Mina olen Indrek Sammul. Loen teile, Robert Vaidla jutu ühet sepat, kõik täheke number 10976. Kord sattus ametit mees ametimeeste ülemuseks. Kuigi ta ise ei olnud ühtegi ametit õppinud, pidas ta ennast kõigist targemaks ja otsustas. Mis vahet siin ikka teha, kui on juht. Juhtigu on säpp, sepistagu on kunstnik, tehku kunsti. Nii juhtuski, et trammijuhi saatis bussiga sõitma ja bussijuhi määras trammi peal. Kuigi bussijuht trammis juhi kohale istus, ei liikunud tramm paigast. Miks ei sõida, nõudsid inimesed, kes kartsid hiljaks jääda. Ei saa sõita, rooli ei ole, ütles bussijuht. Trammijuht, kes oli sattunud bussi peale, ei tundnud aga rooli vastu vähimatki huvi. Kuulge, teie seal hüüdsid talle reisijad. Kui te kohe vasakule pööra, sõidame vastu posti. Milleks minul pöörata, vaidles trammijuht. Me liigume mööda rööpaid ja need suunavad ise, kuhu vaja. Oh juba põrkaski roolimata jäetud autobuss vastu posti. Klaverikunstnikku saatis ametite mees tsirkusesse esinema. Tsirkusekunstniku aga klaverikontserti andma. Viimane ei osanud, muudkui hakkas mööda klaveri kaant käte peal käima. Klaverikunstnik laskis aga tsirkuses kogemata lõvid lahti ja palus neid. Ärge mind nahka pistke. Mul on väikesed lapsed. Et ametite meest ei huvitanud, kes kellassepp, kes kullassepp. Peaasi. Sattus kellassepp katust parandama ja plekksepp kellasid remontima. Plekksepp koputas kella siit ja sealt katsus küünega kaant ja klaasi ning otsustas. Vaidsid on lobedaks jäänud. Tuleb timmida. Nagu korra haamriga virutas, sai kellast Metallilõikeline pannkook. Kellasse, aga ronis katusele, panid kõrva vastu plekki ja kuulatas. Ei tiksu. Katus on rikkis. Aga pole viga, parandan ära, paneme tiksuna tööriistakotist imepisikese haamri, võtnud asusta sellega katuseplekki toksima. Ta tiksutas seal seni, kuni ametite mees ametimeeste kavandamiselt minema kihutati.