80 aasta jooksul on Tartu Kunstimuuseum asunud ülikoolilinna erinevates kohtades ja hoonetes. Peale sõda kolis muuseum näiteks pikemaks ajaks Vallikraavi tänavale, kust 1988. aastal omakorda praegusesse hoonesse, mis rahva hulgast viltuse maja nime all. Muuseumi staažikam töötaja juba 35 aastat peavarahoidja rolli täitev Mare Joonsalu meenutab viltuses majja kolimise emotsioone. Nii. Siis meie näitusetegevus laienes, sest meil oli järsku rohkem ruumi, see maja tundus, see on tohutult suur ja, ja järsku saigi teha rohkem näituseid, plaanis oli esialgu teha siis püsiekspositsioon siia majja ja vahelduvad näitused oleksid jätkunud siis Vallikraavi majas, aga elu läks nii, et Vallikraavi maja tuli hoopiski kinni panna. Kogud kasvasid ja näituste jaoks enam ruumi ei jäänud. Püsiekspositsiooni pole aga tort kunstimuuseumil praeguseni suuresti just ruumipuuduse tõttu, näiteks muuseumikogu, mis koosneb rohkem kui 30-st 1000-st ühikust. Maalid, graafika, joonistused, aga skulptuurid ja installatsioonid asub hoiul Eesti Rahva muuseumi hoonetes. Joonsalu ütleb, et nii nagu muuseumi esimene direktor Voldemar Erm unistas suuremast ja kaasaegse mast pinnast, elab sama unistus edasi ka praeguste muuseumitöötajate mõtetes. Sellepärast just, et need ruumid on siin väikesed, eriti kaasaegse kunsti jaoks. Siia soovid midagi, kammerlikum ballas sobib ideaalselt. Siia võiks teha Pallase püsiekspositsiooni aga moodsama kunsti jaoks ikkagi oleks vaja uuemaid ruume. Kõige suurem mure on muidugi selle maja kliima. Sellesse vanasse majja ei ole võimalik teha sellist kliimat, mis oleks püsiv see, mis vastaks rahvusvahelistele standarditele. Me ei saa tegelikult tuua välisnäituseid siia. Sest kui me esitame oma näitusemaja olukorra passi, siis see ei vasta absoluutselt mingitele nõuetele. Keegi ei annagi oma kunsti siia, nii et kui meil on välisnäitus, me võime tuua videosid näiteks aga maali juba mitte. Kui aga ruumiprobleemid kõrvale jätta, arvab Jaansalu, et Tartu kunstimuuseum on tegelikult veel väga noori institutsioon ja vaatamata sellele, et muuseumid nimetatakse ka igaveseks teiseks on riiklik Kunstimuuseum Tartus ennast 80 aasta jooksul igati õigustanud. Me oleme nii väikesed, me oleme võib-olla hoopis mobiilsemad, kui on Eesti Kunstimuuseum. Me saame endale lubada võib-olla mingisuguseid alternatiivseid asju rohkem, me saame kiiremini otsustada. Ja muidugi see, et meie taga on terve Lõuna-Eesti. Me tahaks pakkuda Lõuna-Eestile seda kunstielamust, kõike ei jõua Tallinnasse.