kontinendilt ja samast religioonist teeme küll tema katoliiklane, nina luterlane, aga ikkagi. Aga kui lapsed tekkisid, siis kasvatuse erinevus on, on, on ikkagi märkimisväärne. Mõni näide, üks näide, mis mulle väga meeldib, on see, et kui klaas, mis meeldib, aga et kui klaas läheb ümber et siis minu teooria on see, et sellisel juhul laps võtab mingisuguse lapi ja või rätiku ja kuivatab selle ära ja elu läheb edasi, pannakse sinna klaasi uus vesi ja ja ikka juhtub. Aga noh, võib ka teisiti sellele läheneda. Peaks. Nüüd tegin ja ma ütlen, et selle üle järele ja, ja luua isa ja, ja paneme süleväikse laksu või lähed nurka nurka ja ja kisa, mäe karjume su peale. Kui te meenutate oma lapsepõlve ja noorusaastaid, võtate emale ja, ja mõtlete vanavanematele, kellel väga oluline roll teie sirgumise juures oli. Kas te märkate, olete tähele pannud omadusi, mida te soovite, et neilt tuleksid kaasa või te teadlikult võtate kaasa selleks, et enda lapsi kasvatada? Ma arvan, et need on alateadlikult väga palju, et kogu see niisugune ikkagi pere väärtustamine, see kokku hoidmine ja see, et sa võid usaldada oma vanemaid ja ja nemad võivad sind usaldada ja lapsed usaldavad sind ja, ja see usaldusküsimus, et see on. Ja see peaks tulema kuidagi loomulikult, mitte niimoodi pealesunnitud. Mina hindan oma mõlemate vanemate töökust, need olid mõlemad väga töökad inimesed. Suur-suur, aitäh teile, selle jutuajamise eest oli hea meel kohtuda, soovin pärituult, aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku tänalyt külas meil ema ja tütar Maimu Berg ja Juliale Frank kuulajatele ka suur tänu kaasa elamast. Kohtume nädala pärast kõike head. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Maimu Bergi ja Juliale Frankiga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast käbi ei kuku, kus asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.