Mina olen Andres Raag. Ja mina loen teile, Tõnu seeru jutu, väga kõhn lumememm. Täheke number 12997. Tommy ja Annika õues oli lund kuidagi vähevõitu kuid nad ei lasknud end sellest häirida. Lapsed veeretasid üsna väikesed pikergused pallid seadsid need osavalt üksteise otsa ning silusid siis oma memme hästi siledaks. Ütles Tom, kui nad olid tööga valmis saanud. Memme moodi ta küll välja ei näe. Ongi hea, arvas Annika. Me tegime lume barbi kui Barbiisis barbi, torises Tom. Parem lume barbi kui mitte keegi. Lapsed leidsid lumepargile ilusad suured klaassilmad, meisterdasid porgandist punase suu ning seadsid porgandi asemel ninaks väikese kena kartulivitsa asendas tühi krõpsupakk, mille nad maast leidsid. Pähe ei pannud nad lume Barbile vana kastrulit, vaid valged papist taldriku. Väga moodne, ütles Annika. Koidudelt liiga kõhn, arvas tom. Peame teda iga päev söötmas käima. Aga igasugust toituda vist ei söö, oletas tom. Näiteks mulgi putru kindlasti mitte. Tommy Annika viisidki iga päev lume Barbile head-paremat. Küll jootsid nad teda koka ja fantaga, andsid nätsu närida ja krõpse krõbistada. Aga lume barbi ei läinud paksemaks, vaid üha kõhnemaks. See tegi lapsed murelikuks. Peaks teda hamburger iga postitama, pakkus Tom. Hamburger annab jõudu. Nad ostsitki hamburgeri ning viisid selle lume Barbile. Kuid oh häda, see ei mahtunud lume barbi suhu. Tommy ja Annika söötsid siis lume, Barbid, hamburgeri raasukestega nagu linnukest. LumeBarbile ei mõjunud isegi hamburger. Ta kõhnus iga päevaga ning pikkustki jäi vähemaks. Varsti oli ta niisama väike kui barbinukk. Annikal hakkas lume Barbist väga kahju ja ta võttis selle ühel õhtul oma voodisse enda kaissu magama. Hommikuks oli lume Barbi kuhugi kadunud ja Annika voodi oli miskipärast märg. Lume. Barbi, kellele nähtavasti meie kliima ei sobinud, oli Ameerikasse sõitnud ja valanud enne minekut lahkumispisaraid.