Meil on nüüd külas klassikaraadios ansambel Puuluup, tere. Tere. Tervist. Te pälvisite Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia ja tegelikult muusikapäeva pidulikul tähistamisel ja galaõhtul olitadega ainus folkartist või parimat music artist, kes selle preemia pälvis, et mingis mõttes te esitasite kogu seda valdkonda seal, et kas sa ise tunnete vahel, et oma tegevusega justkui esindate seda valdkonda, eriti kui ta välismaal esinete Tunnen ikka jah, et kui me esineme välismaal, siis ma esindan mitte ainult seda valdkonda, vaid ka eesti muusikat, aga laiemalt ja Eestis me siis tegelikult me oleme natuke žanrite piiri peale, et oleneb, kus me esineme, et kui me esinema folkfestivalil, siis me esindame ühtlasi võib-olla veel midagi muud kui mesilane indi festivalil, siis esindada folki. Kumba rohkem on olnud, kas seda, et te olete välismaal kusagil folgifestivali programmis või mingit hoopis indi või teistsuguse sellise muusika, kus võib-olla žanriliselt ei bilitletagi seda nii väga? Mõlemat ikkagi üsna võib-olla võrdselt. Et folkfestivalid võtavad meid nagu üsna iseenesestmõistetavalt läks aga samuti õnneks võtavad igasugused muud festivalid ka ja, ja klubid, et erineva stiili määratlusega väga suurt sellist muret ei ole olnud, et kuidas ta ennast määratlete või et mis te olete, seda nagu probleemi pole olnud. Ja ilmselt on seda järjest vähem ka tänapäeval, kui arvestada, kuidas üldse kõik žanrid kuidagi sulanduvad. Ja ma loodan küll, jah, on muidugi mingisugused väga spetsiifilised žanrit, kuhu me ei sobi. Mis nad siis oleks? Tegelikult sul on õigus, jah, me oleme ka nagu metal festivalil esinenud. Et ei ole hullu. Te saite selle preemia, kui ma nüüd tsiteerin eksootiliste tuulte toomise ja Eesti folkmuusika omanäolise rikastamise eest. Eksootiline, ma arvan juba Hiiu kandle kõla ilmselt on paljude jaoks eksootiline ja ka justkui me rääkisime sellest, kuidas välismaal olete nagu presenteeritud, et kindlasti ka välismaal tundub see muusika eksootiline, et kuidas seal eksootilisusega on teie meelest pillid isand. Juba nii eksootilised välimus on neil eksootiline, mängutehnoloogia on vaja eriline ja sealt ka poogen, kõik sellest tulenev saund. Tihti on sellistes kohtades, kus on välismaal folkfestival, kus on ikka nagu riiulid ja mis iganes kandled, võib-olla, või siis nagu sellise pilliga minna, sa ikka pöörab tähelepanu küll muusikute seas kihu vaatata Läks teid, siis tullakse ikka kohe nagu uurima, millega tegemist. Teisalt, kui me esineme Eestis, siis mõnes mõttes meie missioon on selle pilli eksootilisest nagu vähendada hoopistükkis, et oleks tuntum eksootika, aga ongi, ma arvan, nii, et kui sa esitad midagi, mis kõlab eksootilised, siis selle esitaja jaoks oleks hea, kui sa ei oleks eksootiline. Ta peaks ikkagi nagu teadma, mida ta teeb ja tundma ja olen ma sellega niimoodi tihedalt ardiselt võib-olla isegi seotud. Te mainisite seda auhinda vastuvõttes, et on väga tore võtta vastu innovatsiooniga seotud auhinda tegelikult musitseerida, mängides väga vanal instrumendil. Kas ta seda mõtet, kui natukene laiendada, siis mida see teie jaoks tähendab? Meil oli kuidagi jah nagu selline mulje jäänud, et me saame selle auhinna mitte-eksootilise vaid kuidagi innovaatilise lähenemise eest, aga põhimõtteliselt, et sama asi, see on muidugi aga põhimõtteliselt jah, et seal oli nagu see vastuolu või noh, nagu tore, ma ei tea, kas tore või huvitav paralleel, et, et see pill on tegelikult olnud praktilises tähenduses välja surnud ja ta heideti kõrvale nagu ikka vanad pillid, et nagu, kui mitte moderne ja nii-öelda vähe võimalusi pakkuv homo teatud ajalooperioodil ka kui selline amoraalne pill, mis paneb inimesed tantsima ja ei sobi moodsale inimesele. Tähendab, see oli siis konkreetne Vormsi kontekst, kus käis selline 1800 seitsmekümnendatel aastatel selline usuliikumine, kus, kus leiti, et see hiiu kannel on nagu liiga paganlike, liiga amoraalne sama asi juhtuda ka Soomes ka umbes samal ajal just ja, ja noh, nagu üldse Rootsis muude pillidegagi. Aga ühesõnaga, ta heideti ikkagi kõrvale sellise tagurlik kui selle pärast ja nüüd on ta nagu taasärganud ja pakub jälle meile uusi võimalusi ja tundub, et väga moodne ja siis me püüamegi nagu pühenduda pigem siis nagu sellist innovaatilist lähenemist arhailist, vana pilli. See on huvitav, et see, mida te praegu mängisite, kõlab väga traditsiooniliselt, tegelikult muidugi teil on väga palju ka luutarit kasutatud oma kontsertidel ja, ja elektroonikat, et miks ta seal elektroonika olete sinna Hiiu kandle sellele puhtale kõlale juurde tahtnud panna. Üldiselt kontserditel ei mängigi neid traditsioonilisi lugusi väga-väga harva vahest kui on nagu rohkem nagu sihuke lööksopi moodi või tutvustada nagu seda selle pilli nagu traditsioonilist repertuaari. Aga elektroonika on meil mingis mõttes orgaaniline osa oma lugude esitamisel, see on kuu paljuski abiks elektroonikale toetudes, mõned lugusi oleme teinud ja samamoodi siis esitame neid. Kas te mäletate, milline teie päris esimene suurem kontsert oli ja milline see reaktsioon oli võib-olla ka publiku poolt, et tõenäoliselt see mõjus ikkagi väga uudsena tollal. On läinud meie kontserdite suurus niimoodi niimoodi vaikselt kasvanud, et ma arvan, et esimene selline oluline esinemine oligi meil Viljandi folgil Kuusastamise võib-olla isegi seitse, aga igatahes alles hiljuti. Ja seal oli suhteliselt väike saal lennukitehases ja väga sõbralik, toetav publik ja kõik tundus nagu ootamatult äge iseenda jaoks ka vastu võtta. Nüüd ma küsin midagi sellist, millega oleks pidanud õigupoolest alustama intervjuud, et mida ikkagi see tunnustus, mis teile saite teie jaoks, tähendab? Vanasti me vastasime äkida sellistele küsimustele kõrgemaid honorari ka tulevikus. Aga loomulikult spetsiifiline, see tunnustus oli, oli nagu väga eriline, nagu muidugi ka teised ikkagi erilised, aga et selles seltskonnas, kus need teised tunnustuse saajad on ja, ja see oli kõik nagu väga soliidne ja prestiižne ja väga meeliülendav ja ja rõõmustav ja, ja üllatav ka. Kui te käite välismaal ka esinemas, siis kas on ka seda tihti juhtunud, et tullakse ja küsitakse, et mis Pilse Hiiu kannel õigupoolest on ja, ja mis on, mida te teete, et kuidas see vastukaja on olnud? Ja pidevalt saanud oma välismaa kontsertidelt isegi saanud Hiiu kandlemängijaid värvatud nii-öelda teinud nagu missioonitööd ka väljapoole Eestit sellele pillile. Ja Ramon, alati valmis täiesti suvalisel hetkel suvalisel kellaajal võtma Hiiu kandle välja näitama pahaaimamatu Rein Ilves pilve seal. Ja siis võib juhtuda, et ta on suvel Vormsil, Hiiu kandlelaagri on juhtunud jah. Aga seda, mis pill seal, seda küsiti ju ikkagi ka Eestis ka? Eriti küsitakse veelgi isegi siiamaani jah, aga natuke ikkagi juba vähem ja selle üle on hea meel ainult. Olles näinud päris mitmeid kontserte loomulikult läbi aastate, mul on tekkinud ka see küsimus, et kas see, mida te teete, kui palju seal on ka sellist improvisatsiooni ja spontaanset aspekti ja kui palju on seal sellist läbimõeldust, ütleme, kui te annate ühe kontserdi või on see sõltub ka kontserdist ja olukorrast. Sõltub kontserdist, olukorrast üldiselt need lood, mis meil annan enam-vähem nagu selged, selge struktuuriga, on seal siin-seal kohtasin, mida me ei tea, kuidas me täpselt teeme või kui, kui pikalt me mängime müügikeskust nagu teed, mida aga kipub olema ja et enam-vähem on meil nagu struktuurid olemas nendel valmis olevatel lugudel loomulikult meil on vahetevahel, pikematel kontsertidel on siis hetki, kus ma nagu Et lugudes on see improviseerimiskoht nagu olemas, aga me teame, kust see tuleb. Sama puudutab ka nagu teksti, et refräänid on paigas, aga salmiosad vahel muutuv, vahel muutuvad. Suvel esinesid Viljandis pärimuskontserdil, mis siis ahendas ära jäänud Viljandi folgifestivali seekord. Ja ilmselt ka see oli teie jaoks üks võib-olla esimesi selliseid kontserte pärast seda pikemat pausi või kas oli ka tunne, et on nagu hea meel jälle üle hulga aja publiku ees olla? Oli ikka jah, meil läks küll kohe esimesest juulist, kui võis teha kontserte, kohe-kohe oligi Tartus suurem kontsert ERMi ees, aga Viljandisse esinemine on alati väga võimas kogemus, isegi sellise pisut väiksema publikuga, nagu see aasta oli, et seal oli ikkagi täiesti aus. Viljandi kogemus. Kas see vahepealne vaiksem aeg on ka mingeid uusi ideid sünnitanud, et kas on ka midagi täiesti uut tulemas või ta ikkagi jätkates sellisel viisil nagu eesti rahvas on juba harjunud? Enam-vähem jätkame sellisel viisil, nagu eesti rahvas on harjunud, kuigi uusi loojub ikka nagu tulen, üritame järgmist plaati hakata nagu salve saama, pistma, salvestama, miksima, tegema. Mis see oli täpsemalt, mida te siin meil saates mängisid? Aitäh see oli popurrii Vormsi traditsioonilistes, Hiiu kandlelugudest leekidest nagu labajalatüüpi tantsulugudest 19.-st sajandist, tõenäoliselt võib-olla varemgi mängitud lugudest 20 sajandi alguses mängitud lugudest ja see ei ole nagu tüüpiline puulubi repertuaar, aga me kuna me neid eksootilisi tuuli Eesti folkmuusikasse pidime tooma, siis see ei ole eksootiline, see on meie oma vana hea uurimisi siis repertuaar, mida kõik eesti hiiu kandlemängijad oskavad, just see on see, millest, millest alustatakse ja alustatakse ja kui Hiiu kandlemängijad kokku saavad, siis Jamitakse Kas Hiiu kannel või mis pill see oli, mille kohta räägiti, et pool elu kuulub selle pilli häälestamisele ja teine pool mängimisele häälest ära pilliga. Nii see oli Hiiu kannel ja aga seda on öeldud ka torupilli mõeldakse veelgi ja meie Audena nagu nentima, et meie pillid püsivalt suurepäraselt hääles, me lihtsalt vahel austusest vanade pillimängijat vastunu keerame natuke häälest ära. Aitäh. Marko Veissoni Ramoder ansamblist puulub.