Minu pojale austatud isandale, saadan sulle raha ja palun siin mu poeg, et sa oleksid armased, oleksid koju, paasapühaks. Mul on piinlik terve maailma ees mu vanadel päevadel mul poeg, ainus poeg ja teda ei saa näha. Ema palub sinult halastust, et sa jumala pärast tuleksid koju paasapühaks ja olgu sulle teada, puusile võib õnne soovida. Ta on õnnelikult kihlatud. Kui see on jumala tahtmine, siis järgmisel sabatil pärast Suessi Niivõrd isa kurtmine, et tal on piinlik terve maailma eesõigusi, mitte niivõrd ema, palveta, paluma halastust. Ükski asi oleks mind nii liigutanud kui need vähesed sõnad. Ja olgu sulle teada, et puusile võib õnne soovida. Uusi see puusi, kelle sarnast ei ole kusagil, kui ainult ülemlaulus see muusi, kes on seotud minu noorusaastatega see puusi, kes on alati olnud nõiutud kuningatütar kõigis minu imelistes muinasjuttudes. Unelmate kauneim printsess seen puusi on nüüd. Kes on pluusi, te ei tea, kes on pulsi. Mul oli vanem vend, venida uppus ära temast järele vesiveski. Noor naine, kaks hobust ja laps. Veski, jääd unarusse. Hobused müüdi, naine läks mehele ning kolis ära, kuhugi kaugele. Ning laps toodi meie juurde. Tema ongi puusi. Ning puu, see on ilus. Ilus nagu sulle mitt ülemlaulust. Iga kord, kui ma nägin puusid, pidin ma mõtlema sulanud mitele ülemlaulust. Ning iga kord, kui ma koolis õppisin ülemlaulu, tuli mulle silme ette puusi. Nüüd kirjutatakse mulle, et talle tuleb õnne soovida. Ta kihlatud, puhusi, kihlatud. Aulisele isale, austatud isandale sinu kirja rahaga olen kätte saanud mõne päeva pärast, kui oleme valmis asuma teele kas esimestel paasapäevadel või muudel, aga ma tulel. Ma tervitan ema väga sõbralikult ning. Mul ei olnud midagi, millega valmis saada. Mul ei olnud tarvis oodata mõned päevad. Samal päeval, kui olin saanud isalt kirja ning vastanud sellele oma kirjaga, asusin teele. Tõttasin kodu poole ning jõudsin koju täpselt sel päeval, mis oli paasapüha õhtu. Ja mina jutustan uudiseid, mida ma olen näinud ja mida ma olen kuulnud. Rääkides vaatan, ma pluusid, mõtlesin tema silmi ning ma kohtan tema silmi tema suur sügavaid murelikke, ilusaid siniseid, ülemlaulu silm. Ka tema silmad on vait, nagu ta sugugi. Ning mulle tuleb meelde ülemlaul. Lukus rohuaedu mõõde, kullake. Lukus rohuaed. Allikas pitseri taga. Torr mässab mu peas ning tuli südames tuli, mis ei puuduta kedagi, teist, ainult mind üksi mind ja neid unelmaid, rumalaid, noori, unelmaid, mille pärast ma jätsin maha isa, ema mille pärast ma unustasin Bushi, mille pärast ma ohverdasin tüki oma elust. Mängisin maha oma õnne, mängisin maa, mängisin maha, igaveseks. Mängisin ma ei, seda ei saa olla. Seda ei saa olla, ma ju tulin ometi tagasi. Tulin tagasi õigel ajal. Ning sel ööl saab mulle selgeks, et ma armastan muusikat. Ja ma armastan seda, tolled pühaleekivad tule põrguliku armastusega, mida nõnda ilusasti kirjeldab meile ülemlaul. Suured tulised tähed kerkivad esile. Ma ei tea kust. Ning hõljuvad mu silme ees. Tähed, pärlid hiljaaegu loetud ülemlaulust üksteise järel. Armastus on tugev, kui surm. Surmavalt ränk kirurg, tema lõõks, tule lõõrsk, jumala leegi, tule lõõrsk. Ja sai õhtu. Ma vaatan teda. Ma võiksin vanduda üht kahest. Tahan kas nutnud või ta pole öö otsa maganud. Lukus rohuaed on mõõde, kullake, lukus rohuaed. Allikas pitseri taga. Ei ütle ühtegi salashi, kuulab. Mulle paistab, et puusi on täna imelikult rõõmus ebaloomulikult rõõmus ning naerab nagu läbi häda. Millele mõtleb Bushi praegu armsale külalisele, keda ta nõnda oodanud ja kes on tulnud nõnda ootamatult pärast seda, kui ta nii pikka aega pole kodus olnud või oma peigmehele mõtleb muusi praegu oma peigmehele, kelle isa emadele kindlasti leidsid vastu tema tahtmist. Mulle tundub, et ta vaatab mind kahast, tundega ja kurbusega ning ütleb mulle, nagu ta ütles mulle tookord ülemlaulu keeles. Kes annaks mulle kui vennaks. Ah, miks sa ei ole mulle vend? TEMA ilusates sinistes ülemlaulu silmades. Ma ei ole veel iial näinud säärast tuld puusi silmades. Ning punased laigud on tekkinud tema põskedele. Demar roos, ilusatele põskedele. Ma ei ole veel iial näinud, muusid nõnda põlemas. Lõngal leegitsevas nakatav, põlev ja leegitsev. Sellel hetkel. Ma tahan võtta tal käest kinni ja ütlen talle ülemlaulu keeles. Vaata, Sa oled ilus puusi, kui su põsed leegivad ja su silmad pilluvad tuld. Päevad mööduvad nädalad kaovad. Pärast Suessi möödub sabad pärast Suessi ning veel üks veel üks veel üks veel üks veel üks ja veel üks veel üks Lenike veel külaline oma linna. Mida ma seal teen? Mitte midagi, mitte kui midagi. Isa ema arvavad, et must on saanud patukahetsus ja et mul on kahju sellest, mis on olnud, et ma olen nende vastu hakanud. Pole tahtnud käia nende teedel mingi nädal rahul, väga rahul. Päevad mööduvad, nädalad kaovad, joob kätte, jõuab kätesse. Pärast Suessi möödub sabad pärast Suessi ning veel üks ja veel üks sabat. Mina olen ikka veel külaline oma linnakeses. Mida ma seal teen? Mitte midagi, mitte kui midagi. Isa ema arvavad, et must on saanud patukahetsus ja et mul on kahju sellest, mis on olnud, et ma olen nende vastu hakanud. Pole tahtnud käia nende teedel mingi nädal rahul. Väga rahul.