Tähistati meie avalikkuses Eesti NSV rahvakirjaniku Johannes Semperi 80 viiendat sünniaastapäeva. Teatri- ja muusikamuuseumi kollektiiv Omalt poolt otsustas seda tähtpäeva tähistada kirjanduslik muusikalise õhtuga mille teemaks on Johannes Semper ja muusika. Milline teema hästi vastab selle muuseumi profiilile. Võib-olla vajab aga teema selline asetus meie tõtleval ja kiiresti unustama kippuval ajastul laiemale üldsusele siiski juba lähemat selgitust. Teemal kirjanik ja muusika ise võib eriti mõnegi noore muusika jüngri jube ette kõhklema panna. Vajame asja tuuma paremaks mõistmiseks. Juba väikest tagasivaadet minevikku. Käesoleva sajandi algul meie Barnassile pürginud uus kirjanduslik sugupõlv Noor-Eesti lipu alla koondunud noored autorid paistsid silma oma huvide mitmekülgselt tuuri taotluste haardelaiuselt. Et mainis edasi, lähevad kõige esile kerkima oma inimesi. Kõik nad tundsid kirjandusküsimuste kõrval sügavat huvi ka kujutava kunsti ja muusika vastu. Harrastasid ka ise aktiivselt viiulimängu. Aavik on avaldanud koguni tunnustava retsensiooni bronentaarse viiulikunstniku Eduard Sõrmuse ühe kontserdi puhul. Nii suitsu, publitsistikat kui Tuglase marginaalides. Satume seisukohavõttudele muusika suhtes. Tuglas jutustab oma mälestustes sky, kuidas ta poliitilise pagulasena Pariisis seisis paljudel pühapäevadel tundide kaupa tänaval sabas, vahel vihmas ja Rahes et kodava frangise piletiga pääseda kuuendale rõdule Jacques Le teatris mõnda järjekordset sümfooniakontserti kuulama. Ta jutustab. Selle viie talve jooksul, mil ma pidevalt neid kontserte jälgisin, sai igatahes õige laia ülevaate klassikalisest ja, mis veel tähtsam kõige moodsamastki muusikast. Ja ühtlasi huvitav nähtus. Kui prantslastele teiste rahvuste kunstisaavutused üldiselt vähe korda läksid siis püüdsid nad vähemalt muusikas õiglust ja erapooletust jälgida. Beethoven oli ikkagi keskus, mille juurde jälle tagasi tuldi. Ometi oli eriti tähtis, kas või aimamisi Ki tagada, mis toimus tänapäevases muusikalises loomingus. Igatahes sai aastate jooksul kuulda ka sääraseid nimesid nagu. Rahmaninovi Screabil kirjutab Tuglas. Samal ajal kui Tuglas võis Pariisis aastaid nautida selle metropoli ühe esinduslikuma orkestri 200 liikmelise sümfooniaorkestri ettekandeid, kuulist tulevane noor eestlane, Pärnu gümnasist, Johannes Semper, esimest suurt sümfooniakontserti alles 1910. aasta suvel Riia ranna kõlakojas. Dirigeeris muide kuulus Helsingi dirigent šnieefakt. Noort tsentnerit vaimustas tookord ta enda sõnade järgi, eriti Tšaikovski Romeo ja Julia hiljem Peterburi üliõpilasena püüdistama muusikajanu seda agaramanni kustutada. Sama õhinaga külastas ta kontserte hiljem Moskva ja Berliini ülikoolides õppides. Aastal 1915 debüteeris ta nooreestlaste ajakirjas vaba sõna juba ka muusika publitsistina avaldades essee Screabini kohta. 1920.-te aastate algul esines Semper meie perioodikas ka sümfooniakontsertide teisegi ooperilavastuste arvustajana. Muidugi langes ta publitsistlikku tegevuses juba tollal pearõhk kirjanduskriitikale selle kõrval aga ka kujutava kunsti ja teatriga seotud probleemidele. Kui teie leidsite Semperi artiklite valimikku mõtterännakud kolmas mille väga oskusliku käega on koostanud meie teenekaim Semperi uurija ERNA siirak siis näete, et selles raamatus käsitletud autorite ring ulatub meie Ado Vabes saksa kommunistliku näitekirjaniku Ernst dollarini, kelle näidendid läksid kahekümnendatel aastatel suure menuga. Nii hommik teatris, Estonias kui Vanemuises. Kas selline mitmekülgsus oli vajalik küsida mõni ja antud konkreetses ajaloolises situatsioonis kus meil oli suur nappus, erudeeritud Kriitikutest oli see mitte üksnes vajalik, vaid lausa hädavajalik. Oli hädavajalik, et toonase maailma suhtes kunstikeskustes Peterburis, Moskvas, Berliinis, Pariisis, intensiivselt sealsele kunstielule kaasa elanud Noorema põlve entusiastid kodumaale tagasi jõudes rakendasid oma võõrsile omandatud kunstilisi kriteeriume ka koduste kultuurielusündmuste puhul. Oma organisatoorseid võimeid sai Semper esialgu rakendada ainult peamiselt kirjanduslikud rindel. Eesti NSV Kirjanike Liidu praegune esimees Paul Kuusberg ütles Semperi 75. sünnipäeva puhul väga õigesti. Ma tsiteerin. Kui 1923. aastal rajati Eesti kirjanikkude liit. Aga ta seisis ka Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu hälli juures. Kas Kirjanike Liidu juhatuse esimehena, juhatuse liikmena või liidu häälekandja toimetajana on Semper nelja aastakümne jooksul võtnud osa eesti kirjanike organisatsiooni töös tegevusest. Mõeldud on ainult neli aastakümmet seista keset alati nii pingelise kirjeldus, elu keeris. See on juba ise suur saavutus. Kuid vanema põlve muusika inimesed mäletavad hästi tšempioni korraldavad organiseerivat kätt kunstide valitsuse juhatajana aastatel 1000 941948. See oli tema, kes tellis nii esimese kunstidekaadi jaoks, mis pidi toimuma Moskvas 1941. aasta suvel. Mart Saarelt, klaverikontserdi Eduard Tubina muusika Brati jaoks uusi teoseid Eduard Oja ja mitmelt teiselt heliloojalt. Suure isamaasõja raskel aastail koondas ta meie muusikuid Jaroslavlis tegutsenud riiklike kunstiansamblite ümber. Varsti pärast sõda rajati tema algatusel Tartu kõrgemad muusika kursused mis nüüd on kujunenud Tartu õhtu muusikakeskkooliks. Kuid Semperi suhtumisest muusikasse räägivad siin täna lähemalt teise esimesena muusikateadlane Helju Tauk. Ja meil on eriline heameel, et kirjaniku auväärne elu ja mõttekaaslane Aurora Semper on vaevaks võtnud jagada meile oma mälestusi kadunu muusikaalasest tegevusest. Sõpperi vahekord muusikaga on õige Polifooniline. Ta on kestnud läbi aja vahetades üksikuid tasandeid. Ta on olnud intensiivsem ja kaugem. Niipea kui need kontaktid on läinud kaugemaks siis nagu siis näiteks, kui Semper õppis arhitektuuri, sedasama muusika õde, ikkagi ta kannatas väga selle alla, kui ta oma mälestustes kirjutab. Samuti öelda mitmel tasandil ka selles mõttes, et me võime rääkida Tsemperist kui inimesest, kes armastab muusikat, kes ise mängis ja armastas kuulata, armastas muusika ümber mõtis kella kui inimesest kes oma luules nii või teisiti voli kontaktis muusikaga. Ta elas muusika kaudu elu läbi. Ta kasutas otseselt muusikalisi mõisteid instrumentaariumi. Tema luuletused on muusikalised, ma rütmi oma kõla poolest. Nendele luuletustel on kirjutatud laule ka see on üks tahk Semperi ja muusika vahekorras võib-olla enne, kui me nende üksikute tahkude juurde läheme. Kuna meil juba on valdavadki muusikalise teljega õhtu, kuulake, mida ütleb Semper muusika kohta muusikaülesannete kohta. 1920. aastal ta kirjutab. Rääkides romantismi-ist vastavalt ka meelestatult. Nii vahenditult kui muusika ei suuda ükski kunst tundmusi tõlgitseda. Aga on ka natuke teises plaanis mõtteid seotult ajastu tormidega kahekümnendatel aastatel kirjutab Semper. Muusika on vastavaim avaldusvorm sisemisele elemusele. Pakitsevale avaldus tungile. Oma lahtistes lehtedes, muusikast kirjutab ta rääkides sellest, kuidas muusikaline keel muutub ajas teravamaks. Muusika ligineb oma otsekohesele ülesandele olla hinge mitte aga hingerahu ja hingeiluavaldus. Aga ikkagi on tema jaoks muusika esimeseks ja peamiseks ülesandeks väljendada helide kaudu oma vaimu ja hinge pakitsusi. Võib-olla kõige lühem tilluke peatükk praeguses jutus on Semper muusikas. Semper on rikas oma luuletoodangu poolest olnud temast ei ole mitte väga palju kirjutatud laule. See on kahtlemata olnud seotud Semperi luulelaadiga mis on väga sageli ise muusikaline tema ürgrõõm või nagu Tuglas ütleb, virvendab habras klaas õielisus. See kõik on niisugune omaette lõpetatud tervik. Ja selle tõttu on ka üsna loomulik, et need tekstid, millele on kirjutatud vokaalmuusikat enamasti natuke lihtsa kohelisemad teatud tundes meeleolus välja peetumad. Nii me võiksime teile kõigile teadaoleva ENSV hümni kõrval nimetada mõningaid autoreid. Peale Gustav Ernesaksa hümni autori, kes on kasutanud Semperi luulet. Need oleks siis veel kord Gustav Ernesaks ja Villem Kapp. Meeleolukates koorilauludes. Soololauludest terveks märkida leeve väga maheda toonist, toonilist sumedat, pehme harmooniaga laulu ootel. Ojakirge. Teiste kõrval on kirjutanud veel laule arro samale tekstile Meie päevad auster, Veevo, Tamberg ja Aarne. Ja kõige enam peaks muidugi esile tõstma tsüklit Johannes Semperi tekstidele. Selle kirjutanud Leo Normet. Alguses on see saanud selle tsükli loomine kunagisest Pärnu keskkoolilõpetajate kokkutulekust Pärnus, kus siis mõlemad nii teksti kui muusika autor kokku said. Ja siit siis kasetõuge valida ja kirjutada tsükkel viiest laulust kus kajavad õige mitmesugused mõtted selles mõttes üks niisugune sisutihe elu õige mitmest plaanist vaatlev teos Leo Normeti üsnagi mitmekesises laululoomingus. Ja samal ajal on ka tegemist sihukse küllaltki vahva valikuga Semperi tekstidest. Esimene võiks öelda, epigraafiline sissejuhatav pinnast loob rannamännid eetilist laadivõtlik ja kandev rannamänni. See on sitt, kus vastupidavus, son kestvus. Tsükli sees on kaks Scertzoliku laulu, hästi tõtlik rütmika siia rühikas kiirrongis. Selles on õige palju Semperliku rännukihku ja vastavalt sellele ka rütm rütmikas tõtt on laulu muusikaliseks algeks. Teine Scertso neljas laul. Ma ei taha muu Toocolombina kui ainult salamahti suudelda sinu ruupiat ja see on nagu võrdkuju ja nagu omamoodi väike pildike Johannes Semperi noorusaastates tema Pierroolikust ja luulest selle keskel on kirgas ülistuslaul elule päevale, nii nagu me neid kohtame, selliseid joobumuslik kõige sageli Johannes Semperi luules. Viimane aga nagu kujuneb raamiks, ühineb sillaks vikaareks esimese lauluga. Kuidas elaksid. See on selline süvenenud pöördumine sõpraste mõttekaaslaste ja usu poole inimestesse ja maailmasse. Selles mõttes võib-olla Leo Normeti üks selliseid suurema arendusega ja suurema haardega laule ja eesti vokaallüürika biilsemas plaanis ka üks omalaadseid jõulisi eneseväljendusi. Kuna meil on aga lõppude lõpuks ikkagi täna tegemist Semperi õhtuga eeskätt siis vaatame Semperi konkreetseid enese avalduslike vahekordi. Kõigepealt tema luulet ja selle luulevahekorda muusikaga. Johannes Semperi luulelooming köidab muusika inimest väga tugevasti, mitte üksi sellega mis seal on öeldud vaid sellega, kuidas seal on öeldud muusikaliselt seda väga tugevasti just rütmi pärast rütmiliselt paindlikkuse pärast rütmelise vaheldusrikkuse pärast. Selle kõlarikkuse pärast. Sõna- sisese muusika pärast. Semper ise ütleb nõnda, et SÕNA sisene muusika peaks mõjuma kui akord, kui Arpeedža, ilma, et oleks vaja mõistete lehtrist lasta sellel läbi nõrguda. Õige palju on siin tegemist ka puhtmuusikaliste mõistetega. Kunagi ma viitsinud läbi lehitseda kogu Semperi luule ja vaadata, mis seal on otseselt muusikaga tegemist. Noh, me leiame seal terve orkestri. Kõigepealt, kus on ohtrasti tegemist klaveriga, mis teatavasti oli Johannes Semperi, Meelis Pill aegade kasvul Se instrumentaariumi tugevasti muutub. Kui esialgu me näeme siin selliseid süütuma kõlalisi pille, vähem intrigeerivaid melootilisemaid nagu flööt või tšello või viiul siis hilisemas luules üha enam tungivat tõepoolest sisse lausa kõlaliselt erutavad trummirütmid, olgu see siis süda. Olgu see ümbruse pinge, olgu see lein ohtrasti, on tegemist ka sõnaga laulma tema paljudes variatsioonides. Noh, see on juba midagi sihukest õige tavalist, me puutume sellega kohe kokku mõningates katketes, mida ma teile esitan. Peale selle on aga siin õige palju igasugust muusikalisi, igasuguseid muusikalisi väljendusi, dissonants takti lööma või taguma helivihmapuuga. Džäss, mitmed intervallid läbivad tema luuletusi, heliredel, akord ja nii edasi. Kui nüüd natuke lähemalt vaadata, meenutaksin mõningaid momente tema luules. Väga sageli seostub muusika sõlturi luuletuses. Elurõõmuga elu vastuvõtmisega üleüldse. Kui ta näiteks oma luuletuses liikumatult tunnid esitab alguses väga süvenenud pehme rammetuse hetke. Neil tundidel Mainbun kõigesse, mis ümber nii raamatusse tapetisse, muskustükina ja lisab üks varju käsi viipab toolile ja teine avab viirastuses noodi. Neid samu sõrmi klahvidele oodates, siis see on midagi, mis on Semperit saatnud kogu elu. Kui ta lõpetab luuletuse, siis on seal selline kirgastunud rõõm. Kaon argipäevast, hinges liikuv kera, sädemeid, tükil rõõmu ja iluvälku ja päikest, elu lainelisse vaipa nõnda kaunilt seostades kunsti ja elu omavahel. Ka see tekst, mida paar eesti kompolisti kasutanud on. Päev laulab õites 1000 viit ja üldse ümberringi 1000 õunapuud. Ei tahaks kuulda muud kui surinat, mis sealt kord siit lennul mumm või mesilane või mõni teine tiivuline ja ülekõlakoja imeline on kaares katus. Sina kus terve maailm saab nagu üheks suureks hilisemaks kõlakojaks ning läbi puurida, kui Joherdina üks lõo näib tahtvat selle, sina. Kogu see rõõm jälle saab lõpus sellise kilkavalt väriseva kokkuvõte. Maailm kui vallatu mu ümber kilkab pääl helgib minusse kui kaste, tilka võib igast sädemest nüüd tõusta lõõm. Mõnikord paisub haare õige suureks. Seda eriti, kui tegemist rütmidega. Näiteks luuletuses mere ääres on tahtmine kokku sulada ümbritsevaga juba suurem kui ainult lähedane õhk, soolane mu sõõrmeisse tõstab kihku ablast ent tavalisest ära talutada ja teistel jalg teil jalutada, ent kõige sisse paotada, ent kõige sisse laotada ning joobastuda kosmilistest rütmest on siin luuletaja ihaluseks. Kui laul ja laulmine ja koor ja viisid on enamasti seotud positiivse maailma vastuvõtuga siis me näeme siin aga kontrastina vastu kajamas ka maailma teisi külgi nagu näiteks luuletuses julmal ajal, kus luuletaja ise otse senise laulmise vastu astub ja ütleb küllalt laule, sk nüüd idülitsevast elust, rahust, vaikusest ja kõigest, millest toitub muinasjutuvestja kõigist tundmustest sentimentaalse tõugu. Kuulge teisi laule, hulle, vingumisi, aia lingudest, mis inimesed erutavad vastu tuleviku haigutavaid lõugu. Ei ole mitte paha just kasvõi selle luuletuse juures, mis ei ole ju kõla mänguline oma sisulise ülesande poolest tähele panna seda, kuidas siin mängib hääliku kõla. See, mis Semperi luules väga sageli väga oluline on, kuigi me pahatihti temast kipume mööda minema, teda piisavalt ei naudi. Sellisele viimakale teistmoodi vaatamise üleskutsele võiks aga kontrastiks tuua samuti väga tugeva ühiskondliku kõlavusega aga hoopis teisiti suhtuva luuletuse, mis algab nõnda Sonootma ilmale. Ja on nüüd otseselt ele muusikaline elu 1000 viljaline orel läbi laotuse saalide läbi kõrgete sammaste läbi portaalide elu 1000 värvi Vikerkaar üle maailmamaalide. Ole tervitatud, kus elu ise saab oreli oma kujundiks mõnikord tugevad luuletustesse võib olla ka soovunelmad. Näiteks luuletuses tahad küsimus märgiga kus on terve rida imeilusaid, selliseid tahtmisi ja soove, mille võlu on nende ootamatus kõrvutamises. Tahad kuuse otsast teda kunagi häbi tahad, püüan kinni selle Kiili üle v liblikat ehk tahad lilla siniroosa värvilist. Tahad, toon kuuketta sulle suleks ja siis kohe tahad, mängin klaveril kapritsiooso, sulgudes list. Ma usun, et Johannes Semper seda väga meelsasti oleks teinud toredaid kujundeid ja peale selle ka otsest helimaalingut. Me kohtame luuletuses ürgmets. Ürgmets olen oksad täis lindude vilet, soravalt voolavat lauluviisi, millele rähni taovad takti ja nii edasi ja nii edasi piiratud ümber õitsevaist, ülastest rinnuli, lopsakate kasvude vahel tunnel, kui Zlatvadelt haljana sajab helide vihma, rütmikaid pilku. Ja siis ma ei julge hakata ette lugema, kirjutab tav jäljes taanduva reana terve rea kauneid linnulaulu, helinaid, Loglobüüdigi, kiilvli, köitio hüüt plaanis mida oleks tore mitte üksi lugeda, vaid just nimelt iseenese ette kõvasti lugeda, kui keegi juhtub pealt kuulama ja ei hakka muhelema. Mõnikord saab muusikaline vorm väga tähendusrikkaks eluliseks paralleeliks näiteks luuletuses kevad suurlinnas palju Semper ise väga paljudes linnades olnud maailmas pealinnad ei ole temale kaugeltki mitte tundmatu maa. Palju linnas kirjutanud. Siin räägita linnast, õhtu naerab sinisuuga taevas Veenuse ja kuuga. Allon, hülged, trotuaarid parkides ja sänges paarid. Õhtu kahehäälne huuga, ütleb ta tagasihoidlikult, kuna tegemist ilmselt on veel hoopis mitmehäälse mahukaga. Kohati saab instrumentidest luule omamoodi luuletuse, omamoodi iva või kujundlik kontsentraat. Näiteks Berliini jõuluvariatsioonides üks väike katkend. Räägitakse sissipargist, pargi pilt luuakse lastest. Kus üks seab sortateid, teine lell madu peab, kes mängsutab nuku, kes puhub pasunat, kes käivitab masinates püssi, kärtsutab, et kõrvad lukku sellise noh, läbi lapse kujutluse ja, ja lapse joonistamise antud islamentaarseks niukseks võrdkujuks on, siis ütleksime nii. Andke mulle andeks natuke Vanaalsel pasunapuhumine. Ja teiselt poolt lapse unistused väljenduvad selle kaudu, kui ta ütleb sama lõigu lõpus. Sai ehk suguda pilliroost pilli hommikust õhtuni puhuda nagu mingisuguse lapse maailma kangastuse või mingisuguse puhtama ja hapra maja hellema maailma võrdkuju. Mõnikord on tegemist väga süngete kujutlustega. Nagu näiteks matuserongis, törts intervalli taob tornis kell korpim korpam, siis jälle PIN ja kammmaailma süda. Kurguni on shell, kui ajaluubis astub leinasamm. Jälle selline ülemaailmne haare on suudlus surnule kui huuletu, meel väsinud käik, matus rongis ramm. Kuid õhtu ümber soe ja tuuletu. Krepp musta mõtet jätkab taktis Jiang. Te näete siin kontakti igasuguse maailma nägemisega, kõigi meelte kaudu. Jaga vetekunstidega selle kõrval, aga ka humoorikust ja seda sageli, noh, üks selliseid on see lõbus pildike naistest mere ääres. Siin on naisi, kostüüme ehitud, siin on teisi hoopis trikoota kui suuri kitarre sirgu. Ja teine, mis loob meile jälle ühe linna eluvõrk pildi. See on terve niukene pikk lugu. Noh, see mitmekesisus meie ümber ja see tihedus, millest me inimeste keskel ka üksinda ruumis peame ennast läbi murdma avalduksin selles läbi postmise pildis, mis meile kõigile õige tuttav on ka kaasajal algaid hääle Sõõrutaja heliredeliga ringi kabaree, kõõrutaja, kõrtsi primadonna, mindi hingeldades, linnad üles, viimse pulgani, akordi jookseb alla, voolik süles püstitamaks uut rekordi. Peab olema õige kodus muusikas, et nii opereerida nihukeste karskete mõistetega nagu seda heliredel või akord. Ta lõpetab muigi, kirjutab keskel veel õhtul sellolt teispool seina kuule plakamatuid, selliseid vajunud Grööstimatult leinapoogen vahetpidamata silub nagu uppunud armsa juukseid. Vaene leseks jäänud sello, kes ärataks sul ellu selle, kes kui vagel roosa närib, hingekoorem, ilus vastasseis seevastu proosa, kuigi rütmiline ihul takt meloodias Dormeelsam enim loomi Kakson kiul. Kumb neist küllam, kumb neist meelsamini nõnda üheks tiibaks luule, teiseks proosa õhku lendan. Kuigi tasakaal on endas mõru muie tõmbub suule. Päris omaette. Lõigu moodustab siis Semper ise, kirjutades muusikast arvustaja, esseist. Ta on õige palju kirjutanud huvitavat maailma ja kosti vahekorrast kunstniku loomusest maitsest ja maitse arengust, seda iseenese ja teiste kaudu. Kursti maitse, muutlikkusest selgituste osast ja nii edasi. Meil ei ole mahti praegu sellel kõigel paraku pikemalt peatuda. Võib-olla mõned Semperi mõtted? Ta kirjutab nõnda kui ta räägib maitse muutumisest kunstides ja muusikas, eriti muusika ümber, on kasvanud ajaloo traditsioonide, formaalsuse, tarretuse, kooruke, muusikat haritakse, viljeldakse kitsaste raamide vahel. Ei tahete arvesse võtta, et kõik absoluudid muusikareeglid on möödaminevad. Maitset valitsevad edasi Studia õpitud harjumused, mitte aga see tõde, mis inimese hinge otse kohesuses pakitseb see tõde, mida ta peab kõige olulisemaks muusikas ja arvatavasti üldse kunstis. Modern kunst, kirjutab ta teisal, nõuab eesõigust elule. Elu Agan pingutus, sisemine pakitsel, tung, see on dissonants. Ja kohe pöördub taga dissonantsi poole. Tema muusikalistest muljetes arvatavasti 20.-te aastate künnisel väga suurt osa mängisid, hilines kreabil sönberg Kadebiicii varem. Klassivahed helide ühiskonnas võõrduvad maha. Võib-olla ligineb ajajärgule, kus dissonants ülem seadusi, lõue, konsonant, ainult möödamine, paratamatu kaasnähtus. Muusikas on puhkenud revolutsioon. Nõutakse eluõigust koos kõladele, mida seni põlastuseganharmooniast välja tõugatud ja välja naerdud areng viib sinna, kus dissonantsi konsonant iseenesest pole Kursti väärtuste mõõdupuud. Tõepoolest on olnud väga õigus olnud. Ja toob siis ka teisal kujundliku näite meie muusikalise Vastuvõtu muutumisest, kui ta räägib, et Chrysler, see hullunud vaene kunstnik tahtis Hoffmanni järgi romantismiajastul ennast ligemas metsas hulluks pista, triitoriga tähendab suurendatud kõndiga. Tänapäeval oleksite oma tapariistaga aga juba nii kodune olnud, see lihtsalt ei mõjuks enam tapvat, nagu me seda kõik väga hästi teame. Et ta enesetapmiseks oleks pidanud valima oktavi või klindi. Mitte ilmaasjata näiteks Schönbergi ooperis Mooses ja Aaron just nimelt jumaliku terviklikkuse ja harmoonia tähistuseks pole Todecafoonia ja kõige inimliku ja meela tähistuseks lähenemine kolm kõlalisusele. Ja 1929 ta väga rõõmsalt lisab. Veel mõtlen kevadiselt tantsi. Ja trotsida just nimelt dissonantsi. Trepid on väga huvitav lugeda noortel muusikutel kas või selle kohta, mida ta arvab muusika kuulamisest, kuidas ta kirjutab muusika vastuvõtust nii, kuidas tema seda tunneb või kuidas ta seda näinud tehtavat. Väga põnevad on tema artiklid Berliini muusikaelust ja mõtisklenud muusikaelu korraldamise ümber, mis kohati võib-olla kooskõlasid, leiavad ka meie kaasajaga. Ja huvitav on ka kuulata seda, mida ta räägib, interpreedid ja kuidas peaks interpreet žestikulatsiooni, miimika ühesõnaga, välise kaudu oma muusikalist suhet muusikasse väljendama. Oma arvustustes on Semper, mitte üldsõnaline, üldpildiandja mitte andeks paluvad viisakas vaid just nimelt teise kunsti kaudu väga tugeva kujundivõime ja kujundi kirjeldamise võimega. Võime poolest rikas. Ta oskab suurepäraste kujunditega ja mingisuguse lühikese paari-kolmesõnalise pildiga tuua oma hinnang ja kujutlus sellest, mida ta hindab lugejani selles mõttes, kui me loeme tema lahtisi lehti, tema muusikalisi kirju, mis on 50 60 aastat vanad. Nad ei tundu meile olevat. Ei väsinud, ei hallunud, ei tolmunud. Nad on sageli kirkama värvilised ja löövamad, kui me seda mõnigi kord loeme enese ümber ilmunud arvustustest. Väga huvitav selles mõttes võib-olla nooremale lugejaskonnale on ka tutvuda tema romaaniga armukadedus, mitte üksi, et see oli päris põnev lugu armastusest ja armukadedusest, mis noorel inimesel ikka kasulik lugeda vaid sellepärast, et üheks oluliseks tegelaseks on siin klaverikunstnik see, kuidas ta kirjutab harjutamisest, kontaktist, klaveriga, kuidas ta kirjeldab kontserti ja eriti Mozartit, keda mitte üksi Semper, vaid meie kõik väga armastame. See on elu muusikas ja elumuusika kaudu. Ma näen kurbusega, et et tuleb ehk tegeleda ka millegi muuga kui otseselt sõnaga. Aga ma siiski tahaksin ainult lõpetada ühe väga ilusast Semperi ütlemisega, mis on küll pärit päris noorpõlve kohta väljendatuna ja nimelt seda, et ka mina vihkasin kõike vana ja iganenud. Ma armastasin tulevikku rohkem kui minevikku. Ma tahaksin loota, et meie Gazemprit oskame hinnata ja armastada mitte üksi olevikus, vaid ka tulevikus. Oli peamiselt pianist ja valdav enamik ta teostest on kirjutatud klaverile. Ja need on maha arvatud ta 10 sonaati lühikesed kokku surutud, et küüdid, poeemid, prelüüdi, Nasurkad. Keegi ei ole nii palju muusikalist sisu pakkunud ühel leheküljel kui tema oma ihaga saatanliku poeemiga süngete liikidega tiivustatud poeemiga nüanssidega, tantsitud kallistusega, kirega, irooniaga. Pealkiri pole programm, vaid ainult lähtekoht kust helidele hoogu võtta. Vaimustuslik kunstliku kasse õrnadele, nüanssidest, koosnevaile, hapraile, põgenevaile, meeleoludele, mis valuni peenendatud või tõuseb raksatavaiks mässulisteks lainetaks täis kriiskavaid meeletusi, meeletusenic, pisendavaid, selliseid. Ise mängis Reavin neid hellusi kinnisilmi. Kui te püssi õrnuse värisema pani oma meisterliku orkistratsiooniga siis võis krabin juba ainuüksi klaveril kõik häälitsused ja maheduselt välja nõiduda. Kõik lüürilised hellused, mille taga tundus pingul kirge. Just kirge. Tumedat ja sünget tunneb ta teostes kas kokkusurutuna ning äärmist mahedust hõljutavana. Või siis lahti pääsenuna ohjeldamatuna metsikult üle hingeväljade seesklane. Jäike valitsevate teostes. Kontrastid, mis aima, annavad ta hinge, totaalsusest ja geniaalsusest. Kord valusalt hellad paitavat meeleolud. Kord esile paiskunud närviliselt uhkav jõulaine must ja kohutav nagu kosk. Ei ole ime, kui see helilooja liiga kitsalt leidis, olevat traavid, mida talle konservatoorium oli pakkunud. Juba esimestes teostes Anscreabinil oma ütlemisviis. Mis küll meelde tuletab šopäevi. Aga millel on siiski individuaalne läige, Screavimlik meloodia, temale omased armoniseerimis võtted, akordide järjestus ja rütmiline ehitus. Juba kolmandas sonaadi sanda, puhastanud võõraist mõjudest. Ja neljanda sõnadega algab tal uus ajajärk, kus tunde muusikale juurde tuleb teadlik idee kunsti, loovuse mõte, mis inimest peab argipäevast vabastama. Siit algab ta müstilise filosoofiline tee mida mööda ta pärastistes teostes liigub. Ta püüab muusikat lähendada maagiale nii sümfoonilise spoimiseks taas kui ka viiendas sonaadis. Elule kutsun teid varjatud püüded teie loova vaimu tumedasse sügavustesse uppunud teie arad eluveod teile tooma ülima julguse. Johannes Semper kirjutab oma esmasest tutvusest klotse püssiga. Suur muusikasõber olin, siis ei tahtnud ma oma üliõpilasaastail Peterburis vahele, ei jäta ühtki silmapaistvat kontserti. Olin vaimustatud nii hästi Pakist päevist kui kaskarjäärinist püssist, keda tol ajal peeti ülimoodsate Kseni loojateks ja kelle kohta võis kuulda risti vastukäivaid hinnanguid. Isendile tantlikult klaverit mängides sain kuidagi hakkama nende modemistide kergemate paladega kuid ka raskemate teoste visa aeglane lahti muukimise pakkus suurt naudingut. Eriti kui sattusin uudsetele harmooniatele ja meloodiakäikudele. TPS-i jälgi lumes mängides tundsin igakordset füüsiliselt seda nukrat jäist maastiku tausta, mida helilooja oma monotoonse rütmiga taotles. Rohked remargid püssi nootidel mahedalt heliseva udu õhuliselt nagu vikerkaarevärviline hingeaur õrna ja nukra kaastundmusega ja nii edasi. Äratasid kummalisi emotsioone ja ergutasid fantaasiat, katsusid ta nootidest välja nõiduda igasuguseid nüansse. Olin tol ajal agar sümboristliku kirjanduse lugeja ja nii on arusaadav, miks mulle tõbisii eriti lähedane tundus olevat. Oli ta ju ise prantsuse sümbolistide keskkonnas liikunud ja nende vaadete pooldaja. Ta oli püüdnud luua silda. Seda, millest poolt läärama luuletuses vastavused. Korrespondaands oli kõneldud. Milline õnn siis, kui kusse vitski sümfooniakontsertide sarjas, mille poolest kuule ja ma olin kortebyysii ise dirigendina, oma töid tuli juhatama. See oli 1913. aastal. Vaeste muusikaentusiastide koht oli üleval Kalevil. Seal tuli mul siis püsti seista ja taela teiste õieldada, et oma lemmikut näha. Olin teda kujutlenud, haproiad kahvatuna olida, kehakas, musta habemesse kasvanud ja sassis juustega tulnud mesis pigem faunide seltskonnast kui salongist. Kui taktikepp tõusis, olin kehastatud tähele panna. Seda enam, et mate püssiorkestriteoseid seni veel polnud kuulnud. Malarmee poeem, ühe fauni õhtupoolik lab räimi, liitan, foon oli mulle tuttav. Olin ta raskest kujundite ja sõnade rägastikus püüdnud läbi tungida katsunud seda isegi tõlkida. Kuid see oli väga keerukas algebraülesanne. Lootsin abi saada muusikat tõlgendusest. Kuid prelüüd ühe fauni õhtu poolikule muutus mulle haaravaks elamuseks omaette mitega mingiks kommentaariks. Kuuldud kontsert ei ununenud, niipea ei vaibunud, kade visii vaimustus ja nii ma võtsin tema surma puhul 1918 sule kätte ja kirjutasin ajalehele artikli. Nüüd on ta vaid üks versta tulpe moodsa heliloomingu arenemisteel tänapäeva kuule kõrvaga harjunud vastu võtma ja nautima palju vürtsitatumaid, Pharmooniaid palju rabavamaid, meloodiakäike rütme, palju üllatavamaid teemasid, kuid debiicii tarvitas. Kõik kunstid lähedasi kõige lähem oli siiski poisike. Ma arvan, et need sõnad, mis ta on lausunud kirjas malev kas ei ole mitte paljas retoorika, vaid see on siiski kogemustest toetatud veendumust, et ka kõige selgema ja täpsema sõnaga ei saa siiski välja öelda seda viimast, mis hinges pakitseb. Võib-olla saaks seda muusika keeles teha? Kui minu mees vahel klaveri taha istus, et mängida tal Objo päämiselt üliõpilaspäevil välja kujunenud oma repertuaar mis koosnes Schuberti muusikalisest momendist, Sibeliuse kurvast valsist, Schopeni Pribüüdides, Tšaikovski mõne lihtsamast asjast. Neid ta tunnis käest kuni elu lõpuni ja mängis käest. Vot kui ta just klaveri taha istus, siis lõppessimendimine tavalised improviseerimisega, kui seda üldse saab improvisatsiooni iks nimetada, seolin, õigemini niisugune kontakti otsimine helgiga. Ta võttis akordi kuulatas, võttis uue jälle kuulates otsis ja kobas edasi kuni jälle midagi leidis. Ja see oli väga raske kindlaks teha, kas ta lihtsalt ennast juhusel drillide laski või otsis midagi, mis temas helises, kutt, mida ta kätte ei saanud. Oma muusikaande oli ta muidugi pärinud ja muusikahuviga oma vanematelt, tema isal kes 40 aastat oli pahuvere kuuljate tuliga koori juhatada ühest koori soprani saigi minu mehe ema. Koolimajas kostis väga palju muusikat laulu päämiselt, kuid ma pean teile ütlema, et koorilaul ja laulu üldse oli minu mehele vähem leheta neid kui instrumentaalmuusika ei huvitanud teda kah mitte. Viiul, millega isa viisi üles võttis, nagu vanasti öeldi. Ehk oma tehtutel tähendab külameistri tehtud kannel, mis talle kingiti. Oma onu lähedal olevas talus nägi ta esmakordselt klaverit. See riistapuu oli küll ühe katete alla ära peidetud, kuid sellest lahvistlikust arvas ta siiski. Aimavad rohkem ütleme laiemat heri võimalusi. Kui kalless vaid viiulis ja kudeda, siis onu juurde saadeti koos saksa keele ja geomeetriaga kahlan muusikat õppima. Siis ei toimunud muusikaõpetust kahjuks mitte klaveril, vaid suurel koduorelil. Pilaonunaise isa oli ehitanud. Ja klaveri õppimine oli väga omapärane asi, muusika, õppimine, talente lühikese tutvustamisel nootidega pandiga ette, pungheli koraaliraamat ja hakati kohe neljahäälsed korali mängima. Ja mumis, rääkis missuguseks optiga on saamist. Kui ta ühe koraali kohal luges saksa keele hääldamist ja mitte tundes Dirv Dirgi hoova, mõtlesin, kuidas ometi niisuguse tõsise asja juures kuraal võit Pirn Pill kirjutada. Klaveriga kokkupunktid olid veel alles hilisemal ajal siis, kui ta kärnud gümnaasiumi astus ja sattus kosti peale. Nagu tollal öeldi, köster organisti ja hilisema advokaat Youngi juurde. Ja mu mees leidis nootide seast tammi klaveri kooli ja hakkas selle najal iseseisvalt klaverimängu õppima. See oli muidugi väga visa, aga ta ei jätnud jonni ja vista. Arvatavasti kasutas iga vaba hetke selle jaoks sest peremees kaebas ta isale. Poiss lõhub klaveri ära. Suure mulje jättis temale Theodor Lemba klaveriõhtu Pärnus ja seda viimast numbrit sellest kavast. Listliku uuendate rapsuudjat mäletas ta veel elu lõpuni. Keegi minu eelkülinejates seletas ema esimesest tutvusest sümfoonilise muusikaga, mis oli teel Poltaava, see ring, mida ta kuulis teel poolt taevasse majoris säält nakatas teda sümfoonilise muusikapisik. Seda rahuldada said alles üliõpilast aastatel kussewitzki ja siloti Abunement kontserti külastades. Peterburis. Ta üüris omale alati toa klaveriga Peterburis elades. Harjutas, sellel mängis peamiselt, aga õppis tundma kontserdil kuuldud vaid kontserdil tulevikus mängitavaid palu. Meil oli nimelt niisugune arvamine, et noote tuleb lugeda nagu raamatut, kes seda nii sisemise kõrvaga teha saab, neil on ju vähe. Aga teistel on vältimatu abimees klaver. Universaalne riist, mille peal saab ühe häälsest kuni väga paljuhäälse muusikani reprodutseerida. Ta oli alati väga imestanud, et muusikud, eriti muusika õppijad, nii vähe seda kasutavad seda teed muusikaga tundma. Te peate meelde tuletama ja mõtlema, et see oli ajastu, mil ei olnud ei raadiot ega televiisorit ja grammofon tegi alles oma esimesi samme, mis oli veendunud, et näiteks muusikaõppijad, selle asemel et 100 korda ühtepassaaži korrata, võiksid Paim õppida vastava helilooja teisi teoseid tundma. See annab kahtlemata palju suuremat efekti kui Sipassaažini koostamine. See on ehitisi. Põhjus, miks Vumeesnik klaverit armastas. Kuigi ta Peterburis seisis veel sabas ette seal jää bilituubida. Ooperis jäid tema lemmikuks siiski kontserdit, mitte ooper. Ja seal ta ju, nagu te nüüd juba täna kuulsite striaadiniga libist siiga nende muusikaga. Teda vaimustas hea pidi siin Lürism ja see ekstaatiline lennukus. Otsekstaažibist edaspidi viimasel kontserdil, üks lisapala, mida ta ei tundnud, ostis kogu skeiabini klaveriloomingu ja ei leidnud seda. Ja alles aastate pärast sai ta selle ja heli, kui Tallinnas Hanno Kompus külastades istus klaveri ette ja hakkas seda mängima. See oli Eskeemilin Dismuletivid. Ta mäletas ta selgesti Rahmaninovi kontserti ess kraadini mälestuseks, kus suur pianist mängis ainult Screabini teoseid. Kuid muidugi hoopis teisiti, kus käävinud, seda oli teinud palju jõulisemalt kui seda väga peenetundeline, kuid habras skeiabil suutis teha, tahtis ka teha. Ja. Mu mees on mul mitu korda rätientslast teeni pidada, päält vaatas imest, sõbrad hoidsid sõna tõsises mõttes kinni. Muusikaarvustajad, karateeginid, kes tahtis end lahti rabeleda, et ütlema minna. Rahmaninovi jätku ometi diski jäämine, profaneerimine, sameed, kahte viis kokku. Muusika, kunstiühing, Pallase. Klubi avamine toimus Tartus 1900 20. aastal 28. veebruaril. Sinna olid kutsutud ka kõik Tallinna kunstiinimesed, kuid et seekord oli väga suur plektilise tüüfuse laviin käis üle Eesti, siis kartsid kõiki nakkust ja Pääle, Semperi ei tulnud mitte keegi Tallinnast. Ka mina olin kutsutud sinna. Ma isegi koguni mängisin, vispaar. Aeg oli juba hiline, seisime Tuglastega saali ukse lähedal, kui see avanes ja sisse astus. Äsja rongilt saabunud sente keda halooga vastu võeti ja ka mulle tutvustati. Ja varsti algaswalcia tabab, kutsus mind tantsima. Teisel märtsil oli Tuglase sünnipäev ja ainukesed külalised olime meie Semperi ka. Seal sai palju muidugi vesteldud ka muusikast. Ja üldse modifitseeritud vähesed teavad, et Tuglas mängis väga hästi klaverit. Ma mäletan veel tänaseni ühte Mozarti kontserti, mida ta väga hästi mängis. Rääkisin, et mul tuleb varsti mängida. Lististada neljandad Petrarca soneti ja et ma meiega teaksin seda teksti. Semper lubas mulle see veel muretseda ja tõepoolest, paari päeva pärast ma sain kirja, kus soneti tõlkega ja koos kommentaaridega ja imestusega, et niisugune lahja asi võis kedagi inspireerida muusika loomisele. Sellele järgnes mõne päeva pärast uus kiri vabandusega, et siis on ette, oli ikka õige. Nimelt on ta tõlkinud itaalia keele valik väljaandest, sest täielikku kogu ta ei leidnud Tallinnas, nüüd aga on talle näppu sattunud saksakeelne täiskogu, et ratas on ettidest ja siin juurde lisatud. Sonett number 104 vastab küll rohkem sellele muusikateosele ja on võimeline igat inimest inspireerima. Nii algas meie kirjavahetus ja viie kuu pärast me abiellusime. Nüüd algas pikk rännak mööda elu ja kammida muusikat. Ma sain oma mehe käest terve kuhja klaverinoote kaasavaraks enamas diskeiabinid kuid kahh teisi asju oli BBC J tähe nii ja nii edasi. Kuid mis vil minule tookord tähtsam passis olevat, oli see, et temal olid palju suuremad teadmised muusikas ja ka palju suuremad kogemused muusika kuulamisest. Kui ma nende aastate peale tagasi mõtlen et õppeaasad kulgesid Berliinis ja Pariisis siis mina küll ei kuulnud ja keda ma ei kuulnud. Berliin ja Pariis olid tookord muusikatsentrummit, võiks ütelda. Sinna jooksis kõik kokku, valik oli küllaltki suurpäeval, me töötasime ja igal õhtul kõik need aastad need viis aastat. Me istusime taas kontserdis Bay Seattle'is. Ja ma pean veel praegu naerma, kui ma mõtlen meie sõpradele, kes meiegi käest küsisid kumivaheaega tiks Eestisse tulime. Missugused tantsusammud ja missugused tantsud praegu välismaal moeson. Aega tantsimiseks, seda me tegime suvel, siis koos nendega meie käest ammutasime suurest varast, mis võimalik oli. Mis need linnud meile pakkusid, möllmne kommeedilased, hunnid, mesilased korjavad mitt suvel, meie tegime seal talvel just neist kontserdil. Ja ma pean ütlema, et kuigi hiljem me oleme kogu elu käinud kontsertidel muidugi mu mees pidi seda hiljem piirama, sellepärast et ta töökoorem oli väga suur siis nii intensiivse muusika kuulamis oli meil võib-olla hiljem ainult pil. Moskva aastatel, mil mu mees oli kuus aastat Lenini preemiate komitee liige, siis me teeksime iga aasta kaks korda kaks nädalat Moskvas ja kah kuulasime iga päev midagi. Ega me kõigis asjas muusikaasjades ühel nõul ei on. On üks vaidlusobjekt, mis kogu elu on kestnud, see oli Beethoven. Mu mees muidugi sai peeso suurusest aru ja imetles kasega. Aga midagi olid pesu minis, mis mu mehele mitteni human, evolutsioon, Beethoveni teemade dualism, vastandlikkus Beethoveni teemades enestes, millest helilooja on nii imetlusväärseid ehitusi suutnud konstrueerida. Mis oli siiski lüüri vaatamata tugevale intellektile ja romantikude siiras ja pihtimus seik. Voolav meloodia oli talle lähemal muidugi nagu sopanevai ka lõbus kahike. Romantiline Mul tuleb meelde üks asi, mis võib-olla kõigele kuulajaid ei meeldi. Imelt. Mees oli veendunud, et täielik, tõeline lüüriks saab olla ainult mees. Vähemalt muusikas. Ja Ta tõi mulle alati näited naisinterpreetide, kes olid väga haljale oksale jõudnud. Need olid ikka mehelikud ja jõulisid meie majas külas muidugi väga palju muusikat. Aga mu mees oskas ennast nii oma tööle kontsentreerida, et ta lihtsalt teda ei kuulnud. Juba Pariisis olles väikses hotellitoas kirjutas ta ühe talve jooksul kaks raamatut ja mina harjutasin seal samalt tema kõrval. Ainult kaks juhust on niisuguses olnud, kus ta siiski end muusikast häirida lasi. Teate, mida noorimaks arvustaja on, seda rohkem ta tahab, valmistuda arvustusi ja siis mul tuli Verdi reekviemi arvustada ja teda ainult üks kord nooruses olin kuulnud. Siis ma laenasin omale plaadid siinsamas Tallinnas. Ja ühel ennelõunal istusin, kuulasin ükskord kellegi reekviemi läbi, kuulasin teist korda läbi ja kui ma just algasin kolmandat korda sisse pistis mees kõrvaltoas, kus ta töötas oma päev väljastes. Päris rahulikult püsis kaslastele pähe õppida, tahad. Teinekord oli siis, kui mu tütar harjutas partubki rahvamuusikal baseeruvaid lühipalu juba pikemat aega. Mu mees tuli mu tuppa pisut nagu piinatud näoilmega Kärkles seadsa, see kõlab nagu sandid Paistu kiriku trepil. Ju olid lapsepõlves kuuldud santide mangumine ja laulmine Santmise mangumises ja aulmises vis haavatavaste rahvalaulu intonatsioone, muidu ta ei oleks seda analoogiat. Leeduni läbisaamine muusikutega oli mehel alati väga hea. Juba abielu algul ma mäletan jalutuskäike Mart Saare, Johan Aaviku, Lennart Neumanni ka Tartust välja viidavatel maanteedel, meie Tartu perioodil ta mängib tennist Wana Lätti, Jenna eemaniga, Neumanni tooli seal alati väga palju juttu. Ja tema oli see, kes mehe pani, et kõigi nende aastate jooksul kõigis vestlustes nõimaliga ei läinud ühtegi kordamööda, kus nõeman ei oleks meenutanud Rudolf Tobias, keda ta väga austav Heino Elleri ka leidsid. Minu mees ennast loodusearmastuses ja selle üle oli neil alati jõutu. Ernesaksa kanad, Lõid kuni mehe elu lõpuni malelahinguid väga sageli. Normetiga. Ühiseid huvisid ja vestlusi üldse mu mees, suhtlus väga hästi Jaroslavli kunstiansamblites muusikute ja heliloojatega, Isotaskaapi, Ernesaksa, Lepnurme ja teistega, kuid kah kõikese Heiloojasse suhtus ta väga hästi, sellepärast et Ta juba ametiavalt oli ta mõningad aastad nendega seotud aga ka pärast oli tema huvi alati muusikat poole suunatud. Ma arvan, et ei ole vist ühtegi esiettekannet ehk ooperi Eevee ainult balleti kremgeeri meie heliloojate teostes, mida ta mitte ei ole kuulnud ega näinud. Ta oli väga huvitatud noortest pärli, räätsa arengust üldse muusika kõige laiemas mõttes. Kas way, globaalselt võttes ja, ja isegi üleliiduliselt võttes muidugi eesti muusika vireeriti oli alati temale huvitav. Palju kirjutas muusikast eriti nooruses, nagu te juba kuulsite seda on suutnud teha võib-olla omanäoliselt võib-olla teise pinki all, siis minu meelest tuleb siis sellest, et ta ei kuulunud muusikute tsunfti ta kui väljastpoolt ta lähenes neile muusika asjadele avarama jaa, Serasema pilguga ja sellepärast võib-olla ta suutis selles rohkem vaid teisiti nähe kui kõik need, kes hommikust õhtuni sellega seotud olid. Tänan tähele, pakkis.