Mina olen Eva Koldits ja loen loo unejutt. Autor Jaan Rannap. Täheke number 8986. Oli kord üks väike tüdruk Maari, kes tahtis, et talle enne magama jäämist jutu ette loetaks. Enamasti luges tüdrukule unejuttu ema. Aga kui nii juhtus, et ema jäi kauaks tööle, tegi seda isa. Isa lugemised Maarile eriti ei meeldinud. Isaga oli nii, et ükskõik, kas ta luges kuninga tütardest või vaese mehe kolmest pojast. Varsti pistsid nad sõrme suhu ja hakkasid seda isukalt lutsutama. Ükskord luges isa raamatut, mis rääkis noorsõdurite rõõmsast elust. Siis oli koguni nii, et terve rood seisis rivis, pöidlad suus ja kuulas, mida külla tulnud kindral neile kõneleb. Isa lugemist ei saanud Maari kunagi rahulikult kuulata. Ta oli kogu aeg valvel. Ja kui asi hakkas sinnapoole vedama, et keegi pistab sõrme suhu, kukkus Maari kisendama. Ei taha, sa loed valesti, seal ei ole nii kirjutatud. Kuidas ei ole, imestas isa. Kas sa arvad, et maailmas on ainult üks isik, kellele meeldib pöialt imeda? Mari ei öelnud, mida ta arvab. Ta hoidis oma mõlemad käed padja all, vaatas isa altkulmu ja soovis uut juttu. Ta soovis loomajuttu. Kolm põrsakest alustas isa kuulekalt Loomaaiast. Aga ka sellest ei tulnud midagi paremat. Nif nishimees varsti oma saba, Noff oma kõrvu ja kolmas põrsake torkas kõik neli sõrga suhu. Aga ühel õhtul, kui Maari jälle unejuttu nõudis, oli isa väga väsinud. Isal oli olnud väga pikk ja raske tööpäev ning pärast tööpäeva väga pikk ja igav Koosolek. Haigutas isa sügavalt, kui Maarja oli talle raamatu kätte andnud. Haigutas ta veel sügavamalt kui mari oli talle prillid ninale seadnud. Kas tead, Maari, täna ma ei jaksa lehtegi pöörata. Täna pead sina mulle lugema. Ja isa vajus oma suurele voodile. Maarja ootas natuke, siis ronis oma väikesest voodist välja ja võttis isa käest padjale vajunud raamatu. See oli pilkideta raamat, nii et oli päris ükskõik, kust seda avada. Marjavas raamatu keskkohast ja luges. Elas kord üks isa, kellel oli väga palju tööd. Ta tegi peatuse, et vaadata, mida isa niisugusest algusest arvab. Isa silmad olid poolkinni. Poll. Ohkas isa vuntsidesse ja pani silmad päris kinni. See isa muudkui töötas, jätkas Maari ja mitte kunagi, mitte kuskil ei töö ajal ega muul ajal ei ime, nutan natukest Ki sõrme ja isa tööonud, ei pannud sõrme suhu, jätkas Maari võidukalt. Ja töötädid ei pannud sõrme suhu. Ja ükski koosolek onu ei imenud sõrme ja ükski koosolekud tädi ei imenud sõrme. Ja onu direktor ei imenud mitte keegi terves maailmas ei imenud Gulagi sõrme. Ning Maari jätkas selle kinnituseks üha uute ja uute nimede üleslugemist. Kui ema õhtul hilja koju jõudis, leidis ta suure voodikate tekilt väsinud magajad teise neist üleriietes. Mõlemad magajad muhelesid mõnusalt, justkui näeksid nad unes midagi väga ilusat.