Mina olen Elina Reinold ja loen teile, Tiia Toometi jutujalutuskäik metsas. Täheke number 9981. Lähen jalutama jõuan metsa vahele. Saan kohe aru, et täna metsas midagi lahti. Ühe puutüve tagant vilksatab punane tuttmüts. Teise tagant piilub samblane habemetort. Teeäärses põõsas sosistab keegi ja ragistab okstega. Tere, päkapikud. Ütlen. Ma tean küll, teid ei ole tegelikult olemas. Aga mis siin täna ikkagi toimub? Nüüd lükatakse põõsas laiali ja kaks päkapikku ronivad lagedale. Muidugi ei ole neid päriselt olemas, ütleb paksem päkapikk. Aga sina, võta siiski see kase tohust karbike. Ava see alles viimases hädas. Surun karbikese kaenla alla. Tänan päkapikke. Ja kõnnin edasi. Varsti hakkab eestpoolt kostma susinat ja pahvima urupilvi. Kivi taga lamab kolme peaga lohe ja noogutab mulle kõigi kolme peaga. Ma tean küll, et tegelikult pole sind olemas lohe. Muidugi, minge, ei ole, ütleb lohe. Aga võta mind sellegipoolest endaga kaasa. Ehk läheb sul Moabi vaja? Astume kahekesi edasi. Varsti hakkab maa kõmisema ja tümisema vastu tuled. Inimsööja, hiiglane. Pere, inimsööja, hiiglane, ütlen mina. Ega ma sind karda, sest ma tean, et tegelikult ei ole sind olemas. Muidugi ei ole tegelikult olemas, ütleb inimsööja hiiglane. Aga ära söön masus sellegipoolest. Ja juba kummardabki ta alla minu poole. Juba limpsab ta keel mu peanahka. Juba puudutavad ta hambad mu juukseid. Siis puhub lohe kõigist oma kolmest kurgust tuleleegi otse inimsööja hiiglase nina sõrmetesse. Inimsööja hiiglane põrkab tagasi. Inimsööja hiiglane aevastab inimsööja hiiglase aevastusest lendab marutuuleiil läbi metsa. Ladvad painduvad. Käbid kukuvad kuuskedelt. Inimsööja hiiglane ei jäta taas tormata minu poole tunnenda tulist hingeõhku, kohe sööb ta mu ära. Nüüd meenub mulle kase tohust karbike. Been kaane lahti. Karbist hüppab välja vitsarahust, mehike männikoorest, kübar peas. Pitsarahust, mehike sööstab inimsööjast hiiglasega maadlema. Pigistavad ja pigistavad. Ähivad ja Ähivad. Tammuvad ja tammuvad. Ei saa, üks võitu ei saa, teine võitu. Siil pobiseb kadaka puhmast. Kõdita kõrrega, kõdita kõrrega, murran rohukõrre ja kõditan inimsööja hiiglast kukla tagant. Inimsööja hiiglane laseb pitsa Raust mehikese lahti ja hakkab naeru poksima. Kõditan inimsööja hiiglast selja pealt. Inimese ja hiiglane naerust juba päris kõveras. Aga mina ei jäta. Kõditan inimsööja hiiglast veel lõua alt. Inimsööja hiiglane on nüüd naerust täiesti hingetu. Suure vaevaga õnnestub tal põgeneda. Kiirustades unustab ta maha seitsmepenikoormasaapad. Seitse penikoormat astun teise sammu, seitse penikoormat. Astun kolmanda sammu, seitse penikoormat. Saan aru, et olen astunud vales suunas. Oh häda. Kuidas ma nüüd koju saan? Istun kännule ja hakkan nutma. Tulilind kihutab taevaaluse välkudes, laskub minu kõrvale. Ma viin su koju, ütleb tulilind, kui lubad mulle kodust selle, millel pole ülemist ega alumist eesmist ega tagumist, paremat ega vasakut. Jään kaubaga nõusse. Tulisin tõstab mu oma selga ja kihutame otse koduväravasse. Ohates otsin aianurgast vana punase palli. Tulilind võtab palli, helendab minema. Mina aga lähen tuppa. No mis siis ka täna metsas juhtus, küsivad teised. Ah, ei midagi erilist. Kõik nagu tavaliselt. Vastan mina.