Aknaga maja aasta kass, täheke number 4985 loeb Liivika Hanstin. Rebasel oli keset metsalagendiku aken. Ta nühkis selle igal hommikul kaste pisaratega puhtaks. Kui päike tõusis, lõi aken kõigis värvides sädeleva. Rebane, lükkasin mõlemad akna pooled lahti, toetas küünarnuki aknaraamile ja vaatas kaua välja. Siis kutsustega teisi loomi. Tulge vaatama, kui suurepärane vaade minu aknast avaneb. Loomad tulid, roodus jäid rebase aknast välja vahtima. Karu ütles. Aken on tõesti hea koha peal. Siit paistavad nii ilusasti saagirikkad ja rohelised põõsad oja kaldal. Isegi ojavulin kostab aknast sisse. Kukk soputas piibu ja kiitis alati nii värske õhk, kui mugav on sul tuulutada. Ausalt öeldes võiks aken küll kõrgemal korrusel olla, aga niiviisi pole kah viga. Kass ajas saba edevalt selge, ilmsis murru ja imetles läikivat ruudult oma peegelpilti. Siis nuruste rahulolevalt. Vaatel pole tõesti viga. Te võite iga päev käia minu aknast loodust imetlemas, lubas Rebane lahkelt. Loomad harjusidki rebaseaknal istuma. Aga siis tuli sügis ja rebane ei teinud külma pärast akent lahti. Loomad küsitasid kurvalt akna all, püüdes veel metsatukka ja põõsaid silmitseda. Aga külm vihm peksis klaasi uduseks ja lõgistas kurjalt raamide kallal. Ega aknast avanev vaade enam silma rõõmustanudki. Vabarna võpsik oli hõredaks jäänud, rohi koltunud ja põõsad päris paljad. Kuigi rebasel ei olnud oma külalistele enam pakkuda ei ilu ega mugavust, istusid nad ikkagi tihti koos. Rebasel oli õigus, kui ta ütles. Üheskoos on soojem lõdiseda. Kui aga ilm nii külmaks läks, et ka üheskoos lõdisemine enam sugugi sooja ei andnud, tegi rebane ettepaneku. Ehitame õige aknele maja külge. Siis ei pruugi meil talvepakast karta. See on ju nii väike vaev. Meid on palju ja pealegi on aken juba olemas. Rebaseplaanid olid kõik nõus. Minu poolt on puitmaterjal, lubas karu, kellel juba ammust ajast vedeles põõsas hulk tühje mesitarusid. Minul kõrge korsten uhkustas kukk tema pidaski akent just selle pärast liiga madalaks et oli harjunud kõrge korstna otsas istuma ja tiibu soputama. Kassil oli tagavaraks vana ahi, millel ta sooja ilmaga päikese käes põõnes. Kassid armastavad ikka ahju peal soojas olla. Aga sügisene ahi ei andnud enam sooja. Mis muud, kui käpad külge rõõmustes Rebane usinalt hakkasid loomade maja ehitama ja see võtnud kuigi palju aega. Igatahes olid seinad enne lume tulekut püsti ja sisemiste tööde lõpetamine oli ühisel jõul juba naljaasi. Kui maja valmis hakkas saama, hiilis kohale vana kaval ristämblik ja pakkus oma abi. Kui te mind oma majja elama võtate koone akna ette peene võrkardina aga loomad ei tahtnud aknast pea palgus läbi paistma. Siis näeme seda ilusat loodust, mis meil maja ümber on. Talvine mets on ju samuti väga kaunis, eriti kui soojast toast vaadata. Selles oli neil õigus. Kahju ainult, et karu enam ümbritsevat ilu ei näinud. Tema norskab magus hästi seina ääres nurgas.