Täna on meil võimalus teha väike ringkäik Tartu linnamuuseumi uuel näitusel kohustus olla moodne. Kuidas eestlasest linlane sai ja mul on võimalus vestelda kolme kuraatoriga. Need on Anu Kannike Eesti Rahva muuseumist ja Madle Uiboja Marge rennid Tartu linnamuuseumist. Mida te ütlete sissejuhatuseks selle näituse kohta enne kui me hakkame siin ringi käima? Näituse põhiteemaks on argielu moderniseerumine Eesti linnades 20. sajandi algusest kuni võib öelda siis teise maailmasõja aastateni. Me käsitleme selliseid igapäevaeluvaldkondi, mida seni muuseumi näitustel on olnud vähem näha, kuid mis ei ole mitte sellepärast vähem põnevad. Me räägime kodusisustusest, kodu kujundamisest, linnamaastiku muutumisest, toidukultuurist ja ka hügieenist. Näitus liigubki laiemalt kitsamale ja avalikumast intiimsemasse. Nii et kui me näituse algusosas saame ülevaate Tartu linnakeskkonnast toimunud kiiretest muutumistest, elukvaliteedi paranemisest, siis liigume läbi mitme elutoa, jõuame lõpuks välja magamistuppa, et see on selline eksklusiivne võimalus esimest korda Eesti muuseumi näituste ajaloos heita pilk. Esiteks magamistuba, aga ka lausa siis vannituppa ja kõigi kõigi nende kosmeetika ja iluasjade maailma, mida siis ühe moodsa linnapere kodus võis leiduda. Vaatame siis, mis siit tulema hakkab. Kui me tuleme siin Tartu linnamuuseumis esimesel korrusel paremat kätt tuppa sisse, siis on siin selline hubane hubane olemine, mis siin on. Ja meie näituse pealkiri kõlab küll kohustus olla moodne, aga tegelikult näituse alguses satub vaataja vägaavana moodsasse, selles mõistes 1902 ja 30.-te aastate mõistes väga vanaaegsesse interjööri. Ja tõepoolest, tegemist on 19. sajandi lõppu, 20. sajandi alguse jõuka pall sakslase elutoaga. Ja miks ta siin on? Me mõtlesime niiviisi, et, et tõde selgub ikka tavaliselt võrdluses. Ja tore on siis ju vaatajal võrrelda, mismoodi elati Tartu linnas 19 sajandi lõpus ja missuguseks kujunes moodne unistuste kodu. Kahe ja kolmekümnendatel aastatel, kui me hakkasime seda näituse ideed täpsustama ja ja mõtlesime, et, et väga-väga tore oleks esemeid kodus kasutatud esemeid, nii mööblit kui sisustusesemeid näidata Ta interjööris ehk siis luua niisugune loomulik keskkond, kus neid kasutati ja kus inimesed elasid ja ja siit sündis mõte, et sisustada igas kolmes näituseruumis ajalooline interjöör. Ja selles esimeses ruumis, nagu ma ütlesin, on jõuka baltisakslase vanamoodne elutuba ja selle toamärksõnad olid lüüsine ja tolmune. Et arvestades muuseumi spetsiifikat, tolmu siin tõenäoliselt veel ei ole. Tolmu selles ruumis õnneks või kahjuks pigem ikka õnneks ei ole. Aga ta on selline plüüsine. Elutoamööbel on uusrokokoostiilis, mis 20. sajandi alguses hakkas moest minema, tuli asemele juugend. Siis põrandat katab ilus villane rõõmsavärviline eredavärviline vaip, diivani ja tugitoolide ees on laud. Laual on rikkaliku roositud kaunistustega lüüs lauakate. Tollele ajale tüüpiliselt on seintel väga palju erinevaid pilte. Diivani kohal ripub kaunis Krimmi vaade mustale merele ja seda ümbritsevad siis erinevad loodusvaated ja perekonnapildid, mida kindlasti rikkalikult seintele pandi ja erinevad mälestusesemed. Samuti armastati väga riiulitele vitriinidesse, panna välja portselanist, Fayanssist, nipsasjakesi ja nii edasi. Ja see ruum on siis nagu see taust, mille peale tegelikult see teie näituse teema ehitub. Et kohustus olla moodne ongi sellest sellest lähtepunktist nagu samm edasi, et mis siis, mis siis sai. Ja seoses selle nii-öelda vanaaegse interjööriga räägime me ka 19 sajandi lõpu Tartust ja nendest väga suurtest ja olulistest muudatustest mis nii Tartu kui kõigi Eesti linnade elus toimusid. Nimelt ligi 700 aastat oli Eesti ala linnade elu määranud baltisakslaste koorekiht, kuid 19. Sajandi lõpuks olid nad jäänud vähemusse. Juba 1800 kuuekümnendatel aastatel saavutasid eestlase linna ümber kolinud eestlased enamuse linna rahvastikust ja, ja baltisakslased jäid järjest enam ja enam vähemusse. Ja ei jäänud vähemusse mitte ainult nende arv vaid, vaid samuti nende poliitiline ühiskondlik kaal järjest langes ja väga suure hoobi andis siin ka 19 sajandi lõpu venestamine, nimelt siis 1800 üheksakümnendatel aastatel venestamise protsessis ülikoolis toimusid väga suured muudatused ja nõuti venekeelset õpet. Ja sakslastest professorid, kes moodustasid Tartu baltisaksa kogukonna eliidi olid sunnitud lahkuma kas seetõttu, et nad keelt ei vallanud suutnud ülikoolis vene keeles õpetada või siis nad ei soovinud seda teha. Ja see tähendab seda, et baltisaksa kogukond vähenes arvuliselt, aga nad kaotasid ka oma parema osa. Ja mälestustest võib lugeda näiteks siin näitusel tsiteeritud Osvald Hartke mälestustest kelle mälestusteraamat järgmisel aastal meie muuseumi kirjastusel ilmumas on. Osvald Hartke meenutab, et kuidas räägiti baltisaksa kogukonnas. Et ei ole enam need ajad ja head ajad on möödas ja see kõik vastas tõele. Missugune siis oli Tartu 20. sajandi alguseks, sellest saab teada näituse esimeses ruumis. See on protsess, mis, mis tahab veidi tahapoole vaatamist, ajalukku vaatamist, nimelt. Nii nagu Euroopa linnades, nii toimus ka siin väga kiiresti urbaniseerumine. Linn kasvas väga tormiliselt. Kui 18 sajandi lõpus elas linnas kolm pool 4000 elanikku, mida on väga keeruline ette kujutada. Arvestades praegust ligi sadat tuhandet siis 19. Sajandi jooksul kasvas linn seitse korda. Kujutage ette, kui kiire oli see protsess ja samas linna piirid kasvasid linna ümbritsevate mõisate arvel vaid kaks korda. Tähendas linnaruumi tihenemist ja linna elanikkond kasvas mõistagi siis eestlaste arvel. Et nagu varem öeldud sai, siis 1800 kuuekümnendatel aastatel said eestlased linnas enamuse ja suurema osa linna ümber kolinud eestlastest tulid lähemal olevatest maakondadest kõige enam siis Tartu maakonnast. Samuti siis Viljandi Võru maakonnast Valga maakonnast, et linna lähiümbruses saabusid nad Tartusse ja linn muutus väga palju 19 sajandi lõpuks. Liin koosnes erinevatest linnaosadest. Meil oli erinev elanikkond, iseloom kõige rahvarohkemaks linnaosaks. 19 sajandi lõpus kujunes Ülejõe linnaosa. Siia kolis suur osa linna rasvunud eestlasi. Ja näiteks 1897. aasta rahvaloenduse ajal elas ülejõel 41 protsenti tartlasi, et see on suur arv. Kui varem oli Tartu eliitlinnaosa, oli ikkagi kesklinn kus elas jõuka Meliit sakslastest koosnev jõukam eliit, siis kuskil alates 1830.-test aastatesse muutus ja järjest prestiivsemaks linnaosaks muutus toometagune sensis Aia tänava kastani tänava ümbrus ja, ja see toometaguse ja vaksali ümbrus, siis sai erilise Hoo peale raudteetulekut Tartusse seal siis alates 1876.-st aastast. Et esimene ruum räägiks sellest jah, kuidas sai saksa linnast eesti linn aga ta räägib ka sellest. Missuguseks kujunes 1920.-te 30.-te aastate linnaruum. Ja võib öelda, et ega sakslased sugugi ei taandunud rahumeelselt ja vabatahtlikult, et et see oli ikkagi võitlusi täisprotsess ja nad takistasid eestlastel poliitilisele võimule tulekut igati. Nad takistasid eestlaste osatähtsuse kasvu linna arengus ja linnajuhtimises igati ja üks väga tore näide siin mis iseloomustab seda vastuseisu eestlaste ja sakslaste vahel, on uue Vanemuise teatrihoone ehitamise lugu. Nimelt siis, 1903. aastal põles Vanemuise seltsimaja Jaama tänav oli see põles nii nii tugevasti, et selle taastamine osutus mõttetuks ja otsustati ehitada uus teatrimaja. Plaanid olid Vanemuise seltsil väga ambitsioonikad. Otsustati, et tuleb rajada suur uhke teatrihoone Tartu linna keskele ja valiti välja Aia tänaval praeguse Vanemuise teatri- ja kontserdimaja asukohas olev krunt. Ja probleem oli selles, et sakslased olid omavahel kokku leppinud, et nad eestlastele ei müü kesklinnas krunte ja, ja see uus teatrihoone krunt tuli siis osta kavalusega. Esimeseks ostjaks oli siis arhitekt, poolmann, kes siis hiljem müüs eestlastele selle müüs Vanemuise seltsile krundi edasi ja ja väga kiiresti kerkis sinna uus teatrihoone, nimelt siis juba 1906. aastal valmis teatrihoone ja avati siis külastajatele, et see on selline tore näide, mis, mis näitab. Kuidas siis eestlased rajasid, teed endale ja, ja ma hea meelega loeks ka ühe tsitaadi, Oskar Rüütli advokaat Oskar Rüütli, kes oli väga edukas eestlane Tartus. Kirjeldas siis seda Vanemuise seltsimaja ehitamist järgmiselt. Õieti selle tulemust, et Vanemuine oli Tartu eesti seltskonnale uhkuseks ja linnale iluks Saksa bürger, mused, Handverkerber aineid ja saksa teater ei tulnud võrdluse allagi. Et, et niisugune näide, aga veel natukene sellest linnast ja linnaruumis 20-ni bändi alguses. Tartu ei olnud suur tööstuslinn ega kaubanduslinn, Tartu oli, pigem teenindab linn ja, ja, ja 20. sajandi alguseks oli ta kujunenud pigem siis ülikool ja haridusasutusi teenindavaks linnaks. Ja see oli üks põhjus, et Tartu ei proletariseerunud sellisel viisil või sellisel määral nagu, nagu näiteks Tallinn-Tartu vastus oli tööstustööliste protsent 20. sajandi alguses üks, üks protsent elanikkonnast ja seevastu siis Tallinnas oli see üheksa protsenti ja Pärnus koguni 11 protsenti ja et sellest siis väga suur erinevus. Aga sellel on ka pahupool, nimelt siis Tartus oli vähe tehnilise haridusega ja tehniliste oskustega ja inimesi. Ja baltisakslaste käesolev linnavalitsus oli pikem, tagurlik või alalhoidlik, konservatiivne ja see tähendas seda, et linna tehniliste võrkude väljaehitamine kulges väga aeglaselt ja see teema on seotud väga paljuga hügieeniga näiteks siis linna ühtne veevarustus ja kanalisatsioon valmisid alles 1930.-teks aastateks ja, ja sugugi mitte kogu linn ei saanud enne teist ilmasõda nende võrkudega ühendatud. Ja võib öelda, et linnainnovatsioon või tehniline areng oli pigem väljastpoolt mõjutatud, et seda siis mõjutasid kõige enam raudtee tuleb Tartusse 1800 seitsmekümnendatel aastatel samuti telegraafi peamine ja nii edasi. Nii et linn ei olnud väga edumeelne selles osas ja paar sõna linnakasvamisest peale esimest maailmasõda siis 1902 ja kolmekümnendatel nimed siis poliitilistel põhjustel oli tegelik hoonestus linna hoonestus palju suurem, kui olid tema ametlikud piirid. Ja siin oli põhjuseks sakslaste vastuseis, nimelt siis majaomanikud olid kohaliku omavalitsuse valijad, volikogu valijad ja nad ei soovinud, et linna äärealadel elavad eestlased majaomanikest, eestlased saaksid siis valimisõiguse. Ja see juhtus alles pärast maareformi 1920.-te aastate alguses, siis linna ametlikud piirid kasvasid kaks pool korda väga ulatuslikult ja, ja alustati uute, moodsate tollal väga moodsate aedlinnade rajamist, et 23. aastal Valmis Tammelinnaplaneering ja 28. aastal Tähtvere linnaosa planeering ja siis ühtlasi 20.-te lõpus ka Ropka elurajooni tööstusrajooni planeering, et siin on toredad fotod nende linnaosade algusaegadest. Neid pilte on väga raske ära tunda põllule ehitatud kunagistele mõisa maadele rajatud linnaosad. Ja mis linnaosas siin on siis tegelikult siin on üleval on näha Tähtvere ehitusjärgus Tähtvere linnaosa siis üsna alguses, 33. aastal, näete, ei ole siin haljastust ja hooned on ehitusjärgus. Ja siin allpool on näha tammelinn, et see on tore küsimusi tartlastele. Siin on Toredat mansardkorrusega hooned, puust hooned, see on siis 25. aasta 1925 ja tegemist on Elva ja väike kaarenurgaga, et kõik need hooned on alles ka tänasel päeval, et kui tähelepanelikumalt vaadata, siis on nad täitsa ära tunda. Ja oluliseks sai tollal ka iluaiandus. Tartlased hakkasid oma aedade eest väga hoolitsema ja iluaedu rajama selli ka uus teema. Ja üleüldse niisugune aedlinnade rajamise idee ja näiteks mänguväljakute rajamiseks teemis Tartusse tuli, et et need olid arvatavasti ka Skandinaavia mõjutused, mida siis hoolega järgiti ja omaks võeti. Ja sellel iseseisvuse esimese iseseisvuse perioodil tegeles Tartu linna juhtkond ka linnaruumi korrastamisega. Et siin võib nimetada linnapea luike ja, ja linnapea Aleksander Tõnissoni, keda just selle järgi väga tuntakse. Kuidas ta Emajõeäärset alleed rajas nii vasak kui Paremkalda Emajõeäärsed, alleed, mis, mis praeguseni vähemalt osaliselt alles on siis tema teeneks on parkide rajamine. Näiteks Riia tänava, Riia ja Puusepa nurgal asuv Lembitu park on rajatud talgu korras juba enne teist ilmasõda. Ja väga oluliseks sai uue turuhoone ehitamine, mis valmis 37. aasta lõpuks. Ja seoses sellega lahtiste turgude likvideerimine linnaruumist, et see on jällegi seotud hügieeniga. Samuti siis ehitati sajandi alguses juba enne iseseisvusaega linnatapamaja, mis oli ka väga, väga edumeelne samm linna hügieeni suhtes väga oluline. Linnavõim tegi palju ära, aga kõike muidugi ei jõudnud. Ja siin on siis näha üks pilt 30.-te aastate lõpusupilinnast, kus ilmselt ei olnud tänavad sillutatud, selle asemel olid porised mülkad sügiseti ja kevadeti. Ja selle piirkonna elanikud võisid ainult unistada veevärgist ja kanalisatsioonist, et kõikjale moodne maailm Tartu linnas ei jõudnud. Aitäh markerennit, praegu me tutvusime selle näituse esimese ruumiga, aga mis saab edasi? Anu Kannike? Liikudes nüüd edasi, jõuame me ühte natukene moodsamasse ruumi, kui eelmine oli tõsi ja me peamegi ütlema, et tugevamalt siis moderniseerumine hakkas mõjutama meie linnakodusid alles 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Ja siin näit osal oleme siis rekonstrueerinud ühe sellise pigem heal järjel linlase elutoas. Võib öelda, et tema oli niisugune mõõdukalt moodne inimene või, või pere. Ja, ja ma hea meelega tutvustaksin ka siin nüüd neid konkreetseid mööbliesemeid, sellepärast et nendel on tore, tore taust. Et me näeme siin sellist toekad, masseelsed, tumeda puiduga, diivanit ja tumbat, mis on kuulunud enne sõda Tartu advokaat Heino Reonarile. See tähendab siis inimesele, aga seal oli tõesti sellisel soliidsem positsioonil samuti samuti Tartu taustaga on on see seinavaip rahvuslike mustritega, mis oli väga tüüpiline siis kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, sele on tikkinud üks üks proua käis kuuluva start ohvitseride klubi käsitööringi ja ka näed, lõngad on siis ostetud tartust. Siis veel üks üks tore detail, et te näete, diivani peal on üks pisikene tikitud katega padi, kajaleri, hästi tüüpiline rahvuslik muster. Mis teeb selle eriliseks, see padi kuulus jällegi ühele Tartu juuksurile, kuid terve nõukogude aja selle padjakate varjus seal sees oli sinimustvalge lipp. Nii nagu omamoodi ka siis sümboolne ese last eesti aja jätkumisest siis on meil puhvetkapp, puhvetkapp, nüüd kuulub moodsa elulaadi juurde, need tõesti hakkasid ilmuma kodudesse pigem kolmekümnendatel aastatel, see on juba niisuguse moodsama funktsionalistliku joonega. Ja me näeme ka siin tolle aja kohta siis moodsa dekooriga sellise aarde kooliku dekooriga, serviise aga näen aga kristalle nii puhveti sees kui puhveti peal. Ja just nimelt siis kristall oli see, mida nüüd soovitati moodsas kodus paigutada puhvetisse, mitte ainult enam supid, erinevaid nõusid, aga just just kristalli. Loomulikult siis kõige prestiižikas oli Johannes Loropi vabriku toodang. Ja ja vaadates ka siia seintele, meil on ka siis kaks maali võiksid peegelduda tõesti sellise moodsama poolse jõukama inimese maitset. Gustav Raua Tartu vaade ja teisal siis on Karin Lutsu natüürmort. Ja, ja lõpuks ka veel juhiksin tähelepanu sellele raadiole. See on meil tark, Tartu telefonivabriku toodang, 1930.-te aastate keskelt ta pärineb, ta oli üks üks kallimaid mudeleid ja üks üks šikimaid mudeleid. Nüüd kui natukene veel üldistada nende elutingimuste kohta Tartus ja ka teistes Eesti linnades, et me näeme päris suurt hüpet elukvaliteedis. Sellepärast et kui siis peale vabadussõja lõppu noores vabariigis tüüpiline korter linnas oli ühe toaline või kööktuba siis 1939.-ks aastaks oli ehitatud palju uut elamispinda ja, ja tüüpiline korter oli kahetoaline, eraldi köögiga. Kuid ka oli juba päris palju kolme, nelja toalisi kortereid. Sealsamas siiski tuleb öelda, et säilisid sotsiaalsed erinevused ka kodustes mugavustes. Et kui enamik siis nendest uutest korteritest oli varustatud toad eraldi vesi tualettruumiga ja ka vannitoaga, siis siis väiksematel korteritel, eriti siis puust eeslinnades, nagu näiteks siin ülejõel ikkagi ikkagi seda kõike ei olnud. Nii et, et säilisid ka need nad vastuolud, kui me natukene tahame veel neid kirevust ja mitmekesise osta, vaadata, et ma räägiksin ka sellest, et milline oli siis arusaamine moest ja maitsest. Et nüüd haritlaskond, kes oli kursis uusimate ideedega ja moesuundadega, hakkas siis eesti ajakümnenditel kritiseerima vanamoodsat mööblit ja sisustust, eriti siis sellist, mis püüdis imiteerida baltisakslaste interjööri hakati propageerima siis pigem valgusküllast elamist, siledaid pindu, heledaid tapeete ja tekstiile. Püstitati siis loosungeid, et kodud tuleb nii-öelda vabastada endisaegsest, ebapraktilisest, ebahügieenilisest ja, ja maitsetust nii-öelda kolast. Et, et kõik sellised rikkalikud trappe, riid või sametsohvad, mis koguvad tolmu, et nende kohta oli siis prügimäel. Kuid mis oli siis tegelikkuses, et siin me näeme näiteks Jaan Tõnissoni korteri interjööri? Me näeme, Johan Laidoneri villa sisevaadet inimesed, kes siis kuulusid poliitilisse või majanduslikku eliiti, tegelikult ikkagi eelistasid nii-öelda antiikstiilis pigem mõisa vurphy sisustust. Nii et, et see, see moodsa elu propagandavõime öelda, et selle tõesti võttis omaks pigem Pole, haritlaskond ja, ja pigem siis noorem põlvkond. Sinisilmne näiteks näeme tõesti selliseid näidisruume, selline funktsionalistlik mööbel, funktsionalistliku stiilis valgustid, geomeetrilised vaibad. Ja, ja siin on näiteks ühe noore õpetaja elutuba, tema siis on juba see sellest uuest põlvkonnast, kes need uued õpetused ka omaks võttis ja püüdis, püüdis seda siis järgida. Ja oleme ka siis toonud siin mõned tsitaadid. Mulle mulle eriti meeldib siis Aleksander Kleini kirjutatud nii-öelda käsulauad, kes siis 1932. aastal ütles nii et kodu ei, ei tohi olla Turu töönduse Tarblassedel ladu või kodukäsitööpitside ja muude kahtlase väärtustega kaunistuste näitus. Et igasugused torbikud, kipsist elevandid ja inglid seentel postkaartidelt kopeeritud õlivärvipildid on, on maitselagedad ja tarbetud mida me ei saa ka unustada, nüüd päris ühiskonna põhjakihti, et ka nemad ju elasid oma võimaluste ja, ja arusaamade järgi. Ja, ja siin on ka siis näha pööningu nurga eluase Meid või keldrikorteri sissevaateid või siin või siin ka Tartus ülejõel ühte ühte kingsepatöökoda, et kuna ilmselt temal oli elamiseks üks ainukene ruum, siis sa täitis ka tööruumi otstarvet paratamatult ja siin kuidagi ei saanud rakendada seda siledate pindade ja, ja, ja valgus küllaste avarate ruumide põhimõtet. Nii et, et just mida me tahame siin näitusel rõhutada seda, seda natukene, seda ideoloogia ja argieluvahelist, lõhet ja samas ka seda mitmekesisust. Anu Kannike, te olete avaldanud väga huvitavaid artikleid ajakirjast imeline ajalugu ja eesti naine, mis räägivad just sellest moodsa naise kujundamisest 20. sajandi algusaastatel. Ja et tõesti ka see näitus tugineb varasematele uurimustele ja, ja siin me oleme ka tahtnud välja tuua seda, kuidas Eestis 20. sajandi algul rajatud ja hiljem jõudsalt laienenud kodumajanduskoolide võrgustik oli väga oluliseks teguriks Moodsa eluviisi ja Ta viisi juurutamisel. Ja ka seda, et just siis naised olid need, kes hakkasid tundma kohustust õigesti moodsalt ja tervislikult sisustada, oma kodusid, valmistada toitu rajada, rajada aedu ja nõnda edasi ka koristada ja kraamida. Et mida võib-olla välja tuua seda, seda mastaapi. Et siis 20 iseseisvusaasta jooksul sai kodumajanduskoolides hariduse 6000 naist, kuid ligi 50000 naist osales mitmesugustel majapidamiskursustel keedukursustel, kasvatuskursustel nõnda edasi. Ja, ja selle kaudu need ideed ka väga tõhusalt levisid. Tooksin ainult võib-olla mõne näite, et näiteks meile tänapäeval ka väga südamelähedane taimetoidu teema. Et just nimelt kodumajanduskoolide kaudu seda hakati juurutama ja tutvustama juba siis, 1910. 11. aastal asutatud esimesed majapidamiskoolid seal seda tütarlastele selgitati ja ka seda praktiliselt rakendati, et need õpilased ka tõesti põhiliselt sõid ainult taimetoitu. Et see, mis talupoja ühiskonnas oli olnud selline natukene põlatud seened sai millekski, mis oli vägagi edumeelne ka juhtivad kodumajanduseksperdid väga tugevalt siis tervisliku toitumisega tegelesid. Siin näitusel on meil näiteks välja toodud klassiku kokaraamatute autori Hilda Ottensoni juhised väga selged juhised, näiteks milline on õige ja otstarbekohane koolilapsed, hoit. Et siis hommikueineks ei tule mitte süüa, võileiba, juua sinna kõrvale kohvi vaid ikkagi pigem kaerahelbeputru piima või siis ka õhtusöögiks mitte kartulit ja heeringat, vaid, vaid aedvilju ja puuviljateed või mahla. Perenaistele jagati ajakirjanduse ja ka nendesamade kursuste abil palju õpetusi, et võib-olla tänapäevalehed tunduvad meile sellised väga-väga ranged ja väga normatiivsed. Aga, aga tollal oli see üks viis, kuidas rahvast kultuurseks kasvatada. Et kui me näiteks vaatame jällegi siin koduperenaiste käsiraamatus, et milline on siis perenaise õige perenaise päevakava, et see on ikkagi väga nõudlik perenaine, peab tõusma juba kella kuue-seitsme paiku. Tema päev peab olema tundide kaupa ära jagatud erinevate toimetuste vahel ja kindlasti päeva lõpus peale kella üheksat, ta peab veel tegema endale päevatööst aruande peab tegema ülevaate oma toiduainete tagavarast, oma arvetest ja ka järgmise päevakava. Nii et selline väga ratsionaalne süstemaatiline lähenemine ka kodusele elule. Ja tuleb öelda, et selles osas kase kasekasvatustegevus oli edukas, et ka näiteks mina, kui ma mõtlen oma vanaema peale, kes kodumajanduskooli lõpetas, et ta tõesti temal olid need normid sisse kasvanud ja ta ja ta ka järgis neid. Nii et selles mõttes siin olid edusammud märgatavad. Nii et te olete kogenud seda, et kuidas on selline süsteemselt perenaise poolt juhitud kodune elamine, kus perenaine hoolitseb, et kõik ka omavahel väga kenasti läbi saavad lasti ja et siin ka ütleme, moodsa ja kombega käitumise käsiraamatud rõhutavad just perenaise rolli. Et kui, kui koguneb seltskond, tulevad külalised, et perenaine on see, kes siis juhib seda meeldivat vestlust, kes, kes väldib konfliktseid, teema, massid, kes, kes vastutab selle eest, et kõik tunneksid ennast ennast meeldivalt. Nii et tõesti, see ka perenaise rolli väärtustamine, käib sinna juurde. Aitäh, Anu Kannike. Ja liigume siis edasi kolmandat ruumi, kus on kolmas kuraator Madli Uibo. Mis teemat ei käsitleta selles ruumis. Niisiis näitusel saame heita pilguga moodsa kodu sellistesse intiimsematesse privaatsetesse ruumidesse nagu tualettruum ja magamistuba. Et kõigepealt me möödusime äigi siin tualettruumist, tegelikult tualettruum ja ka vannituba valitses 20. sajandi algusel sellised mõneti haruldasemad ruumid. Et enamasti oli ikkagi paljudes majapidamistes veel välikäimlad ja näiteks Tartu korteriuuringu andmeil, mis tehti aastal 27 selgus, et üksnes ühele koma viiele protsendile korterist oli kreeklased. Kuid aeg läks edasi ja moodsates kudedesse hakkasid jõudma ruumid. Ahah, siin on ka üks sisustatud ruumi seened, siis magamistuba, jest nägu. Ka eelpool sai nimetatud, et 20.-te 30.-te kodus kerkis järjest olulisemaks nõue, et see pidi olema avar tervishoidlikult puhas, soovituslikult heledavärviline, et seda me näemegi siin. See magamistuba on sisestatud väga kauni magamistoakomplektiga, mis on hoiul Tartu linnamuuseumist. Me võtsime siia muuseumisse vastasele komplekti aastal kakstuhatkolm üleandja vanavanematele kuulunud ja see valmiski siis tegelikult Tartus 26. aastal et 24. aastal tehtud tellimust, et siis ühele perekonnale ja soovitan kindlasti tulla seda kaunist komplekti vaatama. Ja, ja seintel on Paul Burman maalid. Et nagu nähe Tartu Ülikoolis on järjest rohkem hakatud temast üliõpilastöid koostama, järelikult on see järjest rohkem hakanud pakkumise kunstnik Paul Burman. Minu teemadeks veel ka selline kodu tähendus, et erinevates väljaannetes saab selgesti aru, et kodu defineeriti kui sellist väikest riiki, mille valitseja on naine ja kodu, kodu ja perekonda üleüldse mõisteti tollel ajal väga traditsioonilises võtmes ikkagi mehe ja naise registreeritud kooseluala, kus on lapsed. Kuidagi väga-väga silmatorkav nendest kirjutistest. Ja teine huvitav teema oli iluravimihügieen et moodne inimene pidi olema kindlasti väga kombekas kombekas ja ilu aluseks oli taaskord seene isiklik puhtus terves. Ja noh, järjest rohkem hakati rõhku panema nendele ilu iluvahendite kasutamisele. Et me oleme saanud näituse vitriinidesse palju, palju palju esemeid erinevatest Eesti muuseumitest. Et siin on päris korralik ülevaade neist võib olla. Aitäh huvitava näite, mis teid ennast paelus sel ajal mingi endale leitud avastus selle näituse loomise käigus. Uurimas tehes ma olin üsna üllatunud, et 20. sajandi alguses peeti üheks peamiseks elu probleemiks tedretähn et näiteks väljaannetes oli palju juhiseid, kuidas sest mul on ehk leegitada v teha nii, et need ei oleks näha, et milliseid kreeme oli saada selleks siis näitusel oleme hügieenikoduapteegiteemade juures töötanud, näidata neid erinevaid variante, näiteks mis selle, mida rakendati hambapesuks 20. sajandi alguses, sellelt sar hakati rohkem levitama seda arusaama, et hambapesu on vajalik. Et järjest rohkem tuli näiteks müügile ka erinevaid tooteid, siis hambapesupulbreid ja hambapasta hambakreen. Ja samuti oli võimalik hambaid pesta erinevate koduste vahenditega. Näitusele on näidanud ka, istume autosse, läks. See oli väga oluline muudatus tegelikult, mis nüüd sellel moodsal ajal aset leidis.