Seni on OK. Tere õhtust, räägi kahe kuulajad, Meie oleme ansambel, Lenna, me oleme ennast siin sisse seadnud raadiomaja, kas stuudiosse, et veeta teiega üks tore kolmveerandtund. Alustuseks siis teeme loo Musta pori näkku, mis on, nagu ma arvan, paljud juba teavad, mida on lauldud ka Urbide vendade Urbide poolt originaalversioonis. Ja minul õnnestus Mihkel raud vedada selle loo jaoks stuudiosse ja plaadi peale oleme me selle laulnud koos sisse, aga täna siis tuleb niiviisi. Lubage, ma võtan oma bändža, jätkame looga. Mida sa teed? Tervitame selle looga laulu, teksti autorit, õigemini kaasautoreid, kes minuga koos selle teksti välja mõtles. Mardingud chow. Nii järgmine lugu on ebaõnn, naeratab. Ja nüüd. Järgmise looga jutustame kogu tõe kirjest. Jarek Kasar on selle teksti autoriks. Ma olin ainukene naine, kes õuemaad ei teeneks liidu paistel polnud relva. Küll kärpin välja, vaid välja ei näidanud, aga. Eks vahel ja need ainult kalli nendel paine. Sütredsing. Klay te kuulate Erbaks live kontsert. Ja selle nädalavahetuse külaliseks on Lenna kuurmaa koos oma ansambliga Lenna. Tere tulemast. Tere lennud tutvustamise ring kõigepealt ise, et, et kes need, kes need abilised on sinu jaoks, kes, kes sügisel ja talvel 2010 bändi kuuluvad. Mul on siis kokku helimehega nii-öelda viis abilist, tegelikult isegi kuus. Aga laval on meid kokku, minuga viis on pillimehi. Reigo Ahven, kes mängib trumme kitarril ühel kitarril on Kiur Aarma, teisel kitarril on Robert Vaigla ja bassil Tõnis Kivisild. Aga kaks siukest abimeest on mul veel Alo Puustak ja ja helimees Silver Rästa, et see on niisugune kompaktne tiimiale, kellega me koos reisime ja käime oma asju tegemas. Ütle Lenna, kui palju see see bändi tegemine teistsugune on, võrreldes Vanilla vintsaga, kellega sul on ka ju aastatepikkune kogemus selja taga, et need on kaks täiesti ise asja vist vä? Et need on ikka täiesti erinevad tegelikult jah, sellepärast et ma just nüüd hiljuti olen istunud selle peale mõtlema, et et kõik see, mis ma teen oma bändiga, ma pean ikkagi kõik ise tegema, et selle bändiga, mida ma siis praegu teen, et et kõik otsused valdavalt, noh, ma ei, ma ei tee, neid, võib olla üksi maadi muidugi küsin nõu ja, ja arvestan teiste inimestega, aga lihtsalt, et tegelikult vastutuse kujund võrreldava neljanindsche aegu, siis meil oli taga ikkagi produktsioonitiim, kes põhimõtteliselt meile jaoskond peaaegu et midagi öelda, on ju. Et siis me olime nagu lihtsalt sellised nii-öelda objektid, kes oli pandud kuhugi midagi tegema, et, et see olukord on väga erinev võrreldes praegu selle kandiga. Öeldakse, et iga asja juures on olemas nii halb kui hea külg, et, et mis oli juba nelja ning sajutegemise juures võrreldes praeguse seltskonna ja süsteemiga see hea külg, et, et kas see, kui kõik ette-taha ära otsustatakse ja tehakse, loob turvalise tunde, vähemalt küll, mitte midagi muudeks. Ja no vot see ongi see, et ka selles tundes on nii hea kui halb, et ongi see, see võimalus teha asju nii, et et sa jõuad sinna, kuhu sa pead jõudma, sellepärast et selle taga on täiesti noh, väga palju inimesi, kes on teinud kindla plaani juba ammu pikalt ette, mida peab kõik selleks tegema, et kuhugi punkti jõuda, on ju. Et Ma arvan, et see on selline, nagu see mehhanism on selline natuke robotlikum selle siukse suure bänditegemise puhul just nimelt välismaa areenil olles, et, et see seal ei tehta nagu midagi nimised. Kuule, võiks äkki homme esineda seal kuskil meil tuleksime tihti siukest häkvad kuule, rääkida Soome, mingi mingi siukse asja on ju, et noh, siis ongi nagu kõik nagu tulevad kokku ja teevad, aga et. Ma arvan jah, et et igas asjas on head ja halba, et ma vaatan ka seda tunnet tehes vaneljanintsad. Et tegelikult mingi hetk oli ikkagi niisugune tunne, et noh, me nagu ise ei teegi midagi. Et me lähme küll lavale ja, ja oleme justkui see kõige olulisem asi, aga tegelikult samas jällegi me ei olnud nende asjade vastu alised, et meie ise nagu meil endalgi genereerida mõtteid, väga palju ei lastud. Et siis nüüd ongi jälle see, et see oli nagu see negatiivne külg. Aga samas ongi palju raskem on teha ise ehk siis ikkagi nüüd ma nagu olen silmitsi sellega, kus ma pean ise oma bändi promoma isesta Bushima ise mõtlema, kus oleks, käisid nii-öelda mida võiks teha. Et jah, ongi koormus, vastutus ja, ja kõik see on suurem. No selle uue ajastu muusika oled sa teinud koos Vaiko Epliku kaja, sa oled siis, kui plaat ilmus hästi-hästi soojade sõnadega rääkinud sellest, kuidas Teie töö stuudios vaikuga ja see eelnev planeerimise osa välja tuli ja käis. See, mida sa praegu teed, on mõnevõrra teistsugune Vanilla Ninja aegadest, ma saan aru, et, et neid kahte asja, noh, mõnes mõttes on ebaõiglane võrrelda. Aga, aga ütle, kui palju see, mida saba neljani tegite. Tegelikult sina olid või sulle sulle meeldis, et ma saan aru, bänd, tun, kus see suur karusselle, et see projekt ise on juba niivõrd kihvt ja selle sees olla, see on üks asi, aga, aga võrreldes praeguse muusikaga näiteks see, mida Vanilla Ninja tegi rohkem selgelt popp on praegu Alternatiivse maiguga küll mitte päris alternatiiv. Aga ikkagi, et kui palju see Vanilla Ninja muusika sulle päriselt kui esinejale ja noh, loojale kordadeks. Tegelikult sel hetkel ajahetkel, kui me seal bändi tegime ja kui see kõik algas ja, ja tegelikult kuni lõpuni välja, sest et meil oligi seal muutused ka, et lõpp lõpuks veel vahetustiim ja me olime väga-väga rahul muusika kõigega. Selle noh, aga see ongi ju juba viis aastat tagasi aega tagasi, nii et, et selles suhtes see oli nii ammu sel ajahetkel, kus me olimegi, ma, ma olin 16, kui see bänd nagu algas, siis mulle väga meeldis meile kõigile tegelikult meeldis, sest muidu ei olekski suutnud seda niimoodi usutavalt teha, et inimestele see nii-öelda siis maha müüa. Et inimesed saaks aru, et et see on väga hästi tegelikult uskusime sellesse projekti ja me tegelikult ka meeldis see, mida me tegime. Et see on tõsi, aga noh, nüüd tagasi vaadates ongi, et, et need ajad on nagu möödas ja ma ei kujutaks ette, et ma peaksin uuesti midagi sellist tegema, sest et ongi, ma olen, olen vanemaks saanud, olen arenenud edasi ja, ja nii-öelda maitse, minu isiklik muusikamaitse on On ka kujunenud, et siis mingisuguse suuna võtnud ja see suund on siis siuke indi pop, mida praegu vaikaga tegid. Räägi natukene oma sellest muusikamaitsest noh, see on küll pikk jutt, mõnes mõttes, aga, aga kui me proovime natukene lühemalt kokku võtta, et kas sul on oma nii-öelda kuulikindlat plaadid näiteks kodus, millega sa saad oma halba tuju ravida või või on sul olemas kindel hea tuju muusika, noh, nii-öelda kindlateks seisunditeks oma retsept, mis töötab alati ja seal läbi selle saada oma muusikamaitset kirjeldada. Üldiselt ikka on kujunenud välja sellised kindlad variandid, mida ma kuulan teatud olekus, aga, aga mul sihukeste raudselt kindlalt ühte plaati kogu plaaditäit tegelikult ei ole, et ma, ma olen selline hästi. Mulle meeldib väga palju erinevat muusikat kuulata ja ma võin leida järsku mingi väga laheda asja sellises muusikas, mida ma tegelikult üldse ei tee, on ja, ja ka mulle meeldib seda kuulata, et et vanad eesti asjad on viimasel ajal kuidagi ligi hiilinud. Näiteks Eesti Raadio meeskvartett, mida ma olen hiljuti väga palju kuulanud ja just teatud mingis meeleolus mulle lihtsalt meeldib panna seepeale saun niuke, ma ei tea, mõnus. Ja, ja siis on mõned sihuksed uuemad välismaas, vaata nagu näiteks Marina and the taimons. Marinaadi taimedes on artiste üks tsikk, kes mulle õudselt meeldib, sest ta kuidagi sihuke omanäoline ja teeb ka sellist küll popi nii-öelda, aga, aga muidugi siuke, et mulle meeldib see mulle. Kreeka juurtega tüdruk, kõlab tõesti, sest et ma olen sinuga nõus, et kui sa läksid selle uue stiili peale üle ja hakkasid koos vaikaga rida ajama, siis oli seal emotsionaalseid kõhklusi ka, et kas tasub seda vana süsteemi maha jätta, sest sa liigud natukene rohkem äärmuse poole, onju. Ja see tähendab, et, et kuulajaid justkui võiks vähemaks jääda, kui oli n, et sa teadsid seda ohtu ja riske. Ma arvestasin küll sellega hea, aga samas on see muusika, mida ma praegu teen, just nimelt see, mida ma tahan teha kõige rohkem, ehk siis ma olen nõus, et nii-öelda head ja vead sellega siis kaasa tegema, et et mõnes mõttes on lihtsalt kahju see, et mingi hetk ega ma ju igavesti vaikaga tegema ei saa jääda seda muusikat, eks ole. Et siis. Ma olen nii väga meeldis temaga lihtsalt teha, et ma mõtlen, kus see järgmine murrang tuleb, kus ma pean lihtsalt reaalselt ise hakkama kirjutama ja siis seda muusikat, mida ma tahan teha, siis ise juba veel noh, veel rohkem ise, et, et seda seda main ju tegime ikkagi niimoodi, et Vaikol oli nagu põhirõhk on ja mina lihtsalt rääkisin kaasära, valisin oma lemmikuid ja kirjutasin teksti. Aga, aga mingi hetk on kindlasti see, kui ütlevad nii, pole rohkem aega teise. Et siis see on nagu kõne niisugune kauge, natuke hirmutav ala veel, aga ma arvan, et üsna pea peab sinna astuma. Huvitav, samal ajal, eks ja põnev. Ja, aga tõsi ta on, et ega päriselt vist jätta seda kõike ei saagi, seda eelnevat siis oli, et näed, et see nagu küsida seda, et kui ma asusin nagu selle uue stiili juurde, et et tegelikult siiamaani on mulle pakutud ka mingid siuksed teistmoodi asju ja raske on tegelikult ei harjunud kogu aeg tegema, sest et mulle meeldibki mulle meeldibki teha erinevaid asju, mõnikord on öeldud, et seal mingit diskot teha ja nii edasi, aga samas mäele üritan natuke nagu lahti saada sellest, et noh, et Lena teeb igasugu asju, et nagu mõnes mõttes võiks nagu, mõtlesin ennem, nii et mul võiks tekkida ka nagu see oma publik kes tunneb ära ei taha seal enne, onju, aga, aga võib-olla minu publik ongi see hästi erinev siis, et mingitel stiilidel on see mingites diiline. Sest et sel suvel ma tegin ka siukse loo nagu meeste tantsupeo jaoks. Ja nüüd hiljuti Ella avaldusse video internetis ja tänu sellele on nii palju kära, on tegelikult see on suvesuvest pärit lugu, küsivad, saaksin selle mingit sihukest, noh siis hoopis teise lugu. Jälle mingi Discover ei, ei tee. Et ma ütlengi, et inimeste, ma ei tea. Ma ütleksin nii keeruline, et ei julge midagi teha. Kõik kõik tekitab mingeid emotsioone, muidugi, ja seda ühtset joont hoida on raske, sest et ma olengi nii mitmevärviline, et mulle meeldib teha. Jah, ja see vist eesti muusikas või lauljate ja muusikute puhul on ka paratamatu, et tuleb päris mitmeid asju teha selleks, et elus hakkama saadaks. No seda ka jah, nagu näha, et, et kui on need inimesed kes jäävad oma ise, mina tähendab ütlekski, et ma nagu teeks mingit sadat miljon asja, mis omavahel üldse seost, aga lihtsalt, et need inimesed, kes teevad ainult ühte, näiteks neil on kindlasti kõigil kõrvalt ka mingit väga paljudel, vähemasti et ongi vaja valik teha. Üks nendest paljudest asjadest, mida, mida sa oled teinud varem ja sel aastal ka, on jõululaulud. Ütle, mida sa päriselt arvad sellest asjast, et noh, me kõik mõistame, et, et seda on ühest küljest tarvis teha ja inimestele ka meeldib ja ja tulevad vaatama ja kuulama ja ja aasta lõpus on muusikutel kõige parem aeg raha teenida endale. Aga kuidas jõulumuusika sulle tervikuna üldse korda läheb, et kas On sul seal oma lemmikuid üldse kindlaid lugusid, mis ei ole ära visanud ja mis, mis on siirad, ausad, töötavad? No tegelikult ma arvan, et osa jõuludest ongi ka jõulumuusika ikkagi kuidagi selline klassikaline on, ma olen selline. Mulle meeldivad traditsioonid ja jaa, jaa ma ei, mul ei ole küll kodus ühtegi tavalist jõuluplaati jõululugusid täis niisugune albumi peale jõuluõhtul kuulan, aga samas mind ei häiri, et kui on pühadeaeg, et ma liigun kas kaubanduskeskuses või ma olen kodus ja raadiost tuleb jõululaule, et ma arvan, et see aitab seda meeleolu kindlasti luua. Et ma ei leia, et see oleks selline imal ja, ja noh, et sellest kunagi ära väsivad tõepoolest muidugi iga jõul laulda mingisuguseid ühtesid laula natukene, kindlasti väsitav, aga mina ei ole kunagi ühelgi jõulutuuril tegelikult kaasa teinud. Ja, ja sel aastal on see täitsa siuke noh, et ongi kõikuvad jõulud uuritavad, teevad jõulukontserte ja jõululaule, aga, aga meil on natuke teistmoodi, et niuksed klassikalisi jõululaule on, on vähem kui pool, ma arvan isegi või noh, umbes pooleks. Aga siiski näiteks mina esitan Komorapunts Lilo hea ja mõned sellised lihtsalt ilusad eestikeelsed lood, mis ei ole jõululood, aga mida võib alati laulda, on ju. Et seal on midagi jõulumuusika vastu ja ma kuulast iga päev, aga ma tõesti pole raadiot kinni, kui sealt tuleb jõululaul, sest et praegu ongi kohe jõulud. Sa oled Lenna päris palju näinud ja kogenud lauljana juba ja, ja kas kas praegu on võimalik sulle serveerida situatsioone ja olukordi esinemisega seoses, mis, mis panevat sul heas või halvas mõttes külmavärinat üle ihu jooksma, et toob sellise ebamõistliku pappabina näiteks sisse, et kas kas keskkond näiteks võiks olla, ütleme, kirikutes, inimeste etteastumine on hoopis midagi muud kui kui klubi laval või märkad sa enda puhul või tõesti, sul on juba praeguseks nii paks nahk, et tegelikult vahet pole, kus inimestega. Ma ei usu, et üldse ei räägi kunagi, tekib lõpuks mingi paks nahk, ei tule mingit neid tundeid, ma siiamaani olen rääkinud mõne mõne veel vanema artistiga veel kauem olnud areenil artistiga ja, ja siis nad ikka veel ütlevad, et issand, ma olen täiesti praegu kohe annan otsad, ma ei julge minna. Et see närvitunne. Ma ei tea küll väga palju artiste, kes ütleks mulle, et neil ei ole üldse mingit sihukest närvikõdi sees, et ja kindlasti keskkond muudab seda meeleolu ka ja minu jaoks tegelikult olen täheldanud ka, tuleneb kes on publikus, et kui ma ei tea, kes on publikus, kui ma ei tea üldse mitte midagi noh, siis ma ei oska midagi nagu eeldada või karta. Aga kui ma näiteks tean, et mul seal publikus on ema või, või mul on seal publikus mõni sihuke lähedane inimene, kelle arvamus mulle eriliselt loeb, siis see on hoopis teine. Et ma, ma tegelikult mulle üldse ei meeldi, et ma ei suuda sellest üle olla, aga ma siiamaani ei suuda veel, et, et ma nagu üritan niimoodi vaikselt treenidelt tegelikult, mis teiega, miks ma peaks neid inimesi rohkem kartma kui neid võõraid, keda ma üldse ei tea. Aga vot see ongi see, et sa tahad ikkagi ei taha nende silmis kunagi näida kehva või, või neid alt vedada on ja siis see ongi see pinge minu arust veel suurem, kui ma tean, kes seal publikus nagu otsad. Kui Lenna läheb lavale oma oma praeguse bändiga, siis millised need viimased viis minutit enne lavale minemist seal tagaruumist välja näevad, mis toimub? Mõnus niisugune chill, kõik on hästi, erite hoiavad siukest meeleolu ja, ja hästi, hästi mõnus on tegelikult, et bändiga nagu koos ma, ma õudselt armastan neid inimesi, kes on mu ümber ja mul on hästi hea meel, et just nemad ja, ja see kuidagi, ma arvan, et see läheb ajaga veel paremaks, et et praegu, olles niisugune aasta aega nagu eksisteerinud bänd, siis ma arvan, et see on alles algus. Päralistan. Kas teie grupis on juba välja kujunenud see inimene, kes kes lasteaiast rusika lauda lööb, aga kui on segane olukord, kelle sõna siis maksab ja kes ütleb, mida teha? Ja ma arvan, et Reigo Ahven meie trummar, et tan kõige kogenum meist, ma arvan ka mingi mingis mõttes, kuigi ei saa nagu öelda, võib-olla kõige oleneb on ju. Ei saa võrrelda olukord, et mina olen natuke teistsuguste eluliselt elanud, aga aga ma arvan küll, et Reigo on see, keda, kelle käest ma julgen alati küsida, kui ongi kriisiolukord, et mis nüüd saab, siis ta tavaliselt siukse rahuliku noh, tõmbab. Et ikka kõik, mina olen niisugune üliemotsionaalne, kohe esimene asi. Ma võin paanikasse minna, aga siis ma saan kohe nagunii nii, kõik on okei, teeme nii. Midagi hullu ei ole, okei. Et selline nagu dalam küll, pigem selline suure karu. Selline, ma ei tea isegi imidž ja ta hoiab meid nagu kõiki koos. Kuidagimoodi küll. Üks asi on, on lugusid teha plaadi jaoks jazz stuudiade on täiesti omaette teema, võrreldes sellega, kuidas lood lavale jõuavad, et siis, kui kui te võtsite, et oma asjad ette tuli sinu jaoks mingisuguseid üllatusi välja ühe või teise laulu bändiga live'is mängimisel selgus, et üks asi on ootamatult raske näiteks või või et ei toimi üldse niimoodi, kui stuudiosse mõeldud oli. Plaadile sai, et oled sa niisugusi üllatusi kohanud. Muidugi päris mitme laulu puhul on, on tekkinud tunne live is natuke teistmoodi teha ja ja samas mansaga vaikoga rääkinud eelnevalt juba väga ammu ütlesite, aga ongi noh, plaati laiv on kaks täiesti, võivad olla tähendab kaks täiesti erinevat asja. Et, et võib neid mängida ka niiviisi üks-ühele, aga samas live mõte ongi ju see, et natuke ikkagi seda vabadust kasutada ja, ja mängida iga kord natuke erinevad või no nii, kuidas tuleb, on parasjagu ja et selles suhtes mõne laulu puhul oli küll selline tunne, et peaks natuke teistmoodi tegema laivis, sest ta esiteks meil pole bändis sünti, mina mängin küll sünti, aga mängin seda niimoodi natukene ja, ja niimoodi laulu kõrvalt niimoodi, kuidas mul mahti jääb. Et aga osad lood plaadi peal on täitsa sündipõhised lausa, et polegi nagu näiteks Mõeslasest ühes lauas pole üldse kitarri minu meelest ja meil on laual kaks kitarri, et, et siis me niimoodi natuke oleme ikka kohandanud neid lugusid ja neid Laiversioone ja ja on tekkinud nüüdseks, kus me oleme päris palju juba jõudnud mängida, siis siis nüüdseks on hakanud nagu vaikselt tekkima juba sihuke. Et nende libersioonid on saanud omaseks ja, ja ma enam mind ei häiri see, et ma kuulen nagu sa seda plaadiversiooni ja siis nagu tundub, et see on hoopis teistmoodi, aga see ongi nagu lahe tegelikult, sest et rahvas tuleb ju kontserdile ja, ja mulle meeldib, vähemalt laval niimoodi, kui ma kuulan bändi, et ma lähen ära, et ma ei tunne ta nagu plaadi pealt, oli kõik see on ka kompliment, aga aga lihtsalt, et ikka need siuksed apsud ja üldse siuksed teistmoodi lähenemised on ikka kiftid. No järjest sagedamini kuuleb muusikute suust seda, et ega Eestis võib-olla kehtib see mingil määral ka maailmas juba ei ole eriti mõtet plaate välja anda, sest ostjaid jääb järjest järjest vähemaks. Elu on kolinud internetti, see on üks põhjuseks. Peamine põhjus ilmselt, aga, aga kui sa mõtled nüüd viimastele kuudele tagasi, siis kas albumi Lenna väljaandmine tasus end ära, oli, see, oli see nagu hea mõte. Kas julgen öelda, et sina ja sinu bänd annab ka edaspidi plaadi välja või plaat välja, et et ei piirdu näiteks internetialbumiga või midagi taolist? Ma arvan, et kindlasti tasus ära vähemalt minu jaoks, et Ma pole kindel, ma pole seda, Vaiko, karutan see vaid sellele küsimuse temalt küsida, aga minu silmis tasusse igal juhul ära ja ma olen kõige õnnelikum üldse selle üle selle aasta jooksul, mis, mis minu aastases toimus ja millega ma hakkama sain. Et ma sain oma plaadi välja. Mulle väga meeldib see kõik, mis seal tegime ja, ja ma olen õnnelik selle üle. Ta müüs niipalju kui müüs või, või kindlasti müüb ta veele, et raamatu ongi kurb perele, et inimesed, Jostablaatest aitäh kõigile, kõik tulevad, ütlevad nii lahe, nii lahe, aga plaati osta. Sest et sõbra alamplaat on ju, et noh, see on niisugune, selline päris kurb tegelikult, sest mina tahaks veel edaspidi anda plaate välja koos sedasama bändiga. Ja, ja tõenäoliselt ongi plaan seda teha, et, et ma ei usu, et me jääme internetipõhiseks, mulle meeldib vanakool. Jaa, mulle ka see, et te tõenäoliselt plaadi välja annate, see, see ei olnud praegu niisama öeldud, vaid te olete seda arutanud ja see juhtub juba 2011 või ma arvan küll. Lõpetuseks, kui sul oleks võimalik ükskõik mida jõuluvana käest tellida, endale mis oleks. Ma arvan, ma telliks ühe inimese endale, kes kes usuks sellesse projekti nii palju, et me suudaks midagi välismaa turule ka viia. Seda ma ma sooviks. Seda ma tahaks, et juhtuks ja ma kavatsen selle nimel vaeva näha ja tööd teha, aga kui ma võiks nagu kohe kiiresti jõuluvanalt tellida, siis see on ju võimalik, aga ometigi pole veel mitte keegi ikka veel suutnud nagu eesti muusikaga nagu päris eesti muusikaga väga kuhugi minna, et see on. Ma ei taha uskuda, et see on selles, et see nii halb, ta lihtsalt loodan väga, et keegi leiab selle selle väikse prao, kust saab läbi pugeda, sest et kuskil on keegi mingi inimene, kes võiks seda teha. Võtta vastu eesti bändi. Korraks kevadet meenutades, kas osudeta rapuntsel väärinuks Euroopa publiku ees kõlamist ja, ja kuidas sellel oleks läinud võrdlusesse Malcolm Lincolniga. Ma arvan küll, et oleks rapuntsel olnud ka koht seal, et ma arvan, ta oleks väärinud Eesti laulu võitu. Sest et need mõlemad laulud olid väga head ja, ja kindlasti oleks oleks mõlemil olnud pointi sinna minna. Võrrelda. Ma arvan muidugi, mis tagantjärgi rääkida, aga, aga ma arvan, et oleks läinud rapunstile natuke paremini. Sellepärast et ta lihtsalt on rohkem sobilik vistele võistluse jaoks. Järgmisel kevadel ei ole tulemas? Ei, seekord vaatan uhkelt tehast. Kuulge, me edasi, järgmine lugu kannab pealkirja kotkasilm. Ja see tekst sai Vaikol inspire inspireeritud ühest naisest, kes elab Lasnamäel ja jälgib päevast päeva seda, mis toimub tänava peal. Ma Helen väega Celektes piirav film Ma vaatan, kott filmil ringi, reeterniirija. Kiire saagide, kes, miks, kus käin seal kellegagi. Ei säralluvuseks jäämisskeemi. Hiilida. Ikka on väär sest mul on nii palju, näe. Piinakel püstoli nädalakese peo peal. Kes mida roosaliidee, kes, miks, kus käib jääta, kellega ka seal arvuseks, mis ei ole kuigi. Nii armsad sõbrad, me oleme jõudnud viimase loo juurde ja Sten Teppani palvel esitame tigedad liblikad.