Mina olen Jan Uuspõld ja loendile Asta kassi jututreppi lifti lugu. Täheke number 6976. Trepil oli kehv tuju. Trepp ei teadnud, kas tema elul on mõtet või ei ole. Ta arutles endamisi. Siin ma olen ja näen vaeva. Aga inimesed ei teagi, et ma olemas olen. Nemad sõidavad aina liftiga. Mind ei pane üldse tähele, mida nad selles liftis küll leiavad. Korraga tuli trepil mõte. Proovin õige liftiga sõita ainult alla ja üles. Lifti uksed olid lahti. Trepp pakkus ennast lifti korjama. Kitsas oli seal küll, mugavusi ei mingisuguseid. Pealegi sai Lif pahaseks, sest talle ei meeldinud raskeid asju vedada. Trepil kulus sissetulemiseks kole palju aega. Saba ukse vahelt ära, käratas lift kurjalt. Ma ei saa ust kinni. See ei ole saba, see on mu vai, seletas ähmi täistrepp. Ma võtan vaibaga kaasa. Lõpuks sai lift ukse kinni ja hakkas aeglaselt sõitma. Ise torises kogu aeg. Sinu õnn, et ma alla moole sõidav üles poleks ma sind mingi hinna eest jaksanud vedada. Saad kõvasti ülekaalu. Aga ega siis trepp süüdi olnud. Vaiba oleks muidugi võinud maha jätta, see on õige. Kui lift jõudis alumisele korrusele, oli tal jõud nii otsas, et tuled kustusid, ära. Näe, sa ajasid mu rikki ja tegid pimedaks, tõrrelas lift tagasi, võid sõita prügi sahtiga. Oi ei prügishahti, iga saato ainult alla sõita, ütles Tret kohkunult. Ja ma ei tahagi enam sõita, sellest tuleb nii palju pahandust. Pahandust oli tõesti palju. Allkorrusel oli ilmatu pikk järjekord, kõik tahtsid sõita. Kui lift ukse lahti tegi, tõmbas trepp vaiba üle pea ja kolistas ruttu oma kohale tagasi. Ta kartis, et saab riielda, miks ta kohal ei olnud, kui teda vaja oleks. Aga inimesed polnud tema puudumist märganudki. Sellegipoolest rõõmustasid nad kui trepiliftist väljumas, nägid jaekui. Tore, et meile trepp saadeti. Päris ilus asi. Kellelegi tuli meelde, et ka treppi mööda pääseb koju. Kõik hakkasid kribinal-krabinal üles ronima. Ainult mõned väga laisad inimesed ootasid trepikojas veel kaks päeva, kuni meister lifti ära parandas.