Delta läheb nüüd edasi ja me oleme tulnud sealt klaveritoast siia suurde stuudiosse ja külaline on meil ka juba kenasti kohal, oli tegelikult juba meie kontserdi eelkohal. Tere, Natalja sakas. Tere. Te saite Tallinna muusikakeskkooli ansamblimängu õpetaja töö eest Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali pedagoogi tunnustuspreemia on niisugune pikk ja uhke, keeruline lause, palju õnne teile, aitäh. Nimetus pedagoog on selline, et õpetaja on see sobiv. Tegelikult küll sellepärast õpetaja on nagu väga niisugune üldine mõiste ja me sellega tegelemegi pedagoog kuidagi kunstlik ja selle preemia üle on, mul on tegelikult selle kõige rohkem hea meel, et selle sai just nimelt ansambliõpetuse eest, sest minu meelest on muusikast tohutult oluline just nimelt koosmäng. Sest no ühel väiksel lapsel on hirmus tüütu istuda üksinda, eriti klaverimängijatele, istubki üksinda kuskil ruumis harjutab selle heliredeleid, Tšerned tööde. No see ei ole rikke lõbus, et ma olen märganud, et kõik väikesed lapsed naudivad väga koosmängus on hoopis teistsugune koos palju lihtsam tulla lavale palju rõõmsam koos sõbraga tulla. Ma küsin sellise hästi, muusikakauge inimese küsimused. Teile öeldakse Natali ja teile öeldakse Natalja, et kumb te siis olete või, või kuidas see on selle asjaga. No see on niimoodi, et kunagi ammu juba väga ammu toimus üks vabariiklik pianistide konkurss, kus keegi küsinud ühtegi dokumenti ja ma olin niivõrd noor, et mul on lihtsalt huvitav, kui ma nüüd kirjutan oma nime teistmoodi. Niimoodi huvitavalt kuidagi mitte venepäraselt Natalja vaid kirjutan kuidagi seal ikka sellepärast püks. Keeleõpetaja näiteks kutsus mind Nataliiksas, ma mõtlesin veel huvitav kirjutanud sidekriipsuga ja y-iga, et kuidagi hästi veel. Aga see läks läbi. Ja see jäi mulle külge, sellepärast et loomulikult kontserdikorraldajatele palju parem nagu reklaamida ühte interprojekti, kellel on niisugune nagu isemoodi ja meeldejääv nimi. Ja sellepärast ei, mulle see Natali külge passis on. Muidugi passis on muidugi Natalja see on nagu jah, ma ei ole kunagi plaaninud endale kunstniku nime, aga kui inimene on noor, siis ta ikka katsetab igasuguseid asju, kas ilma dokumendita läheb nagu vale nimi natuke läbi. Aga üldiselt kolleegid ja õpilased ütlevad teile, ütlevad nata nata lausa. Natooliaks kutsuti mind Soomes, kui ma Soomes mingeid austreid töötasin. Et vot Eestis on niisugune vene varjundiga nimi, on natukene kahtlane. Soomes ei ole üldse mitte kohtlane, seal on kõik, et see on niisugune nagu täiesti normaalne. Nii nüüd oleme siis asjade alguse juures ära käinud ja saanud teada ajaloolise tõe. Mina ütlen teile, Natali sobiv? Ei ole, jah, nii. Öelge palun, kui te hakkate õpetama hästi alguses noortele lastele seda ansamblimängu, siis millest alustati? No üldiselt minul on läinud nii, et ma väga noortele lastele ei õpetagi mumm põhitöö kohtunud Muusikaakadeemia aastaid väga palju aastaid juba hullult palju aastaid, aga muusikakeskkoolis üldiselt jõuavad nad ansamblisse kümnendas klassis, nii et nad oskavad päris hästi mängida. Eks millest me alustame sellest, et tuleb 11 kuulata, omavahel suhelda? Üldiselt nendele see väga meeldib ja see on, mul ei olnud varem sellist kogemust, ma hakkasin suhteliselt hilja nagu õpetama muusikakeskkoolis. Ja see vanus on umbes 16 kuni 19 selle aja jooksul tegelikult ärgatakse muusikale või tehakse läbi mingi tohutu suur areng ja selles vanuses ka tekib väga suur vajadus omavahel suhelda omavahel midagi koos teha, ükskõik mida. Aga siis kõige parem on, kui nad suhtlevad läbi muusika, kui nad kõnelevad omavahel nagu läbi muusika. Selles vanuses tekivad egod ka need lähevad ikka hästi suureks, võib-olla teinekord, et une nagu keeruline ka noorele inimesele öelda, et me mängime praegu koos, et laval on kaks esinejat või neli esinejad ja mitte sina üksinda, kes sa oled väga hea muusik oma vanuse kohta, aga praegu me mängime. Huvitav, et ma olen selline kogemus, et on küll tõesti egosid, annad enamasti, noh, ma ei tea, võib-olla mõni tõesti jõuab solistiks enamasti head muusikud on ka head ansamblimäng, et et need egosid on mulle halvas mõttes egosid, on mulle sattunud vähe heas mõttes egosid, kes on suured solistid ja kes oskavad õigel ajal olla väga huvitavat solistid, tähendab ka ansamblis on ju nii, et on vaheldumisi, on, keegi mängib nagu soolot, mängib nagu mingit kõige tähtsamat teemat ja keegi samal ajal vot kunagi. Me mängisime koos Moskva klaveri tuua ka. Ja nemad ütlesid kuidagi nii toreda lause, kas me teenindasime teid hästi? See tähendab, et ansamblikaaslased loevad parima võimaliku olukorra, et see inimene, kes mängib seda põhiteemat, saab seda just eriti hästi mängida, et nad ei sega teda, võid kuidagi aitavad elamutega kaasa ja siis see olukord vahetub kellelgi teisel on see teema ja see siis saab näidata oma egot sellel hetkel. Aga üldiselt mina olen tähele pannud, et kõik need lapsed väga naudivad koos mängimist, isegi väikesed väikeste, aga me teeme mujal tööd. Tähendab, minu meelest ei sa üldse muusikat õpetada läbi käskude ja keeldude muusikat saab õpetajad ja läbi selle, et see tekitab inimeses soovi ja huvi või tahtmise seda teha. Kui sa topitajale midagi vägisi sisse, see minu meelest üldse ei tööta. Et tuleb nagu tekitada huvi ja meil on suvel selline kammermuusikakursus Rakveres ja vot seal on väiksed, seal on kohe lause teise ja kolmanda klassi õpilasi ja ka nemad kuidagi väga vaimustatud sellest, et nad saavad midagi koos teha. Minu meelest pole üldse tekkinud probleem, et nad ei saa koos Mike. Mingil hetkel, kui teha proovi, siis ju te tunnete seal kõrval olles, et hakkab tulema täitsa nagu, nagu lubab ja täitsa äge on, et kuidas, mis sõnadega te ütlete oma õpilastele, et nüüd hoiame seda, et see oli praegu hea? Mulle tundub kuidagi nendelt õpilasi tulebki julgede vahest kiita, mitte kogu aeg nendele rääkige vigadest. Siis tulebki öelda. Nüüd sul tuli lõpuks välja nüüd torite päriselt koost oskasite 11 kuulata. Ansamblimäng on igalt poolt vajalik muusikas orkestris aga keegi ütles kunagi, et kui ka riigikogu näiteks oskaks ansamblit mängida. Aga muusikud saavad sellest vajalikkusest aru, et kõik tahavad ju saada suurteks artistide, eks, mis on ka loomulik ja et keegi ju ei lähe vist ka muusikakeskkooli selleks, et saada heaks ansamblimängijaks. Väikesed lapsed vist üldse ei teagi, kelleks nad saada tahavad. Muusikuks võib-olla tõesti tahavad saada, mina tahtsin ka kunagi. Mina tahtsin viiulit õppida, aga ema arvas kuidagi, et see on liiga keeruline. Narlased klaver on kuidagi, et seda klaverit igal pool mängida. Aga ansambel, see tuli kuidagi, ega ma seda ette küll ei kujutanud, et minust just nimelt ansamblist saab see kuidagi niimoodi kujunes. Aga üldiselt ka kõik head, solistide mängivad ansamblid, kõik meie pianistid ju kõik mängivad ansamblid. Meie rektor Ivari Ilja ju on kõige kuulsam just nimelt lauljat tema ja ta teeb seda täiesti hiilgavalt. Sellega ta on käinud maailma parimatel kontserdilavadel, aga eeldus on muidugi see, et oskab väga hästi klaverit mängida. Kui ta seda seda ideed või seda ei oskaks, siis ei oleks ta mitte mingi ansamblitega kontserdi meister. Et sa pead ikka oma tegevuses olema vaba, et sa pead olema saanud selle pika hariduse, et sa tõesti tunnevad ennast vabalt tänava, nautisin täiesti seda Hain Lõhmuse mängu minu meelest ta mängis väga hästi, kuigi hoopis teises stiilis, nüüd kui klassikaline Aga kas te vahel annate nõu ka nendele, kes on juba koolieast välja kasvanud ja on ikkagi tippmuusikuid juba? Seda tuleb muidugi ette sellepärast et igalühel on palju kindlam minna kuskile esinema, kui ta on kellelegi ette mänginud. See on hoopis teistsugune situatsioon. Et see on alati hea kõigepealt mängida ette ükskõik kellele, kasvõi oma sõbrale või perekonnaliikmele või. See annab ikkagi kindluse. Muidugi tullakse mängima. Spordis ma olen pannud tähele, on niimoodi, et näiteks pallimängus, et tipptreener, kui juhendab Eesti koondist, näiteks ta põhimõtteliselt ütleb neid samu asju, mida öeldakse 13 14 aastastele mängijatele, et noh, nagunii nagu algasju, et seal ei tehta mingit eriliselt keerulist ja kui lahendust ja, ja niimoodi, et põhimõtteliselt need jutud on täpselt sama, mis noortele inimestele. Et kui teie juhendate interpreet ehk kas te räägite mingitest muudest asjadest kui näiteks 13 14 aastaste puhul Hinna elementaarsed asjad on samad. Samamoodi tippinterpreet on vaja tegelikult rohkem julgustada öelda nendele seda, et seal mängiti väga hästi ja kõik on super, aga võib-olla mõnes üksikus kohas võiksid vot sellele tähelepanu pöörata. See võib-olla ma arvan, et see on ka sportlastega niimoodi, tegelikult kõik teavad, mida peab tegema. No just, et kõik tegelikult ju teavad, lihtsalt on vaja mingit nüanssi, mingit sõna pilku lihtsalt kõrvale. Ja endal on väga kindel tunne, no tähendab, mul ei ole ammu enam võimalus kellelegi nüüd siin tundi minna, aga ma mäletan, et see periood, kui ma Soomes töötasin, seal see oli, Cocolo kammerorkester, Kesk-Põhjamaa Kammerorkester nende muusikutega seal hästi palju kammermuusikat mängitud. Ükskord oli selline projekt, et professor Sibeliuse akadeemiast, Paavo Põhjala tuli niimoodi nagu juhendama. Küll oli see nagu tore kogemus, et ta lihtsalt ütles, et kõik on väga tore, aga vot siin võiks seda teha, oli palju julgem minna esinema, aga minul. Natali, kuidas teie õppisite õpetama? Või seda ei saagi õppida õpetama, tegelikult tuleb osata oma eriala väga hästi. Nii te olete väga hea pianist, nii, mis saab edasi, tulevad teile õpilased ja te hakkate siis õpetama, aga noh, ja siis ta mingil hetkel näete, et ma ju räägin, kuidas te aru ei saa või ei ole seda. Et tegelikult muusikas on kuidagi, kuna ma ei õpeta päris lapsi siis me oleme kõik, kolleegid, see on rohkem selline koostöö, eks ma küsin nende käest ka, mida nemad tahavad või mida nemad soovivad. Ja muidugi annab mingit nõu, et kuidas saaks näiteks koos paremini ansamblis olla. Eks seal on ka mingid väikesed nipid. No esiteks, ansamblis on vaja hästi täpselt teada, no see on juba väga spetsiifiline, rääkige, mul on küll. Et noh, näiteks kui kõik mängivad lihtsalt koos sama kõvasti, siis ei saa keegi mitte midagi aru, et seal tuleb ikkagi natuke diferentseerida või töötada nii-öelda selle muusikaga oktuuriga. Et kes peaks nagu välja kostma ja kes peaks samal ajal nagu mängima natuke vaiksemalt. Saatepartii, et sellest on küll vaja rääkida algajatele, sest nad ei kujuta seda. Et ühesõnaga osata kuulata see tegelikult nagu ma ütlen neile nii et kui te kõik kuulate seda soolot, siis järelikult on asi õige. Kui te mängite oma partiid nii palju vaiksemalt siis alati kellegi käes on see nii-öelda soolo alati, kellegi käes on see muusika organiseerimine rütmiliselt. Tähendab, kui keegi organiseerisid rütmi, siis asi valgub laiali. Ja siis alati on kellegi käes kujutleme, pass on nagu maja vundament, see on vaja tavaliselt tegelikult välja tuua sellest kõigest nagu tekib nagu niisugune muusikaline faktuur, nagu kõikides kogu muusikas on vaja kuidagi üles ehitada ka vorm, otsida välja erinevaid karaktereid, kui mitte otsida neid karaktereid, siis oleks muusikud väga igav. Tähendab, igale sellele soolale on vaja leida mingisugune väga konkreetne huvitav karakter. Üldhariduses Mulle tundub, noh, mina lõpetasin keskkooli 87. aastal, see, kuidas õpitakse praegu, see on kõik ikka täiesti teistmoodi ja ma ei mõtle ainult seda, et internetipõhiselt ja, ja niimoodi, aga üldse nagu haridusmetoodika on väga teistsugune. Kas või siin ETV-s oli saade või noh, on saatesari. Urmas Vaino teeb et noh nagu Ma vaatan nagu mingit ilmaimet oleks pull olnud niimoodi. Et kas muusika õpetamises on ka nii drastilised ja teistmoodi lähenemist. Tähendab, lapsed on väga teistsugused, kui nõukogude ajal võis nagu käskida ja keelata, siis nüüd praegusel ajal ei toimi. Ja kui näiteks mina olen juba vanaema Mul on õpetanud oma isiklikele siin. Kõik mu lapsed on mingil määral õpit, pill kõigist pole saanud just professionaalseid muusikuid. Aga noh, paljudest on. Et siis nende põlvkond näiteks julgenud peaaegu üldse, noh, nad on umbes neljakümnesed ei julgenud üldse oma arvamust avaldada tunnis. Õpetaja oli täielik kuningas või kuninganna testi pike, mida sa käskisid nüüd praegu, ma olen nagu vanaema seisuses. Nii oma lastelastele, kes on nüüd lõpu Mulanik pall. Ja need lapsed, kellele ma olen nagu vanaema vanuses, nad on palju julgemalt, räägivad mulle jumal teab mida kõike. Arutlevad ka oma. No muusikakeskkoolis on nagu kaks maja, üks on nagu selline p maja, kus nagu tegeldakse rohkem nagu instrumendi õppimisega ja teine on oma maja, kus õpitakse kõiki keskkooli aineid, üldaineid ja näiteks väga julgelt minuga arutavad, mis seal majas toimub. Ja mismoodi üks või teine õpetaja nagu õpetab ja nad hindavad neid õpetajaid väga adekvaatselt. Et põhilised praegu ei saa naguniimoodi käskida ja keelata, see ei tööta. Nad ei hakka sellepärast veel tööle, suurest hirmust, on, nad hakkavad tööle, kui neil on huvitav. Ja sellepärast me proovime nendele ansamblis just nimelt kogu aeg korraldada mingisid selliseid huvitavaid sündmusi, need kõik tahavad minna kontserdilavale esineda, tähendab me kogu aeg, proovime nendele korraldada, mingisid selliseid huvitavaid kontserte ja selle nimel on nad nõus pingutama selle nimel, et ta nüüd järgmiseks tunniks õpiks mul midagi ära, no selle nimel enam tänapäevalaps pingutama eriti ei hakka. Kas pilliõppes ka mingisuguseid lisavidinaid on nagu tavaõppes tänapäeval on, et see õpe toimub seal Soomes ja see toimub seal netis ja, ja seda seda teed niimoodi ja, ja mitte ainult et loeng ja siis tunnikontroll. Pilliõpik on sama. Pilliõpe on ikka väga traditsiooniline, seda ei saagi kuidagi teistmoodi, minu meelest õpetaja oli minu meelest kui oli nagu see kevadine koroonaaeg siis, kui pidi nagu zoomi kaudu õpetama. No see töötas väga väikeste laste puhul. Aga no näiteks ansambli puhul ma isegi üritasin, mul oli üks akadeemia ansambel, abielupaar, kellel olid suurepärased kodused tingimused, suur tuba, kontsertklaver, aga see hääl, mis tuli läbi zoom'i selleni võimatu, et me nagu muutsime seda asja, nemad tegid nii, et nad tegid salvestuse, saatsid mulle salvestuse ja siis me arutasime seda Zoomis või siis Messingeris või noh, kasutasime kõikvõimalikke erinevaid kanaleid. Nii et see on ikkagi see traditsiooniline Natali, miks on õpetada tore? Suhtlemine noorte inimestega seeni kohutavalt rikastab, see teeb ennast ka nooreks. Eriti kui praegused, need noored räägivad muga nii avameelselt ja arutlevad nii avameelselt oma muresid ja oma mõtteid ja ideid, et see suhe Ei ole selline väga suure distantsiga. Et siis sa oled nagu kuga kursis sellega, mida need noored teevad. Ja no muusikakeskkoolis on väga tore õpetada, sest seal kõige suurem probleem on ju see, kas ta nüüd on piisavalt palju harjutanud või ole. Muid probleeme ma ei ole märganud, ei suvel Rakveres õpetaja ütles, et nad teeksid mingeid suuri pahandusi või seal on täpselt sama, kas ta nüüd õpib oma selle partii ära tundi nad tulevad nagu kellavärk. Esinema tulevad, nad teavad täpselt, kuidas tulla esinema. Aitäh teile, Natalis hakkas, et kõigepealt see, et auhinna saite või preemiasõit. See oli üllatus, aga mul oli tõesti hea meel, et märgati ansamblimängu sest ma arvan üldse muusika õpetusi. Ansamblimäng on inimese elus väga oluline, et muusikaõpetus on oluline ka mitte ainult nendele, kes, kellest saavad muusikud, vaid absoluutselt igale inimesele, see oli vanastki nii koostöö, koostöö ei, just nimelt muusikuse arendab kohutavalt palju nagu inimest, sest kunagi näiteks, kui papa Jannsen õpetas, siis õpetaja pidi oskama arvutama, pidi oskama lugeda ja kirjutada mängima vähemalt ühte pilli või kui ei osanud ühtegi pilli pidi vähemalt oskama laulda. Ja see kuulus vanasti nagu hariduse juurde, see arendab inimest. Veel kord suur aitäh, et tulite ja elu on ilus, aitäh.