Ma ei kauslikega kinke rauga nagu kosmonaut ja see on kindel ja see on kindel. Piinlane nivool, Tagedagoogelduti purihambad suus, eluka Garcyanost, tigedad järvejääd, sa jooksed nutega hooldamata kohtlas. Sihuke mees, valge valge tüdruk, sunniti sealhulgas, on ka nagu Riivnele geenne. Ta täidab uhkelt lossi Vore jaamale. Tõrkja nutikellad järve, jookse loetega. Koka. Ja jumal, kingid olid mõisas pabeross, pabeross ja ta ei saa surra. Sina. Neloviimele, sebin eluga täidab ookean. Terroriraamatuvärki arvutiga Saadjärve jää tajub säravat Ja ma ei ole mingi saladus, vanadus, vanadus, iga tema luuletus Meie, kuna meil liigovee mäletada, sebin nivool lageda ookean korealanna So selged olekjanotsigedat järve ja ta juuksed ei kaota, mu naine nagu viin näki külge kinni. Ta seisab ookeantroitseegoriaamaks suudelge kõrgjanud, tegeleb järvejääl. Tere, ilusat päeva heade raadio kahe R2 Live kuulajad. Ma arvan, et me praegusel hetkel teeme ajalugu, sellepärast et nii vana orkestrit selle noorteraadiojaama R2 live'is pole kunagi vist olnud. Teile esineb tena orkester nimega Justament. Ja me mängima siis mõningaid lugusid siin niikaua kui aeg otsa saab. Esimene lugu oli siis Indrek Kalda sulest ja teksti oli teinud Villu Kangur, Toomas, oskate midagi öelda selle loo kohta? Ma hakkasin selle üle mõtlema, et sa nimetasid, et me oleme väga vanad ja nii vanad üldse raadio kahes esinenud. Ma arvan, et raadio kahes kõlanud siiski vanemaid ansambleid veel, ma tean mõnda vanemat ansamblit, neist pink Floyd ja ma usun, et on kõlanud laivis ärgaks, livan midagi muud loomulikult selles mõttes ilmselt paneme praegu võistluse kinni, kui peaks olema võistlus nagu sealt tagumisest otsast ja seal kõige alumise pulga peal, noh, olgu siis viimne leht ja nagu viil lehte. Viimne leht. Laulu kohta oskan öelda, laul oli ilus ja meeldib, inimestele meeldib ja ta oli aktiivne, ütleme niimoodi. Tantsitav, nagu ütleb meie meie kuru, meie vaimne mentor, Üllar Jörberg, tantsitav lugu, täitsa tantsite lugu. Olen on olnud juhuseid, et inimesed on tantsinud selle järele aga järgmise looga läheme siis kuhugile sinna kaheksakümnendatel, teise poolde ja siis me armastatakse praegu öelda seda, et oleme nii-öelda lähim juurte juurde ja oleme rohujuurte tasandil. Ja järgmised kaks lugu on sellised ühesugused lood, mängime nad üksteise järele ka karude elust ja kivihing ja orkester justamendi aktiivses repertuaaris olid need lood siis 80 noh, ütleme kuuendal seitsmendal-kaheksandal aastal seal kuskil seal 89 isegi võib-olla natukene teksti autor Teet Saviauk, et Saviauk ja ja me hakkame siis pihta. Kooliehitaja, mitte kaugel seal ela plats kus ei peamajja. Meil oli rohkem viiulistamis peetud riiulist seal ta lõppenud või laulja tahvel Toyra päid. Vanad haavad ja kaugelt tol ajal oli jaama kätte. Olen rohkem Meiulist Aphree riiulist ja mis seal salata, leib laule, tantse Taira play. Tehniline rooprill tahetud ta Ado p neli päeva metoodika Tearist meeletu laastumees. Viiulistaga meister, preeri oli saada vaata lappen, leib lauale, Campbell Taela päi. Kui tantsusammusid Vannaks käppa. Väide karva kattere, tabloo aegade. Rohkem mehi olid ta meister tota jurist ja seal ta. Laul ja tants toi ta. Leidis lauabioloog niga Auda katsuda. Vaata lähemalt ja ot. Rott. Nii rohkem meie oli otsa saada. Lamp, leib lauale rasvajal, Toila. Nii roolikäpp ei ole seda, mitte et otsa ei ole seal ka leiva lauale, tants toidab. Et meie noored rohkem või olid ta meeste otsa riiulisse salda. Lõppen lai laule, tantse, doi. Kivist ENG mängumaa välja ja väljast siis ison suurest saanud surnud, surnud puu. Töö ja toad, ainult asjade frage on täitmis. Mis sa, mis sa tood kuhule, kas kuhu jäi nõnda eludest elulugu? Edasi loodi? Vahele valusalt ukse andes tõusis Murray tundus nagu kauguses hõivitaksemi, aga kõnnumaa kavalaks pettuses osutus kinni. Ainult külmade pelg kuude pahane kee saatis mind, kui ma seisin seal kivisel teel lootes rai talus ootab mind omane. Samamoodi. Veerandsaja. Laul ajaloo. Nägin on, olin vait, minu kivine laip, milles hääl hüüdis taga, suu oli vait. Vedas vaikides kõigi ringede poodi. Oli orav Kehra poole hinnaga sai iga suuremgi lähist maak sees vähem, kus sai aga Pallo? Hingedega Moody. Taali samamoodi. Lauludel. Kivist hingedekivi maa välja ja väljast sisse ei saanud. Kivi naer kivinud Kivirähu Kiviljut kinni, soove. Toad ainult asjade vägedai. Ja siis see elu giidi aitas ta punktivõime panna me eluloo. See kivihing oli siis Vello Toomemetsa ja Teet Saviaugu ühistööna valminud lugu. Mulle juba oli kõrge Maida ta, muuseas sul oli mõnus. Mul oli kõrgem, rääkisin seal nii hirmsasti, et aga jätkame järgmise looga, kuna meil on siin see sünnipäeva ikkagi olemas, siis meil on repertuaaris isegi üks sünnipäeva lugu ja selle me kohe esitame selle loo autor on minu vastas. Ta on pardilaskmiskostüümis täna. Epichibsuk Viktor Vassiljev ehk Ants vana karu teemadel aplausi, aplaus, mina plaksutasin jah. Ja. Ja lugu on ise siis ühest maagilisest numbrist, mis on 36. Ma ei tea, ta on sul lisada midagi sellega nemad, et, et siis kui see lugu valmis sai, selle teksti, kas Lauri Saatpalu küllaltki kummalisel moel nimelt sellel temal, mis tema kätte sai, ei olnud peale ümisete sedaviisi vaid lihtsalt kitarri saada ja siis ta mõtles ise selle selle nii-öelda salmi viisi välja ja, ja lõplikke nii-öelda kaklemiste tulemusena jäi siiski Viktori kirjutatud refrääni viis paikaga salmi. Selline jutt on siis puhtalt Lauri oma. Ja, ja kui me teda esitasime, siis me ise veel 30 kuuesed muide ei olnud ja, ja siis oli veel vara. Kui kaugel ja nüüd madele ansambli peale, siis nüüd on ka veel vara vara jah, et ma peaks seal kuus aastat ootama ka vastupidavam, ütleme siis niimoodi. Laulame praegu ära, laula mara, vaatan, kuidas ta välja tuleb, meil täna Ets Kats kol vea. Oli ülimeeldiv nagu ikka juba aastaid vöödoomik teistmoodi seen. Ta ärganud, minust varem tõusnud, ära läinud. Noomida tähendab see. Kuid, aga väike illusamise. Kraavini sosin uksele lahtililled, naine ja moevalju on ja soojemasse käivile keelega. Majova jõua hoolitsus laua sest mul on need Head aega suur näe, pole aega veel uksel koogiliseks. Osame kooval sain täna kolm veel, nagu ma jõuallo, ta suudab veel hoolda alla Kalvemmelgu. Päev oli ülimeeldiv nagu ikka juba aastaid ja meeste mõõted tulpi sirgu teevad, röövraiemaht ei vaata ja need ei ole v? Tuli välja, väga ilus, see oli siis 36 ja autor Igor Vassiljev ja Lauri Saatpalu le, suured tänud, kumerused ette ja taha. See lugu piss nüüd esitlusele tuleb, on orkester, Justamendi ei ole orkester, Justamendi lugu, see on orkester nimega, miks jutita lugu Tom, seda täpselt selle loo kohta rääkida, sellepärast et sina ta ju meile tõid. Nojah, ta Justamendi lugu sellepärast. Me loeme oma algust sealt sellest imelikust nimest, et alates. Ja see on üks pikk ja keeruline lugu. Kes tahab, võib tutvuda kodulehel. Kõikvõimalikud ajalooürikud on täis seda pikka ja keerulist lugu. Aga päris alguses ja me mängisime tõesti lugusid, mis me leidsime. Meile meeldivad, aga need olid enamasti kellegi teise lood ja, ja, ja siis oli niimoodi, et Jaan Elgulalist esimene, kes viskus nii-öelda Prozurjed, no näiteks jah, nimetame kuidas tahes, aga kes tegi esimesena siis telekast nähtu lastesaate põhjal on ta kass Arturi mingi laulu, mida me võidukalt ka mängisime. See oli suhteliselt loll ja rumal lugu oli. Et seda rohkem enam ei ole esitanud kunagi hiljem, aga, aga minu üks koolivend tegi lihtsalt jällegi Runneli luuletusele ühe sellise toreda laulu, mille ma säält proovisin Tõin teistele kuulata ja ja see hakkas meile kõigile meeldima ja meeldib muide tänase päevani ja mitte ainult meile ja, ja see laul on siis, et hakata korstnapühkija teksti autor on Hando Runnel ja viisi autor Talvo pabut. Et hakata korstnapühkija peab olema korsten ja luud. Ja muidugi ahi peab olema ja ahju jaoks halupuu. Ja muidugi ei peavoole rääma ja ahju jaoks. Jaamu Edovi mets peab olema ja kiili ja keera väes ja ja räägi ja vang käärjamäel ja mida mööda metsa nisa ja regi ja vanker ja rajal ja mida me tahame saani saanud? Metsas veab metsavaht olema. Näitab siidkört, siig, palk. Hea, muidu keeli nii peab olema. Kus tuuakse vahile pal? Pealinnas peab kuningas olema. Või kuninglik paun mille keldris on kullakamakad ja ukse ees suur tükk ja tak. Meil olla aga aga ukse ees suurtükke. Et hakata korstnapühkija jaks läheb vaja veel paljugi. Kuid kõige tähtsam on all kuulsaks. Et oleksin Orst luu. Oleksid vorst ja. Järgmine lugu meie repertuaaris on üks lugu mida mulle lihtsalt meeldib laulda, tere pärast, Tom on siin päris pikalt laulnud, mõtlen siin, et laulaks ise ka ühe laulu ja selle laulu autor Aron Jüri Rosenfeld kes on praegusel hetkel Tom, kus ta täpselt on, sa tead, kust on, need on ta Helsingi lähedal, ta on peaaegu terve Eesti. Vabandust, ta on peaaegu terve meie, meie põhjanaabrite Soome vabariigi hullumajad kõik läbi käinud, aga nüüd patsiendina ei, ta on teinud suure ja tähelepanuväärse töö just nimelt ravi alal ja, ja nüüd on ta siis juba pealinna lähedal oma ravitsemis oskustega ja tänu jorcale võime öelda, et ka meie vaimne tervis on väga hea. Nii, Jüri Rosenfeld, Villu Kangur, meie aja kangelane. Ja neid tuleb peale Tuuk kutt Joosep, enne veel, kui kirev kukk maastule keelne luktala teises käes. Ja sanga saad repovol. Jälgida ei elanud. Ta läheb meie nägu. Talub ka meil nii, need on suure. Hingeldab. Mõelda, et on hukas. Taandunud Merzini, keerame ta siia teha. Fuajees on baar, kuid ma ei käi ta. Linnas käia, notarid on ainus asi, mille poole laisk vaivalla kalleriline, vaid. Ta valgele. Hingeldad. Ta ei, ta ei olnud mõelda, et on hukas. Naer. Saatonkraad tootjafirma jälle Lukad. Mudeli. Nii järgmine orkestri justamendi heliteos, mida me täna kavatseme teile mängida, head sõbrad on siis üks lugu, mille kohta võiks praktiliselt öelda autobiograafiline viimane emad ja pojad ja meil on õnneks ka selline õnn olemas. Siin orkestri juures viibika autor ise. Toomas Lunge, aitäh. Autor peab tegema sellise väikse parandamise, et see võib olla biograafiline lugu küll auto autobiograafiline, sellepärast te olete selle laulu teksti autor, seal on ikkagi Hando Runnel. Ja, ja ma arvan, et ka tema on mõelnud rohkem nii-öelda üldinimlikku aspekti silmas pidades kogu sellele teemale laiemalt ja, ja niimoodi mõtlema ka täna, meie, Tom. Tohib, ma küsin ühe Anu Välba küsimuse, Toomas, ütle, mida sa mõtlesid, kui sa sellel laulu kirjutasid, et alguses, kui ma selle kirjutasin, ei mõelnud ma suurt midagi ja mida edasi aasta läheb, seda rohkem ma olen nendesse sõnadesse süüvinud, kuivõrd tõsiselt kõik on nii emad ja vastuse sain küll emal ja pojad, Toomas Lunge, Hando Runnel ja Ants, vana karu alustab lugu. Päeva. Ei olnud kodus. Ta jõi ja linnalaaberdab. Taan ema kodusapikogu. Ja v ja verre? Laagerdama. Poeg lõpuks kandi. Koju ajas. Ja oli? Oridan. Kell on ka kaaslähebhoid ta korraks nagu, kuid see ei midagi. Kaks Aaslast olla pokri pandud. Üks noorem veel üks norija. Kui oma ka v lai pandud? Ööd lasku pajusilla ema hoole all. Ja et ta üldse jõudis koju Ja ta läheb nii kui nii võib öelda. Avoid Eli. Niilus. Nii ilus, kohe plaksutage selle peale, jah. Teatrietendustes on tavaliselt niimoodi, et kui esimese vaatuse alguses on seilanud püssi, siis ta peab ju tegelikult vähemalt enne etenduse lõppu pauku tegema. Meil on siin juba terve kontserdi vihtunud mängida kaks riiulimängijat. Täitsa häbilugu oleks see, kui nad oma oskusi näitaks meile niimoodi, et me neid kõiki kõika kuuleksime. Palun, Indrek Kalda ja Kiid Kikas. Niimoodi mängisid meie kuulsad viiuldajad Tiit Kikas ja Indrek Kalda ja järgmise looga on siis Toomasel ka omad jutud. See lugu on teadjamees ja tom, seal oli alati üks kindel jutt sele, luulet igas seltskonnas, me teame ühte meest, kes erinevate teemade peale, mida üles võetakse, tõstab alati näpu püsti ja ütleb. Valeliigal jale liin. Ja. Tuleb eelkäik meest olema peab. Oleni alla ei ole riigi. Jääb see, mis olema peab. Teataks rajama saldule valla. Öeldu läheks niimoodi, tohiks kõlagu oma ja palees ei saa käsi alla. Liiga meelepidu. Liiga hääletu. Igal Väi ole liige ja. Tule veel meest olema vaja. Pooleli ja ei ole liilia. Ja see oligi mees olema paja. Veegaa. Kaile paraja maa-ala on väga heade poolel. Hoone fuajees ei ela Rooba. Aas toodaastalli, anna vanade ja teame leiga keeletafooge. Liiga meele, kui me Oli vähe hääletajaid peale? Ei alla ei ole, ei. Ole ka õige mees olema. Ei alla ei ole leige. Käesoleva pea ei ei ole, ei. Ole ka eelkõige mees tuleva. Nii ka ei ole. Me oleme selle tänase kontserdi jooksul teinud, ma vaatasin siit nimekirjast ainult kaks välja oma lugu, ülejäänud on kõik Eesti toodang. Kas Vassiljev, Indrek Kalda või Vello Toomemets, Toomas Lunge on laulude autorid, aga see karude elust seal üks välja oma lugu seal kontserdi alguses ja nüüd tuleb ka üks välja oma lugu ja selle välja ma loo tõid Toomale üks tema kunagine naabrimees, kes ehitas Norras, selles mõttes on näete olnud ka nendest erinevatest aegadest ju meie laululoome ja nii-öelda või ajaloos kasu. Et erinevatel aegadel on Eesti inimesed pidanud käima erinevates kohtades ja, ja siis Toomaselt kaaseks ole nii-öelda saaki. Ja vot siis minu naabrimees käis Norras ehitamas kuri saatus ajastada küll sinna külma tuule kätte kive laduma, aga näete, ilusa laulu tõi sealt ära selline õhtulaul sinule ja minule selle. Mehe nimi oli noor stuga, kes selle ilusa laulu on kirjutanud. Ja selle lauluga vist oli ka see jutt, k, see oli hästi populaarne. Just see oli populaarsem kui madonna tollel suvel tollel suvel, mis iganes me loodame, et tänu raadiokajale nüüd on siis see lugu saab ka väga populaarseks õhtu laule sinule, minule eestikeelse teksti on teinud Katrin Pärn. Vaikselt nagu Tiige aeglasel käib Kell. Kaugel-l kui akvarell Kaks täis tom, maga Arnad. Seen Nalen tab L1 Talga, ta pole seal. Kuu paistab õhtu. Ta. Valge suur ja soe. Üksi jänes märkab rebast ja kiirelt tuuba. Aga eks me r ega ala soontes on naeva. Õhem. Ikka õiget lammu illi ärgik loole. Aken roni. Juurde jooks. Okei. Meil taevas. Mehe isla Emajõe orus ei. Toimu. Käärpäid taevas. Eetris on raadio kahe kontsertsaade R2 Live ja sel korral erilisem ja pidulikum võib-olla kui, kui meie igapäevases töökorralduses, ütleme siis niimoodi sellepärast et ansambel, kes on külas tähistab Neil aegadel oma kolmekümnendat juubelit. See on justament, kelle kaks alustala Jaanelgulaja Toomas Lunge räägivad minuga nüüd juttu, tere, mehed rest ennedele, kuulajad, tervist, et asi oleks aus, siis, siis ma jätaks selle tutvustamise ringi kohe sissejuhatuseks teile ehk ehk millises koosseisus tänase R2 live-kontserdiraadiokuulajatele annate ja kui palju sellest koosseisust on pärit Justamendi algusaegadest tutvustamine on tegelikult väga lihtne. Me mängime oma praeguses koosseisus jõustamendi hetkes koosseisus ja, ja ainukesed alus, alustajad, oleme meiegi andjaga. 80 lühike tutvustus ja ka kõige noorem liigend Tiit Kikas, kes mängib meile viiulit ja ka on meil ju nüüd viis aastat pundis, sellepärast et Tom ütles Tiidule, et et ole hea mees. Meil on siin 28. oktoobril aastal 2005, siis eksju, on siin üks kontsert vaja just nimelt seal 25 aastaseks, et ole hea sulle appi võtta ka elektriviiul kaasas. Teeme ägedalt ägedamalt rokafees. Ja patakas eksis. Tuligi sõitis Viljandist kohale, kahe ratta peal ületas kiirust ja tuli bänd ja nii ta jäigi, enam ei ole ära läinud ja niimoodi on ansamblisse sattunud liige, kes on ise no peaaegu nibin-nabin samas vanuses kui jah, kui bänd ise seda küll jah, siis tema kõrval mängib viiulit Indrek Kalda, kes siis juba 60. Noh, tegelikult saab see aasta 50. Saada midagi saab jah, ei saa ja usu mind, ta on 60 kaksima. Kalda inson, siis vaata peale, märk, peatud viiulimängija ja õpetaja, professor ja mina saan varsti 50, vaata kaldata minust vähemalt 10, vanem on. Aga sa oled ju ilus demon, kole selge, aitäh. Indrek on nüüd siis nagu sellest kambast, ema on kõige kauem jah. Sellest kambast on kõige kauem tegelikult olnud Viktor Vassiljev, Viktor Vassiljev on olnud 30.-st aastast 20 viise. Sinnakanti ja Indrek on umbes siis niisugune kuskil 13 aastat orkestris vundament on tema tala, ehk siis orkestri bass, meie direktor, kutsume teda hellitavalt niimoodi Alari Piispea, ehk siis päss ja tema on bändis siis 10 ikkagi 10, jah. Tiit kevad oli enne pässi itki, vaatame trummimeespeaaegu 15 aastat või 15 aastat bändis olnud. Kui 30 aastat tagasi justament startis, siis kas te mäletate oma peades seda sõjaplaani või strateegiat? Tra turunduse keeles on huvitav rääkida, eks, et kas kas tookord tsiteeris niisugune asi või täiesti oli olemas selline strateegia. Mäletan enne esimest esinemist leppisime lava taga kokku, et lähme nüüd sinna, katsume kõik lood üksteise järgi ära mängida, ükski seisma jääks. Selline strateegia oli ja sellega peaaegu, et. Üks lugu jäi seisma. Aga ja see õnnestus suurepäraselt, et need esimesed kaheksa lugu saatsid meeter Ühe aasta jooksul meil oli esinemisi roppu moodi, veel rohkem lugusid ei olnud jõudnud ka juurde teha, sest esinemisselline kuradi palju. Me panime suhteliselt sarnaselt sellele muusikameeste anekdoodi, et kui oli, oli ühel õpetajal tuli tuli õpilane, kes õppis basskitarri peal selgeks, ühe noodi, põmm. Ja siis teises tunnis õpetajatega põmbam teist nooti mängima, siis kadus mees tükiks ajaks ära, kui ta läheb linna peal poole aasta pärast. Vastutusega. Õpetaja, kas, kus sa nüüd jäid? Meil on nii palju õppida, ajal ei ole kahjuks aega juba nii palju mänge on, et ma enam tule. Meil läks samamoodi raha teenida, näiteks tahtma? Ei, ei see oli solvav kunagi nõukogude ajal. Eieieieiei rajalime olime tõesti solvunud, me olime, läksime EPT klubisse mängima Tartus linnast välja, kutsuti mängima mingisugusel kohvik-klubi üritusel. Ja meile anti siis esimene honorar oli, mis, mis pole see summa oli? Ei mäleta 32 rubla ja, ja see, see oli selle alla 10, see oli mingi kolm, kolm 360 kopikat, neli veini ja neli veini, võtsime vastu, aga see see rahad ei, meie rahast küll ei mängi. Muide, nõukogude ajal üldse kogu selline rahalised suhted mängu seepärast, et olgem ausad, inimesed, kes suhtleme teiste käest, raha teenisid niimoodi mitte töövälisel ajal. Neid nimetatakse spekulatideks. Selles pandi vangi korraliku kasvatusega, mis asja, raha? Suhtumine muidugi muutus üsna pea. Aga, aga kuskohast tõile üldse mängutekesid, kuidas te nii popid olite, kuidas teist teati? Vene ajal oli, oli selline naljakas asi, et iga kollektiiv, kes tegutses, noh, ansambel, orkester, eks ju, see pidi kuuluma mingisuguse organism organisatsiooni või firma alla või siis asutuse all enamasti nii käisetehaste ansamblid, kombinaati, ansamblid olid ansambel, hoosid, ansamblid, seal oli ansambel apelsin, Tallinna Kaubamaja ansambel. Apelsin oli siis. Ta oli Vanemuise ansambel kolm või neli aastat ja, ja ansambel paga, kõige tavalisem oli olla mingi kultuurimaja küljes ja me olime noortemaja Sõprus ansambel ehk siis sõbra maja, jah, praegu siis seesama sõbra majamaid, tegelikult nemad igale poole saatis. Riho Illak oli seal eesotsas ja ja ilmselt siis ei olnud sellist sellise kaliibriga sellist muusikat tol hetkel nii-öelda kuskil saada, et me just parasjagu sellistele palli üllatuste üllatusesinejatele nagu sobisime kuidagimoodi sellel ajal tehti selliseid kõik hirmutasid balledes Vanemuises ja siis oli kella 12-ni palju üllatus, siis siis tuli meie oma nelja looga ja siis üllatasime kõiki, nagu selles juba siis aastal 81, siis me esinesime juba Tartu muusikapäevadel ja nagu seal see oli nagu esimene selline suur lava, kus siis kus siis neid raadioinimesi teleinimesed nägid ja, ja kuna me võitsime, siis 81. aastal suurim tulevikulootus ja tulevikulootuse preemia ja siis see oli kuidagi noh, me olime koos, käisime koos radari ja nende Riho Sibulat nende suurte uhkete kuulsate pillimeestega koos käisime laval ja, ja siis oli ju noh, tõmbas rinna kummi küll vä? Muidugi loomulikult see oli väga-väga tähtis, kirjeldage natukene seda, seda keskkonda teie ümber või olukorda tol hetkel Eesti muusikas, kuhu justament maandus, maandus ja kuhu vahele ta ennast kiirus, sest mingis mõttes olete ta ikkagi olnud üsna omaette nähtuseks. Me meid on kogu aeg kantriansamblites veetud, aga aga sellist kõige ehtsamad kantrit. Me mängisime umbes 80.-te lõpus, 90.-te alguses, siis kui meil oli bänd vale, noh, kuna sa ainult ära läks nende 988, siis kaheksanda lõpus siis ansamblis on selline tõeline hea muusik. Läti päritolu juudi rahvusest noormees, kes mängis suurepäraselt kitarri ja laulis väga-väga kihvtilt siis me olime nagu kantriansambel ja siis rebandžovel teed Saviaugu poolt mängituna ja siis oli ta täitsa mängisime bluurasi. Aga tol hetkel sattusime kuidagi jääda, mis asja, me tegime kuskil Kukerpillide ja, ja kas me oleme nagu oma alli ahela oma asja kuidagimoodi ajanud siin vahepeal? Et kui mõelda tollest, seda, seda hetkeolukordasid Tartu pool või Lõuna-Eesti pool oli kõige kõvem nähtusele ikkagi siks. Ja, ja see oli meile selles mõttes ka niimoodi, nemad olid meil hästi nähtavad, nad nad liikudes liikusid samas ringkonnas või kuidagi. Me killardasime sealsamas ja me nägime kogu aeg neid nagu ees ja siis ütleme, mis puudutas nagu siis suuremat straadi, siis siis eks Tallinnas oli siis Muusik Seif ja ja, ja rock hotell oli juba tegelikult kohe hoiu olemas on. Ja, ja, ja siis muidugi noh, meie ei olegi, et ollakse ikka selliseks nagu vanemateks vendadeks ikka Kukerpillid Kukerpillide pealt kõik see selline sedamoodi maailma nägemise asi käest, et, et kuidas ma ütlen, kuhu kanti need laulud, millest nad räägivad ja see vast oli, oli eeskujudest kõige suurem, aga, aga meil tuli hästi ruttu kuidagi see hirmus armastus selle bluuras ja selle ülesanne on selles mõttes nagu kantrimuusika selline nagu nišš, et ta nagu natuke mingil mingil määral nagu mingi kirimale või, või, või tont teab mis selline naljakas spordiala. Aga noh, hirmus osavaks ennast sellel alal treenida kui tahta. Ja siis ta on nagu lõpuks on nagu tippsport, et kes kiiremini mängib, see kõige kihvtim vend on see mingil hetkel ka täitsa pakub mõnu aga siis selle peale, et siis tahaks lihtsalt niisama ka mängida. Ja siis on edaspidi, et me oleme ise harjunud nagu või niipidi nagu sõnast või mõtlema, et et eks me ikkagi oleme siis nagu oma oma lugusid mänginud. Ja kuidas näidnud liigitatud mehi mehi, millise kaubamärgi neid Allaneid panna, seda on väga keerulisse kastikesse kastikesse, et väline maailm jagab ja praegu neid stiile pigem selle järgi, millise plaadikompanii alla sa kuulud. Need, need kaheksa lugu, millega ta esimesel aastal lavalaudu krintsite, kas need olid kaverid või, või oli seal juba originaaliga sees midagi sellest paar lugu originaalile, aga no muidugi, me leivanumber oli ikkagi muusik, eesti helifilmist, viimne reliikvia. Koos jutuosadega ju ühelseikival priiuserüütel ja iga mees on oma õnne sepp, eks ju. Eks see oli meie jaoks suur Daini laulsin, eks, inglisekeelne lugu, Toomas oli Tartu Miina Härma Gümnaasiumi teise keskkooli vilistlane või viimase lennu õpilane, viimase klassi õpilane, siis tema oskas hästi inglise keelt, siis tema laulis jämeda häälega, peenike väike poiss, laulis emaga jalaga. Ei, ma isegi isegi rääkisin kontserditel umbes niimoodi. Leia järgmine lugu, ehk kallid kuulajad. Sest et noh, kui sa oled väikest, kas või selline pisike peenikene, siis sa ei saa ju hakata, noh, lihtsalt niimoodi tasakesi, tervist. Ikka sul on vaja ennast kehtestada kuidagimoodi järgmine lugu, armsad sõbrad, räägib milledest sellisest kaunist krementailist. Ja siis laudis seda Klemetayni ja siis meil oli veel mõni lugu ja no ja siis muidugi Trinud laulised õhetavate põskedega Andres Dvinjaninov, kes oli maailma kõige hullemaid pabistajad, keda mina üldse elusana tundnud, tema, tema ema, nii-öelda tema muutumine on totaalne, ilma igasuguste telesaadete amp, tol ajal. Aga twin laulis seda Mulgimaal, seal on hea elada. Ega meil selliseid, noh, ütleme niukesi, otseseid kavereid, kui niukesed ei olnudki, need Viimse reliikvia kavereid olid kõige suuremat kaverit, rahvalikke laule, laulsime ja professionaalses mõttes, kui nõudlikud üldse olite enda vastu. Alguses oli see tegemise rõõm kaalus üleüldse igasugused sellised mõtledki, selles piano, võtame, seesama asi saaks loobudega kuidagi ühest ühe looga saaks otsast lõpuni hakkama. Et ei, ta ei kukub kokku ja et kõik enam-vähem püsiks koos, aga seal, et see mingisugune selline isu tuli sisse ka üsna ruttu, sellepärast et tollel lühikese aasta jooksul ka mina olin korraks bändist ära, siis siis juba poisid tegelikult liitusid tolleaegsete Elleri muusikakooli õpilastega ja hakkasid katsetama esimest, sellist nagu orkestriga ühes koos mängimist. Et on ühelt poolt bänd ja teiselt poolt on siis nii-öelda selline päris nagu, nagu viiuldajat, orkester. Torud olid ka puha ja sealt tekkis väga-väga huvitavaid selliseid muusikalisi katsetusi, et siis oli ta oli, ühelt poolt oli siis nagu mõttejõuga abis selline mees nagu Tonio Tamra kes õppis seal sotsionaalne helilooja ja sealt juba ilmusid sellised tõsisemad taotlused ka muusikalises mõttes. Ja läkski üsna ruttu tegelikult juba oma lugude tegemiseks. Tegelikult päris alguses, esimene aasta oli see, et mis siis oli, toimus ju ka üle vabariiklik Eesti õpilasmalevalauluvõistlus, mis oli tol ajal tegelikult küllaltki selline väärikas konkurss ja, ja selle ja ei olnud ka sugugi selles mõttes peksupoiss, et selle konkursi võitsime ka ära ja see oli ka mingi oma lauluga. Küsisime ka ise lõhusisemise teha kamba peale kukkuja. Ta oli väga tähtis seal sellele kambale, kes siis seal käisid, sellepärast ma mäletan seda Rakvere teatrit, Rakvere teatris oli see nii-öelda finaalkontsert ja see oli puupüsti rahvast täis kõik esinejad, iga iga nurga taga, keegi mängis kitarri ja kuskil mängistki plokkflööti ja ja seda publikut oli hästi palju, siis ma usun, et nad 30 aastat on vähemalt praegu tagasi vaadates teie jaoks suhteliselt linnulennul läinud. Läinud on küll kuidagi. Kas kas selle perioodi jooksul joonistab teile endale silme ette mõni konkreetne koht, mida te võite määratleda või hinnata, kui Justamendi noh, absoluutset tippaega või tippsündmust või sellist kõrghetke minu jaoks on kõrge mingil määral tippaeg on see, kui endale hakkas tunduma, et nüüd lõpuks on ameti selline bänd, kes päriselt mängibki lava peal nii hästi, et, et seda on täitsa lust kuulata seal ikkagi vot sellest sama seoses sellesama kitarrimängijaga, kelle, keda nimetasin bändi Marderiga üsna lühike aeg, mis me kuidagi trennis ennast üsna ilunult mängisime juba neid asju. Et see oli võib-olla muusikaliselt üks hetk, kus ma seda mäletan nagu seda, seda mõnu, et, et ta oli, ta oli nagu mõnus. Mitte et praegusel hetkel kuidagi vähem mõnusam minu arust on nii hea punt tegelikult oma oma nagu terviklikkuse pole see point kunagi nii hea, nagu ta praegu on. Et eks ta täpselt samamoodi liigub mingis ajas edasi. Aga et sellised võib-olla et kui vaadata nagu üritada nagu ajaloolasena vaadata kõrvalt siis noh, paratamatult ikkagi bändi tippaeg jääb sellesse samasse laulva revolutsiooni aega kus, nagu kõikidel oli, oli, kes tol ajal tegutsesid, olid ikkagi noh, need, need ettevõtmised, et kõige suuremad mudelid kõige südamesse minevamad, mis iganes. Kui me hakkame Justamendi hittidest läbi kolme aastaga me rääkima, siis, siis kõne tuleks ka päris pikk. Aga võib-olla ta kumbki rebita midagi, midagi väga erilist sellest repertuaarist, loomingust välja toote esile. Mis ühel põhjusel või teisel on, on Teie enda jaoks kuidagi märgilise tähendusega võib-olla natukene olulisem kui mõni muu lugu seal seal nende lõputute hittide hulgas, eks, et kui me seda seda praegu eetris oleva kontserdikavaga arutasime, siis eksju tegelikult päris palju tuttavaid pealkirju inimestele ammu pähe kulunud lugusid jäigi sellest kavast välja, et, et neid on palju teil olnud, aga, aga teie enda jaoks teisel põhjusel mõni oluline nagu kuulaja jaoks on kindlasti olnud ka seda on ka tihtilugu isegi siiamaani täiesti noored inimesed, kes tol ajal ei olnud leke, sündinudki nõuavad laulu, maa tuleb täita lastega. Ma ei tea, kas seal kooliõpikutes sees või kust nad seda teavad, sellepärast et eriti ei taha nagu seda lugu enam mängida, kuidagi nagu sellel loo aeg on üle saanud. Aga eks see oli omal ajal ikkagi selline tähtis lugu kuidagimoodi meie hingele. Tegelikult üks selline märgilise hiljem kuidagi niimoodi kukkus välja, et see lugu tekkis, on on lugu nimega Petseri tsura iidoleid. Vello Toomemets tõi selle tooriku ja Ta ütles sinna juurde, et see tekste tulema Karjala kannast. No igal juhul ta ütles, et soomlased ei saama, et te peate tegema sellise teksti, et soomlased ei saa mitte kunagi oma, karjuvad selle pärast tagasi, et nad sellised kannikad on. Et niisugune tekst tuleb lihtsalt teha, et ükskõik, kes teil seda teksti teeb, vaadake, te teete ta karjala taindad, noh, niimoodi hariaal aedade ümbruseski, mina istusin linnahalli puldi taga, mäletan kuku raadio algusaeg oli veel see mingi reklaami tegemine oli mis tuli, Vello niimoodi laulis sealsamas seda, et tema tahab sellist lugu, vot on vaja teha siis Villu Kangur niimodi tegigi. Villu kohe lõi lambi põlema Karjala kannas Karjala Karjala ja siis tuligi siis see laud ja vot vot see laul on nagu kuidagi praegu ka tulevad mingisugused sellised, mitte tavalised kontserdid või noh, siin on olnud igasuguseid presidendi valimise toetamisi ja üldse valimisi, tulge inimesed, tulge lihtsalt kodust välja valima. Näidake oma arvamust ja, ja siis sellistel sündmustel oleme seda laulda siis kuidagi kuidagi tekib selline kananahk. Ta on ikkagi õigel õiges kohas nii kuradi õige sõnumiga lugu meie meeste enda toodangust. Jah, suraga ma olen nõus. Et seevastu on üks oluline lugu küll, aga näiteks mulle on siiamaani ikkagi kõige südamelähedasem hoopis need lood, mille on Viktor Vassiljev kirjutanud just ametile. Ja kui ta tavaliselt käristada müristab, siis vot see osa temast on, on minu meelest ilus, mis paistab nagu läbi meie bändi välja. Sest et see lugu nimega tuul, kas mäletad? Indrek Hirve tekstile on üks kaunimaid palasid, mida ma üldse tean ja teine oleks Talvelugu vastu küll päevad ja mis on lihtsalt nii ilus talvelugu, et mina ei tea ilusamat alla lugu lihtsalt seal on nagu tore, et, et seal otseselt ei ole isegi sõna jõul sees, leelo tungal on kirjutanud nüüd sellise universaalset teksti, et ta võib mu põhimõtteliselt mängida aasta ringi ja no need on mu meelest ka seal ei jää aega kaja. Ja mingitel hetkedel on neid millegipärast ei raadiot ei kuula. On ise ise mõlemad mehed raadios töötanud. No vot miks mul on selline viga küljes, et, et mina, ma võin tõesti mütsi ära süüa, mina pole mitte kordagi ise käivitanud oma raadios oleku aja jooksul mingisugust CD-mängija või arvutit. Ja sealt hakkab on hakanud mängima just ja ma ei mõtle seda, et ta oleks omi lugusid mängima, ma mõtlen seda, et te olete mõlemad raadios töötanud, te teate seda süsteemi, kuidas ta toimib või ei toimi ja seda küll, et siin tekki mõne looga läheb, on ära, ei läheks. Ja see ja see on selles mõttes küll üsna huvitav teema. Sellest võiks jääda tundideks rääkimata, et mida sa ise arvad, teinekord olles saanud valmis mõne palaga ka võib-olla rohkemate paladega, siis milline on näiteks enda sisetunne, et mis võiks hakata inimestele nagu meeldima ja, ja kuidas siis tegelikult läheb, seda kunagi ei tea. Osasid asju tehakse täitsa selle mõttega, et sellest peab saama hitt. Et noh, teeme nüüd sellise hiti jätnud ja, ja see ei õnnestu. Ja siis teine kord õnnestub ju täitsa hoopis teiste vahenditega. Ma räägin sulle loo justament ühest laulust, mida sa ütled kohe. Et see on hitt. Kaua sa kannatad, kurbade naeru? Me olime mänginud seda lugu kontserdil vähemalt poolteist aastat, küll enne armastate paar aastat me tegime ikka omal ajal kogu aeg kontserte, muide selliseid süldimängija oli, oli vähem, ta käisime lihtsalt sõbra maja võttis ühe piirkonna ja siis lajatas täis kontserte, me käisime niimoodi päris palju kontserte andmas ja seda kontserdil mängisin ainult sellepärast sedasama lugu, et meile endale tohutult meeldis. Aga me teadsime, et inimesed haigutavad ja ükskõik, ta mängisime, võta endale, sealt see lugu meeldis ja ükskõik. Kolm kolmalas ta olla kõigi haigutasid, et läheb edasi deebeegaa seda oma tavalist asja edasi, mina isegi olin niimoodi, et mina olen juba ammu juba käega löönud, et okei, see just hakkas, seda mängin, mina oma sõprusega on, aga ikka jaurasin seda vaikselt ja, ja see oli selles mõttes nagu täitsa kinnine lugu, apsalunnise selle koha peal seisma ja rahvas tukkuma ja, ja niimoodi silma oleks kõigil looja ja ühesõnaga sa tunned ära, et see, see liikumine sellel hetkel jäi, noh, ei jõudnud finišini Maardus ära ja siis oli ETV-s oli kunagi selline saade, kus kaks ansamblit võtsid omavahel mõõtu mingi mingi viktoriini asi, mingisugune, ma ei tea, mingid asjad seal veel oli, Olav Ehala juhtis seda saadet veel ja sellel saatel, imelik Kaalu keel, kaalukeeled ja meie võistlemist võistlesime selles saates ansambliga kapell. Ja kapell pani välja siis laulus Šveits ja orkestri panime laulu välja. Kaua sa kannatad, kurbade on aeg, kusjuures ma mäletan seda valikut, et kuna ma teadsin, et, et me saime teada, panevad nad panid kiire loo ja me lihtsalt täitsa kohe lambist otsima, et me paneme aeglase, paneb meelega aeglase, sellepärast et siis on üldse millegi vahel valida, aga meil kama kõik, kes selle saate võidab. Teadsite, et lugu ei tööta, see oli päris julge valik seal ja see oli selles mõttes julge valik, et me arvasime, et siis on hea lugu, aga, aga noh, et paneme, paneme saab olema aeglasem, ütleme nii, et on saade nagu kihvtim ja, ja, ja vaata, mis saab, et mis, mis vahet sellel, kumb võidab. Siis tulemus oli tegelikult läbiteljel on ikka tohutu jõud siis järsku pärast seda saadet seal kuidagi Olku tegi kogemata meie kahjuks kapelli kasuks mingisuguseid Punkti valearvestused, mingi jama oli seal igal juhul rahvas tõusis tagajalgadele, lubasid Olkule teha igasuguseid asju, Tartu linna ei lubatud nüüd tal sisse enam sõita. Ta hävitatakse ära ka mina ei mäleta, mina tean seda täpselt. Olgu. Rääkis ja naeris, et ma, ma ei tea, kust see mingi viga tuli ja siis vot siis läks lugu käima, kaua sa kannatad kurbade naeru, see on nüüd siis see, et noh, see oli sealisega, ta jääb nagu koos igasuguste muude selliste selliste suurepäraste lauludega ka see lugu ja kuidagi vot siis sa siis ta jõudis mingid lugudeks. Mina näiteks ei salli eriti seda lugu, kus vang vangile trellid ei meeldi tasku täiesti. No ma saan selle loo geniaalse sellest aru, sest kui seda originaaliga kuulad, ongi kriminaalne lugu, lihtsalt, aga Damas rest primitiivsuses, no mina ei saa öelda, et see mu lemmikmuusika oleks. Aga noh, seal need me räägime aastast 88 ja kui on ikkagi need kümnendad muusikapäevad, eks ole, esimest korda, need on õues. Tähtvere lauluväljakul on 10000 inimest, eks ole, ja seal olid sisuliselt selle loo esmaettekanne. Me olime mänginud korra linti, seepärast esimest korda suure rahvas mängisime niimoodi sealsamas tähtile, seal siis on absoluutselt teine aeg, teine koht ja see on täiesti loogiline, et see lugu läheb Te olete mõlemad niimoodi mõnusalt parajas eas ja arvestades, et Justamendi iga 30 aastat on ka ikkagi ma julgen öelda, muljetavaldav, siis tagasi nendele nendele aegadele mõeldes, kas teil on millestki kahju ka. Minul küll ei ole millestki kahju, mina kui saaks valises kägu uuesti samamoodi, Sul ei tule Jansa teinekord õhtul kodus mõtet, et või, või ma ei tea bändiproovis olles teinekord või kusagil esinemisel, et pagan kahju, et ma juba 225-ni ei ole, et oleks võinud teha või minul nendest möödaaegades tagasi, siis ei ole ühestki ajast jälle küll kahju, aga seda ei saa niipidi. Aga seda, et praegu ei võiks 20 seda küll võiks tahta. Et pöialt, et oleks praegu, niiet nüüd alustaks alles kaheksateistkümnesena, küll oleks lahe. Ilmselt oleks väga palju raskeid, on võib-olla võib-olla võib-olla üldse viitsiks. Ta oleks 100 muud asja, millega tegelikult tahaks rohkem tegeleda, aga raskem. Nändi Marderiga tänu tänu moodsale moodsale ajale siis on seal siis Facebook, ma leidsin ylesse, kadunud bändikaaslase Marveli, kes on elab siis praegusel hetkel San Diegos USA-s ja tegeleb ühe tarkvarafirma tiival programmeerimisega pillide ei mängima viis aastat, kuigi noh, meie arust Tommyga ei olnud olemas paremat kitarristi võib-olla, kui siis ainult OK, Watson, eks ju. Ja, ja tuleb välja, et ikkagi seal ameerikamaal on see, see valik ikka niivõrd suur, et isegi selline mees nagu kandi Mardilise omale leivaleiva lauale tuua pillimänguga. Aga miks andist rääkisime, rääkisid seda, et kui mändiga vestlesime, nad küsisid, kas sul pill Holmikat mis pilliga mängiti, andis vastased mul on, jah, üks kallis Martini kitarr? Küsis, mis sul on, seda mul on ka Martin ja mul Taylor ka ja sisendi. Andi nagu ütles, et vot Joaq vene keeles nagu suhtlesime, et oleks veel omal ajal sellised pillid olnud. Küll oleks olnud hea, noh, ma mäletan seda. Andi Marderi kitarri, valu, kui ta siin meil oli ja ta ühe vana mingisuguse mina ei tea, mis pilve valitses, homsa, tead, sa ei mäleta, ma ütlesin. No see oli mingisugune hästi ebamugav, Pille, ta mängis ja harjutas seda nii, et veri lendas ja ja no ei olnud võimalik, noh, tänapäeva pillimeestele proovisõjalased noortele lihtsalt ei olnud võimalik saada omale pildi sellepärast et ei olnud Pille ja kus oleks selle kuskilt niimoodi nihverdanud, siis võimudega pahuksis meeldis hästi meie ühise sõbra, lapse jutt. Et kui jällegi samasuguseid arutamist kuskil köögilaua taga kellelegi juures peeti, siis meiesugused taadid räägivad, seda ei avata, mäletad, siis tulime, saaremate kõht oli nii tühi, et siis hakata hakkavad need jutud, et kellel kes, kes mis toidud kellelegi meeldivad seda õudsat bussijuttude lihtsalt süüa kuskilt ei saa ja kõht oli metsikult tühi ja siis vaatas niisugune päike sõbrapoiss, vaatas otsaga tõelist, läbi läinud naiste statoili sisse 24 tundi. Midagi lihtsamat ikka tolli, te olete vanad jutt. Ja nüüd räägite sellest, nagu oleks uudne asi, mis ta ise ei läinud. Pillipillid jah, olid väga kihvtid, jah, aga vaata nende asjadega, Te olete, et tol ajal oli terve hulk pillimehe, kes, kes nagu kogu seda kogu seda muusika tegemist ainult läbipillide nägidki, et saaks veel selle pilli, saaks sellise karbi ja saaks sellise süsteemi küll siis panekski, et oleks asi ainult selles, millise noh, tegelikult sa siin alguses ütlesid, kui me mõtleme nüüd Viktor Vassiljev peale panna ükskõik mis laud talle kätte, ta mängib ikka täpselt samamoodi. Noh, lõpptulemusena ma arvan, et praegused noored, kuna valikud on, on juba kohe olemas või noh, need on kättesaadav kõikvõimalikud, mille peale mõtte ainult tuleb, neid saab ära proovida ja siis ilmselt saab ise endale rutem selle valiku kätte, et kas tegelikult on sust asja või ei ole. Aga ta kahetseda seda, et, et siis niimoodi oleks ka väga nüri. Ei muidugi, kogu kogu see riigikord ja, ja asi oli naljakas ja mõlemad mõnevõrra nõme ja kui praegu mul on hea meel, et vene ajal elasime, me saime Vene rahakoti peal, saime palju maid läbi rännatud. Kuigi oleks võinud võib-olla veel rohkemgi. Rohkem kuidagimoodi Bushi maga, aga, aga seal, kus nad praegu sõidaks. Aga katsu sa praegustel sõita Vietnami lihtsalt ei sõida, istud lennukeid. Aga ei ole vappi, noh. On õige? Jah, praegu teeme selle R2 Live ära siis sõidamegi. Just see on, see on hea mõte, et tehke see R2 Live ära enne kui te, kui te lähete pillide ja, ja laulumikrofonide juurde tagasi. Ma küsin veel lõpetuseks, et et arvestades kolmekümnendat juubelit, kas te olete omavahel kokku leppinud vaikides või, või siis ka päris suuliselt. Et millal me nii-öelda selle viimsepäeva siis ette võtame või välja kuulutame läbi Saaris lõpus? Päris lõpus, siis kui läbi saab see projekt, see ansambel seal kestab Teie jaoks, noh, me arvame, ehk isegi niikaugele pükse seisata, laval kestab lõpuni siis kui ta ükskord läbi saab, muidugi siis ammune, laval püsti, aga hetkel kas see ei ole takistusena? Ei see, see jah, et ütle, ütle mulle, miks me peaksime seda lõpetama, mina arvan küll, et et ei ole mõtet. Miks me peaksime laiali, ah, no veel, ükskord käes on, miks ta siis on käes, aga ved nakatanud nagu siin on küll tehtud, seda asja nüüd ei oleks, nüüd lähme seda maailmas tehtud küll, aitab nüüd anname viimase kontserdi. Tuleme järgmine aasta, tuleme kohe uuesti. Et rõõmustame teda selle jama jama vahelt ära ja ei ole vaja, jah, aitäh teile, palju õnne, aitäh, aitäh. Värgaks lai. Ma ei tea, kas mu selle looga ette võtame. Kus ma saan kitarri häälde panna, Tom, sa pead rääkima, ma pean keeld häälestama. No ma siis räägin, see järgmine pala on selle ansambli liikmete eriline lemmik olnud juba aastaid saab isegi öelda aastakümneid, sellepärast et lugu pärineb kuskilt 80.-te aastate algupoole pealt. Ja on sellest perioodist, kui Hando Runnel kirjutas selliseid laulutekste, mida viisistasid alates Lõuna-Eesti pealinnast Tartust. Kuigi nüüd vist võttis Võru selle koha üle, aga noh, Tartu nagu suurem keskus siis sealt lõuna poolt, siis hakkas seepeale Runneli tekstide viisistamine jõudes lõpuks ka kuulsusega ka vabariigi pealinna. Ühel hetkel helisesid kõikvõimalikud folgi ja muud sellised kontserdilavad Runneli tekstidest ja see lugu pärineb umbes samasugusest ajast. Nüüd miks see on orkestri lemmik? See on sellepärast, et kui me kuuleme sellist häält, teeb Jansa oma kitarriga. Ehk keerab oma häälest ära pilli veel rohkem häälest ära. Lõpuks see teeb meile selle pärast palju rõõmu, et enamasti on siis teada, et meie esinemine, kus iganes ma sellel hetkel ka ei viibiks, hakkab läbi saama, sest et see on üks viimaseid palasid. Ja selle juures näete praegu juba juba praegu orkestri liikmete naerul olevaid rahulolevaid nägusid sest kohe-kohe on teada, et saab koju. Tera vaatangi tood riistatuurist. Lase ketist. Päästa puurist. Kodus kuusi tukka näed ka sat hobus võtta seitsmendas käes hele talt hirmust. Mine ta juurde ja talitse r. See on tal sadu on seal ja, ja raua on hall ja. Ja. Sama Peeaa rääkinudki selga. Elutoa sein võib ta seal seda ka säärane. Maas ka valutama ka. Pead ju tee. Kiiresti hooge. Aga alla ja sadu seal ja ja rauakohal on hall ja vaene. Ja sime tooraine ja reaa rääki hulka. Ütles kuradi kurat. Ühest lännetes. Ei ta saab. Ja siis taas teha. Kaasaegset elu Aluva. See. Ei kõla uus osta hiidamala. Leedo paiku Meelis vajakse. Mees joob tooma moraal. Laane looma eest. Surra Isamaa. Lase ees punane asi. Las ta, mul on varajane ja. Kooliriiuleil fraas. Dünaamulooseedokse vaidleja. Ranna. Ja seal veel toomkäe. Ja. Väiksemaga. Ja see? Poiste koost kohal jooksma peaks v? Tootak poiga Karjala. Päev enne. Kui määrib doose, jäi. Tulla ei tea päeva teade. Et naaber loivab LHV Poiga Karjala kanna. Hoidmed Riibet, tohuse jant. Võta kinni kui ta koerast Võta sõrmega oja käest. Aga et mis kavusid kaelast? Ükskord tagasi kresid käest. Tõuse. Ja lääne. Kaua me jääda ei saa? Helikke eelne. ATR kaks laivi kuulajatele esines, tänasin R2 live is juba vaata et ongi täpselt juba läbi jah, et sünnipäeva läbi. See on siis kolmekümneaastane orkester, justament järgmises koosseisus. Orkestri kaks viiulit. Maestro, professor Indrek Kalda. Ja tema kõrval tema õpilane Tiit Kikas Elektrikitarril mängib hipiaegadest juba ansamblis. Mitte justament, aga näiteks juba piks võivad ja ansambel vikat. Sõnans vana karu, Viktor Vassiljev. Virumaa juurtega mees Alari Piispea Päss. Uus. Ja meie vankumatu metronoom trummide taga. Tiid, kevad pärnu. Ning kõige tähtsam praktiliselt orkestri kõige tähtsam tegelane minu hea sõber, klavid igasugused akordionil kui süntesaatoril Toomas Lunge. Kõige tähtsam mees on tegelikult hoopis see, kes praegu rääkis. Sellepärast et me oleme täna vanusest rääkinud juba mitmeid kordi aga mainimata jäänud, et sellel juubeliaastal, mis on Justamendi jaoks 30-st, on Jansal hoopis tähtsam toimetamine olnud see, et ta on saanud selle aasta jooksul kahekordseks vanaisaks. Elagu jaan Elgola, meie vanaisa, vana juustamendi isa, aitäh Tommy, meie sõnu täiesti ja loodame, et kui orkester saab näiteks 60 aasta vanuseks, siis R2 laivid oleme jällegi aga siis juba teistsuguste lugudega. Seniks aga kõike kaunist, kohtumiseni kuulmiseni. Mõnel teisel korral. Aga ehted mis kadusid kaelas. Ükskord tagasi. Küsinud.