Ka seda filmi vaadates tekib küsimus, kas luurajat võib võrrelda erakliku kunsti kogujaga, kes saab üliväärtuslikku, maali või graafilise lehe omanikuks. Aga seda näeb vaid tema perekond ja mõned kõige lähedasemad sõbrad. Kuid avalikkuse ette jõuab leida alles siis, kui lapsed või lapselapsed millalgi tulevikus pärast tema enda lahkumist selle kunstimuuseumile kingivad. See on sul väga poeetiline poeetiline kujund, et kui sa filmist mäletad, sest seal on selline tegelane nagu Felix, kes läheb kunstiajalooga karmilt Alt, et hakkab seal rääkima flaami primaatidest ja peaaegu hävitas, andsid, et temal ilmselt kunstikogujana perspektiivi ei oleks. Aga luurajana oli ta päris hea. Luurajana oli ta hea ja ja üks põhjus, miks ta hea oli, vähemalt selles loos, et tal ei olnud suurt midagi kaotada võib-olla võrreldes oma oma kaasvõitlejate ja vahetu ülemuse major kurega. Et see oli ka Margus Paju kandev idee, ma sain aru nii, nagu ta on seda välja öelnud, et kes siis lõpuks võitja on, et kas kaotaja, võib-olla võitja võitja kaotajatega mängib seal selle mõttega. No nii huvitav, tere päevast on erakordselt põnev rääkida ajaloolase ja kirjaniku Tiit Aleksejeviga kes andis tõuke Eesti omamaise spioonifilmi O2 sünnile, kirjutades paari aasta eest selle loo teleseriaali käsikirjaks. Mina olen ajakirjanik Toomas Sildam. Tiit Aleksejev, kas olete filmi O2 juba ise näinud? Tere, Toomas ja, ja olen näinud loomulikult, et ma käisin loomingulise kollektiivi linastusel. Kas meeldis või kortsutab kulmu? Meeldis muidugi sellepärast, et selles filmis on hoogu ja ja kui me Margus pajuga tuttavaks saime ja rääkisime võimalikust koostööst filmi režissööriga, siis ja filmirežissööriga, siis mul oli üks selline palve või soov, et, et sellest filmist ei tuleks järjekordset nutulaulu või Iremjaadi, kuidas meil kõik väga halvasti läks. Et neid asju tuleks ikkagi vaadata omas ajas ja selles ajahetkes ja, ja 39. aasta sügisel. Ja ka hiljem. See pilt oli teistsugune, kui nüüd tagantjärgi hindame või vähemalt seda nähti teistsugusena, et seal oli võimalik olid võimalikud väga erinevad arengustsenaariumid. Kirjastaja Tauno Vahter nimetab seda Eesti mängufilmide suurimaks õnnestumiseks pärast tõde ja õigust tunnete kiituse õrna puudutust. See kiitus lähendike lavastajale, sesfilmide lavastaja, aga tal peab olema, millest teha. Tal peab olema, millest teha, jah, seda. Seda küll, aga, aga lõpptulemus kuulub ikka, kuulub ikka talle ja loomulikult mul oli hea meel, kui ma lugesin sauna. Arvustust hoogaks tähistab sõjaeelse Eesti sõjavägede staabi teist osakonda, mis tegeles välisluure, vastuluure ja raadioluurega. Kuidas oma varasemate raamatutega keskaega Taevunud ajaloolasest kirjanik, nagu teie nüüd lähiminevikku jõudis? Ma olin kirjutanud 1944.-st aastast kaks näidendit üks neist Rakvere teatri lavastuses ja teine raami lavastuses ja, ja mõlema lavastajaks oli Madis Kalmet. Ja ma mõtlesin, et kui nüüd 44. aastaga on juba kätt proovitud, et võiks siis ajas veidi tagasi minna, et see distants ei ole väga-väga pikk, aga siis ma sain aru, et 39. aasta on on siiski hoopis-hoopis midagi midagi muud. Et see andis nagu võib-olla julgust neid asju ette võtta. Kas te ei tundnud end mõnes mõttes kammitsetuna stristi sõdijatesse suhtutakse Eestis peaaegu eelarvamus, et samas kui 1939. aasta sügise sündmused ja nende tõlgendus on emotsionaalselt vägagi laetud. Ristisõdadega seostuvad omad emotsioonid, kui me meenutame nüüd kogu seda võitlust, mis läks lahti muistse vabadusvõitluse Jah, see oli siin Eestis, aga Lähis-Ida ei ole kunagi selliseid kirgi Eestis tekitanud. Ristisõdadeaegne Lähis-Ida. Jah, seda, seda ilmselt mitte, aga Lähis-Ida on meile ka lähedane ja oled ju? Olete ju teiegi seal käinud ja Lähis-Ida tolmu nuusutanud? On juhtunud aga seda kirjutades olete mõelnud, mida võisid siis tunda Eesti sõjaväeluure kaks viimast juhti, kolonelid Richard Maasing ja Villem Saarsen koos alluvatega. Meil oli piisavalt infot, et saada arubaaside leping Nõukogude Venemaaga ja Vene vägede sissemarss. Sügisel 39 võib suure tõenäosusega tähendada Eesti iseseisvuse hukkuda. Nad olid selles kindlad. Ja see oligi õige õi prognoos, sest sealt filmist jookseb läbi selline koodnimetus nagu vulkaan. Seda mainitakse põgusalt ja sellega haakub paar stseeni, aga. Operatsioon vulkaan, mis oli seal vene vägede sisse Jah, see oli konkreetne rünnakuplaan ja see rünnak pidi alguse saama, selleks oli juba käsk välja antud. 29. septembril 39. Ja sõjaväeluure oli sellest plaanist teadlik, et see oleks tähendanud täiemahulist sõda Eesti vastu, kus Eestil oleks olnud väga kehvad šansid. Nii et vastata sellele küsimusele, ma usun, et kolonel Maasing kolonel Saarsen tundsid sügavat masendust, aga aga nad läksid, vähemalt Saarsen läks selle üritusega lõpuni. Filmis näeme, kuidas Eesti vabariik alistub, aga üks osakond hoogaks ei anna alla. On see niisuguste osakondade saates, et kuigi kõik ümberringi pudeneb rusudeks, siis nemad ometi jätkavad. See on ilus tunnuslause filmil aga, aga sõjavägede staabi teine osakond, täpsemalt siis A jaoskond, mis on justkui selle filmiloo aluseks. Nemad siiski täitsid samuti käsku ja seal seal oli, selles jaoskonnas oli siis üks mees, kes otsustas, et tal on oma sõda pidada. Nii et tervele osakonnale seda, seda vastupanu ei oleks õige nüüd kinnistada. Aga kogu selle loo ka siis draamasarja aluseks oli selline mõte või, või lähtepunkt, et et ma otsustasin kirjutada kahest rakursist või kahest vaatenurgast siis diplomaadi vaatepunktist, kes leiab, et kokkulepe on õige, et sõda tuleb iga hinna eest vältida ja siis kaitseväe ohvitseri vaatepunktist, kes leiab, et tuleb vastu panna. Ja kirjutamise käigus ma hakkasin otsima, et kui palju siis oli neid ohvitsere kes olid valmis vastu panema. Ja ega sealt tegusid väga palju ei tulnud, mis on ka mõistetav, sest seda ei tohiks nüüd vaadata julguse arguse teljelt, et et see sõjaline oht Eesti vastu oli ikkagi väga-väga reaalne ja tolleaegne juhtkond püüdis teha kõik, et seda sõda sõda ära hoida. Aga ma olin kuulnud legendi, et sõjavägede staabi teise osakonna solid spetsialiste, kes otsustasid, et nad teevad pärast Allakirjutamist mõned autoriseerimata operatsioonid ehk siis tervitused saabuvatele Nõukogude vägedele. Aga see legend ei leidnud kinnitust ja, ja on selge, et kui ka midagi sellist oli, siis vaevalt et asjaosalised dokumenteerisid või sellest memosid kirjutasid. Aga see mõte jäi mulle siiski siiski meelde ja see sai kirjutamise aluseks. Ja nüüd öelda, et see alistumine oli hääletu, et see pole ka õige, sest et oli ikkagi rauakooli tulevahetus ja ja selge, et neid inimesi oli, kes pooldasid vastupanu. Kuidas teie suhtute arutlustesse, kas Eesti pidanuks 1939. aastal vastu hakkama, nagu tegid soomlased? Kunagi küsisin seda oma õpetajalt reinsepalt, kes mäletas 30 üheksandat aastat oma isiklikust kogemusest ja mina olin üliõpilane, tema oli juba eakas mees ja see vestlus oli Epikil, kus ta, kus ta elas Läti territooriumil ja mõtles päris pikalt ja siis ta ütles, et see oli õige otsus lisas selles ajas. Ja nüüd see selles ajas on tõesti oluline punkt, sest sest Rein Sepp arg mees ei olnud kindlasti, et. Ta oli Andrejev alguses Narva pataljon sai oma tuleristsed ja Andrei Hvostovi on kaks suurepärast novelli, sinised mäed ja seal on stseen, kus siis saksa rindekorrespondent leiab, et tankilahingust osavõtmine ei ole kõige mõistlikum tankis istuda. Ja siis lavastatakse talle tankilahing stuudios, kus lüüakse Castroli kokku ja plekk koliseb käe. Rein Sepp oli ikkagi meestega kaevikus ja, ja ta kirjutas vahetu kogemuse põhjal. Aga mida ta mulle öelda tahtis? Mind see vastus toona üllatas, ma arvasin, et ta vastab midagi muud mulle. Aga mida ta öelda tahtis, oligi see, et see olukord, mis oli 39. aastal 39. aasta sügisel, täpsemalt ja nüüd see olukord, mis oli 40. aasta kevadel, need olid kaks väga erinevad, et situatsiooni ja algne kokkulepe või vähemalt nii, nagu Eesti vabariigi juhtkond seda tõlgendas oli ikkagi riigikorra püsimine, suveräänsuse püsimine. Ja tõesti ainult baaside baaside siis toomine. Nad keskendusid pigem sellele, mis juhtub, kui nad ei nõustu kui, et mis juhtub see, mis juhtub siis, kui nad nõustuvad. Ja mittenõustumine oleks tähendanud täie täiemahulist sõda ja seda nad üritasid, üritasid vältida. Sest oli lootus, et läheb veel hästi. Ja kui me nüüd vaatame seda ajaloolist hetke ja 39. aasta septembrit. Teine maailmasõda oli alanud. Saksamaa ründas esimesel septembril Poolat, Nõukogude Liit ühines selle avantüür ja seitsmeteistkümnendal septembril jõeks, teiselt poolt Poolasse ja 22. septembril peeti pressis juba ühist võiduparaadi ja poolakad võitlesid visalt ja, ja seal oli tõesti täiemahuline sõda. Aga ma usun, et Eesti riigi juhtkonnale ja ka kaitseväelisele juhtkonnale oli Poola langemine šokk, sest Poolaga oli väga tihe sõjaline koostöö ja nüüd tolle aja standardite kohaselt Poola oli sõjaliselt väga hästi ettevalmistatud riik väga tugevate kaitsejõududega. Ja talvesõda ei olnud veel alanud, keegi ei osanud ette näha, et Soomel õnnestub nii kaua vastu panna. Ja nad tõesti lähtusid väga õigest eeldusest, et Eesti oli, oli täiesti üksi ka selles mõttes, et tal ei olnud oma lähiliitlasi Lätit, Soomet, vähemalt mitte laua taga ja noogutamas, et et midagi teha saame. Mis see siis oli, allaandmine ära andmine kui ärahoidmine, sest 39. aastal ju Eestis seda ei tulnud. Ja riigi juhtkonna seisukohalt, et oli see ärahoidmine ja kui nüüd lugeda tolle aja materjale kasvõi ajakirjandust ja mitte ainult siis tasalülitatud ajakirjandust, aga kui lugeda inimeste mälestusi siis kergendus oli väga suur, et sõda ei tule ja ma usun, et et seda kergendust jagasid väga paljud inimesed. Minu jaoks on Konstantin Päts, kelle üle on siin kohut mõistetud ja ilmselt mõistetakse veel minu jaoks ta nagu talu peremees, kes üritas siis oma talu hoida iga hinna eest ja see läks halvasti, et ta püüdis. Teinekord kasutan sellist kõnekäänd, et selleks, et saatanaga ühe laua taga suppi süüa olema pika varrega lusikas, aga Konstantin Pätsi lusikas ilmselgelt ei andnud pika varrega. Ja võimalik, et viga oli selles, et ta säärase talu peremehe rolli üldse endale võttis või riiki taluna tõlgendas. Aga see on hoopis teine, teine jutt juba. Ja nüüd ka selle stsenaariumi ja ka selle filmi puhul. Me ei soovinud näidata sellist suurt ajaloolist tragöödiat, et pigem üritasime rääkida lugu teatud kitsa seltskonna vaatenurgast, kuidas nemad seda sündmust nägid, kuidas nad seda läbi elasid ja kui te nüüd filmi peale tagasi mõtlete, siis ei ole seal ju Ühtegi kindralit. Jaga Konstantin Pätsi näeb seal ainult kroonika kaadrist. Ta ongi teadlikult jutustatud, võib olla sellise mikroajaloolise lähenemisega, et, et me ei soovinud seal hinnanguid anda ja kindlasti ma ise ei soovinud hinnangut anda. Mida ma nüüd ajaloolasena arvan või kirjanikuna arvan, et see on. See on omaette küsimus. Ja kui selline osakond nagu O2 lükkas 80 aastat tagasi lõpuks oma ukse väljastpoolt kinni. Hõõgus katlamajas viimane kaustatäis salajasi dokumente ja sissetungijaid peaaegu pika ninaga. Luureteenistus lahkubki, tühjade raudkappide ja lagedat riiulitega võid. Teiste luureteenistustega nüüd raske võrrelda. Ma olen aru saanud, et KGB-l oli Eestist lahkudes ka piisavalt aega oma toimikuid põletada ja jaaberil ja Essteel 44. aastal samuti. D. Aga sõjaväeluure oli tõesti tõesti informeeritud ja neid materjale nad hävitasid. Ja sellel oli ka oma põhjus, et nad ei soovinud siis inimesi, kes olid nendega koostööd teinud või neid abistanud, et löögi alla seada. Novellist telki ja kirjutajate, et asju tuleb õige nimega nimetada ja õige nimega saad sa neid nimetada ainult siis, kui oled nüüd läbi elanud. Kuidas nimetada õige nimega asja, mis on toimunud enne meid, mida me ise ei näinud ja kogenud? Mulle tundub, et see 39. aasta on omalaadses meremälus või, või see on osa sellest traumast, mis on meile neile pärandatud. Et ja see kogemus ei ole ju üldse nüüd nii nii iidne, et võimalik, et see kergendab sinna siis elamist. See ei tähenda nüüd, et, et seda traumat tuleks risti ja põiki lahti lõigata ja avada ja näidata, kui õudne see kõik ikkagi oli, et mina lähtusin sellisest mõttest või kreedast, et Eesti on võitnud endale 20. sajandi jooksul iseseisvuse kaks korda. Et ta on selle kaotanud. Need on selle uuesti tagasi saanud ja oluline on nüüd see hetk, kui me lähtume tõesti sellest hetkest, mis on ka justkui ajalooline. Praegu me oleme iseseisvad ja nüüd see lugu, 39 40 44 viiekümnendad kuuekümnendad ja nii edasi. See on osa meie ajaloost, me peame seda mõistma, peame selle läbi tunnetama. Ja võimalik, et me peame selle lahti laskma, et saaks, saaks edasi minna. Aga mõistmine on kindlasti kindlasti võimalik ja see mõistmine on, on vajalik. Ja nüüd see film ei ole Jereniaad ja nutulaul, aga kindlasti ta ei ole üdini patriootiline lugu, kus näidatakse vapraid. Eesti vabariigi ohvitsere olidki vaprad, nende seas oli igasuguseid inimesi. Seal filmis näiteks on üks tegelane, kelle pintsaku taskust leitakse päris kopsakas rahapakk. Kelle kodus on külmetuskapp juba toona täis ehtsat šampanjat? Just nimelt, et ei ole just plekid, plekid inimene. Et selline see lugu sai, et, et ei tohi teda nüüd liiga tumedaks maalida, aga ei tohi teda ka üle üle kullatud. Mullu märtsis plekktrummis ütlesid Joonas Hellermaale et me suudame ajaloolise jutustuse või romaaniga minevikku taastada. See on illusioon. Külme, võime taastada alternatiivse minevikku. Kas just seda me kinos nägimegi? Ma usun, et minevikku on võimalik taastada teatud mahus teatud ulatuses ja kui lugeda ajaloolisi romaane või kui vaadata tõesti õnnestunud mängufilme, ajaloo filme, siis seal on stseenid lõigud kus vaatajal jääb tunne, et nii see võiski olla. Kui nüüd ajalooromaani autor või ajaloolise filmi stsenarist on sügavalt veendunud, et see, mida ta kirjutab, ongi nii, nagu kunagi oli siis sellisele inimesele tuleks kiirabi kutsuda või vähemalt loomingulisest kollektiivist eemaldada. Et see ongi nüüd selline tasakaalu küsimus ja kirjutades on praegune aeg alati kohal. Aga nii palju kui ma ise olen ajalootekste kirjutanud. Ma olen püüdnud neid kõiki vaadata just nimelt selle ajahetkest lähtuvalt, kus tegevus aset leiab. Ega sellest teadmisest lähtuvalt, mis tegelastel võis olla, et kui palju see on õnnestunud, kui palju mitte, see jääb lugeja vaataja otsustada. Ja nüüd konkreetselt Oogahest rääkides, siis ta on ikkagi põnevik, et nüüd selle filmi eesmärgiks, millega lavastaja Margus Paju on, on sõnastanud, ei olegi nüüd nii-öelda kogu tõe ärarääkimine või sellise tõe versiooni esitamine. Tal on teine, teine rõhuasetus. Kui nüüd kirjutada sellest perioodist ajalooline romaan, siis on juba olukord teine. Kirjutasite selle loo Eesti vabariigi esimese sajandi tähistamise konkursile, kui teleseriaali käsikirja aga võitis hoopis Eero Epner ja Tarmo Jüristo pank, mida ETV kaks aastat tagasi näitas. Olite siis hõbemedali üle väga pettunud. Sellel hetkel ma ei tulnud tõesti ülevoolavat võidurõõmu, aga tagantjärele mõeldes läks ju hästi vaataja seisukohalt, sest Eesti vaataja sai suurepärase panga looja, nüüd ta saab ka 39. aasta loo ära vaadata, aga see kirjutamine oli omaette, et teekond ja ahel on olnud väga hea produktsioon, aga üks produtsent, kes seal on veidi varju jäänud on Kris Taska ja nüüd sellel filmil võiks olla veel üks tunnuslause produtsent, kes võitles lõpuni. Sest Kris Taska pidi olema ka draamasarja 39 40. Produtsent ja Elmo Nüganen pidi olema selle sarja lavastaja. Ja Elmo Nüganen teeb suurepärase rolli major kurenani, ehk vähemalt minu seisukohalt on õiglus jalule seatud. Ma ei tea, mida nemad tunnevad. Et lõppkokkuvõttes tulemus oli, oli väga vahva, lihtsalt draamasarjast ja selles sai valmis kirjutatud umbes neli tundi materjali. Sai mängufilm tund ja 40 aga ju see pidi nii minema. Millele tasuks seda filmi vaadates esmajoones mõelda? Ta on veidi selline ohtlik ettekirjutused, see juba ahneks läks juht nuudli vaatajale tarmas vaataja mõtle järgmistele asjadele. Ma arvan, et vaataja võiks sinna minna täiesti puhta lehena ja nautida näitlejatööd ja ja nautida aga ajastu rekonstruktsiooni, sest et võttepaiku oli kokku 70, kui ma õigesti mäletan. Ja iga säärane paik tuli 39. aasta dekoori seada. Et see oli omaette saavutus ja ma ise käisin paari võtet vaatamas. Ja mind hämmastas, millise pühendumusega see töö käis sõna otseses mõttes päikesetõusust südaööni. Ja selle võttegrupi keskmine vanus, ma arvan, ei olnud isegi 30, et et seal olid noored noored inimesed. Ja eriti tuleb esile tuua kunstniku tööd ja kostioneerijaid, kes vanade fotode põhjal taastasid kostüüme ja ja kogu selle ajastu detaile. Ja kui nüüd võtta selle filmi eelarvet, et 2,2 miljonit, siis Eesti oludes on see suur summa. Aga Lääne-Euroopas tehakse sellise eelarvega lastefilme. Nii et oluline saavutus, ma leian. Ilmar Raag, kes 14 aastat tagasi kirjutas teie valgest kuningriigist, arvas siis, et eesti luuraja saatus on omamoodi kurb. Sest hetkel, mil jõutakse kõrgliigasse, saad aru, et parim, mida sa võid teha, on vahetada informatsiooni maailma suurte luureteenistustega, aga oma koduklubist palju kaugemale ei ole võimalik mängida. Aga võib-olla Eesti luurajate missioon ongi mängida hästi just oma koduklubis, sest peale Eesti luurajate seda keegi teine nagunii ei tee. No kui vaadata kolonel maasingut, siis tema mängis külaliigas ja täiesti maailma maailmatasemel, et tollane ja 30.-te jaapani kaitseatašee Riias ja Tallinnas hilisem kindral loonud Eera tema lesk on kirjutanud päris huvitava mälestusteraamatu, kus ta muuhulgas kirjeldab, kuidas ta käis vastuvõtul nii, et tal oli koodiraamat Simone alla peidetud. Ja ema tunnustab sõjavägede staabi teist osakonda ja konkreetselt kolonel Masingut väga. Ja tal ei olnud mingit põhjust. Kiitus lauda niisama ja seda tunnustust seal mujal ka tulnud, et see sõjavägede staabi teine osakond oli väga tugev struktuur. Ja kindlasti ta ei mänginud ainult koduliigas või või piirkondlikul tasemel. Kuigi ainult Eesti luurajate asi on seista Eesti eest võib mõelda seda filmi vaadates. Sama kehtib ju kaitseväelaste ja diplomaatide kohta võib olla elukohta laiemalt, et meil on palju sõpru ja lähedasi ja aga kui olukord muutub kriitiliseks, siis kui palju neist alles jääb ja kui olukord muutub väga kriitiliseks, siis võimalik, et ongi väga piiratud seltskond, et jah, et Eesti ohvitseridest ja diplomaadid hästi luurajad, et see ongi nende töö seista. Kuigi film O2 näitab, kuidas Eesti sõjaväeluure seisis ka soomlaste eest, kuna ühte punaarmee šifrite murdmiseks vajaliku koodiraamatut meile endale enam tarvis ei läinud, aga Soome sõjaväele oli see hädatarvilik. Ja see on nüüd loos tõepoolest sees ja siin tulekski eristada kahte mõõdet või, või kahte konteksti, et poliitiline koostöö, mis oli Soomega pärast baaside lepingu allakirjutamist Nõukogude Liiduga väga ütleks delikaatne ja eriti talvesõja ajal, kus Eesti territooriumi kasutati Soome vastaseks tegevuseks. Kuusiku lennuväljalt tõusid õhku pommitajad Helsingi suunas. Ja seda ei saa, seda ei saa eitada. Samal ajal nüüd nähtamatul rindel toimus midagi teistsugust ja, ja kaks teenistust suhtlesid omavahel. Intensiivselt ja konkreetselt. Eestlased aitasid lahti murda punaarmee maavägede. Need olid Eesti sõjaväeluures teeninud Andreas Kalmus ja Olev Õun. Ja kapten Olev Õun, hiljem liituski Soome armeega ja omal ajal Andres Kalmus ja Olev Õun. Minule jäi mulje, et nad olid väga tugevat koodimurdjat, väga head spetsialistid. Ja nüüd selline informatsioonivahetus toimus, toimus regulaarselt. Võib olla, mis selle filmi puhul vajab selgitamist. Sedasama aspekt, et 39. aasta ja 40. aasta Eesti territooriumil olid vägagi erineva tähendusega. Baaside lepingu alla kirjutamine ja nõukogude vägede sisenemine Eesti territooriumile 18. oktoobril ei tähendanud sellel hetkel täiemahulist okupatsiooni ja riigi ülevõtmist. Tõepoolest need olid Nõukogude väed, teatud kindlates ruumi punktides. Eesti riik kui selline funktsioneeris edasi. Ja edasi toimus ka Soome-Eesti eriteenistuste koostöö. Et see on see liitlassuhe oli, oli tugev. Aga see, kuidas kalmuse õun matemaatilisi insenerioskusi kasutades koodi murdmisel eduni jõudsid, ei oleks vist spioonipõneviku süžeed välja kandnud. Ja tõepoolest, et kaks meest istuvad, klapid peas ja nende ees on paberilehed teevad sinna märkmeid. Seda on tõepoolest, ma usun, esimesed kaks minutit, aga põnev jälgida, aga edasi muutub veidi monotoonseks. Ülejäänud tund 38 natuke midagi täita. Kas te pole mõelnud kirjutada mõneks järgmiseks raamatuks või uue filmi käsikirjaks. Kolonel Richard Maasing, kolonel Villem Saarseni loob. Kui draamasari oli, oli valmis, siis ma mõtlesin selle peale, et võiks ju need lood romaaniks vormistada, kirjutada proosat sellest ajastust, aga kuidagi soovinud seda seda teha, sest et see lugu iseenesest sellel ajahetkel, Anno Domini 2016 tundus mulle küllaltki trööstitu. Praegu ma enam nii ei mõtle ja võib-olla ongi selleks vaimseks pääseteeks seesama ajahetk, kus me, kus me oleme. Et lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. Siin Me oleme olemas. Tegelikult Eesti ju lõpetas 20. sajandi võitjate poolel. Ma olen selles täiesti veendunud, seal me olime tõesti liigas ja, ja võitjatena. Ja eesti keel, eesti kultuur, eesti kirjandus, Eesti film, need on kõik tugevad ja, ja, ja elujõulised ja võimalik, et see annabki nüüd alusel, kuidas me saame minevikku vaadata. Et me ei tohiks olla nüüd väga masendunud ja võimalik, et me peaski ennast rohkem võitjatena tundma, et Eesti ajaloo eripära on selles, et selle ajaloo tõlgendajate, teinekord ka ajaloolased on võtnud selgelt kaotaja positsiooni praeguses hetkes. Me oleme võitja positsioonis. Et see on oluline. Sest tegelikult, kui mõelda Masingule ja Saarsenile nii põnevad lood. Maasing Eesti sõjaväeluurejuht 34 39 põletas ära oma arhiivi kartoteegi. Lahkus salaja e39 oktoobri alguses Saksamaale. Ja Eesti sõjaväeluure viimane ülem, kolonel Villem Saarsen saatis pärast juunipööret neli kümmendama pere valepassidega Saksamaale. Lahkus ise kaheksandal juulil 40 saksa kaubalaeva masinaruumi peidetuna Eestist. Mõlemad olid teise maailmasõjaluurerinnetel vägagi tegusad ja elasid hiljem pikalt Rootsis. Süžee, missugune. Surid kõrges vanuses, väga kõrges jäänud tolle aja kohta, eriti võttes arvesse meeste noorust, nad olid ju mõlemad juba esimese maailmasõjaveteranide-vabadussõja läbi teinud mehed. Ja siis veel teine, teine maailmasõda. Ja nad olid professionaalid ja, ja nüüd lisaks sellele, et nad ise pääsesid perekonna välja viisid neil õnnestus päästa aga oma kaasvõitlejad, et see on, see on saavutus minu jaoks, et nad seisid oma üksuse eest ja nüüd filmis või siis stsenaariumis, ma püüdsin seda liini välja tuua major Kure kaudu sest kolonel Saar suhtub Felix sisse ilmse eelarvamusega, et tema jaoks selline Felix on kahtlane tegelane. Aga need major, näed laiemat pilti või suuremat tilti. Tema saab aru, et Felixi oma osaleda tunneb Felixi vastu sümpaatiat. Ta saab aru, et seal on mingi lugu, mida ta ei tea. Aga ta nüüd nii professionaal, et ta suudab olukorda hinnata ja ta teab, et et sellisele mehele võib kaarti panna, ta toetab Feliksid. Ja nüüd see liin jääb filmis lihtsalt ajapuudusel põgusaks, aga, aga sarjas on seda rohkem major kurelugu. Ja nüüd tema olukord oli tõeliselt raske, sest Felix on üksik hunt, tal ei ole midagi kaotada, aga major kurel on, on pere ja väikesed lapsed. Ja tema perekond on ka kaadris ühes stseenis, aga nüüd, mida tema tunneb, on omaette küsimus ja siin ongi, kui palju meil on kaotada, mis võiks olla ka üks selle filmi või selle loo küsimusi. Et teatud olukorras on ehk lihtsam lõpuni võidelda. Või ühes olukorras on see lihtsam, kui, kui teises. Kirjastaja Tauno Vahter nentis filmi O2 ülimalt positiivses arvustuses et Tiit Aleksejev töötab sihikindlalt kuvandi kallal, et teda võidaks pidada kodumaiseks ionile käriks. Ongi nii vä? Ma pean tunnistama, et selle kuvandiga ma ei ole töötanud, kuigi Lecaree puhul vastab tõele, et ta tõesti on korra iga oma loo põhjal loodud filmis sees stseenis. Aga nüüd mina olen seal filmis ka kahes stseenis, aga selle põhjus on märksa proosaline, et piiratud eelarvega pidid kõik pingutama. Mulle tundub, et Tauno Vahter ei mõelnud mitte teie osalemist selles filmis episoodilised rollid siinsamas õiguskantsleri kantselei ovaalsaalis vaid ta mõtles midagi muud. No seda peaks nüüd tema käest küsima, mida ta sisestab? Samuti on ta pidanud ikka loomingut silmas. Ja võib-olla tõesti, aga nüüd Lecaree on kirjutanud rohkelt vastavat kirjandust ja ja mina olen kirjutanud ainult ühe romaani, mis juskui seostub Lecaree teemadega. Aga see oli ilus võrdlus, et ma pean Lecareet suureks kirjanikuks ja nüüd üldsegi mitte teema valitud žanri põhjal mul oli omal ajal tõrge isegi lugeda neid tema spioonilugusid. Eks mulle tundus, et seal tekib see reaalsus ja, ja nüüd kirjanduses selline pikk, see reaalsus või, või läbiv seriaalsus on midagi kahtlasevõitu. Aga see oli vale eelarvamus, et ma olen tema romaanid kõik läbi lugenud ja ja need on head romaanid ja tal on üks romaan, mille pealkiri on tundlik, tõde või habras tõde. Ja see romaan ei räägi üldsegi luurajatesse, räägib välisteenistusest diplomaatidest ja seal on midagi väga olulist kirjas just Inglismaa ja, ja Euroopa arengute seisukohalt tundub, et seal isegi on Brexitit tajutud või võimaliku arengu arengusuunda. Et ta on täiesti Charles Dickensi kvaliteedis kirjanik tänapäeva oludes. Võib-olla Dickens kirjutaks ka teistmoodi, praegu. Õpetage, kuidas põnevalt kirjutada. Ja et võib-olla seda peaks mulle endale õpetama, sellepärast et sellel filmil on ju ikkagi neli stsenaristi ja põnevuse toomisel on siin kaaskirjutajad, et väga-väga suur osa, ma ei ole kindel, kas ma üldse olen nüüd meisterlik põneviku kirjutaja või kas ma selles üldse väga-väga hea olen, et põnevus ei tohiks olla eesmärgiks omaette, isegi kui kirjutatakse või kui lavastatud takse põnevusfilmi või põnevus näidendit ka selline asi on olemas. Et see peaks pigem tulema läbi pinge, mis tekitab vaatajas vaataja suvi, et vaataja ei ole rumal ja vaatavad ja ka lugejat ei tohi kunagi ala alahinnata, ta saab kohe aru, et ahah, siin on olnud eesmärgiks põnevust kruvida ja. Mulle on meelde jäänud, et ei ütlemine, kirjutamine on alati lugemine, see tähendab, et tulebki lugemisest alustada. Lugemisest tuleb kindlasti alustada, aga, aga siis saabub hetk, kus lugemine tuleb kassast ära unustada, aga, aga vabaks lasta, sest vastasel juhul võib lugema jäädagi. Ja kõik need hääled ehk siis teiste kirjutatud teosed hakkavad kirjutamist segama, et ühel hetkel see omaenda hääl peaks olema piisavalt selge ja, ja välja välja kujunenud. Aga kui nüüd keegi mõtleb kirjutamisest, siis lugemine on muidugi kõige õigem lähtepunkt. See on jah, asjade algus. Olen ikka mõelnud, et millal me saame lugeda või kinos näha lugusid eesti luurajatest 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi all. See on Eesti vastu luurajatest seriaal Reetur. Pole neid lugusid on nüüd oma omajagu saanud, et oleks rääkida teistest elukutsetest ka vahelduseks. Et rindekorrespondentide näiteks siin muidugi oli vastav vastav lavastus ja praegugi on, aga mulle endale tundub, et, et ajaluu ei ole põhjust lõputult plaati kokku kerida, et ühel hetkel tuleb sellega teha kas just lõppega tõmmata, tõmmata piir ja siis tuleks tõesti kirjutada tänasest päevast ja ja võib-olla ka homsest, homsest päevast, aga, aga ma ei tea. Vastus teie küsimusele. Aga on üks asi, mida ma tahaksin veel öelda, lihtsalt ka ajaloolise tõe huvides, et O2 filmist jääb mulje, et sina olidki vastamisi kaks võistkonda siis Eesti eriteenistused ja Nõukogude Liidu eriteenistused, aga siin oli neid teenistusi märksa rohkem. Ja näiteks selline struktuur nagu Saksa sõjaväeluure Haaber oli siin väga aktiivne, samamoodi tegutsesid siin prantsuse, inglise, poola ja nii edasi ja nii edasi. Residendid et lihtsalt selles loos on keskendutud kahele liinile. Aga nüüd, mis oli Tallinn 39. aastal, et sellega saab võrrelda viini ehk 1947. või kaheksandal või 50. aastal. Et ilmaasjata Ivo Juurvee ei öelnud, et edge leian, kriin kaalus oma romaani Meie mees avannaks üheks tegevuspaigaks hoopis Tallinna. Ja siis oleks olnud Meie mees Tallinnas selle teose dialczis aja tore, et see sai lõpuks avannasest, et eesti lugeja on kindlasti huvitavam lugeda Havannas kui Tallinnast, mida ta teab? Tunneb? Ümbritseva suhtes tundliku loomu ja tähelepaneliku pilguga reisimees ettevõtja Tiit Pruuli kirjutas kord raamatu anti Liibanon 2011. See on eestlastest jalgratturite pantvangistamise ja nende vabastamise lugu 2011. aasta kevadel-suvel olete seda lugenud? Olen küll. Siis te olete kindlasti pannud tähele, et raamatu päris alguses läheb pruuli Beirutisse ja kuna ta kardab lendamist, püüab mõtteid lennukist eemale viia sedapuhku krahmasta teele minnes kaasa tont teab, miks just see raamat näppu sattus. Teie ristisõja teemalise romaani palveränd kirjanikule võib see ju tegelikult ikka päris hea tunne olla. Et teda loetakse isegi Beiruti lennukis. Mul oli hea tunne seda seda lugeda, sest et need Lähis-Ida lennukeid rappuvad omajagu ehk. Tiit sai keskenduda üldse lugemisele. Aga Tiit on ju ise samuti kirjamees, et ta on kirjutanud mitu teost ja, ja Lähis-Ida tunneta lähedalt ja isiklikust kogemusest. Aga Tiit Pruuli poeg, kelle kommentaari siis giid mulle vahendas, oli käinud vaatamas filmi Supilinna salaselts ja oli siis Tiit Pruuli löönud, et see on maailma parim film, et siin ei ole mingit kahtlust. Ja samal ajal kuulis mu abikaasa Kristel usaldusväärse sõbranna käest, et Supilinna salaselts on suurepärane film ja nüüd siis nende kahe hinnangu tulemusena läksin ma olen ka ise seda filmi vaatama. See film. Mulle väga meeldis ja, ja see lõi toreda koostöö aluse Margus pajuga, sest ma mõtlesin, et kui ta nüüd teeb sellest O2 filmis sama hoogsa filmi nagu oli Supilinna salaselts, siis on see ideaalne lahendus. Ja Margus Paju seda tegi. Ja nüüd oleks ülekohtune öelda, et põnevikud või, või sellised ladusalt filmid ongi nüüd Margus Paju eripära, et ta lavastajana sügava mees, et mul on olnud temaga võimalust nüüd koostööd teha, et min hämmastas kui rahulikuks suutis ta jääda läbivõtete aja või ka stsenaristika suheldes, sest loomeinimesed teatavasti on tundlikud kapriissed ja tema pidi oma filmi valmis tegema. Et huviga ootama, milline on Margus Paju. Mine film, kolmas film ja ma usun, et see võib tulla midagi täiesti teistsugusest helistikust ja midagi täiesti teistmoodi. Aga väga huvitav naasta. Kui mugavalt end ise Lähis-Idas tunnete? Mul on Lähis-Ida, aga selline omalaadne sõltuvussuhet. Ristisõjalugude ja nüüd huvitav on see, et et 11. sajand või ristisõjad hilisemad ristisõjad, mis Meile tundub millegi väga eksootilisena siis Lähis-Idas on see tänane päev vähemalt nüüd ristisõdade või ristisõdijad. Kuvand ja kusagil suugis võib kaupmees, kui eurooplasest välimusega ostja ostja teda välja vihastab või sõimata ostjad, ristisõdijad seonistiks näiteks see on päris karm ütlemine. Lähis-Ida on on väga eriline piirkond ja kuna ma olen sellest kirjutanud kolm romaani ja, ja esimese romaani tegevus vähemalt osaliselt toimub selles maailmajaos, siis siis on ta tõesti lähedane. Kas selle piirkonnaga ongi nii, nagu Tiit Pruuli kirjutas? Vaimne palverändjumala juurde olekski mõttetu kui selle teiseks pooleks ei oleks võimalus lõpetada oma maine tee iga hetk jumala juures. Palverännumõtteks tõepoolest, vähemalt keskajal ja ka hilisemal ajal oli jõudmine iseendani, et jõuda jumalani. Aga nüüd, tänapäeva Lähis-Idas võib jumala jõudmine tähendada aga ka midagi muud, kui vaadata radikaalsemat seltskonda. Piirkond, et ühele mõistele või, või ühele teekonnale võib olla väga erinevaid tõlgendusi ja Tiit Pruuli, kes on seal tublisti ringi reisinud ilmselt teab seda väga hästi. Vaatasin hiljuti, et meie välisluureameti embleemi mõõgal kõndiv lõvi. Huvitav, mida see sümboliseerida võiks? Kui me juba luurefilmist rääkisime? Jah, see on selline huvitav kujund. Teiralliliselt. Pigem on oluline selle mõõga mõõgaasend ehk aga mõõk on pigem horisontaalselt. Seda võib tõlgendada erineval moel. Kuidas kirjanik seda tõlgendab? Mulle seostub see juskui mõõgateral kõndimisega või aga nüüd, see on selline kirjanduslik tõlgendus, kindlasti on seal midagi. Jah, on asutusi, kus ei ole midagi kysida. Aga suur tänu, Tiit Aleksejev. Aitäh. Oli väga huvitav, jääme ootama uusi raamatuid, uusi stsenaariumeid ja loodame, et need tulevad ka lähiajaloost.