Mina olen Eva Koldits ja loen jutu näärilaiskus. Autor Aino Tigane. Täheke number 12965. Kui ema ostudelt saabus, kohtas ta Ulvit uksel. Kas jälle lähed välja? Küsis ema. Jah. Varem õiendasid ka kodus mõnda, mis laiskus sulle vastu uut aastat peale tuli? Näärilaiskus, kostis Ulvi hüples trepist alla. Alt, hõikas ta veel. Usin tüdruk ootab sind sees. Ema pidas neid sõnu naljaks. Toastaga leidis ta Ulvi sõbranna Liisi. Tollel oli kaasas karvane valge lõngakera jämedad vardad. Ma tahan sellest küülikuvillast salli saada, rääkis ta. Olge hea, näidake mulle kudumist. Ulvi ema istus diivanile, tõmbas Liisi heldinult endale hästi ligi. Mõtle, väike tüdruk julgeb nii raske töö kallale asuda. Vardad tundusid Liisile tõmbid talandist toppida, kuni neid lõnga silmadesse sai. Nad olid justkui kõverad, takerdusid küll kleidivöö vahele, küll küünarnuki taha. Et vähem vaeva näeksid ära oma kaelajupile väga laia salli plaanitsed, soovitas Ulvi ema. Äkki see kael polegi mul nõnda jupp, arvas liis. No salli, pikkust ei maksa sul taga ajada. Kuid lõnga jätkub. Tüdruk punnis edasi, käies päev-päevalt siin. Ulvi ema sosistas teises toas mehele oma tütar vita, meil niisama võõras laps ei vastu, võtab südame soojaks. Võõra lapse virkus koguni suurenes osavus ka. Näärilaupäeval sai ta pika laia salli valmis, ütles aitäh ja lahkus. Ent omagi Ulvi oli sel õhtul varakult kodus. Kui näärivana kingitused kõigil käes ja nende üle küllalt rõõmustatud, otsis Ulvi kuskilt pakikese ning pani emale rüppe. Sulle on veel üks kink. Ema mähkis paki lahti. Mis liisi kootud sall? Ei tolle, tegi Liis oma emale. See siin on hoopis teine. Teine. Ema silmitses salli lähemalt. Tõsi, sile ja lambavillast. Kes selle kudus? Pistika, tüdruk, kellele näärilaiskus peale tuli. Sina, sina ei oska ju? Miks mitte? Liisi ema näitas isekõnelised oma, tütar muudkui hulgub ringi, aga minu usinus liigutab teda pisarateni.