Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Kõigi inimeste lapse silmad. Sellist pealkirja kannab valiti Jaan Krossi luulest. Helisalvestatud aastal 2020 mil kirjaniku sünnist täitus 100 aastat. Need luuletused on kirjutatud, on dateeritud alates aastast 1938 eesti kirjandusloost kantud allusioonidega luuletus Andro küüni päev, mille pealkirigi viitamas Friedebert Tuglase novellile kannab kaht aastaarvu. 1935 kuni 1965. Jaan Krossi luuletusi loeb näitleja Tambet Tuisk. Luulekava helikujundaja on Andres olema. Helistaja. Lind kui pääsentuurist valla tuli joostes väike veli võttes astmeid kolm ja neli trepist alla vaevu maad, jalg puudutas. Astuks kui ažuuris tallakraatseid, kolm või muus neli puhkeks kauge kõue heli, pilvilt valla. Nii see sarm mind puudutas. Vehkides käes karrast kella hoogsalt seda helisteli kellast kuuldus hella heli köitvalt hella Tutlev Tarm ei puudutas. Selle kõliseva, kella tilisev ja hõljuv heli kõrguv korda kolm või neli. Mingit hella keelt mu hinges puudutas. Tammed on Sulossi, sambad, mets ja aas ning järv ja lambad on suud paradiis. Nagu nümfi naerukaja palistab su rõõmsaraja Leelutuste viis. Tuuletütreks sündimise tingis päike. Loodus ise on su tarmu turb. Puistab päevi tõttavaina, sina ikka naerad aina iial pole kurb. Eali loobus silmsul särast ega pettumuste pärast pilve löö su kulm. Lihtne nagu linnulelu, on sul laulja terve elu ning su õnne ulm. Vahel vaid, kui mõne lille kogemata tallad, mille kasvu maaksudee paneb su siis mõneks pilguks siiski jah, vaid varmaks vilguks pisarais ja see ei ole põhjust nutta. Ekspea uued õied ruttab pakatama just sealt, kus keset laante rüppe. Sinu kergejalgse hüppekandist tantsulust. Kuule. Hõikab järv ja palu iga väike mööduv valu, unusta see. Pea lapse rõõmu hinges kanda. Soovi sulle kaasa anda paremat. Miks nii süngeks lõbus poisu, tardunud Sutarm? Põhjuseks, miks rööpast lõisu viston õndunud arm õnnetusi sellest liigist, sest nii kibedust rubriigist tunneme ju kõik haavad sellest mürgi piigist. Need on igapäevariigist üldine, see tõik. Sind küll morn ja nukker poisu, olid erk ja Varm. Mis siis sest, et siilu sõi su südamest see parm. Röövis puudelt viimse punaaken uimles unes. Pimedus kuu kuldset muna, pilvepessa munes. Rahu sidus raskel lingu mulle üle rinna sosistades lendumingu, kellel tiivad minna. Hing mul siis, kui ihu istus, tuppa ahju varju kõndis, kui ekstaasis kristus mööda templi harju. Ning kui arvasid, et magan, nägin ilmse just kuidas viipa vanapagan. Taotas kambri ust. Sina küsid minult, miks sa rikud enda käega oma rikkused. Sest ma tean, et on kõik igavikus ometi vaid päeva pikkused. See on tõsi, viinaauru maha jäi ju rida uusi randumust. Kallis, usu enam, ma ei taha mingit siiruste kandumust. Ning mu kirg, see kasvas valgeks seeneks, mis veel tapab ainult Kärblasi. Õhtul hakin madal noaga peeneks ja kui viitsin, toidan varblasi. Varesed. Lennutasid vares Musta sõna üle mu pea. Vares mustas meeles, lähen ära läbi noore männiku. Su sõna murrab mind. Murran noorel männil ladvakasvu kõveraks. Jälle vareste töö, öeldakse 40 aasta pärast. Kõvera puu all. Sina istutad metsa. Sina istutud metsa. Varsti pole vist paika kogu maal, mida päikesetõusul ei riivaks. Tellingute varjud. Laudu on napilt kõigi tellingute jaoks. Aga sina istutad metsa. Kes vastutab, et su lapselapsed saavad sellest palke. Et su külvist ei kasva jändrikud. Et liiv ei mata neid enda alla. Et tulevaste suurteederajajad ei vannu sind raiudes nende kivikõvasid juuri. Kes vastutab? Viskan männimaimude korv liivaluited maha ja mine joostes palgi langeda, tahate sekka? Kuradile lastelaste tellingud? Inimesed on rumalad, kuivõrd nad mõtlevad teisiti kui meie ja targad, kuivõrd nad on meiega ühel arvamisel. Annaks jumal, et poleks vastupidi. Väikemees hüüdis mind. Tule vaata kui ilus sitikas. Mul oli tähtsate mõtetega tegemist ning ma vastasin talle. Vaata üksi, ta pole ju ilusam, kui vaatame teda koos. Ja tundsin, et valetan. Edasimineja. Kanarbikuvarred haaravad sul säärtest peaaegu et valusasti nagu sukk, lutti ja koera Racats. Ja hoiavad sind tagasi. Aga sina lähed edasi? Äraandja. Männioksad kaapavad su järele pehme häbeliku käpaga nagu su viimane mängukaru ja hoiavad sind tagasi. Aga sina lähed edasi. Äraandja. Kaselehed puudutavad su nägu, hellade kurbade hajevil sõrmedega nagu su esimene kallim ja hoiavad sind tagasi. Aga sina lähed edasi. Äraandja äraandja, nii minnes kui jäädes. Omas kodus jäin korraga kohata. Olen äkki kui paadita aerma. Tahaks laulda, kuid oskan vaid ohata. Ning see ajab mind nutma ja naerma. Kaigun kaasa nüüd igale kõlale. Kaunid asjad mu enesest viivad. Mingi raskus on kasvanud mu õlale ja ma tunnen, see raskus on tiivad. Töötab südamlik seltsimees linnuvabrikus sinilinnuvabrikus sinilinnumunade sinilinnu vabaks treimise treipingil. Treib, treib, treid, treib, treib, treib, treib higi, pisarad tilguvad Kissis laugele. Mis tervitate, see on tema leib. Ja ta õnn on, et üle treimislaastude mäe taine. Kuidas munavabaks lipsanud linnud lendavad? Kaugele-kaugele-kaugele. Päikeselaigud krohvi lobisevad kirjus taevas, kirjud puud on norus. Justkui vanad kirjad krabisevat kuldsed lehed, jalg, teil toomeorus. Keset krabisevat lehesadu. Jalgteel, mis on närtsimisest kirju tuttad Kirjakandja paunas sadu alles lahti puhkemata kirju. Andro küüni päev. Siin maal, kus hallusse kadudes hallide tarede rodu seisis tuules ja sadudes. Siin oli mu kodu siin linnas, kus taevas on hall kui baas ja meri hall kui tina kus kurjast näis iga kirevus raas siin endaks, end arvasin mina. Siin õues, kus raskelt Kreuksudes käis raudvärav pae raamine kus surmasaamisest rängem näis iga teiseks saamine siin äkki paeprahi ja kartulivarte seast vastu kõike. Tava tõusis õhku komeediatel Larte nõiutud näitelava. Järsku, kulisside hunnitu, ergus ja metamorfoosi sunnitud kergus ja sunniduse, Ki määrsuse ja naeruväärsuse traagika ja traagika, naeruväärsuse laterna maagika ja värvikuse ja teadmise ja tarkade nimede varu. Kogu dekoratsioonide seadmise pluss Kvam totoore imede maru tiivulil lahti piis hallist maast mu noore aru raudväravad klirinat pillasid, riivi. Ja ma lendasin nii nagu ärganud laast lahti lahti lahti Liivi, Tammsaare särgava mullasest kivisest, valusast, maast, hingemaast. Pärast nägin, kes kuhu, ei lendaga. Hingemaad kannab lennulgi endaga ja olgu fantastika, tuulehood ja värvide Merised luulevood kuitahes suured kuitahes suured vahe, söömad, fantaasia paastudel on ometi juured puudel, juured kalaastudel. Aga printsi oma mustlaslik julges pöörasus pöörises lõpuni kulges. Ja eesriie sulges imeuksed Momöörides plankudes. Vankudes kobasin pihuga sulgenud seinu, neid koduseid halle vanu ümber ja ees. Kogu ihuga tundsin sest aastkihk väljuda enese kestast ja teiseks saamise janu olid teine mu sees. Seisan soojust ja tolmuseid kummeleid haistes. Siin teel üle tohutu aja. Seal teisel pool hekki on päikesepaistes mu lapse ja kollane maja. Seal on peenrad ja põõsad ja radade käänud. Ja kõik on nii naljakalt kitsas. Pole kasvanud, ei, vaid väetimaks jäänud. Mu männid ja kibuvitsad. Surnud linnukord, mõtlesin ma sinna. Ja linnumäe sai ta mult nimeks kuuri varjus, seal seegi on jõudnud minna nii madalaks, et pane imeks. Nagu kadunud ja taasleitud raamatu. Tahaks avada sõrmis õhin. Kõik on ligi ja kättesaamatu. Nii kui päikeses järve põhi. Veel mu männid on haljas ja karuses kuues. Veel sinav, mu taevavõlv on aga mängib seal all minust arvates kuues kuueaastaste põlvkond. Seal on kaev, millel soomuseid sügamas kalasabaga näki kord lähete ja kus keelatud oli alt sügavast keskpäeval otsida tähti. Tühjast tünnist raketiga linnuteele, nüüd lendab seal poistevägi. Ja piloodi hüüd mulle kauaks jääb meelde. Stardipaigaks on Linnumägi. Hüüdis mees, mustaräti all, kookus, kohesid, kastist lendab lind. Lapse silmades õhin ja ootus. Vanalt fotolt need vaatad mind. Aastad tõid tuld ja tõid tuhka su rindu. Suureks said tohutult suuremaks, ilm. Aga veel ikka imelist lindu, ootab su avali lapse silm. Oota, oota. Küllap ta lendab viimaks su juurde. Ei loe kui ainult pesapaik talle su enda südames püsib. Soe. On seal kuskil on seal kuskil teistpoolt paattumust ja tüütust teispool saatust ära naervat, sest et ise ära naerdud süütust teispool kibeduse barca teispool muljet terav tarka, mis, kui nuga, lapse pihus teispool vaimu, puitumust ja tuimust ihus on seal kuskil on seal kuskil teispool kannatada püütud häbi, uhka teispool pilgu luitumust ja väsimuse, hinge soojast vaevu leiget tuhka on seal kuskil, on seal kuskil teispool tehisrahu meeleheite meelist teispool peidus hoitud vastikkuse Papet teispool leppimise libel liimiat, leelist teispool alanduse silmi söövitavad happed on seal, kuskil, on seal kuskil teispool silmi tuimi tuimid, tuimi, Tuini puha millest enam silmavett ei voola, millest värsked pisarad ei juha iial ära möödunut kuiva soola teispool silmi, pimedaid, kui hingepäeva öised ilmad on seal kuskil, on seal kuskil olnud kõigi kõigi kõigi kõigi inimeste lapsesilmad. Kuulsite põimikut Jaan Krossi luulest luges Tambet Tuisk luulekava, koostas Pille-Riin Purje, helirežissöör Külliki Valdma. Helikujundaja Andres olema. Luuleruum 2020.