Lugupeetud kuulajad. Ma tänase saatega lõpetan Friedebert Tuglase 120.-le sünniaastapäevale pühendatud mini Maria. Ja täna tuleb juttu Tuglase reisimuljetest Põhja-Aafrikas. 1928. aastal tehtud reisialusel kirjutas ta seda reisikirja veel paar aastat. Väga hoolikalt on töötanud kultuuriloo alal. Ongi nii kultuurilooline reisikiri, kusjuures torkab silmad, Tuglas liigub prantsusekeelses Aafrika kultuuriruumis, see on ka arusaadav, prantsuse keel oli tal suus. Talviti nooruses oli ta elanud Pariisis. Põhja-Aafrika, see oli kolm riiki, kus Douglas käis tol ajal kolm prantsuse asumaad, millest, kas Tuneesia ja Maroko omasid mõningat iseseisvust enesemääramist? Omavalitsus oli teatud määral kohalike käes, aga Alžeeria oli prantsuse vabariigi osa. Oli kolmest departemangust koosnev ala. Alžeeria departemangu esindajad kuulusid prantsuse parlamenti seadusandlikku kogusse. Tuga Alžeerias oli kõige rohkem prantslasi The võtjaid plantaatoreid. Alžeeria vabanemine kujunes kõige verisemaks ja pikemaajaliseks. Vaatasin teatmikest järele viimased andmed nende riikide kohta. 2004. aasta andmed. Tuneesia praegu vabariik elanike 2004. aastal napilt alla 10 miljoni 64 protsenti elanikest, linnades rahvastikust 98 protsenti araablasi, sunniite eurole, Blazy üks protsent, juute ja muid üks protsent peale lennas Tunises kaks miljonit elanikku sattus prantsuse protektoraat alla 1881. aasta kevadel ja vabanes 20. märtsil 1956. aastal. Nii et tal on omamoodi ümmargune tähtpäev Tuneesia iseseisvumisel. Alžeeria kannab nimed tõst demokraatlik rahva vabariik. Elanike arv 32 miljonit tähendab kolm korda suurem Tuneesiast linnades 59 protsenti. Araablased ja perverdid moodustavad 99 protsenti elanikkonnast. Usu tunnistuselt. Moslemid sunniidid, pindala väga suur, kaks miljonit 382000 ruutkilomeetrit. Haarab ka suur osa sahara kõrbe läänerajoonidest. Pealinna žeer elab kolm miljonit elanikku, märgitakse Alžeeria on suure perspektiiviga. Nafta ja maagaasitootja. Oli aastatel 1518 kuni 1830 Türgi võimaal Ottomani impeeriumi koosseisus. Seejärel hõivasid selle prantslased umbes 20 aastat kestnud ja käigus ja muutsid selle prantsuse vabariigi osaks. Maroko kuningriik, konstitutsiooniline monarhia. Elanik 32 miljonit 58 protsenti nendest linnadest. 99 protsenti elanikest. Araablased ja verberrid. Pindala 10 Eesti 447000 ruutkilomeetrit. Pealinnas rabatis elab 1,8 miljonit elanikku kuid riigi suurim linn on Casablanca Atlandi rannikul. Casablanca tähendab ju valget maja. 3,3 miljoniga oli varem Haanja siis prantsuse mõjusfääris. Iseseisvus 1956. aastal. Tuglas kaob ära tema reisi ajal Põhja-Aafrikas käibel olnud kõnekäänu kuid on ees, lased on naised, jalušeerlased, mehed, siis marokolasega sõdurid. Douglas lisab juurde ainult et need sõdurid eelistasid võidelda rohkem omavahel mistõttu langes nende riik 20. sajandi alguses prantslastele küllaltki kergelt saagiks. Nii palju siis tänapäevast ajaloolist fooni alale, kus Tuglas reisis, mitte turismigrupi liikmena. Tavalisi marsruudi liikumisvahendid oli raskustes. Sellega kasutas Marokos põhiliselt autobuss, mida pani imeks, et seal on ja autobussiühendus mujal tuli rongidega läbi ajada. Sõitis üle Sitsiilia meritsi Tuneesias ja tuli ülegi tarri Marokost Euroopasse tagasi. Kõik see toimus 1928. aastal. Esimene araabia linn, mida Tuglas külastab, on tuunis läbib euroopaliku uus linnaosa. Ja siis astub esimest korda tõelisesse araabia linna Medinasse. Kirjutab nii. Esimest korda võtab Mediina mind võimuses kogu oma salapärasusega. See on hüppe ühelt kultuuri tasemelt teisele tundmatusse hüppe, milles ühinevad uudishimu argusega. Esimest korda koge nii suurt kultuuride erinevust. Varsti vabastab linna üldilme mind kõigest juhuslikust. Algab see idamaine nii arhitektuursena kui eluviisilise maha ilmana mida ei saa täielikult teha Taiutavaks ühegi sõnaga. Peab oma silmaga nägema ja alles sel teel mõista millega võiks võrrelda nii tunnis Medinat kui teisigi idamaise linna. Küllalt vist kõige paremini läbilõikega sipelgapesast. Kujutlege kõrgete müüridega piiratud tohutud majade Räga kus elab 100000 inimest. Seda läbistab tänavatevõrk, ebareeglipärane siia-sinna looklev parimalgi puhul ainult paarikümnes süllase perspektiiviga. Ei ühtegi parki, ka puiesteed, vaevalt kusagil ühtki avaramat platsi. Selle vastu tänavad ääretult kitsad kõnniteedega ülevalt, harilikult ahtamat kui alt täis kange aluseid võlvistik kinni müüritud, käikusid labor, ent see oleks ainus nimetus sellisele linnale. Võid keerelda Mediinas tundide kaupa otseselt kui metsas ja tulla ikka uuesti samale kohale, ilma et sa seda kohta ometi ära tunneksid. Ristlen, esimene kord tonni täis ja osa kolmandatki, lenn, labor andis, mul pole mingit sihti ja mul on enam kui küllalt aega, seega ükskõik, kuhu jõuan. Tänaval sumiseb rahva murda araablasi, neeger, sõdureid, näogates naisi, paljasjalgseid, lapsi, nende hulgas siinsamas eesleid ja koeri. Kogu elu näib nagu peopesal, sarnaneb mõneti Vahemere Euroopa-poolse rannikueluga ja on ameti mingi võika kõrval ilmega. Mulle tundmatud toidud levitavad hõngu, hapuks läinud õlide lõhnu. Õhkkond täis, vängeid vingusid. Ja täna viise on nagu Pühm rass muuda eesli sõnnikupuuviljakoorte nirisema Virtsaga kuid mitte üksnes ümbrus, Pole värvikas, räpane. Seda näivad olevat isegi hääled, mis täidavad Medina õhku. Inimesed kriiskavad, eeslid röögivad, seal käriseb kurguhäältesegu umbhäälikute hõõrdumine üksteise vastu. Aga Ruske näod jäävad liikumata. Nende ilme ei väljenda mulle ei naeru ega nutu. Ma ei saa kaugeltki aru, kus lõpeb äri ja kus algab tüli. Punavalge turbanelised Ühed astuvad mošees pühalik tõsidus näol. Igal mošee uksel leidub pealkirju mitmedki Euroopa keeltes pes sisse minek mittemoslemitele keelatud. Ja siis jõuan sukkide rajooni sokid. Need on midagi äärmiselt isel loomuliku Põhja-Aafrika suurematele linnadele. Nagu keskel Euroopas, kitsendas ametiärimehed Sonstidesse, nii tegi ta seda kaedamail. Aga ta piiras iga kaubanduslikku ettevõtte liigi linnas kindla piirkonnaga rajooniga ja nii moodustusid sokid, kus igaühes Harritseti ainult ühe kaubaga. Kael pool külgedel, kauplused, mis tihti ühel hoobil on ka töökojad. Enamasti on äri room ilma esiseinata avatud möödamineja silmadele. Tööruumi põrand selle taga on meetri võrra maapinnast kõrgemal. Sellel laval istub ärimees oma kaupade keskel. Seal töötab Gengsepp kuldset fessi meister kõigile möödajatele nähtavalt. Kedes valitsevad kindlad traditsioonid kest, päeval äri hakkab vaibuma. Võõras on kõigepealt kaupmehele külaline ja alles siis ostja. Suuremates ärides pakutakse kõigepealt tass kohvi, aetakse sõna viisakat juttu, päritakse sinu perekonna tervise järgi ja minnakse alles siis äriasjadele üle. Iga poees istub kivipingil mõni omaniku tutt. Ta, kel pole peaselts ärimõtteid, istutakse, vaikitakse, mängitakse kabet. Harri näib olevat hoopis kõrvaline asi. Ja tee käivad kaup kokkuvõttes õieti õige suurte summade peale. Ei ole paremat paika idamaise elu ja tüübirikkusega tutvumiseks, kui seda on sokid. Kõik on näiliselt nii apa nõiaunine, kuid tõeliselt kestab lakkamatu tegevus. Hoitades mööda neid laborente, eksin välja sukkide piirkonnast ja äkki leian eneseime vaikses Araabia elumajade kvartalis. Ei ühtki äri, ainult lumivalged seinad, kinnised uksed, mõni üksikrohelise võrega, aken pea kohal. Ma ei näe ühtki eurooplast, vaevalt lendab mõne araablase Burnus ja kaob võlvialusesse. Vaikus ja elutus. Päikesevalgus langeb silmipimestavalt üle lumivalges seina puhtale kivi pinnale. Perspektiivis piirdub vastu taeva sena minareti peen siluett. Sellises pildis on idamaist. Tuglas jätkab ja näitab oma teadmisi Põhja-Aafrika ajaloost ja kultuuriloost. Päevast päeva vaatlen siinseid inimesi ja püüan neid liigitada. Nad pole alles täna siia ilmunud, neil on pikk minevik ajalugu selja taga. Just see ajalugu selgitab seda kontrastsus, mille otsa ma iga päev komistan. Kahe ja poole 1000 aasta eest tuntud veel African nime praeguses tähenduses. Selle asemel tarvitati liibia nimetust. Ja vana Herodotas annab oma Ajal on neljandas raamatus vaatellüübja oludest ning elanikest isiklike tähelepanekute järgi tundist Aafrikas vist ainult Egiptust. Kõigest muust, kirjutas kuulujuttude põhjal. Seepärast segab ta küll tõtt valega ja mõlemad on tal tagavaraks rohkem kui küllalt. Ta kirjeldab mitmeid fantastilisi Aafrika rahvaid. Nasa moonid püüavad heina, ritsikad kuivatavad neid päikesega pääs jahvatavad peeneks, kallavad piima peale, tarvitavad seda segu joogiks. Kindaanide naised kannavad sääre ümber nahkpaelu, mille arv kasvab sedamööda mitu armsamat naisele olnud, kellel kõige rohkem paelu. See on kõige lugu peetavam lotov kaagid elavad ainult lootuseviljast. See maitseb umbes niisamuti kui datel. Garamantide maal elavad härjad, kes süües käivad tagurpidi. Neil on pikad alla pööratud sarved, mis EDP, olles tungiksid maasisse. Caromandid peavad nelja hobusesõidukitega jahte koobas inimeste peale ka need koobas, inimesed olla kiirema jooksuga, ükski teine rahvas maailmas söövad nad uss, sisalikke ja muid roomajaid. Aga nad ei kõnele inimkeelt, vaid ainult vigisevad Atarrant, teiste hulgas pole ühelgi inimesel Neeme Atlandid. Andvegetariaanlased ei söö midagi elavat ega näe iialgi und. Seda lõbusat ülevaadet võib veelgi jätkata. Ja Tuglas jätkab. Sealpool Heraklese sambaid. Elab üks nimetu rahvas, kes ehitab elamut soola kangidest. Seal võimalik seepärast, et seal ei 100 vihma muidu sulaksid majada ära. Maks söilaste maal elab suur uss, lõukoer, elevante, karusid, sarvedega eesleid, koera, Koonlasi ja peata inimesi, kelle silmad on keset rinda. Karjaste mail elab gasell antiloobee sleid, kes iialgi ei joo sest neil pole kunagi jäänu gasell, kellesse tarvis tehakse niikia, lüüra, poid, kääne, okassegu pantreid ja nii edasi. Sandid värvivad end punase kriidiga ja söövad ahve. Agapselli rahvas olla juba hukas pannud ja nimelt järgmisel viisil. Kord puhus kange lõunatuul ja kuivatas nende kaevud. Siis vihastasid nad ja läksid ühes koos lõunatuule vastu sõtta. Kui nad liiva kõrbeni jõudsid, tuli lõunatuul neile vastu ja hävitas nad. Nagu näeme, on need umbes sama laadi teated Vahemeresaarest ja lõunarannikust, mis esinevad ka Odesseias ja näivad olevat üldse levinud tolleaegsete kreeklaste hulgas. Fantastiliste lugude kõrval teab Herodotas ka palju tõepärast. Nii teab ta kindlasti, et lee peata ehk Aafrikat ümbritseb ühelt poolt meri ja ühendab ainult araabia kohalt kitsas maariba Aasiaga. Ta toob ka võrdlemisi õigeid teateid atlas mäest, kuigi asetseb nii kaugel kohtadel, kus ta võis saada oma teateid. Ja lõpuks tähendab Rhodotus, et õieti Aafrika elanikkonnast seal elab neli rahvast mitte rohkem. Nii palju kui meie teame. Kaks neist rahvast, kohalikud kaks, mitte leebed lased ja etiooplased on kohalikud ning neist elavad ühed lee pea lõuna, teised põhjaosas. Feniiklased ja Helleenid on aga võõrsealt tulnud. On selged. Oblaste all mõtleb ta kõike Aafrika mustanahalisi leebe laste all, aga valgenahalisi, keda me praegu tunneme, perverdid, üldnimega verberid see on suur Hamiidi rass, kes eelajaloolisel ajul täitis kogu Põhja-Aafrika ja Lõuna-Euroopas. Selle rassi üksikud harud esinevad kord ühe, kord teise neeme all. Segunedes mitmesuguste teiste elementidega, kujundavad nad uusi rahvusi tänab Päeval, kirjutab Douglas, kohtame enam-vähem puhtaverelisi berbereid ainult Põhja-Aafrikas. Ja siis tulid roomlased kohur, roomlased Euroopas oma jala kinnitasid selle maa Nadkaromaniseerisid. Mitte vähem püsiv pallud, nende võim berberite keskel. Ometi ei suutnud roomlased sellele maale oma rahvuslikku pitserit peale suruda. Koguni selle vastu. Alles Haablastega liitusid segunesid berberid teataval määral. Berberid olid ja on põlised külamehed sündinud põlluharijad, vähem liikuvad alalhoidlikumad kui araablased Emmgeendunud usutraditsioonidele, mis neile araablaste poolt peale suruti. Nad kalduvad sageli lahku, uskudes. Nende naised käivad katmata nägudega ja mõned berberi suguharud söövad isegi sealiha. Seevastu on araablane nagu maa vallutas taia berberist Kela mehest. Sotsiaalselt kõrgemal. Taan pesimatum, elavam, olemuselt linlane ja kaubitseja. Tal on ajalooliselt ja kultuuriliselt arvukalt soodustusi, sest voolop rahveti eneserahvasse ja tema keel on ühtlasi pühakirja koraanikeeleks. Araablased vallutajad hõivasid peamiselt viljakamad maa-alad, lennad, kaubateede ääred. Alla heidetud on võinud jääda seisvamaks omapärasemaks ainult seal, kuhu araablane pole kerges juurde pääsenud või kuhu teda keegi põle meelitanud. Leiame Kaperberreid elanikke enamusena, peamiselt mägedes või viljavaestes kõrbedes. Kuid selle too on mõlema rahva elamisalade piirid. Haruldaselt segased ja raskelt jälgitavad. Nad looklevad mööda mäestikku Harry ja kõrbeveeri, moodustades saari ning väinasid. Tuglas oma uudis Emmus. Käi päraga, Sahara kõrbe põhjaserval. Vaatasin, mida tänapäevased teatmik teosed sahara kohta räägivad. Nimi on tulnud araabiakeelsest sõnast Sahra. Siit siis k õige hääldus oleks meil sahara, mitte sahara. Nagu varem oli õige levinud. Märgitakse 70 protsenti haara kõrbest on kivi- ja klibu kõrb. 20 protsenti liivakõrb ehk erg peamiselt Lääne-Sahara. Kas tegemist on maailma kõige suurema kõrbega, mis ulatub Atlandi okeanist Punase mereni? Vähemalt Niiluseni lõunas piirdub ülemine kalaga. Ta geograafid on hakanud nimetama Sachelliks. Idast läände 5700 kilomeetrit põhjast lõunasse, kolm korda vähem. Aga 2000 kilomeetrit teeb seegi välja. Kogupindala üle kaheksa miljoni ruutkilomeetreid. Põhja- ja idaosas on meretasemest allapoole jäävad näod. Liivakõrbes ehk ergis on kuni 300 meetri kõrgused luited, mida tuul edasi kannab. Härra majanduslik tähtsus seisneb maapõues leiduvast rohkem nafta maagaasi tarudes ning metalli maakide varamutes. Elu on koondunud Oasidesse kokku arvates kõik gaasid teeb see umbes 200000 ruutkilomeetrit. Tähendab neli Eestit. Maailma üks kõige hõredama asustusega alasid. Saharas tuleb üks inimene ühe ruutkilomeetri kohta. Praegune kuiv kliima ja kõrbel enne seisund ei ole seal alati olnud. See on püsinud viimane 10000 aastat. Inimtegevuse, eeskätt üha laieneva karjapidamise tõttu. Too on taimkate hõrenenud. Kõrb tungib peale Oasidele ja lõuna suunas pidurdamatult Saheli alale. Ja nüüd Douglas. Omase linnast piskrast lõuna poole algab tõeline tuiskliivakõrb. Seegi pole veel otseses ühenduses Sahharraga. Koit on minu meelest sedasama mis liiva Kõrbki. Tuuline päev, kui sõidan liivalagendiku poole palveid, tee ääres rabelevad rahutult ja vaevalt hakkavad nad harvenema, kui nende tagant avaneb äkki ime väärne taevas, hall, punane, raske läbipaistmatu. Kuid enne veel, kui selgub, see pilt, tunnen hammaste all liivaraginat. Seal ees on kõrb ja see on kõrbeliiv, mis lendab minu ümber. See on kõrbetaevas pea kohal. Läheneme kahe maailma piirjoonele. Maad katavad täiesti kuivad heinatutid, kuid nende vahel Valendavad liiva joomekesed nagu tuisk, loomi, nõmme kanarbikul ja siis on juba paljalt liiv ja selle taga luitemeri, mis küünib nii kaugele, kui silm kannab. See on mingi punakasvalge lainetes, mis on tardunud keset marru hoogu. Ma lähen tundide kaupa, tõusen harjule ja laskun orgudesse, tuul õõtsub näkku, viskub selmile, matab hingeõhus, tagid, punapeent silmil nähtamatut, kuid kõikjale tungivat seda hingan sisse ja tunnen maiguna keelel. Varss on liiv tunginud läbi kõige tihedama riide ja puudutab minu ihu nagu soolvesi. Ma katan näo kätega vähem kuid siis ma ei jõua enam. Pöördun seljaga vastutuult ja laskun luiteküljele. Siit ei näe midagi muud kui üksteise taha kaduvate harjade piirjooni. Kus poolt ma tulin, siinsamas pidid olema mu jäljed, kuid nüüd pole enam midagi järel. Paari minutiga on kõik kadunud, liivan jälle sihilikult sile. Ja ma jälgin tuisu, iilide imelikke teid minu ees sebinud, elab ja muudab lakkamatult oma ilmet. Milline tavapärane protsess neil tuimadel küngastel peened liivaniidid jooksevad, nagu vaevalt märgatav virvendus veepinnal. Keegi mängib mikroskoop happeliste kivikestega, asetab neid ritta, ehitab müüre, lükkab siis need laiali ja algab uuesti. Harrabeskid vahelduvad, kasvavad, kaovad. Võin ainult kujutlena, millisena Ta tunneb ennast rändur tõelises sahara sammummi puhudes sadu verstasid eemal kõigest elust. Sellega ei või võrrelda kõige hirmsamat kem maru merel, kus enne surma vähemalt hingata saad. Kõrbes tungib enne muld sinusse, kui sena mullaks muutud. Ja Tuglaselt veel üks tähelepanek, teine ise äraldus on kõrbe ääretu vaikus. See on selline, mida ei tunne kõige vaiksem algi veel. Ega sügavamas kivi keldris ainult tormi olung ning liivakübemed kahin võib seda katkestada. Muidu absoluutne hääletus nii päikese heledal päeval kui kottpimedal ööl. Inimene on nii üksi, et isegi ta enese sammude hääl pole talle seltsiks selles seisundis ka mitte ainult õhupeegeldusi, vaid kuuleb ka hääle fantaasiat. Kaua aega on Sahara peetud kuivanud merepõhjaks UM teadus, see on siis 1928. aastal kirju tatud, on sellest vaatest loobunud jess selle vastu. Sahara peab olema endise Kesk-Aafrika kõrgustiku koht. Unistajad arheoloogid on siit otsinud koguni muistse Atlantise asupaika. Igatahes on aga kindel, et Sahara praegu suurel ulatusel on merepinnast madalam kuni 50 meetrit. Ja see tõsiasi on äratanud julgeid plaane, mis siis, kui see madalik väikese sörti laheni kaevatud kanali kaudu mereveega täita. Millised perspektiivid? Uus suur siis järv, mis võrdub poole Vahemerega selles järves loendamatud saared ja poolsaared, nende randade lennad, külad, Vellad maakera seni süngeima osa on muudetud õitsvaks lilleaiaks. Aga on hoiatatud, et sellise suure veemassijuhtimine teise kohta võib tähendada maakera telje siirdumist ja ühes sellega kogu maailma hukatust. Ja kuigi ei tuleks täielikku katastroofi, siis osaline ometi. Me ei arvesta nimelt küllalt sahara nagu koopas soojus, Magazeniga, eriti meil siin põhjas poleks mingit soovi sattuda äkki kreeni kliimasse. Ja lõpuks Sahharaske elavad inimesed, kelle harjumustele ning arenemistele vastavad just praegu seal valitsevad olud ning Nende inimestega ei saa naljatada. Lisan omalt poolt Vahemerevee juhtimine sahara. Talmikele on tehniliselt täiesti võimalik. Aga arvesse tuleb võtta Ta selles subtroopilises kliimas merevee kiiret aurustamist alles jäänud vesi on tulisoolane. Kastmiseks kuivendus selliste Errygatsiooni tööde läbiviimiseks ei kõlba. Ja tõesti selle plaani teostamine oleks kujutanud endast Aafrikale Põhja-Aafrikale, aga võib olla ka Euroopale ökoloogilise katastroofi algust. Tuglas on õige kriitiline araabia algkoolide koraanikoolide suhtes kus õpilased istuvad ja kooris korrates tuubivat pähe sõna-sõnalt koraani teksti. Ta pöörab tähelepanu meetresseedele, mida ta käänab metressaa. Tuglas kirjutab nii. Metro mõiste ei lange kokku Euroopa kõrgema õppeasutuse mõistega. Metro, sa ei eelda mingeid igakülgset keskkooliharidust, piisab algelisest koraani koolistki. Medressaa villased on täieealised mehed, õppeained ja laad meenutavad meie kõrgemate koolide oma. Aga ometi tuleb metressaasid pidada ikkagi ülikooliseks ning seal õppijaid üliõpilasteks. Euroopas, kes rajal tekkinud ülikoolid on suurel viisil väljendanud Mohameetlike eeskujusid. Kuid vaevalt on riigivõim ja ühiskond nendele Läänes kunagi nii palju ohverdanud, kui seda tehti idas. Islamialadel. Uute Metro saade asutamine ja ülalpidamine on seal olnud kõigi kultuursemate valitsejate ning rahameeste auahnuseks. Poolt äratavad ehitised ise veel praegugi meie imestust. Teiselt poolt oli ja on tihti veel nüüdki õpetus ning üliõpilaste ülalpidu neist ilma maksud. Sest metre saadele on päranduste ja kingituste teel annetatud suured liikumatud varandused, eriti majapidamisi maal, mille sissetulekutes nad oma kulud katavad. Hoonetena jälgivad nad peamiselt ühte ehitustüüpi äratamata väliselt Tähelepanu üllatavad Metro saad oma siseõuede kunsti pärasustega. Need õued on harilikult kaetud marmorparketiga, mille keskel purskaev jalgade pesemiseks õue ümber käib tihti sammastik. Selle taga hämardub palvesaal teisel, vahel kolmandal ja neljandal korrusel ringi ümber õue paiknevad üliõpilaste kambrid. Kuid seda üldist ehitustüüpi mitmekesi stab lõpmatuseni detailide erinevus. Kõikjal üllatavad mosaiikseinad Ps ornamentidega, laed, seedripuust, uksed, vase taandeid, lühtrid, argatustest, alakteedid. Need ehitised on igaüks omaette idamaise arhitektuuri väärt saavutused. Tuglas käib torul laatadel jälgib seal pakutavat kultuuriprogrammi, maa taltsutajaid, rahvalaulude esindajaid ja märgib, nii. Ei ole veel trükitud kirjandus sealmaal. Aga suusõnalist pärimus seda rohkem. Ja rääkida need inimesed oskavad ning kuulata sammud. Rahvaluule elab siin veel oma kuldset aega. Ta on elav ja mitte aga folklaristi uurimisobjekt. Ta vastab alles täielikult nende inimeste arenemisastmele ega ole veel surmale mõistetud, nagu juba pooleldi kirja oskavast Tuneesias ning Alžeerias. See käib Maroko kohta. Eemal kärarikast veider pajatest on kogunenud suured ringid, vaikseid koolajaid. Nad istuvad mitmes reas maas, tagumised seisavad püsti. Siin on esindatud kõike loojad poisikestest kuni Raukkadeni kuid nendele kuudel on ühine tõsidus ja kaasaelamine. Kõik nad alluvad muinasjutusugestioon, Elle. Ringi keskel seisab ela pettunud mees, habemes juba hallid kiud. Ta nägu ja kogu esinemisviis on kuidagi ülev vaimust õilistatud. Temas pole midagi räpakata. Haavate effekti taotlevad. Soliidse liigutusega tõstab ta aeg-ajalt õhukest neljakandilist trummi. Et sõrmedega sellel oma improvisatsiooni saateks põristada. Ei ole minul võimalik jälgida nende ettekannetest sisulist poolt. Ometi võin teha mõningaid märkusi puht silmalise kogemuse põhjal. Küllap on siingi osa. Ma ei tea nõrgemaid autoreid, küllap on mõni varustatud elavama fantaasia ning ilmekama esitamisviisiga, kui teine on kahtlemata ülema nahalisi kuulsusi, kelleni mehed varjutavad teiste omi. Sest paljas mehaaniline muis repertuaari kordamine see igatahes pole. On tegemist põlise materjali teisendamise ümber loomisega. Nii oli lugu ka meie andekamate rahvalaulikute juures. Jutustaja tarvitab tihtipeale lausa lavalisi võtteid, ta peatub äkki kõige põnevamal kohal ja laseb kuulajail enestele arvata, mis nüüd see juhtus. Ja nad teevadki seda häälekalt. Kui täi kuulutab jutustaja võidurõõmsat lõugu, läks hoopis teisiti edasi. Ta tõstab ja langetab häält, miimika ja žestide all on ta ettekandes suur osa liigub ühest kohast teise, ise kogu olemusega oma jutule kaasa elades. Loos esinevad lüürilised kohata, laulab pateetilised, rätsiteerib põristades tasama trumme. Kes meie kirjanikest oleks varustatud sellise improviseerimisvõimega, kes suudaks oma loenguil esineda sellise artistina. Nii palju siis Friedebert Tuglase, sest tema reisikirjast põhja Aafrikasse kirja pandud ligi 80 aastat tagasi aga huvipakkuv tänapäevalgi. Järgmine ajaloo tund on pühendatud Friedebert Tuglase kaasaegsele aga mitte kirjamehele, vaid poliitikule August Reile kelle sünnist märtsi lõpul möödub täpselt 120 aastat. Jama tuginen põhiliselt August Rei poolt kirja pandud mälestustele kuulmiseni.