Mina olen Elina Reinold ja loen teile, Jaan Kaplinski juttu, kõige tugevam täheke number 5970. Ämblik nägi terve öö vaeva punus noorte mändide vahele ilusa võrgu. Hommikul, kui ta pärast suurt tööd puhkas ja valmisvõrku imetles lenda säki vint linnuke mändide vahelt läbi. Ja võrgust jäid ainult Rebemedi järele. Ämblik vihastas ja mõtles. Oota, sa häbematu vinte. Lähen otsin endale liitlase, kes on kõige tugevam terves maailmas. Kuulutan sulle sõja ning hävitan sinu suumaa pealt ära. Mõeldud tehtud. Läkski ämblik endale liitlast otsima, kes oleks kõige tugevam maailmas. Astub tatustats oma kaheksal jalal. Ja äkki näeb. Vastu tormab ulpsadi ulpsani. Suur ja hirmuäratav loo. Hei, jänes, ütleb ämblik. Sina jooksed kiiresti ja hüppad kaugele. Sul on tugevad hambad ja teravad küüned. Ega sinust kangemat tugevamat vist ei ole? Tuli mulle liitlaseks. Läheme ringi vastu sõtta ja hävitame tema suumaa pealt ära. Oi, kulla vennas, kostab jänes. Ei minust sõdijad, sa, mis tugev mina olen, vaevu sain reinuvaderi käest putku, sind veel praegugi hirmust rinnust kinni. Kostis nii Julpsa sedasi. Ämblik aga läks reinuvaderid otsima. Kõmpis mööda metsa ja võsa, kuni nägigi lepikust vilgatamas rebase punast hända. Hei, Reinuvader, viad ämblik, sina oled kange ja kaval vend. Isegi jänes kardab sind. Ega sinust kangemate tugevamat vistolegi. Tulemule hiitlaseks Lääne vindi vastu sõtta ja hävitame tema suumaa pealt ära. Oi, kulla vennas, kostab rebane. Ei, minust sõdi RCA. Mis tugev mina olen? Vaevu sain koerte eest pakku, silme ees praegugi veel hirmust, Moste. Kostis nii ja lipsas paksu võssa. Mis muud, kui ämblik läks koeri otsima. Läks ja läks, kuni jõudis taluõue, kus krants magas kuudi ees. Pea käppadel. Häi klants, hüüab ämblik. Sina oled suur ja tugev. Rebanegi kardab sind kui tuld. Ega sinust kangemate tugevamat riistu Aegi tuli mulle liitlaseks. Lähme vindi vastu sõtta ja hävitame temast Soomaa pealt. Oih, kulla vennas, kostab krants. Ei minust tegijat saa. Mis tugevalt, mina olen? Näe, perenaine on ukse lahti jätnud. Mina läksin kööki vaatama, et keegi liha kaussi ei puutuks. Aga siis tuli perenaine ja nüpeldas mu asja eest teist taga nii vaeseomaks, et elu lõpuni jääb meelde. Kostis nii ja läks hoopis ära, kuuti. Mis muud, kui ämblik läks perenaist otsima, leidiski perenaise. Too noppis sõstra põõsastelt marju, tahtis ämblik just pere öelda ja sellest juttu teha, mis ta siia oli toonud. Kui perenaine äkki karjatas ja kätega vehkides toa poole põgenes. Sõstrapõõsas oli herilasepesa ja nõelakandjad tulid teda kimbutama. Nägi ämblik seda ja hakkas naerma. Nii naljakas oli vaadata, kuidas suur inimene piikese putuka eest ära jookseb. Ei saa inimestki mulle liitlast, mõtles ämblik. Näe, tühipaljas herilane hirmutas teise pakku. Tühipaljas herilane, kelle mina ämblikmeister võrku püüan ja ära sööne. Ega vist olegi kedagi vindist sulelisest tugevamad maa peal. Jänes küll suur ja tugev loom. Aga rebane jänesest üle, koer rebasest, inimene koerast, herilane inimesest jemine ämblik erile seest. Vint aga on minust üle tema lõhud, minu võrgud katki. Ja mina ei saa temaga midagi. Nii jäigi ämblik arvama, et vint on maailmas kõige tugevam. Ja pani sõjamõtted igaveseks maha. Nüüd on ta ainult ettevaatlikku. Teeb võrgud varjulisse kohta räästa alla pööningule ja mujale, kus vint ei lenda ja ämblikutöö vaeva lõhkuma ei satu. Vint aga laulab metsapuudes nagu vanasti. Ei tema teha sellest midagi, kuidas ämblikmeister tema ja ta suu vastu sõjanõu pidas. Ei tea vint sedagi, et tema on kõige tugevam terves maailmas.