Ei, mul on täna rõõm tervitada stuudios Valeri Petrovi pälvisite hiljuti Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia ansambli Orthodox, Singers'i ja Mustvee vaimuliku muusika festivali eestvedamise eest. Palju õnne, suur. Olete öelnud, et oletegi muusikas kolmes olekus. Ansambli juhina vaimuliku muusika festivali korraldajana ja heliloojana. Avame ka meie kuulajatele neid olekuid. Kõigepealt. Kuidas te üldse jõudsite varajasel slaavi kirikumuusika ja selle ansambli loomise juurde? Oi, see oli väga ammu, ütleks ausalt see oli kunagi konsi ajal. No lihtsalt oli vaja lihtne asi, kui käisin sanatooriumis õppimas, siis käisin ka Aleksander Nevski katedraalis laulmas kirikukooris. Ja siis, kuna tol ajal see oli muusika sihuke täitsa tundmatu asi. Aga väga huvitav asi, mis kohe läks südamesse ja siis tekkiski selline asi teha väikse sellise ansambli et saaks kontserdid teha, et saaks seda muusikat inimestele näidata. SS tegelikult sellest muusikast ei teadnud mitte keegi, mitte midagi, võib-olla resprist ja ja ma olin väga roll seal, kus mitte midagi. Ja ka no jäi niimoodi vaikselt läksime tegema, seal õpilased käisid ka laulmas, siis tegime üheks ansambli. Ja siis nii see asi läks ja siis pärast kui kuidagi tee sisemusega läks, veel kord on, läks nii südamesse, et noh, lihtsalt tundsin, et see on elukutselt Shausest muidugi elu, kuid see ei ole see sina, aga noh, see lihtsalt pakkus nii huvi, et Eestit ei saanud ilma ikkagi ütleme, et seal tegutsemas. Ära tegelikult jah. Aga mina, ars ristis lihtsalt jumala poolt antud kena inimene, kes tegeleb selle muusikaga, teiega ei saa niisama sellega tegeleda, lihtsalt huvi pärast seal intervallid puhastada ja fraasid tegema Jani, midagi muud peab olema midagi muud. Tulema kas siis algas ka selline suur uurimistöö selle repertuaari suhtes, et mida võiks laulda ja mis just teie ansamblile sobib ja kas tegite endale ka seadeid ansambli jaoks? No see loomulikult noh, ma ütlen veel, kui see muusika oli nii tundmatu, siis seda haridus selle muusika suhtes isegi siiamaani ei saa kusagilt. Siis peab ise uurima, peab ise lugema seda ja siis sain raamatu kätte ja see raamat oli vana vene muusikast veel, nõukogude ajal oli veel välja antud, kuigi see oli keelatud, aga seal mingi imelik nimi oli. Ja siis seal on kõik konkreetselt olles kirjutatud kutse tuli ja mis perioodil oli, et mismoodi muusika oli ja siis hakkasime laulma, siis mäletan läksime Soome, meil oli väike kontserttuur ja siis üks vana vahe inimene tuli minu juurde. Siis ta tegi mulle terve suur patakas noodid, ütles CD-le, sobib, ja laulge, tehke seda ja nii edasi. Ja nii ta läks, siis hakkasin kirikut suurima, et mismoodi seal on siis noh, tegelikult selle turgiline muusika, mis lauldakse kirikus ka selline noh, ma ütleks, primitiivne, aga selline noh ütleme igapäevane. Vaata, aga mõnes kirikus on päris huvitavat noolide, siis oleks uurima, hakkasin otsima ja nii edasi. Asi läks edasi. Aga kuidas see ansambel teil kujunes, oli alguses tudengite ansambel, saan ma aru või mitte, ainult? Ei no ja mitte ainult, aga, aga no põhimõtteliselt ei olegi nii lihtne seda ansambli üldse kokku panna, sest kõigepealt printsiip on selline, ikka peab olema proff muusikuid seal selge. Ja teiseks need inimesed pead. No ma ei ütleks, aga peod isegi usklikud olema ka, sest asi niimoodi kui inimene ei tea, mida ta laulab. Kui inimene ei tunne, mida ta laulab, aga mida ta siis publikule ütleb? Ega ta publikule ütlema, vot vot ma laulan seda, seda kõik peab olema kõik arusaadav, eks ole, ükskõik mismoodi muusika kõlab kas või vaimulik või mitte vaimulik, aga ta peab arusaadav olema nagu suur dirigent Jevgeni vramees kitsa argestele käega. Mind ei huvita, mis te mängite ja niimoodi peab arusaadav olema see vanake, mis esimeses reas istub seal oma õunadega. Ta peab aru saama, et mis kohis tahtis. Vaat see on põhiprintsiip. See on ju tegemist väikese ansambliga, kus hääled peavad üksteisega sobima ja iga laulja peab olema nagu solisti eest väljas. Kuidas sobitamise töö on käinud ja, ja kas siin on olnud sellist liikumist koosseisus selle õiget häälte otsimisel? No ma ütleks ausalt, see on ainult practice. Sest no kuidas ma ütlen, ansamblitunnetus seal väga-väga-väga-väga, teine asi, sest ma alati ütlen, et ei pea laulma ei pea. Te lihtsalt peate aitama, 11. Mitte niimoodi mina seisan ja mina laulan, ma ei laula. Ma lihtsalt aidanud sellele inimesele, kes seisab minu kõrval, aga isegi veel parem, kui ülene, sa kuulad jalad temaga koos, eks ole. Vaat see on põhiprintsiip. Muidugi see võtab aega, kuidagi tekib selline ansamblitunnetus ja siis siis on väga-väga näiteks ma võin mitte Ordasin käsi kohta, aga kaheksandal oli kontsert ja ma tegin enda jaoks. Muidugi see ole minu sorti muusikaga, no vaimulik meeskond, tegin Bergalleelsestavad mootor ja siis oli selline koosseis, oli Ene Salumäe orelil mängis ja siis Maria Petrov laulis, sopran, Kambodža oli kontratenor ja oli Leedust Chersonici-nimeline kvartett. Ja vot selle kvarteti kohta ma ütlen, see on fantastiline. See lisafantaasiale, kuna meil ei olnud üldse aega seda proovid ja siis siin karone asja, eks ole, siis tegid testi ja veel me tegime seda kogu selle suure kolme, kolme tunniga. Lihtsalt neile peab ütlema, niimoodi teed niimoodi niimoodi nemad teevad seda asja, fantastilised muusikud siis pärast mõtlesin nende käest, no kaua te siis koos mänginud Nuko, noh, 18 aastat. Ja rohkem, kui meie ansamblis praegu, Nov, me laulame koos vähemalt vähemalt 15 aastat vähemalt üks noor poiss tuli ka, valati, võtan noori. Koosseis on umbes 15 aastat ja aga ansambel ise on üle üle 30. 32 ja, ja vot see tunnetus siis see peab olema, sest see lihtsalt võtab aega ja näiteks kui sel aastal olid tõesti rasked ajad, ütleks ausalt, ega meil viimane kontsert oli mingi jaanuaris ja siis järgmine kontsert oli juulis. Aga no ma olen selles mõttes selline väga konservatiivne inimene, mõned tegid proovi seal interneti kaudu, ma ei, ma ei saa niimoodi, kui ma ei näe silmad, kui ma ei tunne seda minu jaoks ei ole üldse prootsele interneti kaudu. Ja muidugi vot vot see ongi niimoodi, laulame koos päriselt, päris palju, äge. Ja oli kontsert meil enne kontserdi oli kaks proovi ja ma mõtlesin, no nüüd on kõik kogus, ansamblitunnetus on läinud, ühesõnaga. Aga tegime kaks proovi ikka ikka tuli tagasi. Sest kui laulame 15 aastat koos, siis seda väga raske ühes mõttes väga kerge kaotada, aga teises mõttes väga raske. Nii, aga vaimuliku muusika festival Mustvees. Mis ajast te seda teete ja kuidas see just Mustvees? Sel aastal oli viies festival. Aga selle festivali kohta ma võin öelda. See väikelinn unikaalne koht. Palve ma, seal on baptistide kogudus, seal õigeusu kirik ja ainuusuliste kirik, viis kirikud erinevad ja siis tekkis selline selline mõte teha selline festival, kus igas kirikus kõlaks vastatav muusika seal näiteks luteri kirikus, eksmuusikaks ja nii edasi, nii edasi. Ja lõpus me teeme alati seda galakontserdi, kus esinevad kõik kollektiivid ja see on fantastiline koht ja kui ma tegin seda esimest festivali, mõtlesin üldinimesed üldse ei tule ja mõtlesin, et kellele seda siin üldse vaja. Aga siiamaani ma ütlen niimoodi, meil on kõik piletid müüdud. Puupüsti täis fantastiline, lihtsalt mulle väga meeldib ja isegi enne jõule oli selline asi, sõitsin autoga ja kuulan klassikaraadiot alati autos. Ja küsimus oli, mis teil oli kõige parem kontsert selle aasta jooksul, mis teile meeldib muusikaelamus ja, ja, ja selline kesistas, keegi eelistas mustrist ehitis, kuulge andmist siis tulge siis meile meile sel tasemel sind, kollektiivid esinevad, et me ei pea kuhugi sõitma, midagi veel, on kõik siingi olemas, nii kõrgel tasemel ja nii edasi ja ja mul täiesti läks nii südamesse see asi. Ma tean, et see oli, see oli suur-suur, kiitus minu jaoks ja su rahule, et no inimesed helistavad ja kiidavad seda. Siis tekib tunne, keegi, sa ei tea seda enda jaoks sihuke eriline tunne, ütleks ausalt. Ja see on kõige tähtsam, et see läheb inimestele korda ja nad tahavad seda kuulata. Aga teie enda helilooming, kas hakkas tasapisi tulema repertuaari täiendamise vajadusest või, või sisemisest sunnist? Fifty-fifty ütlen ausalt repertuaari suhtes, no kuna meid on ainult kaheksa inimest, see tähendab, me saime laulda ainult kaheksa hääl, mõni lugu on rohkem ja siis oli vaja sätlangid teha, siis ma isegi tegin seda siis siis kuidagi tekkis selline tunne, et no kirjutatakse see siis hakkasin kirjutama, kirjutan siiamaani, praegu kirjutan, igapäevane töötaks, ausalt, lähevad ja siis tekkis tunne selline kuidagi seda õiget repertuaari kuidagi laiendada ja siis kirjutasin orelile koorile siis üks suurvorm, ingel, kaitsekaanon, see esiettekanne oli Tallinna orelifestivalil, seal on kaks orelit, kaks koori, neli solist ja siis kirjutasin kantaat jumal kauri padjal ravini sõnad kaitsesin, et muidu seda, seda ta kirjutas Narvas omal ajal. Seal on kolm Salisti, üks lugeja, kirikukell ja orel. Ja siin ma võin öelda oreli suhtes, see on minu lemmikpill muidu. Ja kui hakkasin kirjutama, aga loomulikult ma ei mängi seda pilli, ma ei tunne seda pilli väga hästi. Ja mul on üks väga hea sõber, suurepärane orelimängija Ene Salumäe, alati mind kasvalteerib ja see ettekanne kõik, kes ettekande või mängib seda käid seal väga tore. Siis üritasin teha keelpillidega ei, asuoludega kirjutasin tšellole häälele ja nii edasi ja siis ka loomulikult hakkab alla kirikumuusikas selle kirjutanud, väga paljud olid seal igasugust tasid, muidu siin kuuendal novembril tuleb päris huvitav kontsert. See on vanausuliste muusika ja vanausuliste elu ja nii edasi ja siis me teeme seda koos Vahur Afanasjeviga sest ta loeb katkendeid oma romaanist Serafirma ja Bogdan. Ja siis seal kõlab minut, koori kontsert, mulle kingiti ühesõnaga need vanausuliste vaimulikud värsid ja siis kirjutasin siis sellest asjast pooletunnine kontsertkoori kontsert ja siis see suurepärane ja tuleb veel laulmas üks vanausuliste preester Vassili Lätist. Ja siis teeme sellega. Kus te teete selle kontserdi, Su tuleb raekojas, Tallinnas, Tallinna raekojas. Sinna mahub ju nii vähe rahvast. No ma ei tea, võib-olla kordame veel kunagi selle kontserdi, aga, aga vähemalt minule see pakub seal selline nagu see tuleb nagu selline. No ma ei ütlegi eksperimentaalne, aga, aga põhimõtteliselt ikka eksperimentaalne kontsert tuleb. Ja veel päris mitu huvitavat asja. Nii et olete töös, ansambel töötab ja ei hirmuta teid, see pidur, mis on kontserdielule tõmmatud praegu. No ja loomulikult me teeme kõik, teeme tööd ja hakkamegi seda tegema, aga no ma ütlen ausalt, ega eriti kerge ei ole sellises olukorras nagu praegu annaks jumala käega saaks, prooviti, saaks kontserdid ja nii kaua, kui saab, sest sest kui need kontserdid need pool aastat ei olnud, siis kohese kontserdid projektiga, kaubara kohe oma, ma ei räägi sellest, et kontserdid ja ela ja ravi välismaal seal, see on täitsa normaalne ja, ja ma ei tea, millal meil Villemit seal välismaale. Kuigi meil on pool maailma viited aga isegi siis siin Eestis, et noh, siis oli suur paus, eks ole, kui kui need kontserdid olnud ja siis oli esimene kontsert, teisel juulil. Ma seda mäletan väga hästi. Ma ütleks ausalt, ma olen väga selline inimene, no ma ei ütleks range, aga mul mitte kunagi närv ei tule siis. Võib-olla selline väikene. Aga selles suhteliselt ma olen täitsa kindel kogu aeg. Aga siin kui seda kontsleri probragd ei olnud, ma ütleks, mul oli närv sees. Aga evo kindel, tundnud. Aitäh Valeri Petrov selle toreda jutuajamise eest ja ma soovin, et ikka muusika voolaks ja kontserdid toimuksid kõigi meie rõõmuks. Surutanud.