Lugupeetud kuulajad, ma jätkan eesti teatriloo pajatust ja käesolevas saates tuleb juttu sündmustest 1903.-st Tal ja põhiliselt 1906. aastal. 20. sajandi alguseks oli selge, et Vieira Vanemuine ei vasta enam nõuetele seda repertuaari paarietenduste taseme kui ka seltsiruumide poolest oli moodustatud koguni ehituskomisjon uue, hoopis avarama Stahli jaga puhvetiruumi püstitamiseks. Teisele korrusele ette nähtud einelaud saigi valmis ja see tuli teatritegemisele kasuks, sest seni oli puhvet paiknenud üsna teatrisaali ukse juures mistõttu napsivendade purjus lärm kippus etenduste jälgimissegama. Viira pani ette ehid dada seltsimaja avarasse parki suurem suvelava ja Kattaga vaatajate osa tusega. Aga selline suur katus tõotas minna küllaltki kulukaks, mistõttu Veera ettepanek lükati tagasi. Selle peale. Solvunud Veera jättis 1903.-ks aastaks uuendamata Vanemuise ruumide kasutamisele bingo. Ja siis juhtus õnnelik õnnetus. 1903. aasta 19. juuli. See oli vana kalendri järgi varahommikul puhkes Jaama tänavaseltsimajas tulekahju. Hoone põles maani maha. Punane kukk olevat pääsenud valla einelauapidaja köögist, kargas läbi katkise korstna katusele ja lehvitas seal oma tiib. Kui pritsimehed hobu veokil oma varustuse ja vaatidega kohale jõudsid, ei olnud neil enam midagi päästa. Noorem põlvkond koguni rõõmustas selle tuleõnnetusele ometi kord olema asjaga ühel pool. Nende arvates oli vana seltsimaja mahapõlemine üldse üks kõige lõbusamaid tulekahjusid Tartus. Pealegi oli seltsimaja kindlustatud ja ehituskomisjon sai nii enda käsutusse 17000 rublakindlustus raha. Ja nüüd algasid vaidlused uue teatrihoonele asukoha leidmiseks. Kasutada ära kena pargiga senist krunti Jaama tänavas, aga ikkagi linnaservas või otsida uus krunt kuskile kesklinna kant. 1892. aastal oli Poola päritolu, naaseme õpetaja Joseph Smithiga otski, hingelt suur teatrihuviline lasknud Karlova nüüd selle, siis Kalevi tänavale ehitada oma aja kohta igati korraliku teatrimaja. Avar lava kõrge lavatorn võimaldasid kiiresti kulisse vahetada. Seal ei olnud kuigi suur intiimne kohti nii 350-le vaatajal. Maja hakati nimetama uus teater ja esialgu andsid siin etendusi venelastest isetegevuslased. Arvestage linna, oli toodud Krasnojarski jalaväepolk koos ohvitseride nende perekondadega ja kutsuti ka Peterburi trumpe. Muide, selle hoone kivist põhiosa praeguseni alles jääb tartlastele hästi tuntud sõbra maja. Kratski pakkus Vanemuise seltsile oma teatrimaja müüa aga küsis selle eest 70000 tsaarirubla. Ehituskomitee kaalus pidas hinda liiga kõrgeks. Sellise väikese saali koht. Loodeti, et 90000 rubla eest tolleaegsetes ehitushindades vanad eestlased püsti panna hoopis avarama saaliga hoone ja sobiv krunt leiti aia. Nüüd siis Vanemuise tänavas serval, päris kesklinna külje all. Tartlased nimega tasid seda kohta tuuni, näeks Thunberg. Hellenurme Mõis nikult fon Middendorff vilt osteti siia 14000 rubla eest krunt. Aga see jäi teatrihoone ja selle ette planeeritava suveaiad tarvis natuke kitsaks, nii et 3000 rubla eest seda maad lisaks. Jõepoolsete madalamate kruntide omanikud ei olnud aga nõus Vanemuisel oma kinnisvara mõistliku hinna eest müüa mistõttu hoone fassaad tuli projekteerida mitte nii nagu praegu alla jõe suunas kas vaid hoopiski küllaltki kitsa Aia tänava poole. Vahelepõikena meeldetuletuseks mõni sõna sellest, mis toimus 1903. aastal Eesti kultuuriloos. Siin andmed kuupäevad on antud uue kalendri järgi. 18. veebruaril ril 1903. aastal avati Tallinnas pärast seda, kui eelmisel aastal oli maha põlenud laial tänaval asunud saksa teatrimaja Pärnu maantee säärde, praegused Draamateatri kohale. Puidust hoone. Uus saksa teater. Ainult et sellegiiga oli õige lühike. 1905. aasta sügisel põles seegi maha. Väide Todon pandi põlema. Aga ametlikku kinnitust sellele ei ole. Nii et tulekahjud puidus teatrihoonetes olid tol ajal õige tavalised. Seitsmeteistkümnendal ja 19. mail toimus Tallinnas patriarh supelsalongis Jean Sibeliuse autori kontsardid Sibeliuse sisedirigeeris. Teiste palade hulgas esitati ka tema võimas Finlandi. Nüüd uue kalendri järgi esimesel augustil Tartus jaamad tänaval põles maha Vanemuise seltsimaja. Sellest oli meil ju äsja juttu ja siit me läksime ka edasi. 20. augustil Tallinnas alustas tegevuskunstnik Ants Laikmaa ateljee kunsti pool. Ta hakkab sellele tuginedes korraldama nii enda kui oma õpilaste tööd ühisnäitusi. Laikmaa ateljee muutub peagi Tallinna kõige autoriteetsemaks kunsti õppimise kohaks. 1902. aastal oli valminud Maksim Gorki näidendi põhjas ja tulnud Moskvas kunstiteatris lavale. 1903. aasta alguses Berliinis Max Reinhardti lavastuses ja neljandal oktoobril Tallinna isetegevuslik Estonia. Esietendab sama näidendit põhjas. Ja nii nagu kriitika ütleb. Eestlaste lavastus lõi isegi sakslast oma üle. Eesti tegevusnäitlejatele oli vene põhjakihi elu mõistmine ja esiletoomine omasem kui sakslastele. Muide, Estonia käis seda etendust näitamas ka üle lahe. Helsingis. Kolmas detsember 1903. aastal. Tartus hakkab ilmuma Eesti kõige vasakpoolsemas suunitlusega ajaleht uudised, mille toimetaja on Peeter Aleksander Speek ja kaastöölised alguses ka kaas toimetaja maalermeister Mihkel, Mart. Eesti sotsiaaldemokraatia üks asid kirjanik Eduard Vilde ja teisigi lehel on üllatavalt hea minek. Teda trükitakse 8000 kuni 10000 eksemplari juba esimesel ilmumisaastal. Muide, lehe kujuneb lühikeseks napilt kaks aastat 1905. revolutsiooni lämmatamise perioodil ta pannakse kinni kuuendal detsembril Pärnus. Endla näitemängu harrastajad toovad lavale Nikolai Gogoli näidendi revident ja tulevad sellega kenasti toime. Aga samal 1903. aastal eesti keeles originaalteostena ilmuvad August Kitzbergi näidend Rätsep, õhk tehtud Külajuttude ühe novelli alusel mis saab vägagi populaarseks ja mille alusel hiljem kirjutatakse laulumäng. Ja samuti Eduard Vilde ajalooline romaan lehesabas ilmunud kui Anija mehed Tallinnas käisid. Muide 1903. aasta oliga pöör selline märkimisväärne tehnikakultuuri osas seitsmeteistkümnendal detsembril Ameerika Ühendriikide Atlandi rannikul. Vennad Raiteed pani toime esimese mootorlennupurilennukitega. Olid sakslane Lillianthal ja teised edukalt varem katsetanud, aga seda päeva loetakse mootorlennu alguseks. Ja 16. juunil asutatakse Ameerikasse kaks tänapäevani ka tuntud Fermat. Kõigepealt Ford Motor Company ja samal päeval Pepsi, Poola kompanii kaubamärk võetakse kaitse alla. Nii et 1903. aasta oli kultuuriloos küllalt, kes sündmusterikas. Vanemuise uue maja ehitamisega ta on mälestusi, dokumente ja materjale. Õige palju. Pean kõige emotsionaalsem maksja sobivamaks Leopold Hanseni Vanemuise näitleja mälestuste raamatust Vanemuise radadelt võetud kirjeldus, mida ma järgnevalt refereerin. Seltsi vana maja läks põlema varahommikul, 19. juulil 1903. aastal. Juba enne põlemist arutatult ehituskomisjoni poolt uue avarama saali ja puhvetiruumiga. Juurdeehitust buffet saigis seal valmis teisel korrusel. Ennem oli müüdud viina ja õlut ning käratsetud kuulderuumi ukse ees. Nüüd oli komisjonil kasutada korraga 17000 rubla kindlustussummast. Vaieldi, kuhu uus maja ehitada, kas vanale kohale või kesklinna ja peale jäid nooremad, et kesklinna pooldajad. Vanemuise eesseisus ennast ehituskomisjoni töösse ei seganud. Karl Menning jättis koguni esimehe tooli oma abidele ja sõitis hoopiski Berliini. Et täiendada ennast teatrikunsti, eelkõige lavastamise alal. Aga oli Saksamaa pealinnas ehituskomisjoni plaanidega hästi kontaktis. Komisjoni volinikul ja seltsi kirjatoimetajal oli iga päev Werneri kohvikus kella viiest poole kuueni õhtul poolikul kindel kõne, tund. Suur fiks. Lisan juurde. Sellest ajast peale läkski see varem saksa kohvidantade kooskäimise koht vähemalt osalt eestlaste kätte. Eesti seltskond hakkas seal koos käima. Eriti aga pärast seda, kui Pariisist olid tagasi tulnud kohvikueluga harjunud eesti kunstnikud Konrad Mägi ja Jaan Koort. Mägil oli komme käia kaks korda päevas kohvikus hommikukohvi joomas ja õhtul vestlemas. Koort piirdus ühe korraga. Mõnigi päev võis jääda vahele. Nii et nemad kunstnikena ja oma kolleegide ja kunstisõpradega tõid Werneris Tartu eesti kohvikus käimise kultuuri. Aga see vahelepõikena krunt Aia tänav neli osteti Hellenurme mõisahärra von Middendorff profilt. Aga vahemeheks tuli arhitekt poolmann, kes teenis sellelt 5000 rubla vahelt Su, väidab Leopold Hansen. Krundil oli üks lagunenud maja logo koos hobusetalli mõõdeti ja paraku osutus krunt piks. Naaberperemeestelt tuli osta maad, juurdeehituse ase maksis kokku 17000 rubla. Täpselt sama palju, kui seltsil parajasti vaba rahaga käes oli. Aga komisjon pani asjad liikuma, et raha saada. Ajalehtedes avaldati üleskutseid rahvale korjati allkirju pankadest raha laenamiseks. Tuunimäele, kus krunt tasus, hakati nüüd talgute korras olemas ilma tasuta ja maakivi kruusakoormaid. Üle tänava oli eestlase Hanssellellepi kauplus. Seal seati sisse ehituskontor, kus registreeriti nii maksulisi kui maksuta kohale toodud koormaid. Elmine krunt Jaama tänaval müüdi mõne aja pärast ära. Sealt saadi mõnevõrra raha, lisaks oli vaja muretseda Ta üks miljon 365000 Telliskivi. Aga selles osas Vanemuisel oli õnne, sest 1905. seal kuuendal aastal ei tehtud Tartus nagu mingi ime läbi ühtegi suuremat ehitust. Ilmatsalu telliselöövi aastatoodang oli umbes kaks miljonit kivi ja see seisis puutumata. Ilmatsalu Soldi õnnelikud, et saadi lahti vähemalt osast laos olevatest sellistes. Muidu oleks tulnud tehas mõneks ajaks kinni panna. Ja nad müüsid kivid küllaltki odavalt ja järelmaksuga. Nii et selle viimane osa tasutaja alles 1907. aastal. Ainuke häda oli selles, et Vanemuise uuele teatrimajale ei olnud veel projekti. Peterburi kunstide akadeemia professor poles Chuck hakkas projekti tegemisest suure vaimustusega ka kinni ja lubas selle vane mõisele teha koguni ilma tasuta. Arvati, et sellepärast, et ta oli ema poolt eestlane Saaremaalt päritud saatis koguni kolm projekti. Ent Menning Berliinist ei jäänud nendega rahule ja soovitas pöörduda soome arhitektide poole. Midagi kohe tehti. Saadeti kiri Helsingisse Kessellijas, Lindgren Saarinen arhitektuuribüroo, ore. Sealt öeldajaga ära. Eestlase ei sa usaldada, tallinlased olla neid ühe suure tellimisega alt vedanud. Jälle tuli pöörduda palestuki plaanide poole. Siis aga saadi teada, et arhitekt Armas Lindgren on valmis 1000 Soome marga eest projekti tegema. Aega oli isegi kirjade kirjutamiseks vähe. Asja ajamine käis rohkem telegrammide abil. Kui ehituskomisjoni volinik Karl Koppel Helsingis sõitis valmis projekti järele, siis suhtus ta Esplanaadil ühes graniitpalees, kus asus arhitekti korter. Soome arhitektidega. Mindi kabinetti uue Vanemuise plaani uudistama. Laual lebas suur joonestuspaber, millele oli tõmmatud üks ainuke suur must joon. Nii meenutas Koppel. Joovad kohvi ja konjakit sinna juurde. Kolmas osaline ajab juttu, Lindgren vaikib. Otsib inspiratsiooni ja korraga hüppab püstide sõnadega, ta on mul käes, teie maja on valmis ja võin ta alusplaane näidata teile juba homme? Jäime küll. Järgmisel päeval on põhiplaan peaaegu et valmis. Ka kehtiva korra kohaselt tulid suuremad ehitusplaanid eelnevalt esitada kubernerile, tähendab Liivimaa kubernerile Riias kinnitamiseks. Linnavalitsuse kaudu, mis oli sakslaste, võtnuks see esitamine ametlikult palju aega, sest kohalikud kaslased ei näinud just hea meelega eestlaste suure ürituse edenemist. Ehituskomisjoni liikmed sõitsid siis rongiga isiklikult Riiga ja järgmisel päeval olidki neil vajalikud allkirjad käes. Leopold Hansen jätkab Ilus ja vaimustav oli see Vanemuise uue maja ehitamise aeg. Kõikjal kõneldi vaid sellest vene Müürissepa tegid väliskujud fassaadile. Kaks maamees, näinud neid lõustu, need olid traagiline ja koomiline mask vaadanud ja pahandanud Se Tõnissoni. Jaan topib oma nägu ka igale poole. 1906. aasta augustis jõudis kätte aeg, kus ametlik komisjon, mis koosnes peamisest, sakslastest, linna esindajatest, pidi maja vastu võtma. Vaadati ja leiti aina vigu ja käskine need kõrvaldada n allkirja aktile ei saavat. Aga see tähendas avamispidustuste evase lükkamist. Need olid juba välja kuulutatud. Siis arhitekt Lindgren läks ja kirjutas vaikides aktile alla ja palus raseid sama teha. Sakslased, kirjutavadki näod muigel naa, eks suur, uus maja lõpuks ikka meile tuleb. Eestlastes nii käiva teatrimaja ülalpidajat juba ei ole. Aga oli. 12. augustil pühitses Jakob Hurt uue maja, siis see oli siis 26. august uue kalendri järgi. Veel tunnike enne pidulikku toimingut, Valgust aeti ustest ehitusprahti välja. Lindgren ise oli kohal, käis maja läbi ja jäi kõigiga väga rahule. Laava, tartlased hüüdis Ants Laikmaa, kui nägi Vanemuise uut teatrimaja õhtuses tuledesäras. See on maapõues tõusnud nõiduse loss ja August Kitzberg kirjutas Postimehes, stan suur. Ta on lihtne. Ta on elus nagu pühalik, tundmus tuleb meie peale, meie vaikime ja ei saa sõna suust ning ainult elutseme. Nii et see hinnangud olid antud augustis 1906. aastal. Vaatasin, mida tolleaegne ajakirjandus pakub ka Vanemuise uue maja avamisega. Märgiti, et see toimus Eesti kohta suure pidulikkusega. Vaimuliku kõne pidas Peterburist olnud pastor ja filoloogiadoktor Jakob Hurt ilmaliku kõneehituse üks eestvedajaid Jaan Tõnisson. Tõnissoni kõne Talle järgnes ühislaul Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Ja avamispäeva õhtul toimus Vanemuises teatrisaalis, mis kaldpõrandaga vaid tasase põrandaga suur pidulik ball. Järgmisel päeval vähemalt 13. augustil oli esti helitööde ajalooline kontsert. Õhtul avaetendus August Kitzbergi tuulte pöörises. See käsitles äsjaseid, revolutsioonilisi sündmusi. Ja tulin graveerida, kas Riia tsensor annab ikkagi loa etenduseks või mitte. Õnneks nädalapäevad varem siiski luba saabus. Piletid avaüritus sellele olid küllaltki kallid. Nii et kokku sai Vanemuise selts üle ootuste suure summa. Avamisele oli sõidetud kas Eestimaa nurgast sellest kirjutasid kõik Eesti ajalehed. Palju oli tervitustelegramme. Ajakirjanikud märgivad, Eesti publik oli õige ülevas tujus. Esietenduse lõpus ei tahtnud kiiduavaldused lõppeda. Eriti tänati näitejuht Karl Menning, Vot autorit, August Kitzbergi näitlejaid. Rahvuslik publik Tartus ja ka Eestis nägi Vanemuise uue hoone avamises rahvusluse uut võit. Pärast pidupäeva algas diaatris trupiga tõsine töö. Etenduse anti harva, esiots ainult pühapäeviti. Tööpäevad kulusid proovidele harjutustele, sest taidlusnäitlejad jäid. Kes olid näitekunstis veel õige algajad, tuli Menningu hakata alles välja õpetama. Pääse tähed olid 25-st kopik, kast ühe rublani, lasteetendustel odavamad, 15-st kopikas 50 kopika, nii üldreeglina oli küllaltki täis. Esimese hooajaga anti kokku 39 etendust 20 tükiga nii et keskmiselt iga tüki näidata ainult kaks korda. Ja kestis see hooaeg 10 kuud. Vaatajaid 14439 piletiga vaatajat iga etenduse kohta 390 statistiline näitaja. Järgmisel hooajal hakkasid toimuma etendused juba kaks korda nädalas. Hooaeg kestis 11 kuud ja selle aja vältel anti 66 etendust. Publikut oli piisavalt hooajale Tartus järgnes Ring Räis. Vanemuise teatrisse veel oli aga mitmeid puudusi. Halb akustika ja ela Tuglas. Oma mälestustes kirjutab Vanemuise teatrisaalist järgmist. Ja see vaatajate piin Vanemuise saalis me ei näe ega kuule. Peale kahe esimese rea. Eesriidetõusmisel algab kohe vaatamispositsiooni otsimine esskaelte õiendamise ja toolide naginaga, mis kestab kuni poole esimese vaatuseni. Siis pisut vaibub. Kuid kui esimestes ridades keegi juhtub oma positsiooni muutma, siis on kogu saal jälle kohemil. Minu ees juhtus kordistuma Koorits oma naisega. Loorits pissib pudelisega põrgus paigal, kui ta oleks kasvult pikem. Ma ei oleks kogu loost laval midagi näinud, aga õnneks vaatasin viie-kuue tolli võrra üle looritsa peakuist, ometigi häirisse looritsas sügelistes olemine. Mind ikkagi Pole siis imeks panna, et 30.-te aastate lõpul Tartu arhitektil Arnold Matteus elt telliti Vanemuisel uus tõusva põrandaga ja pöördlavaga modern teatrisse millega taga toime tuli. Saal ehitati valmis, aga põles maha 25. augustil 1944. aastal. Ja oli veelgi Vanemuise-ga seotud pahandusi. Nimelt vestibüüli trepiga Jaanus seisid skulptor, väitsenbergi loodud marmorkujud Koit ja Hämarik, noormees ja neiu mõlemad Nemad oma alasti süütuses publikule vaadata. Tolleaegne peenem Tartu seiskold oli väga nende roppude jutumärkides kujude ülesseadmise vastu. Koolilastel keelati Vanemuises käimine ja koolid ei korraldanud siin enam pidusid. Mis varem oli seltsile mõnda, kes siis toonud, oli selline nõudmine, kas kõrvaldati need alasti kujud tõmbate, vähemalt neile püksid jalga? Politseimeister, kes sekkus ja andis käsu riivatud kujude eemaldamiseks. Õnneks ei märkinud tähtaega. Kujud jäid oma kohale. Ja Hugo Treffner võttis kätte ning viisama poisid kollektiivselt atresse ning murdes sellega boikoti. Alasti kujud jäid publikule uudistama ja ei ole andmed, et need noorsoo Taali oleksid teab mis allakeskkonnast. Vaat sellised olid ajad. Natukene vähem kui 100 aastat tagasi. Rudolf Põldmäe, kes on põhjalikult uurinud Vanemuise seltsi ja teatriajalugu kirjutas 1900-ga 83. aastal Tartu ajalehes järgmist. Vanemuise teatrihoone ehituses sai võimas rahvuslik aktsioon rahaaugud Eestist ka ka väljaspoolt, isegi sõjatandrilt. Käimas oli ju Vene-Jaapani sõda. Ehitajad tegid rohkesti võlgu ja saksa ringkonnad lootsid, et üritus läheb peagi pankrotti ja nemad saavad rajatava maja oma kavatsetava teatri jaoks soodsalt ära osta. Ta öeldi avalikult Eesti ajakirjanduses välje. Lisan saksa teatripuust. Maja oli maha põlenud 1904. aastal. Nii et lausa puit, diaatrite põlemise periood 1000 902000 903000 904905. 1905. aasta oktoobriks oli Vanemuise hoone katuse all. Kevadel algasid sisetööd ja 1906. aasta sügiseks oli etendus lõpule jõudmas. Revolutsiooni sündmused ehitustöid ei seganud. Korjanduslehed kokku 7000 rubla ja 1906. aastal. Teist 7000 veel. Ehitustehnikauudised Vanemuise majas olid betoontrepid ja kesküttelava hakati valgustama elektriga. Ka see oli uudisasi. Aga saal ja kõrvalruumid pidid leppima gaasivalgusega. Suvel tärkas vaidlus teatri einelaua üle. Karskusliikumine oli moes ja Oskar Kallas nõudis, et uuesti Katre majast jääks alkohol välja. Leidus vastuvaidlejaid, karskus mõtte põlevat siiski üldrahvalik ja alkoholikeeld võiks laiemaid hulki teatrist hoopiski eemale tõrjuda. Siis leiti kompromisslass. Alkohol jääb einelauda, kuna see annab head sissetulekut, kuid daamidele seatakse sisse teine ilma alkoholita eelne laud. Gaasi valgus jäi nõrgaks üks ja avaldati soovi kogu majas peaks olema ikkagi moodne elektrivalgus. Kui tehti arvestust, siis näitas, tuleb maks, seal on veel 23000 rubla. Aga ehituseelarve oli niigi tõusnud 80-lt 1000-lt rublalt 100-le 1000-le ja valgustus taas tuli hoopis odavam. Nii palju siis Rudolf Põldmäe Vanemuise-ga seotud raskustest. Kutselise teatrikriitikuid tol ajal Eestis veel olnud. Kell püüdsid mõned ajakirjanikud Vanemuise Karl Menningu ja tema trupitöö kohta hinnanguliselt sõna võtta. Üks nendest oli kihelkonna koolmeistriharidusega Antandi Jürgenstein Postimehe toimetuse liige. Noor-Eesti teises albumis. 1907. aastal kirjutas ta pikema ülevaate Vanemuise rahvust Katri tegevus esimesel poolaastal. Jürgenstein alustab tõdemusega tarvidust hulka, ilma milleta keegi haritud rahvas läbi saada ei või. Käib vastuvaidlemata häädiaater, kus elukutselised näitlejad asjatundlikul juhatusel dramaatilise kunsti eest hoolitsevad. Niisugust teatrit meil siiamaale ei olnud. Küll etendati meile rästi näitemängul linnas ja maal isegi kõige kaugemates metsa Kolgastes võis seda näha. Meil ei olnud ka head teatrimaja tubli näitelavaga. Maal etendati peamiselt küünides ja kitsastes eluruumides, kus näitelavalaadaputka moodi laudadest üles löödi. Tallinna eesriide osa täitis, jään näited seintest suurt juttugi ei olnud. Pealegi meil puudusid ja puuduvad ka praegu suurelt osalt näidendid eesti rahva elust ei olnudki elukutselise näitlejaid, kelle käest õigusega rohkem oleks nõuda võinud. Näitemäng on tõsine kunstiharu, mis selle käes, kes teda Harrida tahab, täit tööjõudu nõuab. Nad peavad täiesti sellele kunstile elama ja see töö peab neile ka ülespidamist ja leiba andma. Ja nüüd sellise teoreetilist laadi sissejuhatuse järel läheb Jürgenstein asja juurde. Osavõtmisele ehitatud avar teatrimaja oma tubli näitelavaga on esimene tõsine samm Eesti dramaturgiliselt kunsti edendamiseks. Ka kunstinõuete kõrgusel seisev teater nõuab ka Harritud asjatundjat juhatajat. Ta on Vanemuise selts silmas pidanud ja Karl Menningu pärleeni teatrijuhile Tarmilisi teadmisi õppima saanud Berliinist kaasa toonud Preisilikus sõdikuse näitemängu juhtimisel. Kuna see hoogsus meie teatritegemise endisele pikaldasel tunnisele laadile otse risti vastu käib siis on arusaadav, et sellele on asjaarmastajate näitlejate hulgast vastuvool tõusnud. On kuulda etteheited, et Menning tahab oma mõju liiga maksma panna. Et näitlejad peavad laval liiga ruttu kõnelema ja täpselt nööri paati mööda käima, mistõttu üksikute näitlejate algupära läheb kaduma. Aga mida teha? Menningu ei olnud ju kusagilt valmis näitlejaid võtta. Tal tuli neid asjaarmastajate seast leida ja preisi kaprali kombel välja koolitada. Vanemuisel on praegu 12 kindlapalgalist näitlejat, kes harilikult üks kord nädalas näitemängu etendavad. Aga iga õhtu mitu tundi harjutavad ja proovisid, teevad raskema tüki. Äraõppimiseks kulub oma 30 proovi. Kusjuures terve tükk mängitakse eelnevalt 10 kuni 15 korda läbi. Meie näitlejate palgad ei ole veel kellelegi palgad olid väikesed abirahad, mille varal õpitakse selles lootuses, et tulevikus tervelt näitekunstile pühenduda võiks. Paremaid palkasid ei luba aga teatri praegune rahaline olukord. Ja oma küllaltki pika kirjatüki lõpetab ja kirjanik pöördumisega publiku poole. Mitte ainult näitlejatel, vaid ka teil on teatriasjus koolitamist vaja. Teil tuleb hakata teatri kui tõsise hariduse saamise kohapeale vaatama koha peale, kus vaimlist lõbu pakutakse ja tõsist mõtlemise tööd tehakse. Vanemuise teatri juhatusel on õigus, kui ta niisuguseid näidendeid katsub etendada, mis tõsiseks mõttetööks alust annavad. Siia maali on meil näitelavale enam nalja näha olnud. Seepärast ongi suured hulgad harjunud diaatrikuid kometi tegemise peale vaatama. Aga kirjanikelt ootame häid algupäraseid, eesti näidendeid. Vanemuine võib nüüdsest teie vaimusünnitusi rahuldaval tasemel ette kanda ja lavalt rahvale tuttavaks teha. Seejuures võrdlemisi head vaevatasu makstes, mis siiamaani lihtsalt võimatooli. Lisan Jürgenstein hinnangule veel mõned arvud. Nii et essimisel Hooajal Vanemuine andis 39 etendust ligi 15-le 1000-le vaatajale. Kevadisele hooaja lõpule minnes ringreis mööda Eesti linnu, kus kõikjal Menningu trupi suure huviga vastu võeti. Menningu nimi hakkas kogu Eestis kõlama. Aga millised olid Menningu mõtted ja nõuded eesti kunstilisele teatrile, tema suhted näitlejatega, sellest tuleb juttu järgmises ajaloo tunnis kuulmiseni.