Mina olen Eva Koldits ja loen Henno Käo jutu postkaardi. Jõulud. Täheke number 12996. Ja jõulud tulid muudkui lähemale, aga hirmus aeglaselt. Isegi sünnipäev ei tulnud nii aeglaselt kui jõulud. Keegi oleks neid justkui kõigest jõust kinni hoidnud. Peaaegu samasugune lugu oli lumega, sa võisid end oodata kasvõi siniseks, nagu su Salvo kelk mida ka kusagil kübekestki Neva polnud. Oli lumi. Tõsi küll, paar korda oli see siiski juba nägu näidanud. Kuid lumi oli ikka kibekähku ära sulanud, nagu oleks tal kuhugi kiire. Ometi nad lähenesid, need jõulud. Aga imelik, mida lähemale nad jõudsid, seda aeglasemalt tulek käis. Nii ilmselt pidigi olema. Sest eks võta ju rong ja autogi enne kohale jõudmist hoogu maha. Jõulureedel seisis aeg juba peaaegu täiesti. Seinakell küll tiksus veel, aga seierid ei tahtnud kuidagi paigast nihkuda. Karta on, et siin oleks kellassepa abi vaja arvas väike tüdruk. Liisi nimi? Peaks issile ütlema. Aga issit polnud kodus, ta oli läinud turule kuuske ostma. Emme küpsetas piparkooke. Liisi aitas ka. Toad olid magusat lõhna täis, aga kellale see ei mõjunud. No kellele isegi piparkoogi lõhn ergutavalt ei mõju, see on omadega ikka täitsa läbi. Liisi otsustas pärast issile öelda, et ega siin vist enam kellassepast aita. Parem juba kohe uus Kell osta sihuke, mille osutid ikka liiguvad ka. Kasvõi natukenegi. Et jõulude tulekut pisutki kiirendada, otsis Liisi välja päevinäinud kingakarbi. See oli täis vanu jõulupostkaarte, mis olid nende perele aastate jooksul saadetud. Kui ta need lauale laiali laotas, oli tuba korraga jõulutunnet täis. Selle erilise seletamatu ja salapärase tunde pärast liisinid pühi ootaski. Asjad, mida jõuluvanalt oodata võis, polnud kuigi tähtsad. Ega postkaardid kõik lauale mahtunud. Neid jagus ka diivanile ja toolidele põranda legi. Akna taga oli endistviisi hall, kõle ja porine. Kuid siinpool klaasi ei olnud puudust kohevast, lumest, härmas, puudest ega säravatest tähtedest. Siin tuhisesid lapsed kelkudega mäest alla. Siin sõitis jõuluvana saaniga mööda metsateed. Saani mahtus veel tohutu kingikott. Raskest lumest lookas kuused, mõlemal pool teed noogutasid mõistvalt. Eemalt paistis peaaegu lume alla mattunud hütt, mille aknast langes lumele sooja valgust. Küllap seal jõuluvana oodatigi. Liisi nägi isegi neid ootajaid hütis ümber. Laualaual olid punased õunad. Väikesel kuusel toanurgas põlesid küünlad. Siin-seal sagi spontsakaid, päkapikke, põsed jõuluaskeldustest punetamas laternad või kingipakid käes. Nad olid kuhugi teel. Võib-olla siia, mine tea, ehk koputavad nad kohe kohe uksele. Ja ühes madalas ruumis, mida loomade järgi võis laudaks pidada, lamas õlgedel tilluke laps. Oi, kuidas liisilise laps meeldis. Ta oli ju nii armas. Laps oli ainult liiga paljas, liisi oleks seda hea meelega sooja teki sisse mähkinud, sest kartis, et laps võib külmetada. Ta oleks lapsele ka unelaulu laulnud ja magama kustutanud. Kuid seal olid ka naine ja mees lapse kohal kummargil, nii et karta polnud midagi. Liisi teadis nende nimesidki. Maarja ja Joosep muidugi tundis taga last, kuigi see oli äsja sündinud. Lapse nimi oli Jeesus. Kui issi kuusega koju jõudis, tuli kaardid kokku korjata, muidu ei mahtunud keegi astuma ega istuma. Pealegi võis nüüd hakata kuusk kehtima, sest homme oli 1000 muud tegemist. Kuuselõhn segunes piparkoogi lõhnaga ja kuuske ehtida oli põnev. Kui Liisi viimaks kella vaatas, ei uskunud oma silmi. Seierid olid vahepeal mitu tundi edasi liikunud. See oli muidugi tore, aga tegi ka pisut murelikuks. Oli ju ennegi nähtud, et kui jõulud juba käes, lippab aeg, nii, nagu ajaks teda keegi vitsaga taga. Jõuad hädavaevu kingipakid lahti harutada, paar piparkooki süüa ja korra punast õuna hammustada. Kui jõulud juba läbi. Ei tea, kuhu sellel ajal siis nii tuline kiire on? Liisi kartis, et nende vana seinakell ei pea nii kibedale käigule vastu. Võiks ikka tõesti issile öelda, et tuleks igaks juhuks uus kellusta. Aga Liisi oli voodis, uni tahtis tulla. Ja ta mõtles, et ütleb seda homme sest homme ongi juba jõululaupäev.