Mina olen mihkel tikkerpalu ja ma loen teile jutu Volli ja seitse kitsetalle. Autor Elar kuus ajakirjast täheke number 2969. Uinun nüüd muidu Une-Mati pahandab, rääkis ema Vollile, kustutas elektri ja läks teise tuppa. Üksi jäänud poiss torises voodis, unematid pole olemas ja mina ei ole enam tita, et ma nii vara magan. Ta tõusis, otsis kobamisi laualt isa taskulambi pugenud tagasi, asemele avas tekkijal raamatuhunt ja seitse kitsetalle seda taskulambi valgel lugeda. Jutt oli tuttav, samuti pilt esimesel leheküljel kitse onnike. Ainult imelik, et too hoone praegu veidihaaval suuremaks paisus, kuni pärismajaks muutus. Sealt väljus kits korv käes. Ta lausus Vollile. Ma lähen seenele. Sina valva mu talled. Koerust ei teeks. Üksi-kaksi kolli neli viidi kuudi ja šiiidi. Poiss nõustus meelsasti, astus majja. O ka kitseema, oli oma lapsed varakult sängi sundinud. Teine silm lahti, pärisid nad lollilt. Kas õhk on puhas? Puhas A krapsti olid magajad voodist väljas, lärmama, siia pusklemas. Mis Vollil siin viga, pealegi sai ta suureks sõbraks ühega talledest, nimelt kolliga, kõige kangema müra karuga. Järsku kostis ukse tagant kop kop. Polli teadis, kes seal on ja sosistas. Ärme avame hunt kuid kolli, naeris. Sina usud vanade jutte, hundist? Teda pole olemas, õues kopib onu. Vaata aknast hädaldas Volli, vaata kui sassis karvad ja pikad küüned, tal on just sassis karvad ja pikad küüned on moes, vaidles kolli, avas ukse, tuppa sööstis tõeline hunt, silmad nagu autolaternad, suu kui ekskavaatori kopp. Kõigepealt neelas ta kolli alla, seejärel teised hullajad üksi kaksi. Nelli viidi jakuudi. Siis nõudis volilt, kuhu Seidi sai. Poiss mäletas küll, et too noorim tall end kellakappi peitis. Aga kas sellest lobiseda tohtis? Ma ei ütle. Hunt vihastas kugistes volli samuti alla. Murdja kõhus olid koledad. Imetallede nuuksusid haledat. Polli püüdis neile lohutada. Kannatust. Teie ema tuleb varsti koju. Siidi toob käärid, Nad lõikavad hundi kõhu lõhki, lasevad meid välja. Seepeale hakkas mürakaru kolli hoopis härdasti nutma. Koosneket käärid enam kätte saadaks. Kaotasin ära. No oli see alles pahameel, mida volli nüüd kolli vastu tundis. Oleks ta vähegi näinud, oleks ta oma sõpra siinsamas, hundi kõhus sakutanud või suurte asju kiskuma. Pääsemine tundus täitsa lootusetu. Seal aga meenus Vollile tema enda kodu ja ta röökis kõigest jõust. Samas raputaski ema teda õlast. Mis sa kisad, endal raamat voodis ja ah sind, isa, taskulamp, teki all. Poiss vabandas hundi kõhus, oli väga pime, ei saanud välja ka, keegi oli käärid võtnud ja koguni ära kaotanud. Kes volli pidi vastama, et kolli kuid jäi targu vait. Sest märkas veel õigel ajal, kui kahtlaselt sarnane oli sõbra nimi tema enda nimega.