Memm kui mägi Vladislav Koržets täheke number 11985 loeb Liivika Hanstin. Memm oli suur, kui mägi. Memm elas maal ja kasvatas kaalikaid. Need olid tal suured kui kapsad, kapsad jälle, kui kõrvitsad. Kõrvitsad omakorda kui paras priske siga, siga lai, kui lehvam. Lehm, ma ei julgenud memm enam pidada, poleks laut ära mahtunud. Võitis memm sügisel kaalikad üles ja pani kuhja, kandis kapsad keldrisse, kõrvitsad, veeretas tahatuppa ja keetis seast suure laari sülti. Haigutas korra, haigutas teise ja võttis nõuks minna linna lapselapsi üle lugema. Läkski linna, luges lapselapsed üle, sai 17 tükki, paar veel pealekauba, ütles no one, naasis, kõnnin nüüd tagasi. Lapselapsed lunima. Boy memmeke, Hõra, mine veel. Võta meid sülle ja põlvele paitame peakest, sügame, selgasid kõdista kõrvu ja kaelakesi. Memm, istusin mütsti toolile, korjes kõik lapselapsed sülle ja pistis igaühele piruka pihku murakamoosiga. Aga tuul oli tehtud tehases. Tavalise inimese mõõtu ja tugevust vajus kolinal kokku. Memm, kui mägi maas, lapselapsed kõik otsas, lõbu ja lusti laialt. Aga määriside memme nii moosiseks, et polnud enam puhast paikkagi. Läks memm vanni. Aga vann oli tehtud tehases tavalise inimese mahtu ja mõõtu, nagu memm sisse potsatas. Nii latsetes kogu vesi vannist välja, memmele, meel must. Ma lähen maale, seal kõik ikka minu mõõtu lapselapsed lunima, ära mine memmeke, ära veel mine. Pane meid ilusti istuma, tõsta toidukest taldrikule, pista meile palukesi suhu, pühime piima-seid põsekesi. Panime emm kõik istuma, tõstis toidu ette, lapsed söövad ja söövad, söövad ja söövad, aga söödud ei saa, kurdavad kooris, ei jaksa enam, kõhukesed ei kannata. Nüüd hakkas memm ise maitsma. Pistis kinni kõik pudrud ja praed, kompotid, küpsised, Sõi supid ja soustid, saiad ja salatid. Kraapis kapid tühjaks ja lauad lagedaks. Aga kõhtu korralikult täis ei saanud. Nüüd ütles memm. Ma lähen ikka tagasi maale, seal on kõik minu mõõtu ja meki palusid lapselapsed, mis nad talusid. Aga memme Eeerrskiminema jõudis tagasi Maale, sõi kõhu kõvasti silti, kaalikaid täis, näris kõrvitsat, haigutas himuga ja hakkas kevadet ootama. Linna ta enam ei tule. Suur linn on meie memmele natukene väikene.