Sellest on veidi üle aasta, kui meie raamatukauplustesse ilmus müügile Läti kirjaniku Sigmund Queensi romaan. Mees parimais aastais. Ilmus ja osteti kohe ära. Muidugi võib arvata, et meelitas ka pessellerlik pealkiri. Kuid vaevalt, et ainult pealkiri raamat loetavaks teeb. Loetav see teosega on? Seda tunnistab kas või suur nõudmine, mis raamatukogudes selle järele valitseb. Mäletate, romaan lõppes kirjaniku lühikese mõtisklusega, tsiteerin. Lapsepõlves tundus arusaamatuna, kuidas meni kummalised seisame perpendikulaarseid maakeraga nagu mõned üksikud väikesed naelad, mis maa sisse on taotud. Kuidas küll võib-olla et maakeral käivad inimesed mööduvad üksteisest, astuvad üksteisele jala peale, kohtuvad, lähevad lahku ega näe 11 enam iialgi. Miks me maakamaral ära ei lange? Igaüks peab uuesti avastama, et meie maa on tõeliselt tohutu keral, mis universumis liigub kokku seotud saatuste kera. Üks ühine saatuse vöö, millest igaüks meist peenekirjana sisse on kootud. Huvitav teos tekitab huvi ka selle looja vastu. Ja hiljuti viies käies otsisingi üles Sigmus kuinsenda, et rääkida temaga ta kirjanikutööst. Loomulikult läks tema kodus kõigepealt jutt raamatutele. Neid oli seal lihtsalt väga palju. Nagu ikka, tänapäeva kirjandusinimeste kodus oli ka mitmeid haruldusi. Simmons Queen's näitas mulle sajand või rohkem tagasi ilmunud läti raamatuid osates igaühele mõndagi huvitavat juurde rääkida nii teosest endast kui selle autorist. Mõneti oli see sattumine vanade raamatute maailma mulje ootamatu sest olin kohtumiseks selle kirjanikuga ette valmistudes värskelt läbi lugenud tema eesti keeles ilmunud romaanid Kolumbuse-lapselapsed ja mees parimais aastais. Nende mõlema tegevustik toimub jaga suurelt osalt tehase miljöös. Nüüd hakka pakuti mulle kultuuriajalooliseks kursse. Selgus, et kõige viimasel ajal kirjutab Queen's novelle Läti ajaloost möödunud sajandi kultuuritegelastest, noh, ütleme ala Jaan Kross. Kuid ärge arvake, lausus Queens kavalalt muiates, et need novellid ainult minevikust pajatavad. Küllap seal on üht-teist täna päevaski. Inimene on ju ikka inimene olnud. Neid novelle ei hakka ma siin ümber jutustama, Nad ootavad ja küllap ka leiavad tõlkimist. Kirjanikutee algusest rääkides pärisin, et kas ka tema kirjutas kõigepealt värsse sest on ju üldiselt teada, et enamus noori autoreid alustab luulest. Küpsemate kirjanikena jõutakse enamikul juhtudel proosa sadamasse, kust veel haruharva luule merele väljad riivitakse. Rihmus Queen's ütles, et ta tõepoolest kirjutas kunagi luuletusi. Need ilmusid ajakirjas pioneer 1940. aastal, mil nende autor oli 14 aastane. Ilmusid koos naljapiltidega, mis samuti olid noore autori enda joonistatud. Hiljem ta enam värsse kunagi kirjutanud ei olevat. Kas ta pilti enam joonistanud pole, seda ta ei öelnud. Küll aga lisas, et aitab sellestki, et tütar lõpetas kunstiinstituudi. Raamatute juurde tagasi tulles küsisin, missugused teosed teda lapsepõlves ja nooruses kujundasid. Ma kasvasin vaeses perekonnas, ütles signus Queen's. Meil ei olnud nii palju raha, et osta kalleid raamatuid. Seepärast lugesin väga juhuslikku kirjandust kauboidest indiaanlastest muidugi ka nõndanimetatud kriminulle. Ja siis ükskord sattus mu kätte Vilslatsise inimesed, maskides. See raamat avaldas mulle väga sügavat muljet ja ma arvan, et mingil määral viis sellisele mõttele, et ka ise kirjutama hakata. Aga siis pärast seda esimest vapustust tundsin ma otsekui mingit tühjust endast, mida tuli täita lugemisega. Ja ma töötasin just nimelt ütlesin, lugema juba väärtuslikku kirjandust, lausa ahmisin raamatuid. Mis puutub kujundajatesse, siis vaevalt seda sai teha üks kirjanik, kuid muidugi latsise nime ma esmajoones nimetaksin. Kui aga veel läti kirjandusest rääkida, siis oli meil kolmekümnendatel aastatel grupp niisuguseid kirjanikke, kes kuidagi ei tahtnud ülistada kehtivat kodanliku korda. Need olid aga kirjanikud, kes üllatavalt hästi avasid inimhinge vahel isegi liialt inimpsühholoogia keerdkäikudesse süvenedes. Kuid minu jaoks olid need äärmiselt huvitavad näiteks Alexandra jaks, kes on tuntud küll rohkem luuletajana, tean, et Eestis lavastati mõned aastad tagasi tema loomingu alusel tehtud laulumäng, mängi pillimees kuid mulle ütles Paiust, tema proosa. Nii rääkis Simmons Queen's oma esimestest lugemiselamustest. Kuid Willis lahtise juurde tuli ta veel tagasi. Oli just latsis see, kes kujunesid tema loomingulise tee hakul, toetas kuis Queensi 1957. aastal valmis novell. Ühe kroonika ei võtnud kriitika seda sugugi hästi vastu. Samuti ei öeldud midagi, seadke järgmisse novelli tragöödia kohta. Siis aga tuli Läti NSV kirjanike kongress, kus platsis just neid kaht novellianalüüsis. Ta näitas ära nende autorini nõrgad kui ka tugevad küljed, kuid üldiselt kaitses teda. Scunzile oli see muidugi suureks moraalseks toeks. Ja kui ta ise hiljem aastaid Läti NSV Kirjanike Liidus konsultandina töötas, püüdis ta alati meeles pidada, kui vajalik võib kirjandusliku tee hakul seisvale inimesele toetus olla. Küsisin aga ka, missugune on olnud viimane kõige suurem lugemiselamus. Kõige viimane, Läti NSV keele ja Kirjanduse Instituudi direktor Janis Canius avaldas Läti rahvakirjaniku-Jaanis Rainised biograafia. See on mahukas raamat, kus on näidatud Rainise elu alates täiskasvanuks saamisest kuni surmani. See tähendab puuduvad lapsepõlve noorusaastad. Seni on Rainisest olnud vaid kirjandusloolised käsitlused. Nüüd on teda näidatud kui inimest, eelkõige kui inimest. Loomulikult mitte küll tema loomingust päris mööda minnes. Rainis suri 1929. aastal. Muidugi Riia kesklinnas võib tunduda, et ta meid veel praegugi seal asuvalt kivi kujult seirab. Kuid ega ta siis alati polnud kivikuju, ta oli inimene ja sellisena on teda näidatud jutustatud tema traagilisest armastusloost. Kõik see on läti lugejale omamoodi avastuseks. Sigmund Queensi arvates võib pärast selle raamatu läbilugemist tekkida mõte, et pole oma rahva suurimat poeeti seniajani veel päris õigesti mõistetudki. See raamat mõjub nagu avastus. Ja need raamatud, mille abil me midagi enda jaoks avastame, ongi ju kõige väärtuslikumad, lõpetab screenshot oma mõtte. Kuid tuleme jälle mineviku teemade juurest tänapäeva tagasi, silmus Queensi enda loomingu juurde. Kuidas oleks vaja kirjutada tänapäeva inimesest? Raske on öelda, kuidas oleks vaja. Meil ei ole ju inimene, ainult inimene oma mõtete ja tunnetega mingil alal on taga professionaal. See tähendab, et tal on oma töö, mis sisustab suure osa tema elust. Inimesest ei saa õiget pilti, kui näidata temast ainult üht külge. Ikkagi tuleb silmas pidada tervikut. Toon teieni veel Sigmund Guinessi mõtteid, mida ta arendas, rääkides romaanist mees parimais, aastais. Ta ütles, et tema jaoks polnud selle teose kirjutamisel huvitav mitte see, mida tema kangelased teevad vaid miks nad seda teevad. Ta püüdis motiveerida nende käitumist, kuigi paratamatult jäiga lahtisi otsi. Tasub ka rääkida heast, kuhu on jõudnud romaani peategelane, telefonitehnika konstrueerimisbüroo juhataja, insenertuur, laps, kuldne keskiga või parimad aastad. Ükskõik kuidas seda nimetada. Sigmund Queensi arvates on just see aeg, millal inimene peab leidma elu mõtte. Nooruses ju tihti inimene ei mõtle ega kaalutle, miks ta seda või teist teeb, ta lihtsalt teeb ja kõik. Aga siis selles küpses keskeast äkki märkab, et tal on jäänud veel noh, ütleme 10 aastat, mille vältel ta suudab midagi arvestatavat korda saata. Ja siis on tähtis valida, mida nimelt teha. Perekonnaelus muidugi tekivad ka oma probleemid, noh, on paarkümmend aastat koos elatud. Tütar on juba suur raamatut lugenud, meenub ju, et insener Turlarsi tütar viita on üliõpilane. Tütrel on oma elu, talle pole enam isa ema õieti vajagi, vähemalt mitte pidevat igapäevast hoolitsemist. Vanematel pole enam vaja elada lastel. Ja siis võib vanematel tekkida see nõndanimetatud teise nooruse periood, millest me kavatseme rääkida irooniliselt või vähemalt naljatoonil. Tegelikkuses võib aga asi naljas teinekord üpris kaugel olla. Ja ma ütleksin omalt poolt, et auto alla jäämisest siin selle Sigmund Queensi romaani lõpus raputab lugeja päris korralikult läbi, kes sinivast, võib-olla kõrvalseisja Uudishimuliku põnevusega jälgis, et mis sellest armastuskolmnurgast siis ikkagi saab? Jah, aga nagu kirjanik ütles, meil ei jääks siiski väheseks, kui näeksime inimesest ainult üht külge kitsalt tema intiimelu. Huviga jälgisin romaanis ka tootmiskonflikti insener tullarsi võitlust oma tõekspidamiste eest. Sest jah, tegemist on ju tehase romaaniga, mille sarnast me näiteks eesti kirjanduses juba mõnda aega ootame. Kui romaan mees parimais aastais 1975. aasta alguses läti kirjandusajakirjas kaaluaks ilmus põhjustas lugejate hulgas suurt elevust. Korraldati arutelu, millest võtsid osa tehase vehk, juhtivad töötajad, insenerid, konstruktorid, ametiühingu ja parteikomitee esindajad. Küsisin Simmons kuinzilt, kuidas tal õnnestus end tehase atmosfääri sisse elada. Ma töötasin kaua ajakirjanikuna, ütles Queen's 11 aastat. Olen näinud palju tehaseid, tutvunud nende tööga. Palju olen käinud, maga meie suuremas juhtivamas tehases rehv, tutvusin inimestega, kes valmistavad telefoni keskjaam. Mäletate, raamatus on juttu telefoni, informatsiooni keskjaamadest. Kuid ega see pole kõige olulisem. Ma arvan, et insener tullakse, oleks võinud töötada ka mõnel teisel kohal. Ja siiski, telefon on ju ka mingis mõttes sümbol. Sest mis on siis telefonsidepidamise võimalus kahe inimese vahel? Tehnikas me oleme ju kaugele jõudnud. Me võime Riias valida Valmiera, Jelgava või isegi Moskva numbri ja kohe rääkida. Aga samal ajal võib meie kõrval olla inimene, kellega me kuidagi ühendust ei saa. See tähendab, jutt on vastastikusest mõistmisest, õigemini selle puudumisest. Silmus kuningas ütles veel. Ega siis tehas ei saa olla romaani peategelaseks. Viimasel ajal kiputakse arutlustes nii rääkima tuuakse näiteks Heili kellel oleks peategelaseks kas siis lennujaam või hotell või mõni teine praegu 100 suur asutus. E midagi ei funktsioneeri ilma inimeseta. Ja nii peab ka kirjandusteoses esikohal olema inimene. Tehas huvitab mind kui inimese tegevusväli. Sest jah, kordan veelkord, meie päevil on igaüks mingi elukutse esindaja. Tolstoi turgeenjevi ja maaaegadel seni ei olnud. Kui juttu on teaduse ja tehnikarevolutsioonist, siis seda nähtust ei maksa inimestevaheliste suhete kujunemisele hinnata. Teaduse ja tehnikarevolutsioonist on praegu ilmselt moes rääkida. Vahel näed, et räägime revolutsioonist ka siis, kui tegemist on lihtsalt arenguga. Arvan, et peaks vahepeal sõna andma, kas kunstiloomingule tema mõnusale jutustamisoskusele? Valisin lõpuleheküljed tema jutustusest palsam mis Ita Saksa tõlkes ilmus ajakirjas Looming viis aastat tagasi. Vahepeal on mõistagi palju uut lugemist juurde tulnud ja see väike jutuke võib ju puununud olla. Kuid oma isikliku elu Tiimalt on ta omamoodi analoogiline romaaniga mees parimais aastais. Jutustuse palsam. Meespeategelane on jõudnud ka kenasse keskikka. Abielus on oldud juba paarkümmend aastat, tütar on suur. Ja nüüd hakkab mees oma elu sisustama vanade esemete kogumisega. Siin asub teda abistama noor nägus töökaaslane, malda. Noh, armastuskolmnurk on juba tekkimas, pudeli palsamit kaasas, käiakse malta haiget onu vaatamas, et tolle käest haruldasi raamatuid hankida. Need, onu külastused hakkavad küll rohkem kokkusaamisettekäändena mõjuma. Haige kärme terane pilk saatis rahutult ja uurivalt iga minu eemalda liigutust. Vahel jäi ta vait, ainult Matsutas huuli. Vahel ütles miskit napisõnaliselt ja katkendlikult meenutas midagi või lihtsalt pomises, kui palju vastav raamat oli omalajal maksnud. Mõistagi ei läinud mul korda kogu virna läbi vaadata, aga viimaks olin kõrvale pannud umbes 20 raamatut, mis olid tõesti huvituvad ja haruldased. Iseasi on, resümeeris lahkuja süngelt. Eluaeg kogud kannad koju, kulutad viimase kui krossi, aga siis jääb põrandale vedelema. Need sõnad olid ilmselt mõeldud jumalagajätuks. Mul hakkas süda pakitsema kahtlemata raske ning valus silmapilk. Teatud määral isegi traagiline. Järjekordne omaniku vahetus ajutiseks. Nii need asjad siin ilmas on. Mina ei saanud ju midagi muuta ja ometi ei jätkunud mul sõdidust kauplema hakata. Oli imeilus õhtu paljude aastate takka, tundsin end jälle noorena, tugevana ja õnnelikuna. Milleks rikkuda meeleolu niisuguste ebameeldivate pisiasjadega? Just täna? Ei, olgu peale. Tulen veel korra, ükskõik kunas, ainult mitte täna. Miski keelas mul raamatuid võtta. Ma tahtsin veel kord tulla. Võib-olla seepärast, et sõna veel tähendab järge. Tunne, mille olin avastanud, kui ootasin trammipeatuses maldat, nõudis järge. Jama, alistusin. Kolmas kord ootasin Maltat, umbes nädal aega hiljem tibutas vihma, mul oli veidi jahe. Tuul puges pükste vahelt sisse ja torkis paljaid sääri nagu terava harjaga. Aga ma pidasin sangerlikult vastu toppides, käed õhukesed kevadpalitu taskutesse. Kui malda kohale jõudis, muuseas samuti ära külmunud, sest ilm oli tõepoolest kehv. Kinkisin talle väikese nimoosi oksa, mille olin juba hommikul vara ostnud, keskturul ühelt poeetiliselt, noorelt grusiinlaselt ja kogu päeva hoidnud pintsaku rinnataskus. Kas sõidame? Küsis malda. Kuidas siis, ütlesin mina. Täna peaksid raamatut kaasa võtma, tuleval nädalal lähen puhkusele. Vaatasin Maltale otsa ega vastanud midagi. Päev oli tõepoolest kehv, aga ma püüdsin mitte välja teha. Meid võttis vastu Paulsi onutütar, ta oli tulnud haiget talitama. Kuidas isal on, küsis malta pealisriideid ära võttes. Isal hohoo, vaadake ise. Surija istus diivaniserval triibulises hommikukuues, suured vilttuhvlid jalas. Ta oli kahvatu, higine ja võdisev, aga see tuli sellest, et ta just äsja oli pannud käest sae. Ühte toaserva oli laudadest meisterdatud kõrge riiul. Teate, see rohi polnud sugugi paha, ütles ta hooti õhku ahmides. Nagu näete, olen jalul. Ning ta jutustas Hiina imperaatorit ši vangviist. Suure Hiina müüriehitajast, kes oli eluaeg otsinud elueliksiiri. Aga samal ajal oli igaks juhuks lasknud ehitada ka uhke mausoleumi. Kui ma lõpuks südame rindu võtsin ebalevalt küsisin, et kuidas jääb siis nende raamatutega, mida me kõrvale panime. Et kas müügileping on ikka veel jõus. Siis muutus Paulsi onu hääl too ähmaseks porises ähkis Puhkise köhis. Suure vaevaga sain aru mõnest üksikust sõnast, jäägu nüüd esialgu niisama. Ega sellega kiiret ole või midagi muud sellesarnast teete. Sel hetkel haaras mind peaaegu siivutu lõbusus. Naersime maldaga kohe päris südamest. Aeg-ajalt jätsime järele. Aga niipea, kui me teineteisele otsa vaatasime, hakkasime uuesti naerma. Mul oli kaasas järjekordne palsami pudel. Jäime veel kord Paulsi onu terviseks ja läksime sõbralikult lahku. Tol õhtul saatsin malda koju. Tibutas uduvihma, puhus ebameeldiv tuul. Pärast 100. ka suuri märgi lume tätraid, aga meie ei teinud sellest väljagi. Oli hiline tund. Kõnniteel kostsid ainult meie sammud. Ja valgele märjale lumele jäi kaks paari jälgi, ühed suured, teised väikesed. See oli imeilus õhtu. Ma ei unusta seda elu lõpuni. Võib-olla huvitab teid, mis edasi sai? Palun, võin rääkida, siin pole mingit saladust. Kõigi suureks üllatuseks sai meie tütar Inta endale 18.-ks sünnipäevaks, viimaks ometi väikese venna peeterise. Tütred on ju toredad küll. Aga poeg, see on siiski hoopis midagi muud, uskuge mind, vaatan teda ja näen iseennast vastses väljaandes, uuena. Tulevasena. Aga kõige huvitavam on see, et elu algab nagu otsast peale. Jälle on kodus lapse voodi, pestakse lappe, öösel pead üles tõusma ja temaga tuba mööda ringi rändama. Ja pärast tuleb jälle nääripuutöökohas ja laste tantsuring, õmmeldakse kostüüme ja käiakse koosolekutel. Ja jälle tulevad inglise keele tunnid ja esimene koolipäev ja leetrid ja ekskursioonid ja liuväli. Jaa, märkused õpilaspäevikus, kõik hakkab otsast peale. Vanade asjade kogumisega ma enam ei tegele, pole aega, korteris ei jätku ruumi ja ausalt öelda pole seda rahagi ülearu. Ega te ei tea kedagi, kes tahaks osta kirjutuspulti ilusate puunikerdustega. Tundmatu meistritöö. Toolid annan ära niisama, muidu rasked ja teravate nurkadega teised poiss võib otsmiku ära lüüa. Nagu kuulsite, on selle loo lõpplahendus antud sooja puheleva huumoriga mitte hoiatava tõsidusega, nagu romaanis mees parimais aastais. Veel kilde jutu ajamiselt silmus Kuimsiga. Ma arvan, et nendel kirjanikel pole õigus, kes ütlevad, ma ei mõtle midagi välja, kõik on mul elust võetud. Me teame, et elus toimub kohutavalt palju kirjanikule vajavaid detaile, ülejäänu paneb ta nagu sobiva raami juba suvalisse valt. Kirjan. Sigmund Kunes tuletas meelde, et ühes varasemas intervjuus on ta nimetanud kirjanikku omalaadseks, romaaniks või isegi mustkunstnikuks. Nagu illusianist tsirkuses. Pane paate uskuma midagi üsna võimatut, nii võib ka kirjanik lugeja silme ette tuua palju uut ja huvitavat. On ju nii, et meie mõtetel on kergem liikuda harjumuspärases suunas, ütles Queens. Kirjanikul aga tekib nii kergesti oht langeda banaalsustesse. Tuleb loobuda esimesest pähe tulevast mõttest ja otsida uusi ideid ja võimalusi. Ma arvan, et kirjanik annab endast väga palju igasse oma teosesse. Ehkki ta küll näitab maailm oma kangelase silmadega on ikkagi tinglik iga kirjandusteos, see on kirjanik, ainult kirjanik, tema maailmanägemine. Need olid magnetofonilindile jäänud katkendid jutuajamises Läti NSV teenelise kultuuritegelase, kirjanik Sigmund kuinshiga. Kui ma sellele saatele pealkirja otsisin kippus pähe iseenesest tema romaani mees parimais aastais nimetus. Kuid see oleks olnud kergema vastupanu teed minemine. Lieti eks kuinson, 51 aastane, siis oleks nagu mingi samastamise võimalus tekkinud, aga kuigi k simus. Kunst ise väidab, et kirjandusteos, see on kirjanik ise on kirjaniku isik loomulikult palju laiem ja avaram, kui seda saab olla üks paarisajaleheküljeline raamat. Saates oli juba juttu, et Sigmund Queens on töötanud aastaid ajakirjanikuna et ta on kirjutanud töölisromaane, aga et talle pole võõras ka kultuuriajaloovaldkond. Lisage veel, et temast stsenaariumide järgi on Riia filmistuudio teinud mitmeid filme olgugi sügisööliblika lend ja teised. Või siis näiteks niisugune fakt. Koos Läti võrkpallimeeskonnaga käis Sigmund Queens Rootsis ja kirjutas sellest romaani hõbetatud pilved. Nii et mitmekülgne kirjanik, kellelt me veel palju loota võime.