Inimene võib harilikult ikka, kes vaikida ja mõelda. Või mõtlemisest pääsemiseks kõnelda. Ei ole midagi huvitavamat ilmas, kui inimene. Kõige oma olemusega. Noorus on ilus aga sagedasti vaatame nukra naeratusega tema poole tagasi. Mitte tema välja naermiseks. Naeratagem siis ja astuge edasi. Kui inimene hakkab armastama siis pole ju midagi, muudkui aga see õige armastus. Midagi nagu õilmitseb, midagi, lõhnab midagi poolema. Aga ükski ei pane seda tähele, ükski ei tea sellest midagi. Sest õigel armastusel pole mõtteid Pole õieti tundmusigi, kui nii võiks öelda. On ainult unistused. Mõtted ja tundmused tulevad pärast. Inimesed ei saa vist ilmas muidu kui peavad üksteisele haiget tegema. Ja mida rohkem armastavad, seda rohkem teevad haiget. Ilma armastuseta on köik tühine asi ja temal pole hinge sees. Ainult armastus teeb asjad elavaks. Pole sellest küllalt, kui isamaad armastatakse aitava armastusega oskama ja suutma teoks muuta sest armastus on tegu. Õige isamaa armastus ja luule on see kui soode ja rabade asemele tekkivat Laanet niidud ja nurmed Elu pole kool, kus teised sinu eest maksavad ja muretsevad. Elus peab igaüks ise maksma ja muretsema. Aga inimene pole kunagi mõistlikult elanud. Ja tegelikus elus on tal ikka pisut arust puudu olnud. Inimesel on kaks vägevat vaimudest tema omade maised nõrkused ja ümbritsevad olud kogu elu ja peab ta nendega heitlema. Kui tal on ükskõik, missugune eesmärk. Unistustasin etavas kauguses. Õnn on nii liigi. Ainult usk peab olema tema tabamiseks minna nii kättesaadav. Ainult julgus peab olema temast kinni hätlemiseks. Ühte asja tarvis. Usk.