Täna klindil killukesi ühelt jutuajamisel Triias Imans seedonise kodus kus olid külas seedonise raamatu eestindaja, aita saks meie kirjanik Ülo Tuulik ja ka Eesti raadio esindaja, kellel lubati magnetofon käima panna. Kuigi küll oli tuldud rohkem küsitlema kurama raamat taotlerit, siis kuidagi iseenesest läks jutt ka Ülo Tuuliku romaanile sõja jalus. Mida see Tõnis oli just hiljuti lugenud? See muide on läti keeles ilmunud Anna Žīgure tõlkes. Rääkides Ülo Tuuliku teosest ütles himansiidonis, et see pakkus talle huvi mitmes mõttes. Rääkimata sellest, et meil balti vabariikidel on üleüldse teatav ühine kultuurikiht, ühine ajalugu võib öelda, et ka tuuliku romaan puudutab mitte üksnes Eestit, vaid kõiki balti vabariike. Õigemini haarab see teos teisigi Läänemere äärseid maid. Oma eetiliste probleemide asetuselt on aga teos kahtlemata veelgi laiem. See puudutas ning temaatikat, aga meie kui professionaalid võiksime rohkem peatuda stiiliküsimustega. Mulle pakkus suurt huvi tuuliku jutustamismaneer. Ja teate, mis veel taktitunne. Sest inimeste kõige rängimatest läbielamistest rääkides vajab kirjanik taktitunnet. Ja ma pean seda kirjaniku anud üheks tunnuseks, kui ta oskab leida õigeid sõnu ühe või teise tunde kirjeldamisel, mitte üle paisutades. Lugedes seal raamatus ära toodud kirju pealtnägijate tunnistusi, mõtled vahel, et veel samm ja tekst võib muutuda sentimentaalseks. Ja mul oli hea meel, et seda sammu polnud astutud, vaid et teos on kirjutatud väga väljapeetud. Ja siis veel mõnikord Me läheme faabula süžee ohvriks. See see otsekui sunnib ennast peale, on vaja, et ta läheks edasi. Jah, muidugi kui ta on vaja ka pause mõtiskluste näol. Ja need väga omapärased mõtisklused, pausid on tuulikul olemas. Need on momendid, mis mulle meeldisid. Ja üldse istub mulle niisugune emotsionaalne dokumentaalne žanr. Nii andsin ma teile praegu edasi Imansseedonise tookordseid mõtteid. Leidsin siis, et emotsionaalselt dokumentaalne on ka seedonise Kuurama raamat ja et see kuidagi seab neid kaht nii erinevatest perioodidest kirjutatud teost. Otsisin oma mõtetele kinnitust ikka Sakselt küsitles. Neid raamatuid võib omavahel võrrelda. Aga muidugi on nad ka samas hoopiski erinevad juba kas või sellepärast, et materjal on hoopis teine. Seadonise raamat Kuramaa on ka väga mitmekesine ja väga mitmes laadis kirjutatud. Seal on niisugust, ma ütleksin, isegi aja leheliku publitsistikat, mitte halvas mõttes, aga niisugust sekkumist päevakajalistest probleemidesse ja samas ka autori mõtisklusi, puht ilukirjanduslikke tükke, tagasivaateid, minevikku, seal on isegi uurimuslikke materjale. Ühine selle kahe raamatu vahel on see, ma ütleksin nii laias laastus lihtsalt selline väga intensiivne kaasaelamine ainele Siiedonise kohta võid seda ütelda, et ta on kirglik publitsist. Kahtlemata. Ta on niisugune, kes käib ringi peremehe pilguga ja tahab nagu igale poole vahele segada. Ta tunneb rõõmu sellest, mis on head ja tahab parandada neid asju, mis on halvasti. Ta ei ole igatahes iialgi mitte ükskõikne. Niisugune tunne on, et tema kirjutas selle raamatu lihtsalt sellepärast, et ta teisiti saanud, ta pidi selle kirjutama ja isegi mõelnud, võib-olla iga kord nii väga vormile võib olla. Kohati oleks võinud tahta, et ta oleks selle veel nagu ilukirjanduslikku maks teinud, sest tal on seal väga ilusaid, puht kirjanduslike tükke. Nüüd oleks võinud rohkemgi alla ka temale. Ilmselt ei olnud see mitte kõige olulisem. Ma lisaksin, et ta Saksamaale veel mõned sõnad Imansseedonise kudusime raamatu, aga seoses minu meelest tõeline kirjanik, kui ei saa midagi olulistega tõsist luua, seni kuni ta ei ole hakanud kirjutama sellest, mis otseselt puudutab mis tahes rahva saatust, mida ei ole jõudnud minu meelest selliste tegelikult globaalset tähendust omavate üldistusteni, rahva ajaloost ja maast endast, aga et kirjutada rahvast ja saatusest selleks tuleb ennekõike erakordselt põhjalikult tunda oma maad, selle inimesi ja ajalugu, aga et seda tunda, selleks jälle tuleb minu meelest sõna otseses mõttes jalgsi läbi käia. See maa, kus sa oled sündinud ja liikuda selle rahva keskel, kelle hulgast sa oled sündinud ja Kudama raamat kahtlemata omab oma erakordset võlu ennekõike tänu sellele, et see Adonis ei ole pidanud paljuks seda minu meelest meie praeguspõlve kirjanike juures mitte just igapäevast vaeva niimoodi päev päeva kõrval aasta aasta järel just selliselt ainuvõimalikult suhtuda ja lävida oma rahvaga, kes tegelikult on kogu kirjanduse allikas. Tõlkisin Ita Saksa ja Ülo Tuuliku sõnad Imantsee Tõnisele ja palusin tal endal rääkida oma kurama raamatu tekkeloost. Mis puutub nendesse rännakutesse, siis on see meil ka üks ühine joon tundma õppida inimesi. Noh, kuidas öelda, kes on hingelt aristokraadid, see võib olla paradoksaalne, kuid ikkagi on huvitav, et kõigi aristokraati samad inimesed selle sõna heas tähenduses. Kui mõelda mitte sotsiaalset päritolu, vaid kultuursusest vaimset aristokraat, otsust siis niisuguseid inimesi leidsime just maal. Ja kuna me nüüd siin koos tuulikuga istume, siis võin öelda, et maainimeste hingesuurus Aristokraatsus hämmastas mind ka tema raamatus. See avaldus ka kirjades, mida ta oma teoses on kasutanud. Lihtsalt on üllatav, et need inimesed võivad nii kirjutada. Ka Ülo rääkis mulle, et tal on tehtud etteheiteid nende kirjade stiliseerimise kirjanduslikuks muutmise pärast. Kuid minulgi on kaks suurt pakki niisuguseid kirju saadud pärastama kurama ilmumist, mis on kirjutatud niisuguses stiilis, et seda võib kadestada isegi ülikooli lõpetanud filoloog. Nii mõtteselged, nii siirad on need kirjad minu rännakut. Eesmärgiks oli leida niisuguseid inimesi, kes on kasvanud maal, saanud seal täisküpseteks ja ilma mingi kõrgema hariduseta võivad sind vapustada oma intelligentsiga. Võime ju elus kogeda, et inimese intelligents ei sõltu ainuüksi sellest, mitu aastat koolis on käinud. Emmaste orki Lehtna Slava oma jäiks niigiana Jaan Naiu. Ülo Tuulik räägib sellest, et Timansseedonise teos leidis Läti NSVs väga elavat vastukaja. Et see on andekalt kirjutatud raamat, samal ajal, aga ka väga normaalne raamat mis on inimestele vajalik nagu leib nagu viisi. Kuna neid vajalikke raamatuid on vähem, tekib iseenesest mõte, et kirjanikud peaksid rohkem olema keset elu. Mälu Fiedenis vastab, et tema arvates pole see raamat veel päriselt valmis. See lihtsalt päevik teatava perioodi kroonika sündmustest, mis toimusid sel ajavahemikul Lätimaa. Aga kunstiteosena pole ta veel küps. Ning kirjanik tahab ta mingite lõppjäreldusteni viia. Selle raamatu esimene ja teine osa kujutavad endast ainult rännakuid mis nagu nõuaksid mingit kokkuvõtet. Selles mõttes on minu tuuliku raamatut väga erinevad, ütleb siia ta siis, nagu ma tean, töötas Tuulik oma raamatu kallal väga kaua, valis hoolikalt fakte. Teos on äärmuseni kokku surutud, jäetud ainult vajalik. Minu raamat on rohkem venitatud. Kujundlikult ütleksin ma, et see on teos, mis algab punktide reaga ja lõpeb punktide reaga. Teiste sõnadega algab nagu poolelt lauselt ja lõpeb seal, kust võiks veel edasi minna. Kusagil keskel on niisuguseid kohti, mida paari aasta pärast võib vabalt välja võtta, kuna seal on juttu probleemidest, mis on liiga aktuaalsed, et olla igavesed. Sellepärast ma arvan, et kunagi ma lühendan seda raamatut enda kompaktsemaks. Kuid praegu olemasolevast kirjutades ma tundsin lausa sisemist vajadust tuua see materjal lugejani just niisugusel publitsistlikul kujul. Seetõttu on see väga kiiresti kahe kuuga kirjutatud raamat turistid Postimehest, ohvitsetatilinius, mäed või saami Roodavad. Küsimusele, kas kirjanik ise on pärit Kuuramalt vastasimensiiedays? Teate, see raamat ei ole ainult kuramast ja sealsest rahvast seal on juttu ka paljudest teistest maakohtadest, muuhulgas veidi ka Saaremaast. Aga pärit olen ma küll kuramaalt. Jutuajamisse, sekkub jälle Ülo Tuulik. Stephens vahiks võlgniumiga. FDA trastad vajanovoiaks nii Kaithnieszabiraalse nakutasimetlejatavasto poeegrepi sähknow üks niin, kui nad tõik aktsiolovjeki Hudoosnik imena, Samm nostaalsem, kuulasime. Ülo Tuulik tsiteeris Stefan Zweigi, kes on öelnud, et kõigist protsessidest on loomeprotsess kõige salapärasem. Et kirjanikul ja kunstnikul on pärast teose lõpetamist alati raske rääkida, kuidas see just on valminud. Tuulik märkis ka, et varem tundis ta seedonist kui luuletajat Raamat kuuremast vaimsega arvatavasti sellepärast, et see täis kui inimene, kui kunstnik just ise vajas kuramaad. Jah, see on huvitav, esimese, Osama kirjutasin lausa mõnu tundes, nagu ekskursioonil olles. Mul polnud kavatsust raamatut kirjutada, käisin seal ringi ja need on minu märkmed. Ja teine osa. See on ühe sügise rännakud ja muud midagi. Mis puutub sellesse, kas ma vajasin Kuuramad? Jah, muidugi, mul on juba niisugune iseloom, et pean seal jala ringi käima, kõike nägema, üles tähendama. Pean ütlema, et raamatu teine osa erineb esimesest. Nagu ma juba mainisin on esimene osa kirjutatud mõnu tundes, nautisin sealset loodust, arhitektuuri, mälestusmärke, kohtumisi omapärast inimestega ja esines juhuseid, et näiteks põllutöömasinates läksin kauges kaares ringi. Teist osa kirjutades sundisin end looduse ilu peaaegu kõrvale jätma, jälgisin inimesi tööprotsessis, astusin nende juurde, vestlesin, pärisin just nimelt töökohta teada sain aga rohkem, kuidas nad üldse elavad, millest mõtlevad? Sutt Ülo Tuulik väidab, et millest kirjanik kai kirjutaks, kirjutab ta kõigepealt iseendast. Kui palju on raamatus mu Kuurama Imans siia talist? Läti kirjanik vastab, et teda on selles raamatus minategelasele palju aga teiste suhu on ta jätnud justiitssõnad, mis nad ütlesid? Eelkõige on ikkagi tegemist dokumentaalse teosega. Ja omalt poolt tahaksin lõpetuseks lisada, et tegemist on ka kirjanikuga. Kes teie õigusega võib enda kohta öelda. Ma tunnen oma maad. See mõte, ma tunnen oma maad, jääb kõlama luuletuses, mille ta meie palvel meile läti keeles esitas.