Tere ja aitäh, et kuulate, tänased saatekülalised on isa ja poeg, kelle kooskasvamise loos oli aeg, mil hakkama tuli saada kahekesi sest ema tegi teised valikud. Minu vestluskaaslaste kulgemist on paljuski mõjutanud, et mitte öelda kontrollinud sport sest Heino Enden mängis korvpalli rahvusvahelisel tipptasemel. Sport viis ta kokku esimese abikaasaga venelannast iluvõimlemise maailma ja Euroopa meistri Kalina Belo klaasavaga. Sündis poeg Antoni, kes tõdeb saates, et kaalia roll tema kujunemisloos üleliia suur ei ole. Aga emaks kutsub teda ikkagi. Muidugi pole meil pääsu korvpallist ja spordist üldisemalt, see mängib saatekülaliste eluteel lihtsalt sedavõrd tähtsat rolli. Aga meie meenutustes on esikohal keerulisemad väljakutsed platsist eemal, mis olid kohati väärt rohkem kui mäng. Need väljakutsed. Võta siit maailmameister endenile, teed tippspordist taandumiseks. Isa ja poja lugu, Heino ja Anthony Enden saates käbi ei kuku. Vestlust juhib Sten Teppan. Heino tere tulemast vikerraadiosse, tõre ja poeg Anthony on kaasas, tere tulemast, tervist. Ma selle nime asja klaariks kohe ära. Ega eesti poisi kohta üleliia tavaline nimi ei ole eriti mõeldes, millal see pandud on või sa tahad vastu vaielda mulle Eestis seda ei saanud juba allagi, kunagi teises riigis pandi Eestis? Jah, eks ta ei ole, võib-olla sel ajal kindlasti ei olnud, aga, aga noh, eks see nimi pannakse ikka selle järgi, mida, mis sulle meeldib ja täitsa kuskilt aga aju tagasi vist välja võetud lihtsalt kaks või kolm olija. Nendest kolmest üks läks siis Antonile, teine läks teisele poisile Richardil. Kas sinu kui endise tippkorvpalluri sees on natukene kahjutunnet või vastupidi? Häämeelt profisportlane temast ei saanud lapsevanemana isana tundub sulle pigem hea või halb, on see nii lihtne? Ma ei ole selles mõttes kunagised, on nagu väga analüüsida, kas on hea või halb, et see on nagu tema, tema elukäike, tema ja nii-öelda otsus mingil ajal. Ja nii, nii need asjad on läinud ja need, mis on juba mööda läinud, neid pole väga mõtet enamiku analüüsidega ega ka kurvastada ega rõõmustada, et noh, eks, eks need otsused kõik teevad ju mingil ajal ka minul pidi kunagi olema otsus, mis ma teen, kui ma näiteks keskkooli lõpetasin. Et kas ma lähen nagu õppima seda, mida ma tahan reaalselt õppida kõrgkooli või ma mõtlesin natuke teistmoodi, et kuna siis oli see hammas verele, eks ole, korvpallivõimaluse veel mängida korvpalli juba mingisugune tuli, ega ma siis veel ei teadnud ja polnud eesmärke, kuhu ma jõuan, siis ma otsustasin ikkagi, et ma proovin seda korvpalli ja jätan selle õppimise nii-öelda noh, lähen siis kehakultuuri õppinud, vaata, mis saab. Kuidas sinuga on, Antane, mis sinu vaade on, et kui palju isa on heas või halvas nii-öelda sekkunud nõu andmise või soovituste kaudu, et mida peale oma asjadega hakata, kas korvpalliteema on teie vahel kunagi olnud tõsiselt arutlusel? Tema asjade sekkumine oli minu arvates alati selline hästi parajas koguses aju taha, soppi on jäänud selline ütlus, et kui sa midagi tahad teha, tee korralikult ja, ja see oligi, et, et mingis vanuses ma mäletan ikkagi toonitas seda, et kui noh ütleme karmimate sõnadega sai mõnikord mainitud, kui sa ikka midagi ette võtnud ja eriti veel just tiimisport korvpalli trennis käid meeskonnas, iga liige on oluline ja kui sa trenni ei lähe põhjustel, mis ei ole, siis ma ei tea, vigastus või haiguse ise nagu nooruse mingid teised huvid korraks olid ees, siis, siis siis sain nagu mainitud, et aga sellist, et nüüd sa pead seda tegema või sa pead sinna minema või seda õppima või mis iganes, et seda ei ole nagu ikkagi olnud, on pigem selline suunamine ja soovituslik rohkem mõnikord natukene tugevamas võtmes, aga ei midagi sellist nagu kohustus peale ei ole pandud. Jah, aga mis su enda jaoks põnevad teemad on, millega sa oled jõudnud tegeleda või mis sulle pinget pakub nii-öelda üks suuremaid nii-öelda osasid mu elus on olnud kogu aeg sport, et ma ei saa ilma selleta. Ja kõige suuremaks takistuseks on kogu aeg selle spordi osas on vigastus, mida ma olen suutnud endale igalt poolt kaasa haarata ja samas tänu sellele, et neid mõnikord on nagu tulnud, siis ma olen vahetanud ala tänu selle noh, just niimoodi, et ma saaks teha midagi, mida see vigastus tol hetkel ei sega. Ehk ma mingi hetk, kui tuli õlavigastus, ma mängisin juba harrastustasemel korvpalli, teine liiga esiliigat, kuna korvpalli mängida ei saanud, ma läksin jalgpalli lihtsalt, et saaks trenni teha, saaks õppida uut ala, sõbrad olid seal, jääksin palli mängima, siis mingi hetk kadus see ära, aga, aga eks see sport on nagu pealt olnud. Aga väljaspool sporti, tööalane elu, viimased paar aastat on olnud ka spordiga seoses, ehk siis ma leidsin enda jaoks Austria Alpides. Nüüd lähen neljandat talve Austriasse tagasi, suusakuurortide töö on küll nüüd siis lumetootmine ehk siis kahurite kõik hooldusjärelevalve öine vahetus ehk siis seal midagi valesti ei ole ja õiges suunas puhuks ja, ja, ja kõik, see esimesed kaks aastat olin siis liftioperaator, aga noh, see on see, kuhu hing ihkas talv, lume lauatamine ja need mäed ja, ja tuli võimalus ja nüüd me seal sõpradega käime. Kas sa oled Eno enda jaoks mõelnud, kui sinu tee ei oleks olnud ta sport ja kehakultuur? Hästi, tänapäeval on sul niikuinii muud toimetused kui enamus tippsport, teema ei olnud aga siis aegu tagasi, et kuhu oleks sind tee viinud alternatiivina mingi sport oleks kindlasti nagu olnud, et ega isegi seal kopsuhaiglas olles ma seda ei mõelnud, ma enam sporti kunagi ei tee. Ehk siis käis nagu juba teine, kolmas aasta tulid seal kopsuhaiglas, siis käis mõte ikkagi sinnapoole, et noh, vähemalt Eesti tasemel korvpalli ikka edasi mängida. Aga noh, kui nüüd üldse elule vaadates ma olen ka mitte tõsiselt ega mänginud, vaid noh, ega tennist mängitud eluaeg ja ma arvan, et et jällegi, kui mingi asja kätte võtad, siis küll ta mingil tasemel alati välja tulevad. Spordis oleks kindlasti olnud, aga võib-olla kui sa nüüd küsid seda, kuhu õppima oleks tahtnud minna, siis üks on kindlasti juura, et selline, ütleme juriidika mulle meeldib see, ütleme asju lahti mõtestada või kuidagi midagi tõestada või vastu väited. Ja muidugi psühholoogia oli selline asi, mis mulle ka meeldis, mulle on alati meeldinud inimestega suhelda, jälgida neid, teha, mingeid selliseid, üritada neid lahti mõtestada iseenda jaoks, mitte kuskil, seda ei tea. Mul käis see kõik nii kiiresti ja kuidagi ei olnudki aega rohkem millegi peale mõelda, et see otsus tuli teha, et mida ülikooli minna õppima. Ja kuna ees olid kunagi sellised legendaarsed treenerid ja mängis nagu Heino Kreewaldjaga, Priit Tomson mingil määral, keda ma teadsin, õppisid seal vist 40 aastat või Nutreerida natuke, eks ole, olidki nii-öelda igavesed üliõpilased. Siis ma sain aru nagu ise sel ajal, et ma, kui ma lähen õppima seda, mida ma tahan, siis ma ei saa ja üritan sel ajal ka sporti teha, siis ma teen mõlemad poole kõvaga ja see nagu ei käinud mu põhimõtteliselt kokku ma teadsin sellest kummastki midagi välja, ühte pead tegema tõsiselt ja teist vaatama, siis ja siis mõtlesin, ma proovin sporti peale kolme aastat kopsutuberkuloosi ja, ja mitte midagi nagu praktiliselt füüsilist tegevust. Ei saanud olla mingeid suuri lootusi, eks ole, aasta pärast seda, kuigi noh, juba siis ma olin juba ikkagi Liidu juunioride koondise kandidaat, eks ole, peale keskkooli lõpetamist ja nii edasi, et mingid mõtted juba pähe võideldud, mingi soov oli, tugev soov oli korvpalli mängida. Ma loodan, et sa ei pahanda minu järgmise mõttekäik peale, aga lugesin seda sinu ühest hiljutisest intervjuust, jäin mõttesse. Sa kirjeldasid seal 80.-te teises pooles väikest sammu tagasiteel sportlaskarjääri lõpetamisele, mis muuhulgas tähendas seda, et sa jäid välja olümpiamängudele sõitnud Nõukogude Liidu koondisest 88 soul. Mul hakkas natukene kriipima, mõtlesin, et kas sa oled ikkagi ära kasutanud kõik võimalused mida tippsportlase karjäär teoreetiliselt pakub, et kui sa oled juba niivõrd otsustava valiku teinud, sa tead, see ei kesta niikuinii igavesti. Ja sa jätad selle kõige magusama maasika, mis on saadaval, ta peaaegu oli kandikul võtmata täiesti vabatahtlikult seal ei olnud ühtegi ettekäänet, mis minule mõjuks veenvalt nagu raske vigastus või taolist. Oli ikka üks istuks siin kõrval, kes reeturi ette kerida, siis pooleaastane ja tegelikult ei ole seda kunagi kahetsenud ja ma nüüd selles mõttes väidan sulle vastu, iga inimene vaatab asjadele natuke teistmoodi. See on ju tegelikult meedia propaganda või ütleme, kuidas seda asja nii-öelda esiteks rahvale, et olümpiamängud on nüüd kõige-kõige-kõige, kui sa tänapäeval vaatad asju, kes juba noh, keegi ei lähe ja neid keeldujaid küll olnud ja muidugi tehakse, kuna seekord nelja aasta tagant ja sel ajal 80.-lt peeti nii korvpalli MM nagu tugevamaks tasemetega käis ameeriklased tugevamad, kui nad käisid vahest olümpiale ja nii edasi. Aga, ja, ja võib-olla kui ma sel ajal ei oleks olnud juba maailmameister, Euroopa meistri, mul oleks mingeid tiitleid olnud rahvusvaheliselt areenilt, oleks käitunud teistmoodi. Kas siis sellel hetkel see pere nagu tahaplaanile? Meie ju graafik oli selline, et kui sa mängisid aasta läbi liidu meistrivõistlusi, siis kui see ära lõppes, kui teised hakkasid puhkama, siis meil oli seal ala kolm päeva kuni nädal aega paus ja siis oleksid juba liidu koondise laagrisse ja see käis aastaid niimodi. Ehk tegelikult see puhkepaus muidugi öeldaksegi, et mis sa noorelt ikka puhkad, eks ole, puhkad siis kui tunduvad hilisemas variandis, aga mingil määral ekstra psüühikale mõjub ikkagi. Ja muidugi oli ka see, et 87 peale see Kreeka emm pidime Sergei vsjo vaistuga minema Itaaliasse, San Marinos on meil need lepingud ja kõik on olemas. Võib-olla see kallutas ka juba sinnapoole, et okei, saaks kuhugi mujale, mingit vaheldust tahtsid nagu seal ma enam ei olnud moraalselt valmis ja, ja ma ei maid viitsinud pärast minna, terve suvi jälle ennast tampida päris tõsiselt. Ja ma ei ole seda kunagi kahetsenud. Aga nõustad sa või üldse mitte. Olümpiavõitja Sakk kõlab ikkagi paremini kui maailmameister. Enden. Minu jaoks kõlavad, need pole perekonnanimed, on erinevaid, mingi tiitel ees ka teistsugune, ise mängid seal tasemel, siis sa nagunii tead, kes saab mängija nüüd olnud, mis on su roll olnud kuidas olnud ja Tiit oli väga-väga hea mängujuht ja ma olen õnneks õnnestus tal ka päris nagu 90.-te algul Eesti koondises mõningad mängud koos mängida ja jällegi üks mängija, kellega on väga lihtne mängida. Aga see, kas kellelgi on kaks olümpiavõitu kaks maailmameistrit, mind nagu absoluutselt ei loksuks, aga mida see eelpool kõneldu sinu kui spordimehe hinge kohta räägib, et kas ma teen jälle sulle liiga, kujutan ette, päris läbi seinte mine ja sa ei ole kunagi olnud, et ükskõik, mis hinnaga maksimaalse võimaliku tulemuse suunas. Ma olen tähele pannud, et niisugune egoistlik ja väga auahne pealehakkamine on teinekord spordis määrav jõud, ka meil on olümpiavõitjate hulgas selliseid mehi, kes mu meelest just niisugusele kirjeldusele vastavad, on kindlasti ja, ja ega mingil hetkel sa seda teedki, kui sa oled Liidu koondises püsida seal, ütleme kaheksa aastat, noh nagu ma sain sinna ikkagi väga varakult, väga noorena ja ootamatult, täiesti siis ega seal sa peadki selline olema, et seal läbi lüüa, seal on hundid koos ja sama on sama, on sees ka, seega siis ka CSKA-s istus pingi peal neli-viis sellist tagamängijad, seal pasarjevitš kuus Kuzmin, Meleskin, kes kõik arvasid, et neid kogu aeg tehakse neile liiga, et nad ei saa mängida. Aga väga hästi ta selleni komeski kui seeliku, et mänguaeg teenitakse välja igal treeningul ja seal reaalselt oli, iga treening oli, oli tugevam kui üks suurem osa Nõukogude Liidu meistrimängijat sees ka jaoks. Ehk seal sa peadki ennast nagu läbi lööma ja mingil hetkel ilmselt elus tekivad, kui sa oled midagi saavutanud sulle midagi käes juba ja siis sul tekivad nagu teised prioriteedid. Et on ju neid, kes on oma teinudki sedasama. Mänginud seal veel 10 aastat või teinud sporti 10 aastat sellega võib-olla on mõned muud asjad jäänud tegemata või sa oled millestki muust ilma jäänud. Et ega elus need valikud tuleb mingil hetkel teha ja, ja see, kui sa selle ise teen ise oma pea, keegi sind ei sunni, siis seda pärast seda kahetseda, päris lollus. Siis sa pead olema rumal sel hetkel, kui seal tegid seda. Tõsi, ehkki see ei välista, et valesid samme ei absoluutselt. Anthony, kui me läheksime sinu isa koju, astub uksest sisse, me ei tea, et seal ukse taga elab Heino Enden ja me jalutame tubades ringi. Kas me saaksime aru, et seal elab maailmameister Endel paistab kusagilt välja, ühest toast paistab trofeede tuba või tan jah, kabinet, meie keel juba kadunud vanaisa poolt, aga, aga, ja seal on seina peal, on pildid, seal on seal ripuvad erinevad särgid, mis ei ole küll nüüd isa, siis enda särgid, seal on meie mõlemad. Ma rohkem temaga meie mõlema kogutud, siis igasuguseid autogrammidega, särgid erinevatelt elualadelt. Noh, siis spordialadelt siis, aga seina peal on, on pildid, mis on siis peamised, seal on nii tema karjäärist mängu momente, seal on meeskonna pilte auhinnatseremoonialt, seal on erinevate spordikuulsuste on seal Scotti, Pipeni, kellega iganes, sest ma arvan, et see tuba on jah, see kus, kus saab aru, sest ega medalid nüüd niimoodi väljas ei ole, et need astud sisse, need hiilgavad seal otse näkku. Aga nad on ka omal kohal, aga maailmameistrisärk on ikkagi sul endal isiklik olemas alles? Ei ole. Miks? Sel ajal ei ole see särk nii väike asi, et kinkisime ära, Ma arvangi kuhugi kellelegi need üldse minu koondi liidu koondise jagatseesko aegseid särke vist on, kas üks ainult järgi. Ja siis ma leidsin ühe kell 82. aasta MM-ilt ühe särgi, ilmselt, mida ma vahetasin mingi Austraalia koondise mängija, Austraalia koondise särk. Vaata, kelle omad on, aga ei, seal on palju huvitavaid särki ja et mul on olemas näiteks Madridi Reali jalka koondise särk siis kui mängisid seal sedaan Beckem, kõik auto original, autogrammidega ja nii edasi. Nüüd sain just jaanuaris, kui oli Moskvas reald. Madriid kinkis mulle praeguse Real Madridi korvpallimeeskonna särgi kõikide autogrammidega. Ja ei selliseid, nagu on erinevaid seal ja mingi ja Kirilenko Sid ja ma ei tea, keda veel Savitski, Nowitzki ja yldiselt laga kirsipuul on kindlasti tuuri kollane liidrisärk kodus raamitud ära. Et kas see on nüüd jälle see piisab sellest medali siis minu jaoks nagu pildid on võib-olla isegi nagu väärtuslikult mõnest mängust, mis on tehtud ja kuskilt ajalehest välja lõigatud ja ja, ja õnneks mul ema ja õde ja siis kui ma haiglast välja sain, hakkasid kõiki ajalehe väljalõikeid koguma kohe. Ja, ja noh, siis mingi poole aasta pärast ma sellest teada sain, ma jätkasin ise samamoodi, siis ma pärast seda loomulikult kuskil välismaal olles, kui mäng oli eelmine päev ära järgne hommikuga ära lendasid, vaatasid lehed üle, et kas mõni jutt või pilt, et ta lihtsalt ja praegu on jube hea, kui vaadata, palju asja enam ei mäleta, muidu vägev lähemegi sinu lapsepõlve, kui sa proovid oma esimesi mälupilte taastada, mida sa päriselt arvad end mäletavad siit ilmast? Mul üldiselt hea, väga hea piltmälu on vähemalt siiamaani olnud nüüd vanusega võib-olla hakata tuhmuma. Aga ei, ma mäletan teatud asju väga selgelt, ma mäletan hästi palju kindlasti seda, et ma olin hästi palju korvpallisaalides. Ma mäletan väga selgelt, kuidas ma olin Kloogarannas Klooga, sellest siis nagu tippTPI, eks ole, spordilaagris noh, isa oli naiste noortekoondise treeneri, seal olid samal ajal siis Salumasite Krikunnid ja kes olid siis nii-öelda noorteklassis, olid seal laagris ja mäletan neid sündmusi, mingeid, mis seal juhtus. Seal juhtus ühe mängijaga väga suur õnnetus jalgrattaga, niuksed, mälupildid on olemas, sõitis rattaga ja kukkus, nii et Ta ketise hammasratas lõikas sääremarja väga-väga sügavalt meelektuaalse verd ja kõik see pilt on mulle kuidagi jäänud nagu Silmet ja kuna ema oli sekretär, isa oli treener ja kohtunik, siis noh, seal lapsepõlves hästi palju korvpallisaali sõidetud. Üks mälupilt on mul veel kolme aastaseni, elasime hobujaamas seal, kus on praegu Coca-Cola Plaza, vanaema ja vanaisa majalisel või vanemad said mustamäele korter. Ta oli, kus mu ema praegugi elab, siis oli ehitajate teel sellist neljas maja üldse Mustamäe nii-öelda liivaluidete vahel. Ma mäletan seda päeva, kui me läksime seda vaatama, seekord mäletan seda hetke, ainult kui me jõudsime sinna maja juurde, seda, kuidas me jõudsime, ma ei mäleta, ilmselt mingi taksoga bussi seal käinud. Ja kuidas me sellest välistrepist üles läksime. Paraadukseni ütlesin, oli poolvalmis majale, seda ei olnud päris valmis, trepp Ta ei olnud valmis ja pärast ma enam nagu seda ei mäleta, aga siis ma olin kolmele ja ma ei olnud veel neljandaks saanud. Teie pere oli ema, isa, sina õdede neljakesi. Kuidas teiega klappisite õde kiusas kogu aeg? Seda ma olen siin harva pidama. Üritan asja teistpidi keerata. Kuuldavasti ma olin muidu hea poiss, aga eks ma midagi ikka natuke, eks see käib võla juurde natuke ikka õde kiusanud natuke noorem kaalne, siis on ju tore natuke ennast ennast lõbustada ja, aga üldiselt me saime nagu hästi läbi. Ennast võib-olla ei ole lihtne nii iseloomustada, aga kui sa püüad kõrvalt vaadata, siis kas vanematel oli sinuga pigem lihtne, oli neil probleeme, muretsemist, missugune laps olid? Ma arvan, et ma ei olnud väga raske laps, eks mingi kangus ju kõikides lastes on, keegi üritab ennast kehtestada või kontrollida, pall, kus need piirid nagu on, seda, seda olevat ka mina teinud. Lapsepõlves ma kartsin jõuluvana hirmsat moodi mingil hetkel seal aasta või kaks mingi piltki, kus ma jooksen laua alla peitu. Nüüd ma sain ikka ilmselt rihma ka mingil hetkel nagu kõik sel ajal kangust üritasid välja näidata just, aga, aga ei olnud ka sellist hirmsat, et sõjaväekorda ja ema-isa olid ikkagi mõlemad tööl, isa hästi pikalt, kuradi kaupluse direktor. Et ikkagi see koolist tulid koju, saiapätse limonaad oli, käis tihtipeale see lõunasöögiks seal siis õue jalkat mängima, see oli niisugune ja vahepeal tuli õppida ka mida ma olen õppinud ise omast arust või mille poolest tänulik, koledad nagu oskasid samamoodi kuidagi suunata niimoodi oma eeskujuga näidata, mida peaks nagu elus tegema, et siis kui ma olin 16, see oli mulle jäi veel viimane aasta haiged, ma käisin isaga kukulinna toidukaubandustöötaja spartakiaadil ja noh, seal ikka viimane õhtu laupäeva õhtul nagu bankett ja me istusime seal, sul oli päris tuntud vanu sportlasi ka. Ja lõikesel võetiga paar pitsi viina ja siis isa istus minu paremal käel, ma mäletan väga hästi, siis ta võttis pudeli kallas kõigile mulle ei panipudel lauale, siis keegi teine võttis pudeli, kallas mulle kavidsi viina. Siin ma mäletan hästi, mul käis see mõte peast läbi, et no mida, millal ja mida ta mulle nagu ütle, sa polnud veel proovinud. Ma ei mäleta enam ilmselt küll mitte mingit alkoholi kindlasti mainima, kuskil proovitakse seal Tartu haiglas selliseid vendi küll, kes käisid vahepeal poes järgi ju seal ikka midagi proovida, aga ma ei mäleta täpselt enam. Ja siis, kui ma selle kõik nii korras nagu ikka, noh, võtame umbes ja siis mina võtsin ka natuke. Ja kuna käega, siis ta mul ei olnud ühtegi sõna, aga ta kunagi nagu ei, ei valanud mulle. Ja siis ma sain aru, et et see ongi nagu märk selleks, et ise pead teadma. Ise pead otsustama ja see on niisugune asi, mida ma olen elus üritanud nagu kuidas järgida või noh, mõelda, et öeldakse, et ega viin ju mõistust juurde ei pane, ega ta ära ei võta, ainult ainult kontrollib, kast olemas on, see on nagu mängulugemine. Absoluutselt, eks ta nii ongi. Saad aru, ei öelda, aga saad aru täpselt vihjest ja, ja sellest, et mis on minu meelest on äärmiselt õige. Sest ega kui sa kätt ette panna, et noh, siis näete nurga taga ja mis sest tolku, Nigol pigem koos ja korralikult ja kontrolli all, eks ole. Ja sind usaldatakse, see usaldus on ülioluline, aga lapsed olid sa seltskondlik poiss, et ala, mis sind hiljem võitis endale see on ju meeskonnamäng ja tahad või ei taha, tuleb läbi saada või vähemalt väljakul omavahel hakkama saada. Aga lasteaed, kool, valitseja, seltskondlik tüüp, kui oli ja olin kindlasti, noh, eks ma ju koolis teises klassis hakkasin korvpalli mängima ja olid mul sõbrad, kellega me seal mängisime erinevaid muid mängijaga, Melges. Maja taga käis jalgpalli iga päev praktiliselt iga päev ja, ja seal olin üks mina, seda ma küll mäletan, mina olin siis organisaator hästi palju, kes üritas kokku kutsuda. Kuna siis mobiiltelefoni polnud, siis kasutati teist kutsumismeetodit hea veega enne kokku leppida või siis käidi järgi kellelgi ukse taga ja nii edasi, et see asja organiseerimine veel ei mul, mul ei ole väga elus kellegagi konflikte olnud, minu arust alati need saab ära lahendada, peab saama lahendatud. Sport on üks väga hea võimalus nii-öelda elude päästmiseks või hingede päästmiseks, et mõnigi on tunnistanud, et kui seda poleks olnud, siis aga sa otsid alternatiivi, eks, nii või naa, sa püüad leida endale tegevust, kui igav on, olgu see siis kasvõi õe kiusamine, mis on lihtne variant, aga keerulisem variant on sattuda kusagil nii-öelda seiklustesse ehk jamadesse. Kas midagi niisugust tuleb sulle? Ta võis, Spart päästis sind ikkagi sõna otseses mõttes ära, et sul ei olnud aega käia kusagil aknatšisse viskamas, näiteks? Ei kindlasti seda sport päästa, võib-olla, kuid teistpidi on see haigus päästis ikkagi koma 14 last, kuni 14 kuni 17 aastal vanusena olin peale suvel ehk või kooli ajal nii-öelda haiglas või sanatooriumis, keskkoolis, Tartus, eks ole, et siis mul on nagu seda võimalust väga ei tekkinudki, et võib-olla see oli just niisugune murdeaeg, eks ole, pärast tuli hästi järsku korvpall, eks ole, seal uuesti nagu maitse suhu ja ja tulin sealt tartust ka viimasesse klassi tagasi ikkagi oma kooli kuigi seal keevitati jääma, et kuulge siia, kui jääd, et noh, et ikkagi oled olnud ju noh, õppinud mitel suures koolis ja lõpueksamid ja võib-olla läheb raskeks ja nii edasi, aga noh, siin tuli ka juhus või mis juhus või noh, ütleme abikäsi, et ma ei pidanudki tegema, kuna ma sain Liidu juunioride koondisse juba, nii et noh, et, aga mul on ikkagi see, miks ma tagasi läksime. Ikkagi. Põhjus oli, kui, et ma tundsin, et ma võin ükskõik mis tasemel ma saan korvpalli mängida, kui ma lähen, räägime sellest haigusest, see paratamatult on su käekäiku mõjutanud ja ja vist loetakse pigem üllatuseks seda, et spordimat, kes olid tegija veel pärast seda kõike, see ei ole vist väga tavaline, mida see su organismile olekule tähendas mitu aastat või kolm aastat praktiliselt see ideeni erialatreeninguid ja jõud on mingil määral võib-olla mõjutab. Võib-olla ma olin selle juba ette ära teinud, sest tegelikult lapsepõlves ma iga suvi olin maal vanaema, vanaisa juures Raplas ja seal korv noh küll puulaudadest löödud ja kõike palja ja muruväljakutel hästi ebatasane, aga ma mängisin seal päevad läbi üksipäini korvpallina küll küll Kalev Moskva dünamo vastu ja nii edasi, noh käisid mängud. Ja, ja võib-olla sealt see pallikäsitluse noh, nii-öelda palli püüdmine ja asjade ja seal mingid mõtted, et sa lähed ise lauda järgi igale pallile niuke, midagi jäi sealt hästi palju külge. Haigus oli see, et see tuli järsku, see tuli sügisel, mulle öeldi, et, et noh, see oli just niisugune kasvava kasvuperiood, kus organism kasvas, ilmselt oli vastuvõtt kõikidele bakteritele. Käisime vist enne just Moskvas, ma sain esimest korda vist aasta vanematega Eesti koondisega kaasa kuskile noortekoondisega käisime ka Moskvas ja Hiiumaa sealt kuskilt selle pisiku sain nagu. Ja siis tuli teade algul muidugi öelda seda, et tal kopsutuberkuloos ja aasta otsa pead olema haiglas siis kevadeks terveks, siis on kõik okei, no siis selle selle mõttega nagu elasidki, aga kevadel tuli siis nagu uus teade, et asi ei ole veel korraselt, ütleb minema Tartusse edasi ravima. Kas sa said ise aru, mille pärast haiglas oled, missugune see haigus on siis ta teeb inimesed mitte midagi, mina ei kuulnud midagi, kui ma käisin röntgeniläbivaatlusel Tallinna Tõnismäel oli väga mingi kuulus arst, nime ei mäleta, siis ta pani mind seal röntgeniaparaadi taha ja vaatas, ütles, et sa köhid, mõtlesin, ma ei köhi, me vaidlesime tükk aega, ta läks päris vihaseks, kui ma tõesti ei köhinud. Ja sellist väsimust pidanud poleks pidanud tundma. Kes laps tunneb väsimust, noh väsid ära heidad magama. Et mina ei tulnud mingeid sümptomeid ise absoluutselt mitte midagi. Ja, ja kui ma haiglas olin, siis noh, ütleme seal Tartu haiglas igal pool ju seal juba mõõdeti kopsumahtu ja südamepildid ja mu kopsumaht oli kopsuhaigena kolmeteistaastasena või nelja või 14 15 aastane 7400 vista mille peale öeldi, et see on täiskasvanud sõudjate kopsumahtu, et noh nagu kobardi mehe oma absoluutselt väga korralik. Ja noh, süda oli ka hästi tugevad. Arst ütles, et hobuse süda pidi sees olema, noh kõik oli suur eksitus või? Ei olnud eksitus? Ei, mul oli ikkagi selg, selgelt oligi paremas kopsus, üleval oli ikkagi tuberkuloos ja ja noh, seal siis on kolm aastat säravitada. Haiglas veedetud aeg, see ei olnud kolm nädalat, ei olnud kolm kuud. See oli ikkagi niisugune aeg. Ma ei kujuta ette, ilmselt mingil hetkel sa harjud ära, see ongi juba tavalise elu osa, aga sa oled ilmselt ka piisavalt suur, et Patti sa ilmselt ei nutnud enam. Aga, aga ikkagi, mida sa tegi, vaimub, et seal ei ole vanemaid pidevalt lähedal ja nii edasi, et Tallinnas oli jah, see olin praeguse Poska tänava ehk siis Dali Leineri 15 ilus majandusele ilusa õue sealt meid välja ei lastud, ehk nii palju oli, temal sai saia tahagi käia vaatamas seal kas ta käis iga päev vist ka praktiliselt peale tööd. Ja seda ma mäletan, ta tegi mingit rohtu kodus, missuguses oli munal koor lahustada mingi sidruni, sellest, kus oli ka konjakit sisse pandud, mis oli eriti tore muna lahustatud mingi sidrunimahlas ja siin oli mingeid muid asju juurde pandud ja konjak oli sinna kuidagi mingisugune, mis pidi siis nii-öelda nagu lubjastama seda, seda rahvatarkusena. Jah, ilmselt küll kuskilt oli kuulnud, aga oli väga maitsev, mingi muna. Aga palju see aitas, ma ei oska öelda, et puit tabletis oli võetud ja. Ei, muidugi, eks ta oli esimene aasta oli eriti nagu masendav ja teine teine, mida ma teen siia Tartusse minek, et noh, see oli ikkagi noh, 15 aastane, Tallinnast eemale ka veel, eks ole, aga noh, seal mingil hetkel sa ei hakata niimoodi, et ikkagi käima kodus reede ütleme peale tunde ja siis tulla, esmaspäev algas hommiku tagasi püha õhtu bussiga tagasi ja ta oli selline variant olemas. Suved ikkagi olid kodus, et aga noh, ega jällegi kas on siis minu sihukest rahulikkust olekust või psüühikast, et ega ma olen üldiselt elus alati üritanud asju võtta, nii et noh, kui see on paratamatus, mis sa ikka teed, sa harjunudki kohanudki sellega ära. Noh, Tartus olid juba sellised vanemad sõbrad, Tallinnas oli mul ka näiteks palatikaaslane pikka aega oli üks, üks minuvanune vene poiss. Leppisime kokku, et mina räägin talle vene keelt, ei räägi mulle eesti keelt, Me parandame teineteist. Ja siukseid asju tegid, ma sain noh, Tallinnas vaikselt tegin seal mingeid kätekõverdusi, selle noh, nii-öelda tumbotška peal niimoodi tagant kätega mingeid hüppeid vaikselt, aga kui vahele jäin, sain sõimata. Et ei tohi füüsilist koormust saada, midagi tahtsid nagu teha. Antoni räägi, kuidas sina oled kokku puutunud või missugused on sinu emotsioonid läbielamised vanavanematega seoses, just et Heino ema, temaga on sul kontakt ilmselt siiani, ma kujutan ette, aga vanaisa, kuidas sa teda mäletad? Kõige peamine nüüd vanaisast mäletan, on see Mustamäe korteri diivanil telekas mängis ja lasus basseanssi seal niuke eheehe mälestus temast ja, ja unes, Reinast. Eks ma ikka mäletan ja meil olid ju enamus jõuluõhtul olime nende juures seal ja tagatoas oma voodi ja vanaema laulis õhtul unelaulu ja mingid siuksed asjad ikkagi meeles. Räägime sinu emast natukene, Galina, Bella klaasava Nõukogude Liidu ja mitte ainult, vaid ka rahvusvaheline tippsportlane. Kas oli puhas juhus, et omavahel kokku saite või seal oli ikkagi sinu väike plaan ka, et et see ellu viia see paari kokkusaamine. Ja me saime, kohtusime ikkagi laagrites, et minu meelest esimest korda kohtusime suhumis. Kui müügis oli vist mingi aasta 83, ehk siis kaalium pidi olema 16. Mul mingi pilt isegi vist seal kuskil olemas, et aga pärast seda hakkasime, siis me olime Moskvas, meil oli jällegi nii, et teatud spordialad, aga me olime alati ühes baasis laagris üks oli iluvõimlemine teinud jäähoki, et me olime just Novogorskis selles vanas noh, nii-öelda paremas baasis, kus seal kahekorruseline ja paremad sööklad ja toidud ja kõik, et me oleme alati seal ja seal olidki iluvõimlejad tavaliselt. Et me päris tihedalt suhteliselt kogu selle iluvõimlemisseltskonnaga. Et seal käis selline inimene majja Plyssetskaja, kui keegi mäletab, käis neid nii-öelda koreograafiliselt juhend harva küll, ja igast muud muusikud ja kes seal käisid, noh nii-öelda see oli ikkagi nagu tipptaseme Moskva külje all. Miks teil kui Antonalisendinud suhe kärssama läks, miks sellest kokkuvõttes midagi pikemat välja, kas kas keegi oskab seda väga täpselt kunagi seletada, ju siis mingil hetkel ilmselt ongi inimestel tekivad erinevad huvid minu, võib-olla pärast seda sellist sporti oli just see, et miks ma neid ei teinud, teatud asja, miks ma ei läinud, oli see, et mul oli nagu pere tähtsam on alati olnud nagu. Aga noh, nii palju kui mina aru sain, mitte nagu halvasti öeldes, aga noh, mingil hetkel Kaljal vist vist et kuidagi öelda teda nagu natuke häiris või segase moment, et ma sain niikuinii aru, et teda huvitas rohkem nagu olla kuskil mujal kui kodus ju seal omavahel ka midagi oli, mida me võib-olla ei oskagi, seleta, võib-olla sel ajal ei pannud nagu tähelegi kogu selle asja pärast. Ja see, et sina jäid poisiga lõpuks kahekesi Antanaliseks kui vana viis, see oli asjade loomulik käik nii-öelda või sellele, kes mingil moel lahing. Ei mingit lahingut küll ei olnud, et noh, mul lapsed, tähendab, ma olen alati läbi elu saanud väikeste laste koertega või miskipärast mulle meeldinud alati tegeleda ja eks ma arvan, mina nagu tegelesin toniga natuke rohkem või kuidagi aega ja oli ja ja võib-olla ka noh, et isa ja poeg, eks ole, et palju lihtsam oli Kaljal ikkagi, nii kui ta oli noorem, individuaalsportlane ka natukene mõjutab ka ja võib-olla võib-olla sealt hakkas ka need asjad nagu tekkima kosmaal tema muide selleks hetkeks, kui poeksandisema spordikarjääriga oli, kas oli lõppenud või, või see lapse sünd lõpetas selle lapse sündi lõpetanud ta ikkagi lõpetas selle, me abiellusime 86. suvel ja pärast seda ta lõpetas talt olidki seal enne mingid traumad ja eks seal selge see, et noh, ega kuna on individuaalsportlane nii kõrgel tasemel, siis tema oma treener, kes siis Astrahanis tuli, tema isiklik treener, mitte koondise treener, kes küll koondis oli ka kaasas, noh, see üritas küll igatpidi nagu, kuidas öelda, siis takistada meieni pulmi ja muid asju. Nad ikkagi noh, nii. Kuna treener on ainuke sihuke Spartan, eks seal loomulikult ta üritab maksimumi võtta. Aga ei noh, mul oli, endal oli vigastus, sel ajal see siis 86 MM-i ma jätsingi sellele vahele, ütlesin kohe, et sinna ma ei tule. Ma ravin oma vigastuste, see oli aeg nagu ära kasutada siis nii-öelda see vaba suvi teha mingi teine selline asi elusena, et ja see ei olnud jällegi niuksed, asjad on ikkagi nagu vastastikusel kokkuleppele. Aga see, et sa leidsid endale vene tüdruku, kas see kuidagi tekitas mingisugust tagasisidet või vastukaja ka kasvõi enda kodus vanemate poolt? Ma olen selline inimene, et ega ma väga ei ei lase ennast heidutada ja ma teen iseenda jaoks otsuse, leian, et see on minu jaoks nagu parim otsus siis mind ei, absoluutselt ei huvita, mis teised sellest arvavad. Aga vanemad loomulikult oleks, kui nad oleksid selgelt vastuseis, Marek, hakkama neile midagi nii-öelda tõestama, aga see oleks tähendanud, et ma nagu oleks loobunud. Ja õnneks mul ei ole kunagi elus olnud, et et mind on nagu öeldud, nüüd sa pead tegema nii. Aga see konkreetne samm, abiellumine ja, ja oma pere, see ei olnud veel sammas spordikarjääri lõpu suunas. Ei kindlasti mitte. No 86, me abiellusime 87 ehk siis hooaeg 86 87 siis koomelski tuli tagasi jälle CSKA treener sellel aastal ja ta isegi vist kas ma ei tea, kas kirjutas kuskil, ütles seda, et et mina olen tema treenerikarjääris esimene sportlane pärast abiellumist järgmise hooaja mängib paremini kui eelmised. Noh, et mul tuli liigub noh, et Mailast nagu ei häirinud mind see pereelu ilmselt, kuna mõlemad sportlased, aga ta ju kusjuures tema ilmse hirmsasti soosis nagu sellist just meie vaheliselt hästi läbi käinud. Ma võisin näiteks minna. Kui noh, kui Moskvas laagris, siis ma võisin kõik võisid minna koju puhkepäevaks enne puhkepäeva tulid siis puhkepäeva õhtuks tagasi, aga mulle ta ütles vaikselt. Tule siis peale puhkepäeva, vaikseks trenniks, täna hommikvõimlemiseks tulegi. Noh, ühesõnaga nagu Lasisel sai aru, et see on inimlik, inimlik faktor, on teatud mängijate juures ju hästi oluline. Et ta ennast ka, noh kui ta käib, peaasi, et kurat, ma pidin varem kodust ära tulema, segab teda komeski väga hästi, seda nagu tundis ta psühholoogia poolt. Antonio, kas sa õppisid ära enda mäletamist mööda kõigepealt venekeelsed sõnad või eestikeelsed see pull asi, et nii palju, kui mina olen teada saanud siis eesti keelt. Ma hakkasin üldse purssimovi rääkima õppima, seal vist viie-kuueaastaselt. Et enne seda oli soome keel siis kui ta sündis ja siis, kui me jõud, kui tal üks 11 kuu algul me elasime ju noh, algul oldi Astrahanis, siis mingil ajal kevadel kolisime Moskvasse, kui mul ma sain korteri seal. Ja siis me leppisime kokku, et mina räägin toniline kui eesti keelt, kalja räägib vene keelt ja nimega toimisime kogu aeg ja isegi siis, kui olime juba Soomes. Aga siis ma sain ühel hetkel aru, et mingil hetkel ta peab minema lasteaeda ja kuidas seal hakkama ei saada, keelt ei oska, on tal jube raske seal. Ja siis ma üritasin talle, noh, ega ma siis ka soome keelt nii puhtalt ei rääkinud, kui ma praegu räägin siis selles vigases soome keeles talle ikkagi nagu soome keelt nagu õpetada, kuna kalja soome keelt ei osanud, siis oli nagu minu õlule ja siis kalja lõpetas ka vene keele nagu rääkimise talle ära tegelikult, et tal oligi eesti keelt me mingil määral kindlasti. Me rääkisime kodus, aga noh, mitte nii palju. Üritasin seda vähem nagu teha, et kui on raskeid asju, mida ei osanud öelda eesti keeles tehtud ja ega tänu sellele oligi, et noh, ega vene keelt õppis, olles ma tea, mis ajal lõpuks rääkima, sest kalja taga vene keelt enam pärast ei rääkinud nemad suhteliselt omavahel soome keeles. Ja väga-väga kaua aega vist, eks ole, lava väga kaua ikka jah, et, et see nüüd on vist inglise keel on inglise keel ja vene keelt nagu tegelikult ei olegi nii kulunud omavahel olnud, et mina oleks võinud talle küll, ma sain küll etteheiteid ka, et miks ma talle vene keelt soomlasi õpetades ma ütlesin kuule, et ma olen nagu eestlane, elan Soomes, mul on niigi kaks keelt juba kolmandat veel oma lapsel, õpetajal on nagu raske. Et me peame ikka mingit valikut tegema, kohe läheme Anton ikka edasi, aga kas henna sinu ja ja eksabikaasa omavahelised suhted tänapäeval on täiesti läbi lõigatud või, või need vanad ajad on natukene maha vaibunud? Olete te meil ei ole selles mõttes me ei, me ju ei suhtle, et meil ei ole nagu ühiseid teemasid, aga ma pole kunagi olnud kandnud mitte mingisugust nagu vimma ega, ega ega halvustanud ega teinud seda, et see ongi elus üks asi ja aga noh, kuna kuna meil noh ütleme jah, mingil hetkel võib-olla oli, et, et seal kui seal Soome seal koos elasime, ta nagu ütleme, meil on teatud kokkulepped ja me suhtlesime ilusti, aga siis tekkisid sellised nõudmised. Noh, et nüüd tahaks seda eriti see väljaspool seda, mis käisite, ma pean saama. Võib-olla seal olid sihuksed erinevaid Redoltki ülimalt väiksed ja nimelt ka lahendusi niisama ära, et meil ei ole kunagi olnud midagi sellist. Sa vist temaga siis päriselt pärast seda, kui Isamaa lahku läksite ja sa ei saa ka, jäid niimoodi koos elanud, rohkem ei ole koosenadele, aga Antal sinule mingi mõju olnud, et te omavahel suhtlete, aga, aga see on niisugune distants ja batooniline siis pigem. Need ajad, kui kui me veel Soomes mõlemad elasime, siis, siis me käisime läbi lubatust rohkem mille lisa jälile sai, aga, aga jah, selles suhtes ma ikkagi mingid ajad veetsin tema juures, aga see oli nagu hästi vähe. Ja hiljem siis eesti ajal, siis ta käis korra aastas kindlasti mul nii-öelda külas siis ehk me veetsime üldjuhul veetsime seal niimoodi, tema tuli Eestisse ja siis me läksime siis koos Soome ehk siis mee niuke selline nädal kaks aega, mis me koos olime. See oli vist üks või kaks korda, kui ta tuli sünnipäeva ajal veel nii-öelda sellisele lisareisile Eestisse. Aga, aga see oli ka kõik, ülejäänud ajame suhtlesime siis telefonidele tol ajal. Ja mida aeg edasi, seda rohkem tänapäeva internetiajastul saab ju kõik erinevate muude vahenditega. Aga jah, ma käisin ka kolm korda, esimene kord siis pära just kohe pärast 12 klassi lõppu käisin Kreekas tal külas, kui ta seal elas. Ja siis selle kreeka viie-kuue aasta jooksul, mis ta seal elas, ma käisin kolm kordadel külas, väiksed külaskäigud ja ülejäänud aeg lihtsalt suhelnud, see on põhimõtteliselt meie koguse suhtes olnud mis mulle nagu õpetanud, andnud on, noh, eks ma sellest olen õppinud. Mis vigu nagu mitte teha või kuidas, ma ei tea, andnud mingi sellised õpetused oma tulevaseks siis pereeluks, kuidas võib-olla paremini siis koos hoida või millest? Mida ennem varem nii-öelda tähele panna, et mitte samasugust, võib-olla siis, et samasugust asja ei juhtuks nagu isale kaelal, kuidas tal praegu läheb? Kus ta on, ta on Ameerikas, on New Jersey osariigis, elab seal, on uuesti abielus, elab koos nelja koeraga. Meil on eramaja oma aiaga. Nii palju, kui ma olen näinud siis pilte sellest, mis maja ja aed oli, kui ta sinna kolis ja mis oli, mis on, mis seisus on ta praegu, siis seal on selline iluaed püsti pandud kas siis aasta-poolteist pärast sinna kolimist, alguses ta väga nagu ei olnud seal midagi teha tööalaselt või niimoodi, et ta lihtsalt oli kodus ja renoveeris ja toimetas seal. Aga siis tegi omale joogainstruktori nii-öelda kutse tunnisse. Kuskil linnades annab ta iluvõimlemistrenne või rühmarühm emba-kumba siis ja, ja joogat, kui selge oli, lapsed on sinu jaoks pilt. Kas sinu jaoks oli täiesti klaar, et sobib isaga olla ja see ei ole teema, et miks ema pole pildil või et tahaks kusagil mujal olla? Ma arvan, et ma ei mäleta seda aega piisavalt hästi. Et minu jaoks oli tegelikult see vanus, millal see lahkumine toimus, oli päris pikka aega tegelikult üsna hägune, ma ei ole seda endale nii-öelda pähe raiunud, et vot see oli nüüd, kui ma olin viiene, et Me oleme seda rääkinud selles suhtes ka, et tema nii-öelda sõnad on ka need on need ju see oli niisugune loomulik käik lapsisega tunneb kellega tal on parem või noh, nii palju, kui ma olen vanad VHS idelt näinud, siis seal on ka natukene vist näha, ma rohkem hoidsin isa poole kogu aeg. Ja, ja see on ka isa legendaarne näide, et kui ma potil lõpetasin, siis ma kutsusin isa. Ma arvan, et see tuleb intuitiivselt ja see kuidagi see on, see, see side on vist see, mis mis nagu näitas selle ära. Ilmselgelt ta teab, et ma tean, miks see niimoodi läks ja, ja võib-olla ta on ise ka siis tahtnud seda selja taha jätta ja siis nii-öelda üritanud nüüd siis nii-öelda meie sidet hoida ja, ja näidata, et ta hoolib ja noh, tegelikult mingist hetkest alates on see olnud ka niisugune üsna siiras ja võimaluste piires oleme saanud kokku ja kõik, mis me oleme teinud, et need Kreekas külaskäigud olid kõik tema kuludega ja tema initsiatiivil, et et mina lihtsalt läksin ja, ja need olid suurepärasest kolm reisi, tegelikult ma nägin, ma armusin Kreekasse superriike kogu see aeg seal oli hästi vinge ja, ja mina käisin siis ka peale, et me lihtsalt ei oleks koos, jäi puhkaks vaid ma tahan ka näha midagi seal. Et ta tuli vastu ja, ja ja sõitsime seal ringi ja käisime, vaatasime ajalugu ka, et et sai ka nähtud igasuguseid huvitavaid kohti. Ei, no kuidas sa enda jaoks lahendasid olukorra, elad mitte kodumaal elada sõna otseses mõttes üksikisana väikse lapsega, kellel on mõnikord tujud, ta tõenäoliselt hakkas kasvades esitama küsimusi, mis tuleb ühel hetkel ära vastata, et oli seal sinu jaoks mõttekohti või kuidas sa lahendad, et mida nagu toni praegu rääkis, et ongi, et ega lause käis läbi, et mingil hetkel läks siirakse suhtlemine, see oligi täpselt nii, nagu ta ütleb, et ta tunnetas seda. Lahkumineku põhjus oli ka, et mõtlen, muud huvid ja perekond, võib-olla sel hetkel ei huvitanud mingi, et sai sellest nagu aru ja see juhtus ka seal paari aasta jooksul pärast seda ta tuli isegi teemaks nii-öelda, et võib-olla oleks võimalik ikkagi uuesti nagu. No siis olid juba nii palju asjad seal vahel, mis ei võimaldanud seda enda elu on edasi läinud, mitte minu eluajal ei olnud edasi läinud, vaid need asjad, mis olid juhtunud, ei anna, noh ühesõnaga seal oleks mõistusega võinud palju asju teha, aga noh, see oleks viinud nagu kuhugi Tallinnasse botikud rääkisid, mitte Zetandi kutsunud isa. Siis vahepeal ma palusin, et mine nagu kaljult, mine siis ta saatis kalja ukse pealt tagasi. Sina sisaldunud nihukesed asjad lihtsalt jäävad meelde. Et hästi palju. Me tegutseme, mängisime, olime ja, ja võib-olla oli mul ka nagu noh, kogemusi, oskusi rohkem. Loomulikult ma olen seitse aastat vanem, et noh, seal tuleb ka aru saada. Aga kas sa pidid ta mingites olukordades olema ise? Ja muidugi ütleme minu päevaplaan on see, et sel ajal ma 92 ma olin juba ju nagu käisin päeval tööl, kuna päeval treeningud ei toiminud ja mis ma seal kodus nagu istun, eks laps on lasteaias. Ma olin ju viis aastat kooli õpetaja, mis oli üli ülikihvt aeg mu enda jaoks jälle õpetas nii palju kehalist vä ja kehalist ja terve terviseteadust sooviksin tervest jääda. Et ma olin ju 17 kuni 12. klass nagu viis aastat väga kihvtis koolis väga. Jällegi kunagi mainin õpetajaks õppinud, eks ma mõtlesin ma kunagi õpetajaks nagu, nagu õpetajatööd ei tee aga väga tänulik, et see võimalus tuli, ega ma mind kui ma tahtsin ära kolida, siis öeldi, et ära mine veel edasi. Et tore oli kihvte, me saime kõigega hästi-hästi läbi, aga aga jah, me elasime väga suures korteris, meil oli 10 ruudune korter kesklinnas, neljatoaline, aga õnneks oli, olid meie naaberkorteris siuke ühetoaline väikekorterid, kaks kaksikust, vanadaami, hästi meeldivat vanadaamid, saadame aega ja keda soomlased ja keda ma sain aeg-ajalt paluda, siis õhtul ikka olid mingi meeskonna saunaõhtut seal kord poole aasta jooksul selliseid asju, siis nad istuks nagu toniga siis noh, niikaua kui ma ära olen. Ja ma olen alati ütlesin, et uni on selline, et ta nagu ehmatate läks magama, ta magas nii sügavalt, et kui ta magama leidnud, võivad ära minna. Kunagi ei läinud ära need ootused, kuni ma koju tulen ja kui ma sellest lõpuks aru sain, vahest ikka mind ju saunast edasi, eks ole, ööklubisse tulid seal kella kolme paiku, tal ikka veel magasid küll diivani peal, meie diivanil. Aga siis ma tegin niimoodi pärast mingi aeg, et ma läksin vahepeal koju sauna, noh, kuna ma elasin täiesti kesklinnas seal kõik oli käe-jala juures. Lasin siis need vanad vanad minema, läksin uuesti ära. Ühe korra koju koju tulles toni seisis kell pool, tervis seisab ukse peal, käed olid puusas, ütleb mulle. No kust sa nüüd tuled, makra peal vaatasin, kust kustpoolt sa õieti tuled. Ja selle, see oli see aeg, kui ta ei kartnud nagu üksi jääda koju Tallinna täiesti nõus rahulikult päeval jääma, siis mingi aasta või kahe pärast, järsku tuli selline aeg, kus ei olnud üldse üksi koju jääma, et saades vanemaks teadvusse tulid mingid hirmud ja kartused ja see tuleb lastel selline asi. Aga siis mingi aasta, kui me olime kahekesi, ma olin ka kahe võistkonna treener, ehk ma käisin päeval tööl ja ma olin õhtul nii Tampere bürinton, meeskonna kui naiskonna peatreener, mis oli täiesti absurdne situatsioon, paneb mulle selle ettepaneku, tegin, mõtlesin torites segasest peast ei ole ju võimalik, on, mängud võivad ühel päeval üks on Alar Kotkas ja teatri Helsingis või ma ei tea veel kaugemale, eks ole, kuidas ma nagu nagu liigunejana valmistuda ikkagi siuksel tipptasemel eiei, küll sa hakkama saad. Ja oligi nii, et me siis hommikul läksin koolid tunnid ära, tulin ära, võtsin toni lasteaiast, sõime kodus kõhu täis ja saali ja siis oli mingi kolm-neli tundi saalista, seal jooksis ringi vahepeal siis mingi pea katki, endale käidi, õmblevad ja nii edasi, aga seal ta seal oli midagi teha ei olnud, oligi niimoodi. Kusjuures jäi aega, kõiki asju pidi süüa tegema, ju. Õppisin retsepti järgi ära kaneelisaiu tegema, ise kõik pärmitaignasse tegin ja kõiki asju mul on eluaeg meeldinud süüa teha, kuna mulle meeldib väga hästi süüa. Ja mida nad seal mingit peent toit, vaid vastupidi, erinevaid toite ja, ja siis ja õhtu jäi aega veel, kui ta magama läks, ka enda jaoks veel midagi lugeda või teha ja pesu pesta. Nii et noh, see on jälle niisugune situatsioon, millega sa pead hakkama saame, mida sa seal nagu põed, mida sa nutad, mis aitab nagu, noh, et sa teed ära ja ongi kõik, aga poiss, jonnima hakkab kõik lapsed hakkama, oh noh, jah, ütleme, et. Ta oli minu arust, et jonni, mis asjad või üldse mingisugune selline enesekehtestamine ja proovilepanek tuli ainult siis, kui ma juba tutvusin Triinuga. Ma arvan, et seal tekkis mingi selline noh, nii-öelda konkurents, armukadedus, mis ikka tekib loomulikult. Ja siis tulid sellised asjad küll, et mõningad korrad, aga enne seda ma küll ei mäleta, et oleks meil oleks mingitki probleemi olnud, ehk pildile ilmus kasuema siis ikkagi tõmbas korraks jahedakse, tõmbas. Ma olen, ma olen suhteliselt algusest meeles pilt, kui meil olid Venemaalt isa sõbrad külas. Ja me läksime Tamperest mingi väikse laevaga sinna järve peale sõitma, mis iganes väike kruiis väsis, oli, siis tahtsid pilti teha seal ja siis mina olen nende kahe ees ja kõige vormima tusasema näoga üldse kahekesi taga, pigem sellised rõõmsad, et ma ei tahtnud üldse sinna minna ja seal käis, mäletan nihuke kisma jonnimine seal käis, et, et seal kui Triin tuli jah, siis tekkis küll, ma ise mäletan ka mingi asi võis olla Meie vanusevahe ka, et ega minu ja Triinu anus vahe 12 pool aastat, et ma arvan, et see võis käijusse olla ja uus inimene ja kuidagi tähelepanu. Tähelepanu kartused tekib lapselised, kardad, et tema, kogu see tähelepanu, mis enne oli, temale läheb nüüd hästi suuresti teisele poole ja ta jääb nagu tahaplaanile, mida ma üritasin küll seleta, aga noh, ega see on päris huvitav olukord, et kuidas see ikkagi ära seeditakse, kas lihtsalt tulebki elu näitab, et midagi hullu ei juhtunudki, et kas see klaarib omavahelised suhted ära või juhtus seal midagi muud, kuidas sa ise selle olukorra läbi hammustasid, et endale rahu maa peale tõid? Ma ei tea, võib-olla vanusega tulise? Ma ei tea, võib-olla lihtsamaks läheks, siis, kui me Eestisse kolisime, siis Triinu vanemad ka tulid veel pilti ja tema ema ehk siis mammi oli, oli väga suur osa tegelikult minu mingis vanuses kasvatamises ja noh, päris pikka aega, Tali kõige lähem vanaema, kes mul oli, sest me elasime ühe õue peal ja temaga ma läbisin kõige rohkem. Et võib-olla see noh, siis meid oli ka seal viis tükki kogu majapidamises, et siis siis nagu kuidagi see asi võib olla lahenes ja ma ei tea, ma ei oska öelda, et sain vanemaks, siis said aru, ka ei kadunud nii palju see tähelepanu ära ja siis ise ju tegelikult vajad vähem tähelepanu, mida aasta edasi läheb, kasvad suuremaks, omad nii-öelda huvid ja, ja mis iganes, eks ajaga lähebki niimoodi lapsi, ta näeb ära, mis juhtuma hakkab, see alguses see kartus on olemas ja kui ta näeb, et seal midagi nagu väga hullu ei toimu, siis hakkab nagu tasandama see asi, et ja ega tegelikult peab, ütleme nii, et noh, just see vanusevahe ja ja ka iseloomud, eks seal noh ütleme seal teisel pool, see vanem pool oli ka suhteliselt nagu kange ja jäära tähtkujus sündinud ja ja mida elu edasi läks, seda näha, et see oligi seal üks väga tõsine probleem selles asjas, et noh, ega ma utreerin ja, ja võib-olla natuke teen liiget, kaks last omavahel nagu võitlevad koha eest. Noh, kuna siin oli ka ta oli 18 19, siis eks seal ka veel nagu ainuke laps on ala, kõik siuksed asjad, aga kalja vanematega ei ole sul mingit puudet olnud, ei puudet on selles suhtes ma kalja ema on ju siiamaani elus ja, ja on isegi jõudnud minust mitu korda rohkem Ameerikasse külla, et mul on kaikaid kodarasse tulnud. Selles osas mitu korda, et ma ei ole jõudnud veel külla talle sinna. Jällegi Eino võib öelda, mis aastatel või mis vanuses need olid, aga mina tean või mäletan kahte korda, kui ma Astrahanis hiljem siis käinud väga hästi Silmes onupoegadega trussikute väel, 40 kraadi kuuma viinamarjanende peenarde või nende vahel, seal kihutan ringi ja jões ujumas käinud ja vaheküsimus. Kas sa emale muide, ema, kas sa pead teda emaks, kas ta on sulle ikkagi ema Kaljale? Jah, selles suhtes, kui me omavahel suhtleme, siis, siis jah. Ta on ikkagi lihane ema ja kui palju temast mulle ema on olnud nii-öelda siis koduses sellesse, seda on ju üsna vähe. Et minu jaoks ikkagi on isa, ma olen alati olnud issi poeg ja, ja kuidagi see side on tugev. Aga noh, kui ma temaga suhtlen ja kui ma tema poole pöördunud, siis jah, ta on ikkagi ema ja, ja ma ei ole hakanud teda nimepidi nagu kutsuma. Sa juba rääkisid mõnedest lapsepõlve mälupiltidest, proovime veel neid meelde tuletada, et küsimus nagu isalegi, et mis võiks need päris esimesed olla, kuskohast nad sinu jaoks algavad, ma olen mitu korda mõelnud ja minu esimene mälupilt kõige nooremast east, mida ma julgeks väita, on Antibeesi, Žanna pääni rannast, kui ma olin pooleteist aastane, oli euro trip isa kalja ja siis soome tuttavatega koos nendel oli vist mingeid kortereid või? Noh, kinnisvara, kus me saime ka peatuda ja siis nad ostsid just sellena, käisime sisustamas seda. Okei, vot see on jälle asi, mida ma ei mäletanud, ühesõnaga jah, mul on rannas pilt, meil on albumis foto, kuidas ma olen rätikute sisse mähitud ja mul on endal mälupilt, kuidas ma olen seal rätikute sees ja vaatab mere poole. Ehk see on, ma arvan, kõige varasem. Ma olen pikka aega mõtlesin, huvitav, kas ma saan seda mäletada üldse või, või on see selle pildi pärast ja ma kujutan ette, aga ma olen üsna kindel, et ma mäletan Soomes olid sa mis vanuseni kaheksa pool, viies juuni 96 kolisime ära peale teist klassi koha. Ehk sinu esimesed sõbrad kõik ja, ja lapsepõlv selles mõttes on ikka puhtalt Soome oma lasteaed seal Tamperes Ursa puistu ääres me ju elasime ka veel lühikest aega selle lasteaia kõrval, siis kolisime veidi eemale kaks klassi kooli, kaasa arvatud siis pärast kooli pikapäevarühm, kuhu ma ise jalutasin. Ja see oli ka veel läbi linna, mida me siin just paar päeva tagasi arutasime omavahel, et see oli päris päris pikk ja päris selline omamoodi rännak, iga päev disa oli paarkümmend kilomeetrit linnast väljas, tööl võib-olla oskad ise öelda või isa kõrvalt, kas olla nii-öelda Soome mõttes on midagi tulnud kaasa nende kultuurikontekstis, ehke temas on midagi ükskõik käitumuslikult või, või aru saamistelt, mis on pärit sellest ajast Soomes. Ma ei ole kunagi selle pilguga isegi mõelnud selle küsimuse, pealegi see, mis vahe meil oli, kuna me kolisime Tamperisse kõik seal ajalasime Tamperes, siis temal on kindlasti Tampere murrang, mida temaga soome keelt nagu räägib mina, noh, kui ma räägin võõraste inimestega soomlastega, kes mind ei tunne, siis nad ei usu, et ma olen eestlane. Aga nad ütlevad, et minu räägin jumala puhtalt soome keelt, aga minu murrakut Rauma ja pori muraka pidi olema, ma ei tea, kust see tulnud on. Võib-olla see ongi see, et kui Moskvas tulid, hakkasid iseõppimise, soome keelt, kuulsid, panid mingid, aga kuna ta 11 kuused hakkas kuuluma nagu kohaliku ja suhtles kohalikega hästi palju. Et see on ainuke asi, mida mina olen nagu kuulnud, aga ma ei oska küll niimoodi öelda, kindlasti on ta sealt midagi nagu saanud, et aga tõmmata lagritsa või karjala piruka vastu niisugust ei ole seal märganud, enda puhul, on, mul on, ma olen vot see on minu isa väga suur erinevus, ma olen väga suur Soome fänn, mul on soome hing sees ma väga paljude suurvõistluste või mingitel spordialadel. Ma olen täielik Soome nii-öelda poole jäähoki. Ma vaatan, mängija, Soome särk seljas, ma olen täiesti Soome bänd. Lagrits mulle väga meeldib. Ma ei tea, karjala pirukad, see ei olnud meil väga tihe, rohkem Tammela poolt, aga keele osas või selle murraku osas siis hea, seda mulle, seda ma olen sellega teinud trikke igasuguseid soomlaste läheduses, just see, et ma olen ka võtnud kunagi nooremana. Ma ei kujuta ette, mis me seal Saku tänaval Kalevi korvpallikoolis, sest me käisime mingi soomlase külas turniiril ja me samas riietusruumis ma olin viimane vist meieni meeskonnas, kes vahetas riideid, ülejäänud olid sommid, köiki, midagi seal mingis vanuses 12 või midagi siukest umbes ikka on ju omavahel räägin, teadis, et ta ei saa ju aru. Ja siis, kui see vend, kes mustaga rääkis, hakkas uksest välja ja siis ma ütlesin talle puhtas soome keeles, et platsi peal teil need asjad selgeks terve riiet, summuni, haudvaikne ja vutid on mulle mängu alligiga. Aga hea on öeldud ka, et Tampere, see on, on täitsa mul olemas, et ma siiamaani üritan ikkagi soome keelt kasutada ja ma olen. Nüüd on küll aastaid natukene möödas sellest, aga ma vahepeal töötasin Eestis paaril töökohal, mis nõudsid soome keelt Soome ettevõtteid, kes tõid oma töö Eestisse. Nii et mul on nagu kogu aeg seda praktikat üritanud hoida. Aga kui 96 suvel oli rekka ühel hetkel maja ees, sest sinu jaoks oli see halb uudis või? Ei, kas ta nüüd halb uudis oli, aga ma arvan, et ma ei saanud alguses päris täpselt aru, sest ma mäletan väga hästi seda, kuidas me oma majarahvaga ehk siis oma nende sõprade ja lastega seal istusime, noh, meil oli maja taga mitme maja vahel selline kõrgendatud mänguväljak, ehk siis seal all oli parkla üleval selle peale kõrgendatud oli siis mänguväljak, mis seal treppide peal ja kõik üritasid nagu aru saada, et mis, mis nagu toimub, pull moment oli, kuidas kaheksa aastaselt mõelda, kas me kõik olime sama vanad, aga istuvad ja üritad nagu lahti mõtestada, et miks me asju pannakse, kus rekkad mis nagu toimub, et kas nüüd ei näegi rohkem ja ega ma ei olegi näinud rohkem neid inimesi küll pärast. Kuidas sa mäletad, isa ütleme oma tundlikest aastatest, siis kui sa juba olid ikkagi varvas nii-öelda teismelise ja ukse vahel ja tahaks võib-olla natuke möllu teha ja ringi vaadata ja igasugused huvid hakkavad tekkima, et isal pani sport, et elu üsna kiiresti raamidesse juba juba noortekoondise ajal ja samamoodi see tuberkuloosi või haiglaperiood rikkus mõnes mõttes selle elumehe külje ära. Kui palju sina isale väljakutseid selles plaanis esitasid oma uuele perele siis igas mõttes selles suhtes meil olid nagu reeglid olid paigas õhtuste kojutulekuaegade osas ja, ja, ja, ja mis iganes muud, et ega ta ülimalt range või selline. Samamoodi nagu ma alguses ütlesin, teistele spordi osas ka, et kui sa teed neide korralikud, et ma noorem nooremast taas peale kooliasju ta ju või kontrollib mul kodus mingi hetk, ma nagu tundsin ja ma tahaks seda kontrolliks, ma tegin ise merega veadma, Soomes mäletan, tegin ise vea, ma läksin talle näitama, kontrolliksid, ta sai aru, et midagi on lahti. Miskipärast ma tundsin, et mul on vaja seda, et ta kontrolliks, sest noh, ega mul need asjad, mida pea lõikab, need tulid väga lihtsalt noh, matemaatikat ja asjad, et nendega probleemi olnud. Aga, aga see nii-öelda elu mehe aeg, eks ma ei tea, ega meil mingeid suuremaid mingeid asju ei olnud seal üheksanda klassi esimese eksami järel natuke kräud tegime aga isa ei olnud siis kodus, nad olid reisile, siis ma olin Triinu siis vanematekodus. Et siis ma neid natukene ehmatasin küll, et ma vannitoa põrandal hommikul ärkasin. Ma ei tea, kuidas öelda, see ongi see, et sa pead piiri tundma, tookord oligi lihtsalt kuidagi asjad läksid, nii et kus see piir läks natuke ähmaseks koju ma sain ilusti ja kõik see aga lihtsalt väsisin ära vales kohas. Aga ei mingeid jah, selles suhtes mingeid suuri. Ma arvan, seikasid ma ei korraldanud ja. Mul oli üsna tegelikult pikalt ikkagi see spordihuvi oli nii palju kõigest muust üle, et mul ei olnud ka väga palju seda vaba aega, et küll seal vahepeal tuli lumelauasõitja ja, ja selle eest ma sain ka natuke pragada, kui isa mulle Kristjani 15 laenutas lumelaua kolmeks päevaks. Me läksime poistega sõitma. Alguses ei pannud tähele, et mul oli trend ja samal ajal ja ma jätsin ühte trenni minemata jäävad, siis ma sain küll, et, et ma lasin meeskonna nii-öelda üle et poistele seal talve nautida olemas, siis ma õppisin oma nii-öelda sain oma õppetunni kätte. Kas see on niisugune asi, nagu mure oma lapse pärast? Tavaliselt räägitakse, kui ema südamevalust tuttav? Ei ole väga ausalt öeldes ma ei mäleta küll, et oleks kuskil pidanud nagu muretsema või noh, pigem seal võib-olla oligi Soome häirida, kui ta vahepeal üksi kodus olema ja nuhid kuhugi või noh, siis ei teadnud, mis, mis on ja kus seal ikkagi poldi vanaemaga kellelegi helistada või teha midagi. Ma arvan, et suur osa oli äkki selles, kuna me seal Tamperes elasime kesklinnas ja geimul kool oli 200 300 meetrit korterist. Aga sealt pikapäevarühm oli palju pikema ma just praegu mõtlen selle peale, kui ma mõtlen Richardi peale ka. Ja panna nagu samasse vanusesse, siis tegelikult esimene, teine klass, ma jalutasin pärast kooli üksinda läbi linna pikapäeva rühma, kui ma oleks mõelnud, Riks oleks pidanud selles vanuses. Noh, ma ei tea, natukene, mul on siiamaani mure, kuidas aku peale läheb ja seal rattaga ringi, et kas ta nagu vahepeal on niisugune, tal on nii palju mõtteid peas ja üks ja teine asi, et koduski unustab vahepeal, kust ta oma telefoni asja jätab, et 100 asja mõttes, aga ma arvan jah, et see, see, et me seal Tamperes elasime seal maja ümber ka rattaga väntasid ringi, käisime neid lahtist kommi ostmas, kui taaras ära viidud. Et ma arvan, see, mis mulle endale nagu selles suhtes meeldivat. Need aastad Soomes kesklinnas kasvatasid hästi palju ja panin, ma arvan, õpetas mulle kiirelt ära, kuidas liiklust jälgida, seal väiksena on ju ülekäiguraja juures ja, ja kõik see. Ja siis kolisime pigem nii-öelda sakuses, mis on niisugune vaiksem ja maalähedasem koht natukene tol ajal veel eriti. Et noh, siis ma tulin ka oma linnapoisi, nii-öelda teadmiste ja kommetega, siis. Mäletan, kuidas mammi veel küsis, kui ma tulin poistega, mängisime väljas tribla ja siis jooksed sinna vetsu vahet kogu aeg, kõht on lahti, snii pissil käinud endal on paks mets kõrvale, seal ära ei käia linna minu jaoks täitsa võõra sosinal kindlustatud ja tekib ju vanematele ka selles suhtes on ju näed igapäevaselt, kuidas laps toimetab ja kui iseseisvad on. Kas ta on niisugune tuulepea Riksu suhtes, et ega ta on teatud asjades hästi ettevaatlik. Ta on hästi ettevaade, kui ta teab väga hästi, mida teeb, aga noh, siis kui on nagu ta teab, et ah, kui kellelegi peale võib loota Ta või noh, asjad lendavad ja siis pigem kui keegi midagi üles leiab majas seal on minu arvates. Et aga tegelikult ta oskab ja saab kõigiga samamoodi hakkama, aga mul on ka, sellepärast ei olnud kunagi sihukest tunnetena. Saku kolisid seda enam, sest aastal juba nii palju suurem ja kool oli üle aia või aia taga täpselt tänu seal nagu minna, väga olla. See ongi, et elu ise õpetab, kui sul on paha olla ikkagi pangad vannitoa põrandal, siis see on juba sulle piisab, mida sa lähed, sa enam kobisema. Mis mõte sellel asjal on? Meil oli ka vestlus sellel teemal tagasi tulite ja kandsid ette, oli vaja lihtsalt profülaktiline vestlus ära teha juba see nagu linnuke kirja, et asi on tehtud, aga noh, iseenesest ma pole sisuliselt kunagi mõelnud, ma olen alati aru oskab väga hästi. Ma ütlen veel kord, et see on tarkade jook, eks ole, kui sa ei oska, siis sa jood kenast lolliks ja kui sa oskad, siis sa saadki elus sellega hakkama, see on väga lihtne. Teeme vahepeal kuulajatale spikri, ka Richard, kellest me räägime, on siis sinu noorem poeg, kes on praegu kuivana 11 vanusevahe on teil siis 21 20 ja natuke peale? Ei oskagi küsimust paremini sõnastada, kui, et võta appi see vana hea, mis tunne on. Kui sa SATi, 121 aastase vaheaja järel taas isaks, siis kas see on nagu täiesti uus algus? Või sellest, et sa oled korra selle kunagi läbi teinud, on midagi alles ja kasu ka? Loomulikult on see erinev, ma läheks nagu aega tagasi siis kui mina olin niuke, just hakkasin seda korvpalli siin eestis mängima, siis ma minu sõprusringkond väga lähedased sõbrad, kes on suurem osa jäänud ka siiamaani olid kolm, kolm, neli perekonda. Üks nendest oli Ivo ja Reet Linna sisendit Georg, Reet Valdek ja siis veel seal kohtergid, kes kõik olid minust ala 10 aastat vanemad, kel kõigil olid lapsed, siis ma ise omast arust mõtlesin, et küll on hea elukool mulle ette, et ma nagu vaatan, nende pealt õpin, mida kuidas omavahel suheldakse täitsa reaalselt nagu alateadvuses jäi sihuke asi meelde ja, ja nüüd, kui ma nagu, kui Richard sündis, siis loomulikult oli seal noh, just see, et ma olin välismaal mul palju tegemist seal võõras riigis, eks ole, ja sel ajal see üleminek sinna ta oli 11 kuune alles ja kõik need elukohavahetused, seali ja kõik muud asjad, aga kui nüüd Richard sündis, siis loomulikult, eks eelnev kogemus ja noh, mida ma, mida ma natuke sain teistmoodi teha või ütleme, võib-olla vägisi tegi, mis soomes ei olnudki, võib olla võimalik, oli see, et ma iga hommiku võtsin aega, ma olin kuskil kella 12-ni kodus, et ma ta oligi mul süles osa ajast, niikaua kui ta siis vestlesime, kui ta midagi nagu aru ei saanud, täiesti titena, ta vastas suurte silmadega mulle otsa ehk sealt tekkis jälle selline side, siis ma panin ta magama pinge all, siis läksin ära, siis ma loobusin, võib-olla paljudest sellistest noh, ütleme otseselt, kas rahast asjades pätsi palju asju tegemata, mida oleks pidanud tegema jällegi väljas, et keskenduda nagu noh ja mida ma nagu aru sain, kuna ikkagi ta sündis, kui ma olin 49, Sa oled ise kogenum, saad aru, et iga laps iga päev kasvatanud muutub ja seda ühtegi päeva ei tule enam tagasi kunagi toni ajal, muuseas ma filmisin hästi palju, ma tegin hästi palju pilte millest ma sain nagu sõimata, mis kurat, kes neid vaatab küll neid vaatajaid pärast on, isegi vaatad ja noh, et, et see, see ja paljud kirjutad üles need sõnu, mida ma toni puhul ma seda ei teinud, aga Richardi puhul just et mida, tema, noh, teistmoodi hääldaga, kuidas ta mingeid asju väljendas ja kõik need on ju noh, et see on selline asi, mis hakkab vaikselt ära ununema pärast või mingi mälestus jääb, et et hästi, palju, hästi, palju, ma olen talle üritanud nagu jälgida või olla taga koos võib-olla veel rohkem kui Donigi. Aga sa ise oled olemuselt nüüd paarikümne aastase vahega poja suhtes leebem mõistvam või vastupidi, no ma arvan samasugune võib-olla ma olen isegi veidi nõudlikum, kuna mul on rohkem aega jälgida ja teha ja nõudlikum noh aeg on niipalju kui teistsugune praegu noh, ei olnud ju arvuteid ega nutitelefone midagi. Ma olen, ma olen praeguse hea vahelüli selle nii-öelda ajastute vahel, et ma jälgin, mida Richard teeb ja ma saan vahepeal seal ta vahele võtta, kui ta üritab mingeid trikke teha ja midagi välja nõuda, millest võib-olla ise ei saa aru, aga nojah, ja ei ole aega süveneda. Sellepärast et noh, jällegi nagu üksi kõike. Need ajad, kui ma nii-öelda noh, siin Eestis olen ja, ja, ja seal isa nii-öelda kodus, et mingites asjades on range ja, ja hoiab nii-öelda piire või korda või mingid asjad peavad olema tehtud ja ja samas on jälle see, et üleliia sihuke joonlaua järgi ei käia. Mulle tundub muidugi ka tänase kohtumise põhjal, et sul, isand suhteliselt konkreetne vana et asjad peavad minema nii, nagu tema perspektiivis paistab, et on õiget, kas sa oled nagu väga vaidlema vist ei ole mõtet hakata, teatud küsimus oleneb, oleneb päris nagu füürer selline ta ei ole nii konkreetne, et et samamoodi mina mingis, mingis vanuses tegin otsuseid, mis võib-olla talle võib-olla oleks näinud seda teistpidi või, või tahtnud, et ma läheks, ei tea, siis korvpalliga veel kaugemale püüelnud või mis iganes, aga aga samas noh, ta on, peamine on see, et ta suunab, annab oma osa. Lõppkokkuvõttes noh, mingist vanusest teed sina ikkagi oma otsused Richardi puhul praegu on veel ikkagi seda järge hoidma. Eks kõik lapsed sellises 11 sarnases üritatakse ära kasutada saada ei olnud ja loomulikult palju vastavalt sellele võib-olla tõesti lubatakse rohkem kui noh, võimaluse piirides ja nii edasi, vahest ka üle selle. Ma võin midagi nõuda, aga ma alati nagu ka 11 aastasega kaheksaaastase lapsega räägin nagu läbi. Ma üritan endale selgeks teha, mida ta reaalselt nagu tahab, mida ta hinges tahab ja kuidas see talle mõjub. Ja noh, siis nagu seletada ikkagi omalt poolt, et mis oleks kasulikum, aga kui ta ikka, kui ma näen, et ta nagu hinges tahab midagi muud, siis Sa ei saa ju kätt ette panna, vastupidi ma pigem olen alati üritanud seda nii-öelda, mida Soomes oli hästi palju siis öeldi, et seda vabakasvatust või isekasvatust, aga noh, sealt igal vabal kasvatusel peavadki olema piirid, just see mingi magamamineku aeg või noh, et see uni on tähtis ja teatud söögid ja värgid ja noh, niisugused asjad, mis on eluliselt ja talle edaspidises elus kasulikud. Kuna isa seisund, kui tal kops üle maksa läheb või ikkagi kutsutakse ülakorruselt alla, mingi asi on tegemata ja seda viis korda öeldud, siis, siis sealt tuleb tuleb konkreetselt karmilt ja siis kõvahäälselt ütleme nii, et seda ei näe tihte sa peatav viima ütleme need hinnad sinna viia, et tal kopsu üle maksa. See sinna on päris pikk maa, üldjuhul et see rahu või see sihuke kannatlikkus on tal olnud väga niisugune suur osa ja korvpallitreener ja mina olin ka üks nendest enda poega, aga ma ei saanud aru, kuidas 2001 Eesti Prantsusmaa mängu suurhallis, kuidas sellises pingelises mängus seisab mees täpselt samamoodi, käed ristis rinna peal, mitte ühtegi emotsiooni näos. Mina pole kunagi elus harjunud ei treenerid või üldse hinnanud inimesi, kes tõstavad häält. Kui midagi öeldakse, eks ole, noh siis see mõjub, rahulik, ütleme, minul on muidugi alati palju paremini. Üritan sedasama joont jälgida, loomulikult ütlete kuritsele, viska mulle kohe. Esimene veerand jälle kohe ja siis tuleb kohe, et ta ei saa aru ja talle öelda, et nüüd noh, aga ikkagi üritad õpetad, kuule, kui sa lubad, siis tee noh, vot ongi see, et kui ma ütlesin jah, ma teen kohe siis okei, ma ootan veerand tundi, veerand tundi oleks kohe pidanud ammu ära olema juba järjega muud mõeldud ei olegi, pead natuke häält tõsta, siis annan korraks selle õli tulle palli teemal seoses selle hääletõstmisega nii-öelda. Et mis sa arvad, kas 91 Kalev oleks ikkagi tulnud Nõukogude Liidu meistriks, kui selle kamba peale häält ei oleks tõstetud? No ma ei olnud sellega hamba sees ja see on salumetsa juhtimisstiil ja ju see oli siis vajalik sel hetkel, noh, ja eks ta siis ma ütlen ausalt, see nüüd ei puuduta nagu kalevit. Mina olen öelnud, et kui treener peab häält tõstma või karjuma kellegi peale, siis kas on mängijad lollid treener ise nõrk? Kaks varianti on, muud ei ole muud seda vajadust, mina ei näe, et on ütleme jah, seal kuskil mingid määratsalobraadowitšar, aga noh, mina arvan, et seal natuke seda show'd ka juures selle asja juures, et noh, minul hajus käsi, ajutegevus ja sa pead jälgima ja nagu Soomes oli, see küll on hea treener, ta viskas tooli väljaku peal, jookseb selle karjuge, hüppab ja minagi alati küsinud, millal ta on aega nagu mõelda, seda mängu jälgida, siis noh, mida ta tegelikult nüüd peaks tegema, et sul on viis oma mängijad, viis vastasmängijad kogu aeg, midagi muutub ja sa pead kogu aeg ütleme, mida teha ette ja veel selle otsuse hästi kiiresti vastu võtma seal sähmid ringi hüppad ja kargad nagu pealt, vaata sealt kaasa mängule ei saa olla treeneri rollis. Erinevad mängijad samamoodi kui mul oli klubis Pehka, Metstak ja, ja Vilankovski ja Pärn ja Kuusmaa ega nendega kõigiga ei saa ühtemoodi kunagi rääkida ka väljakul olles, et üks solvub kohe, kui sa pealtvaatajate kuulase kõva sõna ütled, teineteisele meeldib, kui sa ütled vahepeal kõvem osa, sa pead sa kõike, tead, seal ühele sa võidki ainult nelja silmaga, isegi mitte duširuumis meeskonna ees, vaid sa pead rääkima nelja silma all, seal võite talle kõik otse välja öelda. Kas on hästi sihuke peen mäng, mis käib. Vägev Me oleme selle saatega lõpuni jõudnud. Saate nimi on, käbi ei kuku tänalyt külas, isa ja poeg Heino Enden ja Anthony Enden. Aitüma selle jutuajamisest pärituult, olge terved, aitäh. Saatejuht on Sten Teppan, aitäh kuulajatele ka, et reisi kaasa tekite. Kohtume nädala pärast.