Tiit oli pärit maalt ja maalähedaseks, ta jäi oma lapse, põle kodunt sureani lähedalt oli ta kaasa saanud sirgjoonelisus aususe ja lihtsuse elu vastu. Ning töökuse enesestmõistetavalt. Mõnikord tundus, et tema kämmal oli klaveri jaoks liialt raske ja suur. See sobis rohkem kokku adra, kure või hanguga. Kuid kontrabassil olite tugevad sõrmed asjate. Ei saa öelda, et Tiidu andekus oleks eriliselt õppimise ajal silma torganud. Ansambliproovides. Ta ütles oma sõna sageli ja see oli märki tabav. Aga ta ei plaaninud, ta tegeleb heliloominguga ja paljudel oli see hiljem nagu üllatuseks. Tema võimed vormusid pikkamööda. Tiidu eneseteostamine, see oli nagu allika poole astumine ja see teadmine andis talle jõudu. Tema optimism ei voolanud kunagi üle. Kuid rõõmuhetk ja ilusat oskas ta hinnata. Tiidus oli koos nagu võllamäe, pärna, jonn ja sitkus katku, villu helling ning Vargamäe Andrese töökus. Laulud avavad tema hinge, aga eesmärgikindlust tervetel ulatust näitab kas või seegi, kuidas ta omale elukaaslase valis. Selle kohta oleks sobiv öelda, et mees teab, mis mees teeb. Kuigi Tiit oli siis keskkooli lõpetamas. Oliseni malet. Nende klass oli, oli siis Saaremaal ekskursioonil ja nagu ma pärast siis kuulsin, et ta oli nagu otsuse teinud, et ta peab oma selle reisi pealt naise leht. Nojah, ja siis oligi niimoodi pidu oli meil seal koolis kooli saalis ja. Ma isegi nägin teda millegipärast enne veel, kui ta minu juurde kummardama tuli ja mul oli millegipärast niuke noh, soovis teha, oleks tore ja nii edasi. No ja siis oligi niimoodi, et need kummardas ja eks me siis niimoodi nagu kokku saime. Hiljem aitas tal ju laule teha, kui nii-öelda kirjutasite teksti ja kuidas need meloodiad senistel, kui tal nagu midagi sündimas oli, siis see oli tema jaoks minu arust niuke pidupäev või? Kõigepealt juba see teksti leidmine, see oli niuke suurasist, oli alati elevil ja rõõmus, kui ta oli midagi head leidnud. Ja noh, muidugi see kirjutamine klaveri juures vahest tuli, ütles, et oi, et täna tuli nagu teed mööda meelde midagi ja siis mängis ette ja teema algeda vist siiski impulsiivselt just nii, et mitte nii, et need oleks maha istunud ja lausa otsima hakkab. Tal ikka oli siis midagi olemas juba sinna klaveri ordist, seda ma mäletan kunagi nende klassi tuli nagu kokku päris viimastel päevadel ja siis isegi talt küsiti, et, et noh, et sa oled ise alati niuke elurõõmus, et ei tea, millest on need laulud on nukrad, kurvad või ma ei tea, et ta noh, päris täpselt vastanud oleks tol korral. Aga Mulle ka tundub, et, et just nagu ta tunnetas, noh, lauludes ja luuletustes tekstides niisugust nagu valulik, kui tagamaad selle asja juures kasvõi näiteks üks helgi Mulleri tekst karikakar Ants Hindpere on teinud niisuguse lõbusa tantsulise estraadilaulu. Aga Tiidu Kariga kasvanukski nagu nukker ja võib-olla koguni traagiline lugu. Või siis näiteks leelo tungal, kui kummaliselt kiivitajad kurtsid. Ma mäletan, ta oli kodus maal heina tegemas, kui ta selle teksti leidis ja siis ta kirjutas, et noh, üle hulga aja leidsin midagi, mis on vist hea. Ja no siis ma kuulsin juba valmis lugu pärast ja ma arvan, et need on just tema kodukoha kivi, teeb seal, kurdavad need viimase suve loota nagu vist ei olnud aega neid tekste leida ja siis tal oli kirjutatud lihtsalt lugusid, mõnel oli naisansamblile peale kirjutatud mõnel lihtsalt mõte ja need olid nagu viimased lood ja siis alles pärast ma kirjutasin Endel tekstid. Ja siis see, mis nagu kõige viimasemad, kõige hilisemat kuupäeva kandis, see sai siis nagu pealkirja lõppenud laul. Aga nüüd päris nii, noh, koostöötamise koht, võin ainult seda nimetada seda laulu metsateel, sest see on tõepoolest nii, et ta kirjutas selle valmis kaks päeval kumisema. Ja õhtul siis pakkusin talle teksti ja ta ütles õige. Niisiis jäigi. Ma olen õppinud siin ja seal. Ja igalt poolt natukene, sellepärast ma ei ole veel väga tagasi saanud. Kas tituleerida ennast selles mõttes isetegevuslased, siis küllap vist. Tänan väga, nüüd paar sõna sellest laulust, selle teksti ma sain Tiiu Varikult. Ta ütles, et need sõnad temale meeldivad, tol korral oli väga kiire ja mulle tundus, et nad On nii keskpärased, kuid ükskord silmitsedes seda teksti mulle kohe momentselt turgatas pähe meloodia, mida te kuulsite. Suur tänu ja millal see turgatamine oli? See oli septembrikuu viimasel päeval ilusaid.