Mina olen Jan Uuspõld ja ma loen teile, Georg sepa loo hällowant täheke number 12970. Elas kord kunstnik, kes maalis puid ja lilli ja inimesi, aga kõige rohkem armastas ta maalida loomi. Tauli, maalinud siiliia, sisaliku lehma ja lehekonna, känguru ja kaelkirjaku aru ja koopaorava. Ühesõnaga ta oli maalinud kõik maailmaloomad. Nii ta siis istus valge lõuendi ees, näris pintslit ja mõtles, keda ta veel maalima peaks. Maalin õige sellise looma, keda pole olemaski, ütles kunstnik iseendale ja asus tööle. Ta maalis hästi suure keha, mis meenutas härga suure lakaga pea nagu on levil ja pikad kihvad nagu elevandil. Ja et tema loom meenutas härga lõvi ja elevanti. Siis nimetas kunstnik oma looma hällo vandiks. Kui ta tööga valmis sai, pani ta pildi kuldse raami sisse ja riputas oma toa seinale. Ta istus tugitooli, et pisut puhata, kui kuulis äkki hirmuäratavat möirgab. See oli tema hallo vann, et mis sul viga on? Küsis kunstnik. Mul on. Vastas häälo, vant. Ütle kunstnik, kas ma olen nüüd Pariis valmis? Hetkel siis on hea, siis ma lähen lõunat sööma. Ütlus häälevaim, näge meise nii. Ta hüppas lõuendilt maha, tormas ukse juurde, tegi selle lahti ja jooksis tänavale. Seal lükkas ta trammi rööbastelt maha, hammustas pooleks kaks telefoniposti ja lõhkus kolmvaateaken. Kargas ja möirgas kohuta. Häälenaised ja lapsed langesid minestusse. Mehed ronisid hirmuga katustele, trammid. Hakkasid meeleheitlikult põlistama. Autod ajasid end tagaratastele püsti. Panikaks sõrme suhu ajas põsed punni ja vilistas kõigest jõust. Halowan taga Puhkis. Keeras kummuli jäätiseputka ja ajalehekioski ja hammustas pronksist lõvil pea otsast TÖÖD käse elukas, TMW kisendas linnavaht. Ta tuleb puuri panna nähtavasti antaal Loomaaiast lahti pääsenud. Ooperis kütt ütles häälowant Madulen kunstniku juurest, sest tema maalis melu ja see oli temast väga kena ja varsti laen ma sinna tagasi. Aga enne tahan kõhu täis. Ja kus on siin kõige lähem söökla? Et seal ümber nurga ütles linnavaht, palun väga. Ta hüüdis halovant loe Käämiseni. Ja ta tormas otseteed sööklasse ja sõi seal pajatäie suppi koos pajaga ja topeltportsjonipraadi ja paksu koka ja kolm kõhna ettekandja. Ja peale jõi pudeli limonaadi. Siis oli ta kõht väga täis ja ta lonkis kunstniku maja juurde. Kunstnik aga julgenud häälevanti enam tulla, palasta taoli ukse lukku keeranud ja ukse ette tõstnud, kummuti ja kummuti peale tooli ja tooli peale väikese tabureti ja tabureti peale lillevaasi. Ta värises nagu haavaleht ja ütles halvandile läbi. Palun, tule homme, mind pole praegu kodus, selles pole lugu, vastas häälomann, surus kihvad vastu ust ja uks lendas lahti. Aga tuul ja väike taburet kukkusid kummutilt maha ja vaas kukkus kummutile ja pudenes 1000-ks killuks. Ja häälowant ütles. Tere õhtust, kunstnik. Selles pole tõepoolest midagi, et sind kodus ei ole, sest mul on kõht täidis maeid all, nüüd magama. Aga kui sa koju jõuad, söön su ära. Ja tööd. Ja ühe hüppega oli halloween valgel lõuendil kuldse raami sees. Ei möödunud viit minutitki, kui ta juba norskas Ta norskab nii kõvasti, et see oli kuulda üle kogu linna. Ja siis ärkasid naised ja lapsed minestuses ja mehed tulid katuselt alla ja trammid jätsid helistamise ja autod laskusid ka, esirattad ratastele ning sõitsid edasi. Linnavaht aga läks kunstniku toa akna alla, tõusis kikivarvastele ja piilus aknast sisse. Ta pilgutas kunstnikule silma ja küsis, kas loom. Vastaskunstnik mis me temaga peale hakkame? Küsis linnavaht. Kui ta üles ärkab, lööb jälle terve linna. Seni ehk püüame teda kinni siduda. See ei aita, ütles kunstnik. Ta on väga tugev. Oleksite võinud maalida muti või kassipoja, ütles linnavaht. Seda küll, nõustus kunstnik. Lõpuks on see asi, kuidas te teda kinni hoiate, ütles linnavaht. Ma ei lubanud teda tänavale lasta, vähemalt mitteilmas suugorvita. Mõistate. Ütles kunstnik. Ta istus tugitooli, vaatas tükk aega magavat looma, võttis siis pintsli ja värvid ja maalis elukale ette tugevad raudtrellid. Kui halo vant hommikul ärkas, ütles ta. Kunstnik. Sa oled ökoõun nüüd ja nüüd on mul aeg sündaras ja. Ta tahtis kuldse raami seest välja hüpata, aga ei saanud, sest tugevad trellid olid ees. Halovoint sai väga vihaseks möirgas ja lõgistas raud. Drell näitas kunstnikule hambaid. Aga? Kõik ei aidanud pilt seinal. Nii jäigi Halont kunstniku seinale kuldse raami sisse. Aga kunstnik tema ikka elab oma vanas toas ja maali ploomi. Aga kõige meelsamini maalib ta mutte ja pisikesi karvaseid kassipoegi.