Tuleb juttu kolmest anonüümkirjast. On nende kirjutaja naine, et ta on üks ja see sama isik, seda Taisega ei salga. Polstri tempel laseb järeldada, et andatust käekiri on intelligentne. Aga mina olen harjunud kirjadele vastama ja kirjakirjutajast lugu pidama, ma ei saa talle ka mitte oma lugupidamist keelata ega ja tahan talle ka ausalt ja siiralt vastata, nagu tema palub, et mina tema usaldust kurjasti näiteks. Ma loodan, et see minu aus vastamine ei ole usalduse kurjasse tarvitamine. Mis on nendes kirjes põhimine? See on see, et kirja kirjutaja näeb kõike mis on tema ümber mustade prillide läbi ta ei panime üheks minutiks ka omale teise prille peale. Et ta näeks ka midagi, mis, mis mitte halb ei ole. Tema nõuab. Et meil 60 aasta jooksul, millest meie oleme elanud ju nõukogude korra ajal mitte 60 aastat vaid veel vähem. Tema nõuab, et meil oleks kõik pliks plank. Meil ei oleks mitte ühte puudust, tema aina näpuga näitad ja ütleb, vaadake, mismoodi asi, aga mitte kõik ei ole vale, milleks ta kirjutab? See tähendab, ma ei taha, ei eitanud, et meil puudusi. Ma ei ole mitte niisugune laps, kes nõuab, et vaatab nüüd selle lühikese ajaga Nõukogude Eestis oleks kõik nii, et mitte ühte nurinat kuskil, kõik oleks rahul. Seda ei saa ju kuidagimoodi olla inimene oma isikliku eluga ei saa 60 aasta jooksul vahel hakkama. Ja nüüd see suurriik, kuhu ka meie kuulume, et seal suures riigis oleks kõik nii korras, et kõigil oleks nagu tema nõuab, et õige asi, esimene asi, mis peaks meil olema, et igalühel oleks oma kodu. Aga vaadake, et tema ei taha sellest aru saada, millest oleneb, mis ongi meie konstitutsioonist nüüd ette nähtud. Miks ta seal ette nähtud on ju ikka sellepärast, et meie peame seda õigeks, et igalühel oleks oma kodu. Et vaadake, kas te näete, kui palju viletsust ja vaeva kui palju puudusi ja rohkem kirjades mitte mingisugust juttu ainult puudustest. Miks ta siis kirjutab seda anonüümselt? Tagastab? Ta kardab, et see nõukogude võim ei saa sellest aru, et meil puudused Velul. Ta kardab, et teda pannakse musta nimekirja. Seda ta ütleb, et seda ma ei karda, et need kinni võetakse. Aga mind võidakse panna musta nimekirja, kui teie minu usaldust kurjasti tarvitanud. Ja ometigi jätab ta oma nime nimetamata. Ta ei ütle seda, kuskohas ei ütle, need nimed ei ütle neid aadress ei ütle mitte midagi, tähendab ta isa sugu, konkreetsus tema kirjas puudub peale selle viha ja sõimu, mis ta minu aadressil välja valab, kuna mina kuuluvad sellesse ringkonda, kes elu üldse ei tunne. Ta ütleb sõna-sõnalt. Te olete liiga kaua olnud juba iilis inimese olukorras. Teil on võõraks jäänud inimese mure. Ta ei ole võib-olla teil mitte kunagi südamelähedane üldse olnudki. Ja ta kõike, vot niisugused väljendused on selles kirjas. Ma võiks ju ette lugeda nii väga, aga see läheb väga pikale. Vaadake ta ütleb oma viimased eluaastad olete veetnud mälestuste rääkimisega noorele põlvkonnale. Te ei tohi vaid sellega leppida ja ajal, mil on nii palju ebaõiglust pidagi oma viimane võitlusteele kui teenikale kommunistile, on selleks võimalus. Minusugust ei kuulata ju mitte kusagil, ega keegi ära. Me teame ju väga palju niisugusi juhtumisi, kus konkreetne sündmus, konkreetne nimi, konkreetne asi ja saab seda siis ka konkreetselt lahendada, aga kui üldse üldse vaadake, mina pean oma viimast võitlust pidama, sest ebaõiglust on veel palju. Tema arvates kirja kirjutaja arvates on ümberringi ainult üksainuke ebaõiglus, muud mitte midagi ei olegi. Ja siis tema ütleb, et vaadake kudamoodi, kõigepealt on elamispinna ebaõiglane jaotamine, mille tõttu väga paljudel inimestel puuduvad oma kodu. Ja ta ütleb, et kui mina seda ei usu, siis kehku mina komsomolide üks briga ja uurigu ära kõik kogu Supilinna elanikud ja siis näeks mina missugune vaesus ja puudus ja missugune, mis sealgi valitseb. Vaadake, minul on komsomoli brigad, ammugi ju pooled. Mina lähen selle brigaadiga ja käin nendes koolide suurtes ja mina lähen selle brigaadiga ja vaatan ja imestan, missugune on meie Mustamäe ja panen kaks keldrist ja vaatan, sina armas aeg juba Õismäe valmis. Ja siis tulen tagasi, vaatan keldrimägi, keldrimäel ju mina kasvasin. Ja vaatan, missugune on ja neid hakkab kerkima Lasnamägi. No kas see on kõik tänapäev, kas see on kõik tõsi või ei ole? Kas sellega peab arvestama, kas, kas joon, agitatsioon või kihutustöö, kui ma ütlen, et vaadake nii, niiviisi see on. Ja see on nii lühikese ajaga saavutatud et lausa pime ja lause ma ei tea, mis, kui vihane peab olema, kui ütelda, et seda kõike ei ole. Vaadake, mis veel on. Miks pärast kõigil veel ei ole. Noogulgi, miks pärsi on niisama jää, kui väike laps, läheb emaga ja nõuab kompvekipoe ukse taga osta, aina osta ainult kompveki, mina muud ei taha. Ja kui see ema püüab seal lapsele selgeks teha, et vaat ainult kolm tükki saa on ka, on ka on ka muudesse vaja siis ei suuda see laps sellest aru saada ja vaata, minu kirja kirjutaja, ma tunnen, on niisuguses lapse olukorras day day, vaevugi ta süüdistab ainult jääkee, kord olen mina selles süüaluse osas. Vaadake, tema ütleb nii, ma püüdsin nüüd välja võtta nende kõigi kolme kirjas, et kes temas isegi võiks olla teema ja ütleb, et tema elab 37 aastat majas puumajas kus temal on niisugune tuba, et kui tema eelisjärjekorda tahaks, satud, et uude majasse üle kolida siis peaks seal veel olema viis inimest. Ta ütleb, et tal on gaas ja vesi ja ütleb ka, et jumal tänatud, ka keemercon korteris. Aga tema ei taha surra selles, miks peab tema kõik seal aeg elama ainult vanas määras? No vaadake, minul ei ole midagi selle vastu, kui inimene oma elu püüab paremini sisse seada. Aga ma olen kategooriliselt selle vastu, kui ta nõuab, et seda sisseseadmist peavad ikka tegema teised. Vaata, tema nõuab minu käes, et mina pidagu oma võitlus lõpuni, et temal oleks kodu, ilus kodu ja kodumikspärast ei taha tema maha istuda ja mõtelda natukene objektiivselt. Patke, mina kasvasin. Meil oli 12 ruutmeetrine tuba. Ja meid oli 12 inimest, 10 last ja isa ja ema. Ja mind niisugusest toast arreteeriti, humal sain vaevalt täiskasvanud. Mina ei tahtnud niisuguse niisugused kohad niiviisi elada. Ja mina hakkasin võitlema. Ja hakkasin pidama võitlust, et see muudatus, kuna mina juba olin kuulnud, et elu saab muuta, kui sa tahad nominada sind ja mina läksin sellele teele, et hakata võitlema, et elu muuta. Aga kas ma üheks minutiks kaotasin lootust, et elu saab muuta ikka paremaks ja ikka paremaks? Vaadake, mitte üksainuke minut, evangi aastad ei mingisugust aastad, ei midagi suutnud minut võtta usku sellesse et kõige parem ühiskond on nõukogude ühiskond, see on siis, kui töölised on oma kätte võtnud asjaajamisel. Aga see asjaajamine on sedasorti, et igaüks peab seda tegema. Mitte ainult nüüd komsomolibrigaad, nagu arvab see kirja kirjutajad, minul on võimalus ja kõik, et mina võiks luua komsomolibrigaadi ja siis järel uurid ja siis ta ütleb. Ja siis ma tahaks näha, kas v nende andmetega julgete lagedale tulla. No mina ei tea, et see supilinn Tartu Supilinn oleks kõiki neid testi eest varjatud, et peale kirja kirjutaja keegi ei tea, mis seal on. Mina olen Tartus käinud? Ma ei ütle mitte, et ma kõikide perede elutunne aga ei pruugi sugugi nüüd ajada mind nende punti, kes mitte mütsi keelu ei tunne ja tekib küsimus, miks siis niisugune arukas ja aktiivne naine. Aga tema ei võitle sellepärast, et ei, lubati ju sellest enam rääkidagi. Tema on väike ametnik ja mis, kes elab ahjuküttega toas 37 aastat ja kindlasti seal ka sureb. Ja mis võitlust tema ei, tema ei tohi pidada võitlust, siis ta ütleb küll, et vangi ei panda, aga musta nimekirja kindlasti kohe. Miks ta mind sellesse musta nime kirjeldav sokutada? Kui see võitlus nii keelatud on, miks siis mina seda võitlust pidav võib-olla et mina satun siis ka musta nimekirja? Miks siis tema ei taha sugugi mitte ise võidelda? Ma saan aru, et ta siis ei tahtnud võidelda. Kui veel oli kodamine, Aegemeid vangibänd, siis kartsid paljud seda vangi ja ei, ei hoidsidendid nurka, siis oli neil see vana maja ja see kõik oli neil paradiis, piaadi, ära puutu, ära mind vangi pane. Ära mind kutsun võitlema, sest see on üks hirmus asi, kui mõtle, kes siis oli tema oma eluga igati rahul. Agavadki neid nüüd tema enam ei ole rahul. Ja nüüd ütleb tema, et kuidasmoodi teie sellega lepite, et vaadake, käib niisugune spekulatsioon, et Tartus maksab katusekamber 3000 rubla. Aga miks ta ei ütle, kust see katusekamber asub 3000 rubla maksnud? Miks ma pean teda uskuma, et Tartus käib niisugune spekulatsioon katusekambritega, et üks katuskamber maksab 3000 rubla, kuhu tema üks üks tuttav naine, kes mehest lahku läinud, tahtis minna ja see maksab 3000 rubla, aga naine saab kõigest 100 rubla palka, kus tema saab seda osta, seda korterit siis. Ja vaadake, niisugune spekulatsioon peaks kaduma. Vaadake hiljaaegu, Me lugesime, kuidas üks auväärt treener on petis välja 37000 lihtsalt oma kaasametniku käest. Ta töötas kollektiivis, teda tunti ja ta võis seda äri ajada. Ja mitte Jõkski ei saanud niiviisi, et kui ta 10000 oli kübara aidanud teda siis oleks välja tulnud. Ei. Kõik nagu kaitses kõik nagu vilistasid selle peale, mis see minu asi on, las ta teeb kunni seedekõige, viimane kaotas kannatusi ja teatas, et vot niisugune asi on olemas. Aga teie teate, lugupeetud anonüümkirja kirjutajad, kus katusekamber maksab 3000, te ütlete, et ma võitleks selle vastu, et ei ütle, kus kamber asub? Mismoodi saab niiviisi võidelda ja miks ta ainult oma Jet võitlejat võitlege nagu nõukogude kodanik peab võitlema iga puuduse vastu, kus te näete. Ega teil selle eest ei ole tarvis, ei tea, missugust Kristodavi parabellumide selleks on ainult vaja konkreetne juhus konkreetses kohas ja peamine oma töökohas. Kui meist kõik teeks oma töökohas täidaks selle ülesande, mis temal on töö poolt ette nähtud. Teate, meil oleks nõiaväel pooled puudused otsakorral. Ei maksa nii palju karta, ei maksa nii palju vanduda, ei maksan nii palju mõelda, et ainult akestee pärast teenekad kommunistid peavad aitama. Aga mikspärast siis harilik kodanik omakohut ei täida, selle koha peal, mille ees tema palka tahab. Vaadake, kui palju selle koha pealt jääb puudu ja kui seda arvesse võtta, siis võiks tõesti ütelda, et südametunnistus, ärka, ole oma riigi kodanik, võitle selle riigi eest ja vaata, kuidas teised ümberringi võitlevad. Vaadake viie aasta plaanid ületakse ja täidetakse, te arvate, et see on agitatsioon? Ei ole. See on need kodanikud, kes omakohut tunnevad ja saavad aru, mida paremini ma teent tarutlemini parem elu tuleb seda rutem inimene uue korterisaam, seda rutlemine on kõik paremal järjekord, seda näitab elu ja miks siis sa seda ei või teha? Istub kodu ja kirjutab anonüümkiri ja sõimab neid, kes on eluaeg võidelnud ja talle näidendivõistluse lõpuni peetud debaul korterit ilma, mis sa istud seal, mis sa jutustad, lastel? G1 võitlus veel ja siis on minul ka hea elada. Vaadake seda, tema nõuab anonüümkiri. On üks niisugune asi, vot selle eest mina võtaks küll vastutuses. Muidugi mitte seda kirja kirjutajad, sest see kirekirjutaja, mina leian, et tema on, tal on nii ühed kui ma ei taha nüüd hakata ütlema, et ta ei ole poliitiliselt küllalt arenenud, mida ta muidugi mitte ei ole või et ta oleks ainult vihane, ta ütleb ise, et tema on parteitu kommunist ja parem olla parteitu kommunist kui parteis kuhugi trükitakse parema elu ja parema palga pärast. Ma tahaks niisuguse inimese ees küsida, kes teie arvates peab meie riiki juhtima. Mis võim see peaks olema. Kas niisugused anonüümkirja kirjutajad? Mina arvan, et see on kommunistlik partei, kes meie riiki peab juhtima, see on see eesrindlasti väesalk, kes lõid selle riigi kehtima veel ülesehitus aktiivselt kaasa, kes kõik südant valutavad selle riigi pärast, see on see inimeste kogu ja see on see. Ja kui te tahate ausalt sellega kaasas käia, siis tehke oma tööd korralikult, ainult sellel kohal, kus te olete rohkem keegi teie käest nõu. Ja paljalt neid puudusi oli julge kodanik, ära karda. Keegi vangi ei pane, kui sina õieti ja täpselt arvustada seda puudust, mis sul jalgu tuleb, seda me teeme, iga pääseda, me näeme. Seda teeb väga andekalt meie, Baskin. Peab ausalt ütlema. Ja, ja mikspärast me ei või kõik aidata, seda teeb iga arusaaja, inimene saab aru, et kui on midagi halba, siis võitlusel halva vastu. Ja ära tee seda salaja, salaja pole seda võitlust vaja, seda ei, seda, see ei aita mitte midagi, seal ei saa mitte midagi siis teha. Kui sa ütled niiviisi, et vot seal on nii ja nii ja mitte ühte aadress ei pane sellest hirmsast suurest hirmust, et viimati paneb mu vangi. Mis ma siis teen, vaadake, no kuulge, Tederi hea tuju, mitte midagi, see. Ma, ma lugesin ja mõtlesin, et, et see on lihtsalt üks väga õpetlik näide ja sellepärast ma mõtlesin, sellele peab kindlasti vastama seal kirjas. Et meie jutt ei oleks ebakonkreetne ka teie suhtes. Siis ma ütlen, mis on teie peamine puudus. Teie olete kadi, mitte minul, vaid enesele. Te olete kadeedee pole osanud oma elu õieti elada. Ja neid oma ja mõnede teiste ebaõnnestunud elu ajate kommunistide kaela nõukogude võimu kaela. Kes elu oskasid elada ja püüavad kõikide elu korda panna. Mõtelge lihtsat asja, istuge maha ja erapooletult, ausalt mõtelgi, lihtsat asja. Kui teie oleksite minuga seltsis juba noorena oma rahva. Ist oma rahva huvide eest hakanud võitlema, nii nagu seda tegid Kingissepp, Anvelt, Kreuksid, Vatmanid, räästad, leinerid, siis õrnad ja meie terve perekond. Paljud andsid oma elud ju hea käekäigu eest oma rahva eesonne, selle mitte midagi nõudmata, nad läksid ju võitlus ja surid ja langesid noortena. Nagu te ütlete selles eelisolukorras olla, milles teie mind neid panek, et mina olen mingisuguse eelisolukorras ei oska ettegi kujutada üldse. Missugune nõiakepp need kõik selle käes oli, et üldse jõuda tänapäevani, nagu ma olen jõudnud. Ja neid ma tahaks paar sõna ütelda ainult sellest, et, et see müüt, et nagu oleks kommunihtedel Jeesus teab, missugune eelisolukord ja missugune elu. Ja vaat teistel ei ole ja mismoodi meie elame. No üks väike näide, näiteks ma tulin täna öösel kodukell, oli pulgaks. Kus ma olin, valin Klementi vabrikus, koor pidas oma kümneaastast sünnipäeva Klementi nimeline vabriku laulu koos. Pidu algas Tombi klubis ja lõpes Klementi vabriku saalis. Ametiühing oli selle korraldanud kena pidulaud oli ja kõigepealt tuli sealt palju laulu ja seal oli nii palju naeru. Seal oli nii palju välja mõeldud, nii palju toredaid mänge ja mineval. Pühapäeval oli Tombi klubis meie lugupeetud Linda salmik 80. sünnipäev. 31 naist oli meid ja kaks meest panime igaüks kaks rubla. Ostsime neli torti, keetsime kohvi, panime selle laudade peale. Linda salm ise mängib hästi klaverit veel oli ükskõik, need naised tantsisid ära ja ajasime juttu. Niisugune kena olemine oli, et parimad ei ole vajagi. Ei ole vaja, tõesti, jäävadki niisugust asja saab igaüks korraldada, sa saad rõõmus olla, saad naerda, sai see aitab sul elada, järgmine päev tööd teha ja kõik. Miks niisugust asja ei saa organiseedel, miks peab selleks olema ei tea, missugune eelisolukord või midagi igal töökohal on oma väike tuba, oma väike Taal, oma kollektiiv, kus saab rõõmsasti elada, kus saab toredasti elada, hästi elada, kui kollektiivselt elada ja kus saab ka individuaalselt. Ellusuhtumist tolt üks on optimistlik, rõõmus ettenägelik kaasaaitajad ja teine on morn kadee ja siis itsitab ütelda, et vaata, näed. No mis see siis on, kas see on siis kellelegi aus suhtumine oma riigisse, kellelt sa ootad, et saaks ma ükskord vanaks, hakkaks pensioni saamaks kus niisugune elu veel võimalik on? Miks sa sellesse elusse niiviisi suhtud, kulla inimene? Istu maha, mõtle järgi, ainult ma pean ütlema, et vaadake sellel näiteks eile õhtul minu lauanaaber naeruvaheajal küsis mu käest, et täna on kolmas detsember, ütlege mulle mikspärast esimesel detsembril. Ühes leheski ei olnud mitte midagi esimese detsembri ülestõusust. Minu onu sai kasus. Mikspärast me ainult suurtel pühadel mõtleme nende inimeste peale, kes nii ennastsalgavalt võitlesid, joome eludamist. Ja vilksatas mul ikka. Ja kui ma hommikul tõusin, tuli mul meelde, et näed, ei ole mitte unustatud, mina loen, et selle ütlemisega on need kangelased kahmile, Speed. Aga see ütlemine oli õige ütlemine õiges kohas ja ma loen seda ka õigeks, et ikkagi mõni leht natukene oleks võinud mõnda inimest sel päeval meelitada. Ja selleks võite teie kaasa aidata. Te olete kirjaoskaja, miks te ei kirjuta, mismoodi te siis olite, kuskohast olite missugust võitluste pidasid, kas ei ole, ehk viimati nii, et kes minevikku ei tunne? See elab tulevikuta. Vaadake, kas ehk teie kohta ei maksa, et teie ei tunne meie minevikku, meie olevikku ei tahagi sellest teada, nagu õige mees teadma peaks. Ja süüdistate siis mind noh, halvasti olen ma kasvatanud võib-olla? Jah, kahjuks heisanud Jaule. Aga nüüd ma teen selle heaks, nüüd ma püüan teha kõik, mis mu võimuses on, et lapsed kasvaksid meie riiki armastavat vaidlus ja seni on see mulik õnneks läinud.