Tere õhtust, kallid raadio, kahe kuulajad MINA OLEN Liisi Koikson ja täna kuulete minu mu bändi uusi ja vanu lugusid. Esimene neist on tuul kerge ennast kuskile mõnusalt kerra. Võtke tekk peale ja laske õlad vabaks. Nüüd algab. Alustame ja teeme ühe tiiru ümber väikese järve. Nii. Polegi. Kaldaid. Varjabra kuude tee. Vaabee? Ei see oli jaa. Ta rääks muuda. Mulle see Laeng. Järgmine lugu on. Vaatame ettepoole. Ma vaatan aknast välja siis, kui eemalt paistab vihma ning ja sadu algab täpselt see skuivastuva akent puutu piisk. Üks hetk möödub kiirelt nagu tilk või pilk, mis riivab sind ja kiirelt ka. Sa jõuad mõelda, ootame, kuid meel on kurb ja süda liiga kiirel. Ajal pole selles Vaata ettepoole vaata ETK. Ja jõuad mõelda, mis saab siis, kui niisus ei son, vaid või häälest ära toru. Kas süda vaikib või on too ses tuulehoog v lehed poolt, kui sõnad suult viib hoopis muu. Ja vihmapiir puhta puhtaks, peaagu ikka jäävad. Me ajal ma olen selles. Vaate aede oleni. Pale selles. Ja mõtleb välja, mis kitu, mis soovin tiibadesse. Need kõnni kergelt, Leningrad vajas ikka sild. Järgmine lugu on tõuse ja Marek Talts. Vahva kitarrist on selle kirjutanud. Vaata elasse. On nii. Kell korda, nii et ma Ei tule. Soove taevas. Kõik teenuse. Tasa ja targu säätiilia. Õiget suunda ma valin hoolega. Soomaa olema. Lase. Üle. Koos sajatu. Ei tule und. Järgmise loo eest saame veel suur aitäh Tauno Antsile ja Ivar põllule. See on nende ilus Emekene. Kallis kassade kuudeva metsaserva sinu kõrval jookseb kõige parem film. Teid on ainult siire kallis, kassade. Esimene koorunud on maal metsa saanud sinuga raisusterved. Sees keeli. Kallis kassade et meie ideegliku õelu laavaajale elund viivadki meid vaid kõrvale. Unistuste rea. Kallis kassade. Kallis, kassade toonustusele Panmad maa, Kuura ütlesime me oma e-tuulu, kuula vaat et kõik läheb nagu. Järgmine lugu on päris uus ja see läheb ka meie uuele plaadile. Ja see on minu kõige esimene lugu, siis read on selleni. Ükski neist ei pruugi olla. Kirjuta need mõne hetke. Tühi oleks. Ridagi. Kui käisin ka oli ja ta oli õeldi kuube Nüüd on vanapaberi ja ise Ru. Tundeid. Olen veidi hooletu kui jaama üle joone. Vaadata teiste. Müüdalval KV sea. Rooneeme. Tundeid. Olen veidi hääletu kui joomajoone. Laanemäe. Olen veidi hooletu, kui. Üle Jaanev. Ena ame ime ja oi ma. Vaid joone eri. Too joonistan lõvikarikakras. Las tulla läheb. Ja pakk. Ja kõlama hakkab Tõnis Mägi sinu hääl. Tervitan sind. Kas on see? Nii, on? Ja nüüd. Ma võiksin käi kasvõi tablett. Hiinas, kes sul on? Tervitan sind, kas kuule seal hommik või on õhtused. Siin valmiva una Sulmõõt soo. Veel jää mõõne Tre. Ma võiksin käia kasvõi. Järgmine on jälle üks vanem lugu meie väikese järve plaadi pealt. Võtsin ta välja selleks, et praegu on selline mõnus sügisene aeg ja pargis natukene lehtede vahel sahistada on päris mõnus. Sellesse lugu ongi ootus. Ta keerutab allapoole poole maale. Vaatan laada poole poole poole. Nüüd üks Rein fuksi. Laul. Siis. Siis võiks praam. See on meie viimane lugu. Varjud. Mul on väga hea meel, et meid kuulasite kas siis kusagil köögis või? Või olite elutoas tugitoolis või olite hoopis tööl? Teine mängisid täna trummidel Tiit kevadbasskitarril, Henno kelp. Kitarril Maarek, Talts. Klahvidele Raun Juurikas. Veel ühel kitarril Erki Pärnoja. Mina olen Liisi Koikson ja kuulake mind ikka jälle. Sa ei tunne kui puudud siin. Pole. Eales kohanud. Sa ei kuule. Kui kõne.