Ma ei ole õieti ju kunagi mõelnud sellele, kui ma raamatut loen, et ma tahaksin seda või teist kirjanikku näha. Ühegi teise kirjaniku kohta ei oska seda öelda. Aga kui nüüd tagantjärgi hakata mõtlema, siis millegipärast ma oma nooruses just siis, kui mõtlesin selle peale tahaksin kirjutama hakata ja peaksin seda nagu tegema ja ja kuidas seda teha ja et loodan ikkagi, et suudan kunagi kirjutada, siis ma millegipärast tahtsin väga dublast näha kas või midagi erilist ütlemata, võib-olla et oleks ainult tere mulle. Ja miks see mulle nii tähtis tundus, ei tea. Aga muidugi ma mul ei olnud siis midagi veel avaldatud ja ja tundus täiesti kohatu, et minna Tuglase juurde ja ütelda, et ma tahtsin näha teid. Ja ikkagi see Tuglase, tere teile. Mari Saat on öeldud päeval, mil väikese Illimari tänaval teile ulatati Friedebert Tuglase novelliauhind. 1974. aastal ilmunud jutustuse katastroof eest. Eesti NSV Ministrite nõukogule Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatusele. Tahaksin mul ei jäänud päevil ja hiljemgi anda oma jõukohase osa Eesti kultuuri eelkõige eesti kirjanduse arendamiseks. Teatan käesolevaga teile oma otsusest asutada iga-aastane kirjanduslik auhing. Nii kirjutas Tuglas kaheksandal aprillil 1969. aastal Tallinnas nõmmel majas, kus nüüd on Teaduste Akadeemia keele ja Kirjanduse Instituudi hoole alla kuuluv muuseum. See maja on muuseum aga mitte läbi jooksmise koht, see on tööpaik uurijatele, kirjandusteadlastele, kõigile meie kultuurist, teda saatusest, huvitatuile. August Eelmäe on mees, kellele Tuglas selle majavaimuvarade hooldamise südamele pani. Me oleme Tuglase Soobist püüdnud kinni pidada selles mõttes, et see maja näiks nendele inimestele, kes siin käivad tõepoolest sellisena, et midagi ei ole muutunud ja elu jätkub ja Tuglase lahkumisega ei ole aeg seisma jäänud, seda ta toonitas. Aga üks ilusamaid päevi ongi igal aastal siin majas see teine märts ikkagi Tuglase auhinna kätteandmine. Me oleme siis lisaks laureaatidele päevaga nende lastele palunud muidugi kõik selle zürii liikmed ja muidugi Kirjanike Liidu juhatuse esinduse, kuna auhind on ju kirjanike liidu valduses ja Kirjanike Liidu auhind. Õieti ma olen sissejuhatavalt mõned sõnad päevakohased sõnad öelnud, me oleme mõnel aastal kuulanud helilindilt Tuglase enese häält ja siis on kindlasti sõna võtnud ka Kirjanike Liidu esindaja. Viimastel aastatel on Vladimir Beekman igal aastal käinud ja muidugi ka žürii esimees, varem oli selleks pikka aega Paul Rummo ja nüüd viimastel aastatel on seda tööd jätkanud Ralf Parve. On olnud siin nendel päevadel meie külalisteks ka need, kes meile on kaasa aidanud selle auhinna kätteandmise tseremoonia läbiviimisel. Ma mõtlen eeskätt, et meie kunstiinstituudi inimesi, professor luhtheina, eeskätt kelle tänuliku abiga me oleme saanud sellised kenad meenetrükised mida laureaatidele antakse kunstiinstituudi graafikakateedri, tahaksin eriti tänada, et nad on nii vastutulelikud olnud. Professor Paul Luhthein teile langes osaks siis see kohustus ja au valmistada seda ilusat päikest, meene, raamatukest, mille saab iga mees ja naine, kellele Tuglase novelliauhind määratakse. See oli kaane peale, on siis medal, mille valmistas, kamandas Arseni Mölder. Järgmine lehekülg on jäetud tühjaks, sinna kantakse igal aastal trükitakse sisse laureaadi nimi, edasi tuleb Tuglase portree. Professor okas oli teinud juustele viimasel kevadel, kui ta oli Pirjo Tuglas oli haiglas selsamal ajal lõiga okashaiglas ja siis ta tegi haiglast Tuglase terve rea etüüdi, mida ta siis sügavtrükitehnikas. Ja siis me leppisime kokku, et, et ogas annab selle plaadi ja siis sai sellest plaadist instituudis tehtud juba originaaltõmmised missa signeeritud ära. Ja siit edasi juba siis nüüd tuleb Tuglase kiri Ministrite nõukogu kirjaniku liidule. Siin ma valisin kirjaks. Kirjutas kirja ja selle kirja lõppu sai Tuglas ja allkiri, sa juba faktsiimiliselt trükitud ja ka juba siis erivärviga sinise värviga tindiga kirjutatud allkirja. Ja kohe järgnevalt on siis raadiosõnavõtmis. Ja küsimus ei ole ju ometigi mitte ses väikeses summas küsimus üldse teadude Shari äratamises just novelližanri pidav naise. Eluaeg olen harrastanud ja mille vastu huvi tunnen. See on Shar, mille olemust isegi praegu arutatakse, mis on novell? See küsimus on veel lahtine, nii et rohkem on siin propagandaga kirjaniku tähelepanu juhtimisega, minu väikesed summad ei, ei vääri seda tähelepanu, aga küll tähelepanu, äratamine teatud kirjanikkude vastu. Onio suurigee, rahvusvahelisi kuulsaid auhindamisi, võidame seal venelaste konkurida. Ega need summad suured ei ole. Kuid iga auhindamine on rahvusvaheline sündmus. Rohkem selle kirjaniku nime esiletõstmine. Nii ütles Tuglas ja see tekst on siis kirjutatud nendesse au aadressidesse. Aga professor Paul Luhthein, ütelge, missugune teos on teile isiklikult Tuglase loomingust kõige lähedasem? Ma peaks ütlema, võib-olla sellised mõtisklevad teostlikumarginaalijad ja, ja ma võiksin kahe käepärast, need on mul siiani seoses nüüdisele juubeliga, siis ma tegin kaks käsitsi kirjutatud raamatu. Jõks, Nestor, kevadisi mõttekäik, aga see on siis ühe ainsa ühes ühes ühesainsas eksemplaris raamat ja aga olge nii hea, kas te läheksite mõne lehekülje, mida te siiale valinud esimene just see, mis suur osa inimesi mõtleb laiguliselt kokku traageldatud juppide kaupa, nagu ühelt jääb arvelt teisele hüpates ja paljuks minagi. Eesti erinev? Talude inimeste rumalust on raske kuid kes teab, kuidas meil veel siis läheks, kui nad targalt vaenulikud oleksid. On nii kerge kohut mõista, kuid sellepärast vahel ka nii raske hiljem seda kohut, et mõista. Pole vahel suuremat väärt, see elu ühiskonnas. Aga puu otsas oleks veelgi parem. Maasulamisprotsess meenutab midagi ohtlikku. Veel katab jääkirme öösiti maad ja sügavamale all on päris külmunud pinnas kuid nende kahe kihi vahel tõikaks juba nagu värkamis valu. Meile räägib nüüd Rein Saluri Tuglase novelliauhinna pälvinu 1973. aastal novelli mälu eest ja teistkordselt 1981. aastal novelli lõimeti soole eest. Mul on selline tunne, et hoolimata suurest ja pidulikkust, juubelist või vaimine diahoopis johtuvalt sellest juubelist. Igatahes kutsub Tuglase nimi minus esile mingeid kummalisi ja mõneti lausa vastakaid tundeid. Ühelt poolt on ju lausa Krestomaatiline klassik igale eestlasele maast madalast teada ja tuntud. Teiselt poolt on selline tunne, et alles ta elas alles ta oli meie keskel, alles olid need ajad, millal ta teosed Õuduse vaimustuse segu, kui üks üks poiss luges novellivabaduse surmatoovate, muidugi ei osanud öelda novell ja ega ta jagaltimise Tuglas on. Aga mingit tolmu ja savimaitse oli suus. Ja nüüd, kui ma aastakümneid hiljem loen Tuglase märkmetest, kui pikalt ta kandis tolle loo ideed endaga kaasas ja kui raskelt seda tull, kuidas ta lõpuks loo kahe nädalaga ära kirjutas ja kogu aeg olevat üks tema eesmärke olnud, anda edasi. Sa tellisemaitset täpsemalt isegi võin tsiteerida teoste sünnilugudest, räägib, et tahtsin juba paljavormiga väljendada maa Alususe ahistavat raskust. Tahtsin, et tunduks tuim, tolmune kiri toda tuima tolmust kivid, ma tõesti tundsin kui ma ei usu, et ma olen Tuglase proosa nii vaimustunud, aldis vastuvõtja, nagu oli väike poiss omalajal. Ma arvan, ilmselt arvavad ka paljud, et ta on eelkõige kirjanikele vajalik kirjanik, tan kirjanike kirjanik. Kui ütleme Tammsaare on rahvakirjanik, kaks sõna, rahva jaoks kirjutav kirjanik tema teened eesti kirjanduse kooshoidjana ja turguta nii suured, et siin ei ole üldse oluline, kas Tuglase proosa on niisugune või naasugune. Aga novelli ülesehitust, seda diskust, seda kontsentratsiooni mingit omamoodi, võib-olla meelega vanamoelist konservatiivset modernism, ühesõnaga, toetudes olemasolevale otsida uut väljendustes, olen ma tema koolika jälle imetlenud ja teda ikka uuesti üle sirvinud ja selle praeguse sünnipäeva või suure juubeli puhul selli soovi salasoov. Et Tugasest üheski teiseski meie klassikuks kujunenud kirjanikust ei tehtaks vorm plakatliku koorut. Et mingil moel väheneks kramplik tõsimeelsus eesti kirjanikku klassikuga Tuglase ümber ka monumendid on meie jaoks ikkagi kunagi ilusad inimesed olnud. Ja kõige tähtsam on vast see, et üle pika aja jõuab taas riiulile tema loomingust osa tema raamatuid, mida aastakümneid pole kusagilt võtta olnud. Ei ole nõudlikumad vormi kui väikese novelli oma anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna esitada inimesed neid kirjeldamata. Hingeeluline kriis, seda sõnul Eritlemata ümbruse kujutus sellesse süvenemata mõtteilma, propageerimat ja meeleolu ilma rõhutamata. Ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne taga pühi sümboolne sügavus. See on sonett proosas kõrgeim kunst viimseni viimistletud, kuid nii kaste värske, et jätab improvisatsiooni mulje. Vahest midagi šopääni prelüüdi taolist. Ka monumendid on meie jaoks ikkagi elusad inimesed olnud, ütles Rein Saluri. Ei tema ega Marisaat ega mõnigi tulevane auhinna pälvia ole isiklikult kohtunud Friedebert Tuglas, ega need kohtumised on aset leidnud ainult vaimus. Jaan Kross, Tuglase novelliauhinna esimene laureaat. Mulle tundub, et esmakordselt nägin ma Tuglast Tartus kolme koopakohvikus. Septembrikuus 1000 938. aastal. Ma istusin seal niisugune 18 aastane poiss, nagu ma olin selle uue ümbruse vastu uudishimu täis esimesed nädalaid ülikoolis mingite vähe vanemate, aga põhimõtteliselt samasuguste poistega ja need siis aeg-ajalt näitasid mulle, et vot see on, see on too. Ja siis astus sisse üks mees, kelle puhul ma hetkeks nõksatasin, et oi sa pagan, ma istun siin nüüd niimoodi, suits näpus ja see on minu keskkooliinspektor, aga muidugi pooleteise sekundi jooksul ma sain aru, et oli tegemist üsna suure sarnasuse ka, aga aga siiski mitte identsuse, aga selgus, et see oli Friedebert Tuglas, keda ma vaimus tundsin ikka juba 10 aastat. See oli, oli esimene visuaalne mulje. Vahepeal neid pika aja jooksul ei olnud, siis oli jälle. Ja viimane oli aprillikuu, ei mäleta praegu mitmendal 1971 ja ja see oli neli päeva enne Tuglase surma. Käisime teda vaatamas. Tallinnas haiglas, selle pika aja paja sees oli ju nii-öelda vaimus kohtumisolnud märksa rohkem kui sõlm siia ja füüsilisi. Aga neid viimaseid ka ikka ausun tosina jagu. Mõni niisugune jutuajamine, mis kokku läheks selle mõttega, et Tuglase vaim on ikka eesti kirjanik, konnaga. No üks pikemaid ja omapärasemaid kohtumisi oli meil see, kui 70. aastal läksime meie niiduga nõmmele. Tuglase elu oli siis juba surnud ja, ja minul oli kaasas pöördtooli tunni käsikiri oli kujutlus ja, ja oli mingeid andmeid, et Tuglas oli isiklikult kokku puutunud Eugen Jansoniga ja muidugi oli selge, et ta selle vana Tartu keskkonnaasjus oli, oli ikkagi. Kuigi nüüd ise mitte nende aegade osaline vähekene hilisem mees, aga siiski väga väga pädev ja kujutlus asju selgesti. Ja ma tahtsin, tahtsin temalt üht-teist küsida, et täpsustada, kontrollida ennast ja mul oli, oli tõesti hea kavatsus olla napp ja, ja mitte koormata teda, kes oli juba üsna haige ja selle jutuga ma siis tulin välja ja võtsin käsikirja portfellist ja kohvi pakkus ta ka seal keegi, daam, seal oli tal selles asjas abiks. Ja ta oli päris päris mõnus ja lahe ja, ja toppis neid vati tutikesi tikuga Kazbekises ja tõmbas suitsu ka. Ja siis ta ütles, et tegemist, käsikiri palju selles on, seda on ikkagi siin kuus 70 masinakirja lehekülge. Ja siis ta järsku muutust ja ütles, et voolu, kuigi see, et noh, ma mõtlesin, et ta ei kujutle, kui pikk see on, aga ütelda, et ei loe ei olnud ka nagu sünnised, teie tervis ei kannata seda ära või hakkasimegi lugema. No ja Ellen on mulle vahepeal kirjeldanud oma hirmuelamust, tähendab. Vähemalt Ellemmliks käsikirju juba kuuld oli järjest järjest tüütumaks. Maestro kannatas seda trusti, vahepeal ta võib-olla natuke väsis, aga siis ta laskis konjaki tuua ja siis me võtsime pool pitsi kumbki pealt. Ja, ja siis ta palus edasi lugeda ja lugesingi ma talle selle tõepoolest ja vist üle üle seitsmekümneleheküljelt kellelegi ette, siis ta tegi veel märkusi ja arvutas üht ja teist ja mul oli mingi Eugen Jannsen, ellaskime mõtelda seal või meenutada, et tema kujutluses baltlus võiks olla mingi rööpnähe tähendab soome rootsu sellest ta tegi selle kohta mõningaid märkusi. Ja seal oli oli neli viis niisugust mittepurustavat, aga konstruktiivselt väikest märkust ja ja siis õnnistas ta selle asja jätkudsed puidu jooksul. Tütre küll. No vot, see oli meil üks niisugune loominguline kohtumiskes ikka üsna mitu tundi. Jaan Krossi pöördtoolitund pälvis Tuglase auhinna 1972. aastal. On eksitus oma nõudeid liiga madalale asetada mitte kesktaset vait tippusid. Kesktaseme taotlejaid leidub ikka. Ja tegelikult ei teostuge ükski eeskätt täielikult, vaid ainult osaliselt. Asetades võitluslipule vait reaalse programmi oleksid saavutused kesktasemest madalamad. Tuleb asetada maksimaalsed nõuded. Tuleb taotleda suurimat, et saavutada suuremat. August Eelmäe, kas teie arvates Tuglase novelliauhind on kaasa aidanud eesti novelli arengule? Ja see on üsna raske küsimus ja ma ei tea, kui täpselt ma sellele oskan vastata ta mingil määral küll. Kindlasti on juba see noh, fakt iseenesest, et selline auhind on nagu Tuglaski ütles, et see on sellele žanrile tähelepanu juhtimine ja iga inimene, kes selle saab ka selle mesila tõstmine muidugi meie žanri piirid on, on muutunud ei ole niisugust klassikalist novelli, kui seda Tuglase ajal oli. Jaa, aga Tuglas oli väga tolerantne kanist sellistes asjades ja ka meie praktikas on ju olnud, et ta on saanud auhindu mahult sellised tööd, mis ehk novelli alla ei kuuluks, aga põhimõtteliselt. Ma küll olen seda meelt, et see auhind on siiski tiivustab ja innustav sellele žanrile. Aga see novellide novell Tuglase loomingus teie jaoks isiklikult subjektiivselt mitte kui uurijale praegu, kui te oleksite lihtsalt lugeja. No kui ainult ühte pealkirja küsitakse, siis ütleksin ma selleks inimese vari, see on minule isiklikult tõesti äärmiselt vapustavalt mõjunud ja, ja ma olen nagu tundnud, et see äärmisel sukestiivsusega Tuglase kirjutatud ka Täna siis anti Tuglase novelliauhind mari saadile ja Andres Vanapale Andres Vanapale novelli eest. Surnutele on ladu avatud ja mari saadile novelli Elsa Hermann eest. Ma sattusin väga vara dublast lugema vist veidi aega pärast seda, kui olin lugema õppinud, sellepärast et ma õppisin väga hilja lugema. Umbes esimese ja kolmanda klassi vahel pidin ma lugema enam-vähem kõiki kättesaadavaid Tuglase novell sel ajal. Sest ma mäletan, et ma lugesin, ent nõmmel elasin mitte kaugel väga kaugel sealt Tuglase maja praegusest majamuuseumist ja imelik küll, et sel ajal ma üldsegi ei sallinud näiteks sellist novelli nagu Popi ja Uhuu. Aga sellest ajast kuni siiamaani on mul millegipärast täiesti endale seletamatult jäänud Tuglase juhtma Velliks kuldne rõngas. Mingi tunne, mis selles novellis on? See läheks nagu läbi terve Tuglase loomingu minu jaoks nähtavasti võib-olla ainult üks päev alles ma hakkasin mõtlema, et see kuldne rõngas see on ju ka väikese Illimari lõpus, kui Illimar läheb hulkuma. Ja kui ma hakkasin mõtlema, siis on vis suur puhtus puhas helisev igatsus. See on imepärane, kuidas, kuidas see kodukäija või pooleldi lippe, pooleldi kodukäija või seal turb aukude läbi ekseldas. Niisugune võigas võigas jutt, kuidas ometi jääb selliseks ilusaks ja helisevaks ja tänu sellele miski, mida Tuglas oskab? Maja jääb tühjaks, külalisteraamatusse jäävad inimeste allkirjad, nende mõtted sellest päevast. Ja teie võib-olla lahkute viimasena. Seisate võib-olla siin duaalsel, vaatate aknast välja. Üksi jäänud, mida siis mõtled? Ma mõtlen tulele, sest et sel päeval iga kord on ka aiast tuli põlenud ja ma olen tõepoolest mõnikord jäänud just nimelt selle tõttu toodud selle tule juures olla. Me seda väga tihti siin ei tee, aga Tuglase sünnipäeval on see alati olnud ja see tuli toob ka häid mõtteid, nagu Tuglas ise armastas ütelda ja juba õige varakult kevadetel, kui lumi sulas, siis ta juba hakkas aiast tuld tegema. Kui pooldada üldse usundit siis Küld tulekummardajate oma tulega algab inimkonna tõeline ajalugu. Tule puhul on tõesti tegemist elu looja ning ülalpidajaga. See keemiline protsess on ainus müsteerium, mida näeme iga päev oma silmaga. Ei ole muid jumalaid peale tule. Ja Prometheus on tema prohvet. Minule endale on nagu kõige hämmastavam oli see seik, et ta on siiski nii pikka aega meie kultuurilukku kaasa elanud. Õieti noh, kaks kolmandikku meie nisust, teadliku kultuuriajalugu on, on ta kaasas käinud ja ja selles mõttes on ta kuidagi natukene isegi müstiline minule näiteks tema sündides oli Kalevipoja esmailmumisest möödunud ainult veerandsada aastat. Et elas veel Lydia Koidula ja Tuglas ise debüteeris täpselt samal aastal, kui möödus sajand Kristian Jaak Petersoni meie kirjanduse alusepanija sünnist ja et ei olnud veel debüteerinud tema põlvkonnakaaslased, näiteks Under ja ainult paar aastat Tuglasest varem oli meie kirjandusse jõudnud Gustav suits ja Anton Hansen Tammsaare ja sealt alates, kuni ma ütleksin veel väga hilise ajani, sest et minule endale ma usun ka minu eakaaslastele vanemale põlvele tundub, et Tuglas on peaaegu et praegu olemas või, või väga ka hiljuti meie hulgas olnud, sest see 15 aastat on nii lühike aeg ja see on kuidagi minu arust eriti niisugune aukartust äratav ja isegi natukene kummaline, mõteldakse aja kestvus, mis, mis Tuglas on meie kultuuri kujundanud ja kui mitut põlvkonda ja see mõju jätkub ka tulevastele põlvkondadele veel. Kui palju kevadeid olen juba näinud ja see oleks ikkagi nagu kordumatult esimene. Tahaks ise sellesse sulada ja võtta see oma viimseks mälestuseks. Ning jätta sellisena ka oma mälestusmaailmale.