Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital tunnustas nädalavahetusel muusikaõpetajaid. Pidulik tänuüritus toimus Rahvusooper Estonia talveaias koostöös Eesti Muusikakoolide Liiduga, kus tänavu pälvisid tunnustuse viis erineva muusikaala pedagoogi üle Eesti. Tunnustuspreemia pälvisid ansamblimängu õpetaja Natalja sakos Tallinna muusikakeskkoolist kontrabassiõpetaja Kaupo Olt Tallinna muusikakeskkooli ja Nõmme muusikakoolist klarnetiõpetaja Tõnu Kalm, Heino Elleri muusikakoolist trompetiõpetaja Aigar Kostabi Nõmme muusikakoolist klaveriõpetaja Olev Raal Abja muusikakoolist. Sihtkapitali algatusel pälvis tunnustuspreemiaga Pärnu kunstide kooli klaveriõpetaja ja Eva Taul. Stuudios on mees kontrabassi taga. Tallinna muusikakeskkooli ja Nõmme muusikakooli õpetaja ja kauaaegne ERSO liige. Tere Kaupoolt kere kõigepealt palju-palju õnne sellise tunnustuse puhul, aitäh. Mida see teie jaoks tähendab? Noh, see on niisugune positiivset emotsiooni tekitav, sest ikkagi aastakümneid on saanud seda tööd teha, maha ka võidelda on ja et see oli vajalik Aga kuidas sai Teist kontrabassiõpet ja et kas õpetamine ning oma kontrabassistuudio loomine, et kas see oli see, mis kuidagi algusest peale oli mõttes ja oli selline soov või oli see kuidagi asjade kokkulangemine? Pärast kooli lõpetamist üks asi viis teiseni ja hakkasite õpetama? Kaasõpetamine ei olnud mingisugune eesmärk, eesmärk, mul ei olnud ka mitte kontrabassimängijaks saada, valikute hakatakse tegema ju ikkagi päris varakult mõned päevad väga lapsepõlves, teised hiljem tihtilugu ei teatagi isegi pärast gümnaasiumi lõpetamist, kelleks saada, kes olla, niiet et inimestel on need valikud kogu aeg niisugust väga erinevad ja erineva eaga seotud. Minu huvi lapsepõlves oli hoopis tehnikakoolis, jah, oli küll nii et mul oli muusikaline huvi olemas. Ma väga varakult mängisin klaverit ja juhtus selliseid asju, kus lihtsalt vanemate klasside tüdrukud võtsid väikse poisikese kinni ja panid klaveri taha ja öeldi, et vot nüüd on meil vahetundi ja meie tahame tantsida, sina mängi. Ja nii ta hakkaski minema, mängisin tol ajal seda, mida toonased raadioaparaadid suutsid Eesti raadiost edasi anda ja tavaliselt eestimaal tol ajal oligi nii, et ega ühte-kahte raadiosaatjat kuulis, et osa oli nagu soome hääleda Saarid, vene hääled ja, ja siis oli ka nii-öelda eesti hääled. Et tantsumuusika ja muusika, mis noh, põhiliselt nimetasime seda estraadimuusikaks siis kõrvu jäi ja seda ma siis seal kooli siis tütarlastele tantsuhuvilistele mängisin. Hiljem hakkas muidugi läks klaveri õppimiseks, emast surus ikka peale, aga sellest ei tulnud midagi välja sellepärast et see tuba, kus oli klaver ja kus ma pidin harjutama, see oli ikkagi suhteliselt jahe. Tean, et ega mul just eriti haritumise isu ei andnud selles jahedas ruumis. Kuid üllatus tuli siis, kui oli vaja teha valikud, et kas maalt minna nüüd linna midagi õppima ja mul oli, kavatses ikkagi minna polütehnikumi raadioalale. Mind huvitas just raadioelektroonika. Olin huvitatud ka, ütleme, kohe lausa salvestamisest tol ajal, kuigi seda tehnikat ma polnud elu sees näinud. Eelnevalt tegelesin muide mudelite ehitamisega ja olin seotud vabariigi mudel, ehitate nagu klubiga ringiga. Ja suhtlesin nendega ka läbi Eesti raadio, nagu hädasi tuli juba muusikakool, aga see on niisugune väga huvitav lugu ja seal on niisugused märgid küljes, mis on mind kogu elu saatnud. Muusikakooli ma muidugi läksin kahe naisterahva survel muusikakoolis õppis üks minu sugulane, onutütar siin Tallinna muusikakoolis, siis ta veel otsa kool ei olnud. Ja siis, kui kamp Ta tuli, ka minu ema ütles, et, et see on nüüd viimane aeg sul üldse muusika juurde minna, et sul tasuks ikka selle asjaga nagu tegeleda. Midagi ei olnud teha, pidin ikkagi ema survele ja nii-öelda alluma ja Läksin eksamitele. Aga eksamid läksid edukalt, kuid pärast resultaadi saamine osutus raskeks. Sellepärast see koolist olid kadunud minu dokumendid. Siis ma võtsin kätte südame rindu, kiire oli juba sügis hakkas tulema, edasi oli vaja pida, helistasin Tartusse ja juhtus nii, et toonane muusikakooli direktor Aleksander sarv oli telefoni otsas ja ütles, et noh, et ma olengi vastu võetud, nii et telefonikõnega võeti mind muusikakooli lisse. Ja nii see asi hakkas ja kõige tähtsam on muidugi, et õpetajaks saada, peab olema, ise tegi ja see on see asi. Muusikakoolis muidugi õppisin esialgu kontrobessi, pärast hiljem ka tuli dirigeerimine juurde, aga tahtsin terrigeerimisega edasi minna. Ja siis selgus jälle, et dokumendid on kadunud. Need kadusid siin meie oma ministeeriumisse ära, pärast üritasin veel teha dirigeerimist juba siis juba konservatooriumis professor Matsovi juures, aga ta väga delikaatselt ütles selle ära, ma sain aru ka juba siis, et riigis oli kontrabassimängijaid nii väga vaja, et pidigi selle noore mehe sellele teele juhatama, et noh ja niimoodi ma jäingi selle asja juurde pärast hiljem tuli muidugi õpingut jooksul. Niisugune huvitav seis tekkis, kus minu õpetaja Vladimir luht suhtles Moskvas genessinite Instituudi professori Vladimir Homenkova. Ja ükskord liime flamenko oli Tallinnas külas ja koha toonane konservatooriumi juhtkond võttis asja üles, rääkis temaga läbi, et mind suunata nagu tema juurde esialgu konsultatsioonile. Need ajad olid väga imelikud ja sõitsin ka siis Moskvasse, et saada konsultatsiooni, kuidas edasi? Muidugi, siin ma eelnevalt muidugi mängisin talle ette. Aga tema oli nii delikaatne, et ta hinnanguid ei andnud ja mingeid lubadusi veksleid välja ei käinud. Kuid Moskvas oli asi väga naljakas. Läksin sinna kohale, majutati mind ilusti ära, võeti ilusti vastu, nii nagu etikett seda nagu nõuab. Ja järgmisel päeval siis läksin tundi, koridor oli kontrabassimängijat täis, suminat olid täis, kõik sealsed tudengid vaatasid rõõmsalt, et mulle otsa ütlesid, et sa oled külaline, ma ütlesin, et jah, kui see on väga tore, kõik olid rõõmsad. Läksin siis klassi, Ta tundis mu ära ja seal oli parasjagu üks tund oli käimas, see läks mööda ja, ja ma lootsin, et noh, et nüüd saan nagu professoriga suhtlema hakata. Aga siis hakkas üks väga imelik asi toimuma, nimelt et üks tuli vabandas, et ta ei saa mängida, tal on film sõrme otsast teinud, oli vabantsetajale suutnud harjutada ja mõne aja pärast koridoris vaibus sumin ja profased, näete, et praegu siin midagi ei ole, võttis kaabu varnast ja pani seal ilusti pähe ja ja ütles, et ongi aeg lõunat süüa ja jättis mu sinna. Siis ma sain aru, et noh, et mul ei ole siin enam midagi nagu konsulteerida või et kes mind kuulab, kes mind vaatab ja siis oli nii, et võtsin jalad alla. Genessinite ja Moskva konservatooriumi vahe ei ole suur ja läksin hoobilt konservatooriumisse. Ja juhtus ka niimoodi, et professor Ast Aholivel konservatooriumis, tõsi küll, ma ei teadnud, kus konservatoorium on, kus on see klass ja nii edasi. Aga kuidagi vaist ütles, et ma jõudsin õigele korrusele õigesse klassi. Ja siis oli nii emade, et ta siis vaatas otsa Eestist ja, ja jättis seal mõne tunni ära ja hakkas minuga tegelema. See tund kujunes võib-olla, et elu pikimaks tunniks sest esialgu ta suhtus eelarvamusega ja see asi hakkas teda järjest huvitavama. Ja me tegelesime selle repertuaariga, mis mul parasjagu käsil oli. Kolm tundi. Me mõlemad olime läbimärjad. Ja siis ma sain aru, mis asi see õpetamine üldse on, milline peab olema eeskuju, milline peab olema eesmärk. Et õpetajal on vaja kannatust, rahulikku meelt, tahet just nimelt teil on endal olnud väga palju silmapaistvaid õpilasi. Kas ja kui palju hoiate te ka praegu nende tegemistel silma peal? Noh, silma peal hoidmine, see on nüüd niisugune asi, et ega ma nüüd enam nagu eriti ei juhenda, see on nüüd niisugune. Võib-olla ei tee. Aga kõige tähtsam aeg on ikkagi siis, kui ta on otseselt õpilane, üliõpilane ja selle baasi loomine, et inimene valdaks instrumenti vabalt. See on kõige tähtsam eesmärk. Muidugi õpetame na niisugune kunsttükk, eriti muusika õpetamine, kus saavad kokku kaks isiksust. Tihtilugu need muusiku kandidaadid, kes tulevad, nende isiksus paistab juba esimestes klassides silma. Nendel on karakterit, kellel seda ei ole, seal ilmnevad ka muud asjad. Nii et neid karakterid on väga erinevaid ja õpetaja peab ka ennast sobitama sellega, et, et eesmärki nagu saavutada seda, mida inimene oli tulnud õppima selle alguses on ikkagi niimoodi, tuleb pisut tantsida lapse pilli järgi, siis tuleb vaadata, kuidas seda nii-öelda ümber kujundada ja paremaks teha. Ja see on niisugune pikk loominguline protsess, muidugi on loodud muusika õpetamiseks teatud teemid. Oli aeg, kus seda nimetati metoodikaks praegu aiandi taktika, aga sea niisugune üldine koondkava, mille järgi ütleme, juhend, sajad orienteeruvad. Mis puudutab otseselt pillimängu ka ütleme, kui ma õppisin Leningradis aspirantuuris, siis suunad ju pidevalt meditsiini uurima vastavasse raamatukogus me käisime ka muuseumites pärast näit tuli teha seminare, seal vastata küsimustele ja nii edasi, seal kõik oli väga huvitav. Ta ei olnud niimoodi, et me räägime mõnedest see muusika tegemisega kaasnevatest meditsiinilistest nähtustest, vaid suunati kohe algallikate juurde tagasi, oli väga lai, see pagas oli väga lai ja see pagas ka ütleme, laienes sellega. Mind soovitati minna Omskis kriminaal meditsiinimuuseumisse. Muidugi sel ajal ei olnud see võimalik, aga juhtus niisugune õnnelik asi, et ERSO käis Omskis ja siis ma käisin seal ära. Ja see oli muidugi vapustav vaatepilt, muidugi kriminaalsed asjad, aga nad panevad ka mõtlema, ütleme, nende meditsiiniliste asjade üle, mis ütleme, meie kehaga kõigega on seotud. Ja see on tohutult lai valt kond ja see, mida seal ütleme, aspirantuuris õpetati, juhendaja oli väga õnnelik, kui oskasime kuuldud, nähtud loetud siduda nii-öelda meie valdkonna tegevusega. Juhendaja oli minul professor Raven tol ajal, kes oli väga palju raamatut kirjutanud, temal oli väga palju juba oma professoriks saanud endisi õpilasi kasvandikke, kes jätkasid nüüd ütleme muusika ja pillimängu sidumist meditsiinilisest vaatevinklist lihaskonna närvisüsteemi seotusest, muusikalise tegevusega ja need olid väga huvitavad artiklid, raamatud, mida tol ajal sai läbi lugeda. See oli väga suur kogemus, paraku kogu sõda literatuuri meil Eestis, siin isegi tänapäeval. Tahtsingi just küsida, et kas teil on tunne, et meie muusikaõppes siin on teatud valdkonnad, mida võiks süviti rohkem õppida või mis jäävad nagu puudu ja mis peaks ühel muusikul ikkagi teadmistepagasis olemas olema. Meil on inimesi, kes selle asjaga on tegelenud ja on uurinud, seda uurivad tänad ja ka ütleme, niisugust süsteemi, kui sellist ei ole loodud, selle peab ikkagi loomad, oma organisatsioon, muidugi, meil on muusikaakadeemias pedagoogika osakond, seal on inimesed, kes sellega tegelevad, tähendab üks asi on muidugi anda pedagoogilist praktikat, see on niisugune suurepärane asi, et üliõpilane saab tegeleda noore õpilase nagu juhendamisega ja harjutada nii-öelda kätt selle tegevusega. Aga teine asi on muidugi niisugune teaduslik tegevus, süsteemne tegevus ja nii palju, kui ma kõrvalt vaadanud olen, siis seal veel arenguruumi. Ma elan. Kui me räägime nüüd pillimängutasemest üldse, et kas teile tundub, et see on pigem kasvavas tendentsis või on ka noorte hulgas peale tuleva see digimaailmatõmme nii suur, et juhib tähelepanu kuidagi ära pillimängu juurest või selle soovi juurest õppida? No digimaailma otseselt süüdistada ei saa, tähendab see ka pidevalt arenev asi ja, ja on väga palju loodud selliseid äppe, kus tegeldakse pilliõppega digimaailmas. Eriti see puudutab kitarri eriala. Kuid paraku ütleme kontaktne nii-öelda suhtlemine, see ei asenda seda. Kevadine koroonaviiruse puhang, see tõestas seda, et digimaailm, digitehnika ta nõuab väga head tehnilist taset, eriti muusikas. Kui õpetajad on, ütleme, kaasaegne riistvara, siis see ei tähenda seda, et see on ka õpilasel. Juhtus nii, et see koroona külastas meid ootamatult. Näiteks mul oli kiiresti vaja ära vahetada arvuti kaamera sest vana kaamera lihtsalt ei sobinud minu uue süsteemiga ja kuna ma kaamerat varem nagu eriti palju ei kasutanud, siis avastus oli nii-öelda hämming ja, ja kui siis hakkasin kaamerat otsima, siis selgus selline asi, et ega ta igast poest ei olegi võimalik enam saada. Sest kahe päevaga peaaegu et puhtaks pühitud. Ja muidugi koolid andsid lastele kasutamiseks sülearvuteid. Kuid paraku sülearvuti Narda mikrofone ei sobi hästi, ütleme muusikatunni tegemiseks. Ja eriti see madalpill, kus sagedused on niivõrd madalad, on, ütleme, õpetajad on väga raske aru saada, millega tegemist on tihtilugu see madal kontrabassihääl muutub sealt mingisugusest pirinaks ja sellega ütlematooni kultuuri fraasisest. Tehnika ütleme, dünaamika nivelleerib, ta ei näita, milline saab olema tegelikult see heli, milline on see õpilase poogna võimekus ja nii edasi. Tead, see oli hädaabi lihtsalt jah, et vaja on hädaabinõu ja ta ei asenda seda kontakti ja kuidas innustate te oma õpilasi. Noh, innustamine, see on niimoodi, et oleneb, milline vanusegrupp on parasjagu, ütleme koolis, et see on erinevalt. Noorematega tuleb muidugi väikeste lastega päris tuleb nagu rohkem mängida, nendel tuleb ikkagi kommi kaasa võtta ja nii edasi vanematega niisugune asi tuleb, et leida juba niisuguseid mõnusaid esinemisi ja ülesandeid ja üliõpilased leiavad seda sageli juba ise, nii et aga kõige rohkem innustab muidugi ja viib edasi see, kui ollakse näiteks kuskil konkursile saavutatakse mingisugune preemia. See on väga suur toetus ja innustus. Näiteks praegune üliõpilane Martin Torp on juba rida aastaid olnud, käisime Riias konkursil, me oleme käinud mitu korda Kaunases konkursil, nüüd seisab ees eesti riigi konkurss, nii et suurepärane, kui inimesed niimoodi tahavad ja viitsivad sellest asjast osa võtta. Öeldakse ju, et inimene õpib terve elu, et mida olete teie nende õpetaja tööaastate jooksul õppinud, mida te olete enda kohta teada saanud? Muidugi õpetaja ka areneb, võib-olla õigem asja rääkida seda, et, et see ei ole mitte enda kohta teadasaamine, vaid see on nagu areng, üldine areng, põhiline asi ja see, et ega seda muusikat nii väga peeneks teha ka ei ole mõtet tunnis inimesel, kes tuleb teda, tuleb rohkem usaldada. Ta leiab palju asju ise. Kui on aru saada, ta on andekas, siis tuleb tunnis anda paar-kolm ülesannet, mitte rohkem küllus, alati ei ole hea. Et ma annan kogu, ütleme selle paki talle kätte ja ta siis sellega teeb eiei see saab olema liiga koormav, siis ta ei tea, mida ta järgmiseks korraks teeb. Kogu aeg käib see edasiminek nagu vähese informatsiooni edasiandmisega. Oluline on tarvis nagu tunnis öelda, väiksemad asjad, puudused, nähtused, mis ütleme tema mängus, nagu on, need tulevad hiljem ise. Tšiili Järdi Ülikooli viiuliosakonnas oli kunagi selline väga renoveeritud pedagoog nagu dorfidi lei ja tema elulooraamat, kust ma lugesin sellist toredat tsitaati, mida siis oli öelnud Isak Bergmann, et Torstili lei õpetas oma õpilasi iseennast õpetama. Et sul kõige parem õpetaja ongi selline, kes annab õpilasele need vajalikud juhtnöörid. Et kui teda ükspäev ei ole enam seal kõrval, et õpilane saaks tõesti iseseisvalt hakkama? Jah, nii see ongi. Minul on praegu käes nii-öelda lapsed, kes on alustanud esimesest klassist, seitsme-kaheksa-aastaselt on varem ka selliseid olnud üks näide, kes läks Ameerikasse. Ameerika süsteem on üldse teine, sest pedagoog peab tegelema ühe tunni jooksul juba kolme õpilasega, nii et 20 meetrit on ainult ühe algaja õpilase jaoks aega. Et siin see asi nagu baseeruki põhiliselt õpilse andekusel, mitte nii nagu meile, et me poputama võimalikult palju ei kasutata selle aja, mis õpetajale antud maksimaalselt ära ja võib-olla veel rohkemgi. Seal inimene peab ise oma asjadega hakkama saama ja põhiliselt antaksegi see alguse impulss ja seletatakse ära, mismoodi asi käib. Ja pärast seda peab tulema see asi ise. Kui tahtmist ja viitsimist on. Ma ikkagi pean küsima, kuna te olete nii palju aastaid olnud ERSO ridades, olete ERSO ridades, et kust tunnete ennast ikkagi kodusemalt, kas see ongi siis ERSO-s mängides või on see õpetades või need kaks täiustavad 11. Nad täiustavad ka teineteist, nii et seal ei ole mitte niisugune asi, et õpetamine ja pillimängimine on erinevates, et teada on, et orkester on hierarhiline üksus ja väga peab teadval olema, et milline on mängija positsioon kollektiivis ning õpetajad eriti peavad mõtlema selle peale, et kollektiivis nad ei topi oma nina nii-öelda mängulistest asjadesse, kõik on endised õpilased ja see öelda pagas peab olema nagu kätte antud see seljakott, millega endised õpilased nüüd elus edasi lähevad, see peab olema valmis ja seal enam nagu ütleme, niisugune õpetamine ja juhendamine, see nagu ei ole kombeks täpselt samuti, kui nad on ise õpetajad kuskil siis tuleb sellega arvestada, nad on juba ise professionaalid, nad ise õpetavad. Ja meie oleme nüüd juba kolleegid. Kui nendele on küsimusi, nad leiavad mu üles ja küsivad, sea on alati igal pool olnud, kui on, ütleme, pedagoogid saavad kokku, siis need foorumid on üsna sisukad. Ma olen väga palju suhelnud endise liidu raames ja ka ütleme naaberriikide kolleegidega. Ja igas süsteemis on teatud iseärasused, mis annavad muusikutele väga erinevad. Niisuguseid impulsid. Näiteks võtame, mismoodi käis koolitamine ja õpetamine Ukrainas Nõukogude Liidu koosseisus või Novosibirskis Moskvas, Leningradis, need olid kõik väga erinevad tõekspidamised. Kõigele lisaks on väga oluline see, et millist report buduaari keegi kasutab pedagoogilises protsessis. See kontrabassieriala, mis on suhteliselt niisugune haruldane sarvik eriala Eestis, eriti kui mõtleme tagasi ajaloo peale, siis meil oli vahepeal situatsioon, kus see erialaks peaaegu väljasurnud. Tekkis probleem, kas nüüd orkestrit teha või mitte teha. Aga ütleme, see õpetamise protsess näiteks Soomes on mõnevõrra erinev, kui Saksamaal ja Saksamaal on mõnevõrra erinev kui Tšehhis, Itaalias on hoopis teised põhimõtted. Et aga igal pool mängitakse hästi Mis oleks teie soovitus noorele muusikule äkki mingi talisman eluks kaasa? Kui on tahtmine muusikuks saada, siis tuleb teha ikkagi tööd, tööd harjutada, harjutada mitte küll hommikust õhtuni. Sellega tuleb ettevaatlik olla, et endale mitte liiga teha. Aga töö on kõige tähtsam asi, mis elus edasi liikuda. Aitäh teile väga austatud Kaupolte tervist ja ikka motivatsiooni ka edaspidi noorte muusikutega tegelemiseks. Aitäh teile.