Puid panevad alla Kristel Aaslaid ja paljas porgand. Tere, ilusat laupäeva hommikut. Te olete jälle raadio kahe kütkeis ja teie kõrvu on hellitamas jällegi naiste sauna. Ma ei tea, susisemine, Sisvee siseling, meil on saun kuumaks köetud. Mürgid on vaja välja rääkida ja selleks me olemegi siin, mina olen Kristel. Ja meil on ka siin, otse loomulikult, ükski saun ei ole täiuslik. Ilma palle porgandite. Absoluutselt, ma ei tea, mina mürki pritsima ei hakka, sa võid seda teha. Krister pritsis sappi. Aga kus sa oled, mul on selline tunne, nagu sa oleksid kõigest hääl mu peas. Täna, ma olengi kõigest hääl su peas, mina olen tegelikult hoopis teises kohas, aga tänu tehnoloogia fantastiliste võimalustele olema siiski olemas, selleks, et salvestada kõike, mida on vaja salvestada. Täna. Jah, ma arvan, et ega raadio kuule, midagi aru ei saa, Me oleme kahekesi tavaliselt neil peas, aga praegu on küll veider tunne ta vastu vaatab tühi iste. Ja ometigi sa oled siin minuga. Et räägi veidratest häältest peas, siis tegelikult meil on ju kogu aeg igapäevaselt endale üks hääl peas ja selleks oleme meie ise. Meie mõtted. Kuidas on sinul lood sinu mõtetega? Tead päris toredasti, sest ma olen nagu selline väga, väga suur endaga peas rääkija selline pidev arutelu käib, kohati vaidlen endaga, aga üldiselt on selline, et huvitav, kas ma peaks seda tegema. Praegu on veel aega, okei. Kas edasi või mitte ja ütleme, selline olmevestlused käivad seal peas ja mõnikord liiga palju mingeid lolle nalju ja siis on selline enamusega läinud naljadele raudselt. Enda naljad ongi kõige naljakamad, sellepärast. Naljakas vaata kusjuures mul on seda palju anda, et ma mõtlen mingi naljapääsu ära enne, kui me jõuame välja rääkida, juba naeran nalja üle, sest mu peas oli see nii naljakas ja kui ma lõpuks raiun väljas ega keegi naeragi. Seega nagu vahepeal see mõte, see teine inimene su peas ongi kõige ägedam inimene, nagu temaga on teil sama huumorisoon, onju. Ja siis sa oled nagu kõige targem on ju enda peas ja tarkade inimestega on alati hea vestluseid pidada. Ja nüüd me oleme kõige paremad, aga räägime oma paremast poolest edasi pärast seda, kui me oleme kuulanud ära mõnusa hommikuse loo in the Morning ja esitajaks Chaplin. Olete naiste saunalainele ja teie ees on Kristel ja paljas porgand ja nagu ta vist eelnevalt juba aruga saite, siis me räägime täna häältest oma peas, kuna Kristel on täna ainult minu peas stuudios teda minuga siin ei ole siis ma absoluutselt ja kuna meie oleme teie kõigi peas, siis ma mõtlesin, et see on igati asjalik teema, sest ega keegi väga ei räägi sellisel teemal nagu. Kuule, kuidas sul selle häälega peas läheb, saavad hästi läbi või et tegelikult see on väga andur, preidid, teema ja ma arvan, et sellest oleks väga põnev rääkida, mis lugu see, need hääled meie peas räägivad, kui tihti me nendega vaidleme? Kui tihti me nendega tülitseme, solvume või vastupidi, äkki nad on meie parimad sõbrad kus need hääled tekivad, miks on olemas lihtsalt väike sai park, et me ei olekski sofreenikud? Et kõikidel on tegelikult see väike taga hääl seal ajusopis olemas, kes kogu aeg söödab sulle ette, mida sa parasjagu näed, kuidas keegi riietub, mis sa sellest arvad. Ja nii edasi või näiteks kui on ka mingisugune väga põletav olukord käsi, siis ta juba saadab, söödab sulle ette kümneid võimalusi, kuidas seda olukorda kas lahendada või kuidas see olukord võiks minna. Ma olen täiesti nõus, mul on, see ongi üks asi, ma arvan, et mida inimene peab oma elus ära tegema, on see nagu oma sisemise häälega ja oma sisemise minaga nagu sõbraks saada. Sest või nagu vähemalt ära harjuda, sest mul on küll tunne, et, et et see hääl on mul nagu ajas muutunud, et kuigi ta kunagi oli selline pidevalt tüli kiskuv et siis mida rohkem ma endaga sõbraks sain, seda rohkem ta ei kiskunud enam tüli, vaid me saime rahumeelselt omavahel rääkida asjadest. Ja pigem on nagu selline tuttav ja ongi intuitsioon ja kõik selline nagu on rohkem mängud olnud, vähemalt ma ise tunnen nagunii. Jaa, absoluutselt, kui mul olid anoreksia periood, näiteks, siis mäletan, kuidas see hääl kritiseeris kõike ja ka iseennast nagunii tohutult palju, et kui ma nägin näiteks mingit naist, kellel oli natukenegi Peggy, kes siis ma olin mingi, et issand, miks ta üldse sööb ja kui ma ise nägin ennast peeglis või mingi appi, ma ei tohiks süüa või ma peaks minema trenni hoopis ja kogu aeg käisid siuksed, hääled mu peas ja sa võtadki seda nagu kullana, sa arvad, et see ongi tõsi, siis tegelikult me ju ei saa aru, et see on samamoodi täielik maatriks, mille sees me oleme, et see ei ole tegelikult reaalsus. Kus ma üldse tänase saate teema, nagu võtsin, oli see, et üks mu lemmikuid raamatuid seda nüüd kuulanud, kolmandad korda Jahjust kuulanud, siis tegemist on audio pukiga, on antsedelerid, soul. Michael Singeri võis siin suri, ma ei tea, kuidas täpsemalt, seda hääldatakse poolt see on lihtsalt nii üüratult äge raamat, mis aitabki sul jõuda enesearmastuseni ja ka selleni, et sa mõistaksid, et kõik, mis on, lihtsalt on ja see hääl meie peas loob sellega see asi on negatiivne, positiivne, et seesama nagu näiteks õues sajab vihma. Tegelikult see on neutraalne, aga meie inimestena paratamatult olenevalt siis meie vajadustest, näiteks kui me oleme talumees, siis meil on vaja vihma. Me oleme mingi jumal tänatud, jeee, mu vihmatants läks läbi ja vihma hakkas sadama. Kui me oleme mingisugune näiteks, mul on pulmad siis ma ei taha 100-ks vihma siis vihma nagu kurjast. Ja siis me näeme seda, et tegelikult kõik asjad on neutraalsed, aga vastavalt siis sellele häälele või tonaalsusele, mis meil selle asja suhtes on, muutub meie reaalsuspilt sellest asjast. Ja ma näen, et hästi hästi paljud konfliktid elus, iseendaga ja ka teiste inimestega ja situatsioonidega tekivadki sellest, et meie nii-öelda aru saame. Meie, see hääl on erineval lainel erineval lainepikkusel, sellest, mis, nagu päriselt on toimumas, et me lihtsalt Meie Sepressepson siis kuidas ma ütlengi nagu selle vaatenurk reaalsusest on lihtsalt erinev. Ma arvan, et see ongi see ebakõla nagu selle sisemise mina ja siis selle nii-öelda pealise mina vahel. Ja kas see, et kus on siis see pealmine väline, mina tunnetab, näeb, ma ei tea, elab mingis mõttes nagu reaalselt läbi neid asju, aga see sisemine mina on mingis mõttes nagu kõikidest välistest asjadest natukene nagu kaitstud. Ent samas Tal on piisavalt nagu palju seda infot, et hakata seda natukene su vastu nagu kasutama või nagu utsitama. Ehk siis ja nagu mingi info nagu kaob sealt vahelt ära selle välise ja sisemise mina juures, kui see tundub. Ja selles mõttes, et see sisemine mina on see, kes vaatleb kõiki olukordi ja võtab seda neutraalsem on nagu on, aga see hääl siis meie peas, tema on tegelikult tema toiduks on hirm ja eelnevalt toovad emotsioonid ja kõik tema nagu ülesanne on sind selles mõttes kaitsta, ega ta ei ole nagu kuritegelikult. Aga näiteks ongi, et kui sul on halb kogemus näiteks mingi mehega, kes Ma ei tea, varjab sinu eest oma telefonikõnesid midagi, siis sinu hääl peas on okei, Ta petab mind või tal on armuke, mis iganes. Aga kui sul ei oleks seda varasemat kogemust, sa arvaksid, et lihtsalt talle meeldib sinuga näiteks olla ja ta ei pööra tähelepanu teistele asjadele, ta paneb kõik kõned selle pärast ära. Et nagu see hääl loob meie uue reaalsuse ja mida rohkem, mistõttu ma ka selle teema üles võtsin, et mida rohkem me seda häält kuulame, seda keerulisemaks oma elu teeme. Et vahepeal on see, et vaata, meil kõigil võiks olla olemas mingisugune sõber, kes personali reality checki. Sest tihtipeale me ei pane tähele, kui me satume mingisugusesse maatriksisse niimoodi sisse, et. Me ei pane enam tähele, mis on reaalne ja mis mitte, et me oleme mingisuguses teemas nii hoovatud ja kahjuks tihtipeale ongi see meie enda hääl, et mul on olnud küll olukordi, kus mingid asjad tunduvad justkui midagi oleks ja ma jätkan seda juttu oma peas nii uskuma, et minu jaoks on juba siuksed ja niuksed olukorrad juhtunud küll ma ei tea, ta pettis mind ja külma, ei tea, me juba oleme minu peas näiteks lahku läinud ja mida iganes on juba toimunud aine ja tegelikult ei olnud mitte kui midagi seal taga, et lihtsalt minu hääl tekitas kõik need olukorrad seal raamatus oli hästi põnev see, et alguses rääkis ära ka, miks need olukorrad, et sa, miks see hääl olemas, on see hästi huvitav vaatenurk, ma ei ütle, et sa nüüd absoluutne tõde, aga kõlas loogiliselt küll. Et kui ma näiteks kõnnime kuskil linnatänavatel, Me näeme, puud, me ikka mõtleme, oh ilus puu, oi puulehed on juba kollased. Oi kui suur see puuleht on. Oh, mulle meeldis see kohin, mis tuleb, me tegelikult räägime endaga pidevalt niimoodi ja see on sellepärast, et, et nagu me teame, siis see, millele me tähelepanu ei anna, seda ei ole meie jaoks olemas. Et näiteks kui sa kõnnid tänavatel, see pane posti tähele, siis samahästi seda posti ei olegi olemas, siis ei näinud seda paistet, sinu reaalsuses seda ei eksisteeri. Ja kui meie hääl pidevalt räägib ja seletab ja nii-öelda kas siis iseloomustab või kritiseerib või kiidab mingeid asju, siis ta toob neid asju meie reaalsusesse. Ehk siis kõik need asjad, mida me näeme meie aju ja meie see mõte nii-öelda seletab meile, et mida me näeme, kuidas sina hindad seda asja, ta loob nagu hinnanguid kõigele. Sest see loob sinu reaalsuse nendest asjadest, sest muidu me oleksime nagu kogu aeg present meie jaoks olekski see, et kõik lihtsalt on, aga sai loo nagu sellest oma reaalsust vaid sa võtad asja nii, nagu ta on, aga hääleülesanne on luua sulle sinu reaalsus ja panna sind tundma nii-öelda kindlana ja turvaliselt, et sa tead, mis su ümber on toimumas. Ja see oli väga-väga põnev selgitus, sest ma varem lihtsalt mõtlesin, see hääl mu peas olengi, vaata mina. Aga tegelikult see hääl on lihtsalt nii-öelda üks funktsioon, kuidas maailmas hakkama saada. Ehitab siis nii-öelda selle maailma su ümber. Jaoks, mistõttu on vaata kaks inimest üksteise vastu, nad kogevad ühte olukorda, aga mõlemad räägivad täiesti eri juttu, sest nende peas rääkis hääl eri juttu. Et kes mida ütlesi, mis hääletoonil keegi ütles, kuidas kellelegi kehakeel oli. Et need jutud on nii erinevate inimeste peas ja sama hästi tädi võib võtta ka seal oli toodud ka näiteks, et kust seda häält veel esineb või nagu millega me seda kõrvutada saaksime oleks see, et näiteks me läheme filmi vaatama, kui film on ülihästi tehtud, nagu kõik hääl ja pilt on sünkroonis ja kõik näeb niisugune tõeline välja, et ei ole liiga palju nagu seda videot töödeldud ja värgid, kõik need tõeline hea välja. Siis me võime olla kinosaalis, kus on meie ümber mingi 100 inimest, aga me unustame ennast selleks üks ära. Meil ei ole ühtegi teist mõtet. Me lihtsalt vaatamegi filmi ja meie jaoks ei eksisteeri isegi seda kinosaali, neid inimesi ega mitte midagi muud, me päriselt elamegi sisse sinna filmi nagu meie oleksime üks osatäitja. Et see on täpselt see maatriks, et see film on nii-öelda sinu enda lugu, sinu näed, jutud peas on see film. Kui see film tundub piisavalt loogiline, siis jääd uskuma seda ilmades isegi küsitlekse kahtleks selles. Ehk siis isegi ei pruugi teada, et see nii-öelda need filmi ja see ongi see olukord, kus sul on piisavalt palju kogemusi ja su hirmudest tulevad need hääled. Nii et usud, et need kogemused lähevad ka seekord täida, et see on seesama asi, mida ma võin oodata, nii et mina olen pettunud oma hääles kell piisavalt palju, et no mis lugusi sa mulle rääkisid, kuidas ma võisin sind uskuda. Tegelikult, kui me mõtleme, siis kuidas me saame usaldada oma hääli peas kui tegelikult näiteks, kui need hääled oleksid meie mingi psühholoog ja mu psühholoog räägiks näiteks sellist asja näiteks ajada, petab sind, jäta ta maha ja pärast tuleb välja, midagi niisugust ei olnudki, siis ma arvatavasti läheks psühholoogi juurde enam, aga ometi me lähme pidevalt tagasi oma häälte juurde, aasa hääl ütles, et ma lähen juurde võtnud või mida iganes. Vaata et me ikkagi usaldame seda häält, nagu ta oleks kõikvõimas jumala tähendab kõike. Et tegelikult on päris hirmutav. On küll ma mäletan või noh, mis ma mäletan, ma mingi aeg siis kui ma kui ütleme, kui ma olin rohkem tülisema sisemise häälega või vähemalt kui ta oli rohkem selline, ma ei tea, pahatahtlikum vähemalt minu peas või vähemalt ma olin ta niimoodi ma ei tea, kas ma olin ta niimoodi selliseks mõelnud või ma olin lasknud tal selliseks muutuda. Aga ühesõnaga, kui ta oli minu vastu kurjem siis ma kogu aeg kujutasin endale ette, et nagu et ta on nagu väike sipelgas kuskil toanurgas või nagu väike selline mingi deemon või mingi selline, kus mul on hing ja mu vaim ja kõik on nagu selline suur ruum. Ja siis seal kuskil ruumi nurgas on kogu aeg keegi selline hästi kuri ja väike, kes on selline mingi lihtsalt nagu annab mulle ette, et sa ei ole piisavalt hea, sa ei saa sellega hakkama. Iga kord, kui sa arvad, et sul läheb hästi, sulle ei lähe hästi, kes lihtsalt pidevalt vaidles ja lõi nagu minus kogu aeg ebakindlust ja mingi hetk hakkasingi teda kujutama ette lihtsalt mingisuguse olevusena toanurgas või mu selja taga, kes kogu aeg õõnestades kõike, mida ma nagu tahtsin teha või tunda, mis oli nagu nii-öelda tema arust rohkem kui see, mida ma tegelikult väärt olin. Mis siis tänu sellele alandas tohutult mu enesekindlust, võib-olla tõenäoliselt olin see ikkagi mina või osa minust on ta ju niikuinii. Aga, aga anda sellele selline ma ei tea. Persson, ifikatsioon, et on nüüd nagu mingi mingi asi, reaalne asi kuskil mu hingesopis oli selline päris huvitav viis, kuidas, sest tegelikult nagu lahti saada võib-olla. Sest ma saan nagu aru, et, et mul on keegi, kellega ma vaidlema pean, siis mul tekkisidki nagu vaidlused, et kui see elajas või deemon või mis iganes asi mulle ütles, nagu, et ei sa ei ole piisavalt hea. Siis ma sain nagu endale ette kujutada seda pisikest olevust, öelda talle, et kuule ja vaid miks sa pead kogu aeg mingi jama suust välja ajama nagu miks ma ei võiks ennast hästi tunda. Muljet. Silme ette kohe multikas, kus ühe õla peal istub teemani laps ja hingelaine. Kas sul see hingel tuli ka platsi või oli ainult see deemon? Ingel olin ilmselgelt mina ise, oi oi, oi, oi, oi oi ja ei, aga tegelikult oligi selline tunne, et mina versus siis deemon, et kõik minu head ja vead olid minus küll sees olemas, aga oli siis nagu mingi selline väike mürgine suslik, kes arvas, et ülipalju lahedam oleks, kui ma ei tunneks ennast vahepeal hästi. Kuule, äkki see oli ikkagi mingi deemon, mis su sisse pääses, näiteks siis, kui vaatame, rääkisime halloweeni teemal. Et äkki see olevus, kelle eest põgenesid, väike deemon, kes su sisse jooksis, neid pahasid juttu rääkima. Rikas ei tea küll, et ma võtaks kohe väikse pausi ja mõtleks selle peale, kuulame vahepeal džinspleikija poniveri lugu aniide forest. Naiste saun. Kuulasite lugu täitsa Nat ja esitajaks on levist chaeldja, Fitshingu maffia. Rääkides nendest nii-öelda deemonitest ja mõtetest, mis meid tihtipeale kritiseerivad, vahepeal on kasulikud ka, ütleme ausalt, et enamik meist on elanud läbi ikkagi aja, kus see sisemine hääl on nii meie vastu ja ma arvan, et mõnes mõttes on isegi nagu tore, sest ta nagu kannustab meid ka võib-olla midagi tegema või siis ma ei tea, aitab meil ületada mingisuguseid raskuseid või aitab ka meil näiteks avastada endas, et me ei pea olema millised ja aitab meid hoopis enesearmastus teele ja mul oli väga põnev kuulata, Krista, kuidas sina selle häälega toime tulid. Sest ma arvan, et ma muidu isegi oleks mõelnud, kuidas sellest lahti saada. Aga seal raamatus toodi ka Ancedorit saun, millest ma enne mainisin, mida ma enne mainisin juba, et ka seal toodi tegelikult, kuidas siis tulla toime selle häälega, sest see hääl teeb sulle paratamatult haiget ja ei saa talle vastu. See ei ole see koht, kus sa pole kõrvad kinni või silmad kinni, et sa teda ei näeks, kuuleks, sellest on su peas. Ja seal oli ka toodud, et näiteks kui sul on armukadedus, hääl peas, Ta ei saa kogu aeg kahtlustanud midagi, keegi Pedasin midagi siukest siis seal oli hea näide toodud. Las see hääl, armukadedus, et et sa küll tunne, et selle hääle valusesse hääl on osa sinust, onju. Aga lihtsalt vaata teda pealt, vaata seda, kui seda filmi Vaatake, mida ta kõike sulle räägib, kuula teda ja las ta olla, aga ära tegutse, istu taga ja vaatleja teda. Et meie inimesena ise nagu see, kes me päriselt oleme, ongi vaatleja. Et meie ülesanne ongi vaadelda kõike, mida me kogeme, olukordi, inimesi, aga see hääl on see, kes toimetab ja laseda toimetab. Ja oli ka kusjuures näide, et sa võidki panna talle näiteks nime, sa võite täita kujutada mingi inimesena, milline ta välja näeb, äkki ta ongi siuke, ma ei tea, kortsus ja vihane ja kibestunud mingi vanem inimene või siis näiteks on mingi noor lapseke, kes kardab, või ootusärevuses on või kes kardab ja toob või mida iganes. Kujuta endale mingi inimene silme ette siis anna talle lihtsalt andeks. Ta on kogenud mingisugust valu ja lihtsalt nagu olegi temaga ja kuidagi nagu püüa talle andeks anda ja mingi aeg ta lihtsalt kaob ära, siis sa ei lähe, vaata tema energiaga kaasa. Kui sa lähed nende mõtetega kaasa ja sa hakkad nüüd neid nii-öelda valjuhääldi vaata välja ütlema, siis sa oledki lõpuks olukorrast sina oledki see nii-öelda hääl lõpuks, et saad, suudad anda sellele häälele päris hääle. Et see oli väga põnev, et sa ise jõudsid selleni ja tegite, härrased, niimoodi, sest ma isegi oleks mõelnud, et mina tegin seda rada pidi 10 aastat, kus ma lihtsalt vaidlasinud, aga ei, ma ei ole paks. Oled küll. Et ma arvan, et väga-väga paljud naised just eriti on kindlasti oma sisemise häälega pahuksis, aga enamjaolt nagu just enesearmastuse teemadele, nii vähesed usuvad, et nad on väärt kõike ja et nad on ilusad ja nad on tublid ja tugevad ja ägedad. Et nad ei pea endas midagi muutma, et seetõttu ma arvan, et see on väga aktuaalne teema. Ja et see ongi see iseenesesabotaaži kogu aeg, et ta ise ise nagu käid ja lõikad omale jalgadesse või nagu kaevad neid auke, kuhu kukkuda. Et tihtipeale, Ma arvan, et see tulebki täpselt sellest, et sul on seal mingisugune hääl. Iga kord, kui sa üritad talle vastu vaielda, siis ta tuleb jälle või ta kaob korraks ära ja tuleb kõige hullemal ajal tagasi. Mingi hetk nagu tekitabki lihtsalt meeleheidet, sellepärast et sa, kui sa saad kellelegi ka päriselus nagu vaielda, siis kuidas sa iseenda häälega iseenda sees vaidled niimoodi, et sa võiduka lõpuni jõuad, eks ju. Et see vajab sellist nagu keskendumist harjutamist ja, ja noh, tegelikult see on seda väärt, aga sa peadki nagu leidma nagu selle ja uuendas ja selle arusaama, et täpselt samamoodi nagu see väike deemon või mis iganes asi sulle kogu aeg sisse söödab, et sa oled halb, sai paks, sa oled kole. Täpselt samamoodi võid sa vastu raiuda täpselt vastupidist ja lihtsalt nii kaua raiuda, kuni kumbki teist ära väsib. Ja tõenäoliselt sina ei väsi, sellepärast sina oled nagu kontrollruumis, onju. Et üks asi, mida peabki endale meelde tuletama, on see, et et tema on lihtsalt üks väike hääl, kui ta juhtub olema just nagu see negatiivne. Ja kusjuures hästi palju ülioluline mäletada, et kontroll on sinu käes, et sina oled vaatleja, sinul on õigus anda sellele häälele nii-öelda reana hääl, et sa ei pea teda üldse nagu välja laskma. Et muidugi noh, ma ütleks, et praeguseks ongi see, et ta on selliseks et ta ei ole enam minu jaoks selline, nagu kuidas öelda, ta ei ole dominantne, enam ta ei, temal ei ole võimu minu üle. Pigem on nagu see, et mul on tunne, et see hääl on aru saanud, et okei, siit et asja ei saa vahetevahel. No ütleme, kui päevad tulemus on, siis ta korraks võtab jälle üle, aga noh, siis ta pigem hakkab mulle mingeid kurbasid lugusid, ütleme mängima ja niimoodi sihuke pigem läheb sihuke sihuke õrn ja kas ma annan andeks endale, sest ma olen ülejäänud kuu nii tubli. Et eks tuleb kena, kui lasta tal vahepeal nagu tujud seda ka. Aga nüüd ongi see küsimus, et kui palju sa tal lased üle võtta, mida sa lased tal endale öelda, et tegelikult on väga tähtis see, et ma ei lase sul või ma ei lase endal endaga niimoodi rääkida. Jaa, absoluutselt. Kuidas üldse näiteks sellele häälele saada vastuhäält, et kui ma varem, kui ma reaalselt guugeldasin, kuidas õppida ennast armastama, sest ma olin nii hädas sellega ja ma arvan, et iga naine visanud Google'isse, kuidas ennast armastada. Et kui sa paned googli otsingusse inglise keeles näiteks, kuidas ennast siis okei, võib-olla esimene vastaja on, kuidas ennast rahuldada. Aga ma usun, et juba teine vastan kindlasti on, kuidas ennast armastada. Et nii paljud raamatud ka eneseabi raamatuid on öelnud, et lihtsalt iga kord, kui sa möödub peeglist, vaata peeglisse, imetle ennast ja ütle endale silme sisse. Ta on ennast kõlab nii džiisilt nagu hallo, kuidas säilib, peaks midagi muutma. Aga ma usun, et see nagu nii-öelda muudab seda häält ses suhtes tekitad enda jaoks uue hääle, kes ütleb, et sa päriselt armastada ennast ja sa oled ilus, sa võid öelda ka erinevaid asju. Et sa justkui nagu tekitad uue uskumuse endasse ja selles mõttes ma usun, et see toimibki kõige paremini, et see on see viis, kuidas summutada seda häält. Sest ma vahepeal tegin läbi ka sellist praktikat, et kui ma panin tähele, et mann haigelt kriitiline nagu inimeste suhtes et ma muidugi ei ole see, kes kirub inimesi taga, seda õnneks Volondaga just mu peas, et ma kõnnin oma mingi oh issand, kes värvib oma juukseid siukest värvi, appimistu seljas on, kas sa mõtled ka, et ei sobi kokku või mingisugune auklikud teksased? Okei, seda ütleks pigem vanaema. Aga, aga muidu küll, aga kus sa kommenteerid? Vaata kogu aeg nagu siin ümbritsevaid inimesi, ja see on arvatavasti seepärast, et see pole iseendaga rahul ja sa nagu üritad seda kompenseerida, seda rahulolematust nagu kritiseerida peegeldad, seda jää peal on ta ebakindlust. Ja Ma hakkasin reaalselt tegema sellist praktikat, kus ma siis väljas kõndides püüdsin leida asju, mis mulle inimeste hulgas meeldib. Et oi põnev, et või näiteks, et oh nii julge, ta julgeb siukest värvi juukseid värvida, püüda nagu ümber pöörata või et oh kui põnev riideriiete kombinatsioon, isegi kui minu arust võib-olla mina seda ei kannaks, on ja oh, Tal on nii ägedalt auklikud, peksavad jooned, lasevad palju õhku läbi või mida iganes, on ju, et sa püüad pöörata positiivseks need asjad, mis muidu sinus ilmseid negatiivselt, sest ma usun. Me suudame seda häält treenida. Me suudame enda reaalsus treenida olema positiivsem, et kui me nii-öelda käime nii kaua peale, kuni lihtsalt see hääl nagu ise võtab seda vastu lõpuks, siis ma arvan, et me suudame kesta, muuta. Ja eks see vajab muidugi harjutamist, eks ja enese armastamine ei saa kunagi olla nii lihtne, sellist alustada ükspäev, et ja kindlasti tuleb, sellises olukorras tuleb endale ka andeks anda. Et tuleb tagasilööke, on neid päevi, kus sa ikka ei üldse ei taha ennast armastada. Ja, ja need on lihtsalt sellised asjad, mis noh, seda, seda peab laskma olla. Sest ma arvan, et mida rohkem sellest piitsutama hakkad, sellepärast et täna jälle oli halb päev ja, või noh, et, et seda, seda vähem see võimalus õnnestuda on. Ja selles suhtes mulle ka hullult meeldivad need aferemationid või kinnitamised endale. Et kus sa oledki, oledki peegli ees ütledki. Ma annan endale andeks. Hästi oluline asi ongi endale kogu aeg tihtipeale andeks anda, sest et hästi palju selliseid negatiivseid emotsioone tulebki endale puidupanemisest või nagu see, kuidas sa iseendast räägid või kuidas sa iseennast. Või nagu iseennast ette kujutad ise endale sa pead andma endale andeks, et see ei ole alati olnud hea. Aga mida rohkem sa andestad endale, seda kiiremini on see selline. Kuidas siis öelda selline paranemise tee või nagu tervenemise tee. Sellepärast, et noh, neid asju muuta sa enam minevikus ei saa, sa saad minna ainult edasi ja, ja hästi suur osa edasiliikumisest on ikkagi andestamine ja mulle nagu ka kunagi öeldud, et sa pead endale andestama, sa pead olema endale tänulik ja sa pead ennast armastama. Et need on kolm asja, mida, nagu ma ei tea, iga hommik kolm korda endale öelda, ma armastan ennast. Ma annan endale andeks ja aitäh mulle. Et need on nagu sellised asjad, millega sa lihtsalt sa kogud kohe hommikul väga palju positiivset energiat iseenda hinge sisse. Tänu millele sul on nagu ülejäänud päevaga palju kergem kuidagi olla. Ja ma ütleks küll, et nagu kuidagi see aitas mind hästi palju ja see on nagu hea, sest et sa räägid selle sisemised nii-öelda deemoniga asjaga ja kui see saab järsku aru, et on mingisugune andestamine, mingisugune tänamine, mingisugune armastamine, mis asi see nüüd järsku on. Ja kui sa ei ole nagu, kui sa kogu aeg lasknud sellel teemani lendaga halvasti rääkida, siis otse loomulikult tuleb segadusse. Ta võib hakata vastu vaidlema, aga ma luban sulle. See on ainult hea, ta peabki minema segadusse, sest muidu oled sina kogu aeg segaduses. Aa, ma tunnen ennast just nii hästi ja siis tuleb jälle, see teema on jälle mingi sisemine hääl, mis hakkab nagu õõnestama. Sellepärast sa nad kogu aeg selle kontrollida lased oma tujudeli asjadel, sellest väikesest häälest ja selle sellele ebakindlusele kogu aeg endaga mängida. Ja võib-olla, kui sa juba eos tood endale nii-öelda hingelilli ja tood endale hinge kingitusi sellega, et sa ütled endale, et nagu kõik on jumala okei, ma annan endale andeks, et ja ma tänan ennast ja nii edasi, siis väike kaabakas võib-olla ei julge nii väga nagu suud lahti teha. Ja positiivsus on ikkagi võti, sest mulle meeldib väga sihuke ütlus, et ma ei tea, kas nüüd täpselt nii on, aga mõte on sama. Pimedusega pimedust ei tapavalgusega küll, niipea kui sa lähed valgusega pimedusse, siis pimedus on kadunud. Hundi valgus. Et selles mõttes positiivsusega võidab selliseid asju ikka alati. Ja ma ise olen ka väga Fremationite nende mantrataja nagu sellist sisendit fänn, et kui mul on olnud rasked ajad, siis mulle meeldib lihtsalt, et mingit keegi ongi näiteks salvestanud, taastama kuulan inglise keeles, kuidagi sobitub mulle paremini. See ongi lihtsalt, et sa oled võimekas, sa suudad. Ma usun iseendasse, ma saavutan kõike, mida ma olen ihaldanud, lihtsalt siukseid mantraid ja kuna see on ka ju hääl, mis sinu pähe tuleb, sel hetkel ma ei mõtle muule, mul ei ole seda deemonliku häält, kes ütleb, et taim ei suuda ja siis ma kuidagi usungi seda. Ja noh, nagu me platseebo igasugustest Konshanssadidest oleme näinud, siis platseebo on väga võimekas. Ja samamoodi kui me usume, et me oleme võimelised midagi tegema või ennast armastama, siis olemegi. Et me oleme kõik võimelised siis nii-öelda. No see ongi ja ega need, ega sa ei peagi nagu mingi suurelt alustama ei pea kohe kõige eest endale andeks andma, aga sellised väikesed sammud vähehaaval. Ma olen sajaprotsendiliselt selle poolt, et pigem anda endale väikesed eesmärgid ja väikesed ülesanded. Siis riburadapidi nagu vaikselt tibusammul minna, et ei pea suuri ampse kohe võtma. See põrumis protsent on kohe palju suurem, kui sa üritad kohe esimese hüppega pilvelõhkuja otsa hüpata. Maratoni. No täpselt, aga kui sa võtad ühe pisikese trepiastme või, või noh, ma ei tea, kas või põrandalt vaiba peale, kui sul see välja tuleb, siis sa saad ennast kogu aeg nagu positiivselt kannustada, sellepärast et iga kordaminek annab sulle positiivset tagasisidet iseenda kohta. Sa said hakkama hakkama, aga kui sa juba eos sätid kõik selleks üles, et sa kukuks läbi sellepärast, et see sa ei suuda nii palju korraga ära teha siis sa saad sealt ainult negatiivselt, see deemon saab jälle jõudu juurde, ta saab seal selle ette milleks ei hakka, ei saanud hakkama, on ju täpselt, et pigem nagu midagi ei toimi, nagu ma just pigem hakata vaikselt minema roomata ei ehitatud ka ühe päevaga, et seda tuleb endale meelde tuletada ja ja kui ei tulegi välja, siis tegelikult tuleb uuesti proovida. Ei tohi heituda lasta ja ja samas on ka see, et, et igasugused energiad, jutud, värgid, särgid, meie saatus, ma olen ka seda meelt, et mõnikord tuleb leppida sellega, et mõni asi ei peagi tulema niimoodi, nagu sa oled endale ette kujutanud, et kuula ennast ja kõike seda, mis ümber toimub. Sa ole nagu kõigega ühenduses, aru mis on õige tee, mis on valed, kus sa peaksid õppima, mida nagu kaasa võtta, selline pidev pühendumus ja see mina tunnen, et minul on küll nagu enda selle sisemise häälega pigem tekkinud see, et okei, nii, mis nagu mis me siit saame kaasa võtta või et pigem on tekkinud nagu selline arutelupõhine suhtlus. Ja pigem, Ma ei tea, nüüd on jah, ongi, et oota, kas ma sealt võtsin juba tolmu või ei võtnud, see vist ei võtnud, aga kui ei võtnud, võtame uuesti, okei, see on hea mõte. Jah, ja see on nii palju toredam kui see, kumb meist ma tea, sita peal. Absoluutselt, aga mida meie võime ette võtta, on üks lugu. Christian, mis sa meile välja pakud? No ütleme nõnda, et ma võtsin paraja pähkli just selles osas, et ma, ma loodan, et ma nüüd ütlen seda õigest, ühesõnaga tahti Freyerr ja tema lugu, naastaskre. Naiste saun kuulasid faili flood ja esitajaks on Stolmsi ütleme nii, Pole muidu üldse sellise muusika fänn, aga vahepeal, kui midagi sellist ette satub, siis jõuab mõni üksiklugu ka playlisti ja see oli üks neist, nii et loodan, et ma teid ära ei hirmutanud. Aga jätkata meie teemaga, milleks, et meie peas hääl meie peas praegu skisofreeniat otseselt ei lasku, sest ma ei tea, minul puuduvad igasugused kogemused, hea otseselt teadmised, mis seda põhjustab ja kuidas see otseselt välja näeb, et olen natukene vaadanud. Ja olen vaadanud Youtube'is neid videoid, kus emiteeritakse, mis tunne on, kui sa reaalselt kuulajate istehääli nagu reaalselt, kuidas skisofreenia, aga inimene siis igapäevaelab. Et see on küll väga hirmutav või sul on äkki väga tugevad teadmised ja tahad midagi. Avaldasin ma arvan, et ma siinkohal iga sõna ei võta, et me siin võtame igasugustest asjadest kogu aeg või igasugustel teemadel, kogu aeg sõna ja targutama. Mõned asjad vist oleks targem mitte. Ja niikuinii. Me räägime kõigest, millest me ei tea, et, aga noh ja tema küll jah. Nüüd nüüd lõpetada on ju hea, aga üks teemasid, et millest me ka võib-olla kõige rohkem ei teadnud, aga ikkagi sõna võtsime, oli Liussit võiming, mäletad, sa, ja see kusjuures, kas sa teadsid, et see on eesti keeles kirgas unenägu? Milline tõlgend, milline okei, davai. Rääkisime ka kirka kirkalt unenäost. Tegelikult saab seda häält meie peas väga hästi võrrelda, enne ma võrdlesin filmiga hea filmiga, siis seda saab võrrelda ka unega. Et kui näiteks meie filmielamuse rikuks see, kui näiteks piik läheks videost mööda, sest me saame kohe aru, et ma vaatan lihtsalt jama filme on ju. Et siis sa nagu kaod, tuled välja sellest filmielamusest või näiteks kui sa vaatad väga väikesest telefonist või väikselt ekraanilt filmi samal ajal Ma ei tea, koristada midagi siis nagu kaasa ei ela, vaata sinna sisse ja sul on kogu aeg reaalsus, checket, ma olen siin, ma teen seda ka, film käib. Liustik loominguga on tegelikult samamoodi, et enamjaolt unenäod on nagunii absurdsed, nagu reaalselt me just eile mõtlesin, nagu mida kuradit mäel unes nägin seal surma nagu liigun unes mingi läbi seinade ja kõik on nagu austan minu jaoks loogiline, unenäos olemegi täts, vinger on nagu see on reaalsus. Ja et see ei ole unenägu, see reaalsus on ju. Et ma võin näha unes, ma ei tea lendamist mida iganes asju, aga ma arvan, et see päriselt toimubki või näiteks et ma olen juba mingi lampi viieaastane laps, aga ei okei, Faimul laps, ma, Alts Heiki, nagu ma usun seda, et kuidas on võimalik ained mune näos, ma nii palju mõelnud, kuidas on võimalik oma unenäos ei saa aru, et see on unenägu. Aga sellel on nii lihtne põhjus seepärast, et meie kriitiline meel on välja lülitatud, meie aju ju väga paljuski puhastab ennast ja puhkab, millest me oleme rääkinud. Mistõttu siis ei suudagi protsessida südamest, nagu reaalsus on, on ja ja tegelikult see hääl meie peas ju tegelikult võiks toimida samamoodi. Et me kuulame seda sama vähese kriitikameelega ja me usume kõike, mida ta meile räägib, rääkigu ta siis meile vihakõnes või mida iganes. Ja liustik, dreaming tuleb mängu siinkohal, kus inimene on unel nii-öelda teadvustatud seisundis ehk siis ta saab aru, et ta näeb unenägu ja ta kasutab seda enda jaoks ära, ta suudab manipuleerida unega ja teha seal, mida iganes ta tahab, on ju. Ja tegelikult kui meie ülesanne, kui me tahame nagu, et meie elu ei oleks siis selle hääle poolt mõjutatud ja meie elaks hääle järgi, vaid me elaks enda järgi, hääl on lihtsalt keegi, kes käib meiega paratamatult kaasas siis meie ülesanne on minna sinna teadvus punkti, kus me saame aru, et see on kõigest hääl, see ei ole mina. See lause, mis ta ütleb, ei ole mina, ma ei identifitseeri ennast sellena, vaid ma lihtsalt kuulan oma mingisugust mingisuguseid nii-öelda kogemusi, asju elamas oma hirmu ja kõik nagu välja ja jutustamas minuga. Aga mina olen siin, mina olen kohal ja mina lihtsalt elan ja kogen, aga ma ei lähe selle häälega kaasa. Et tegelikult jah, me võiksime olla samas seisundis, nagu me oleme liustik roamingu ajal, kus me siis võtame kontrolli enda kätte. Aga kahjuks enamik inimesi magavad jaan unenäos edasi ja nad ei noh, kaasa arvatud. Mina ei räägi, et mina nüüd suudaks lüstit freimide, mina olen alati oma hääle bosso. Ei. Miks ma üldse räägin sel teemal on seepärast, et ma olen täielik ohver oma häälele. Mariaalselt usun kõike, mida ta räägib. Mitte päris kõike, aga enamjaolt, kui ma olen näiteks just endast väljas, kui on mingi argument, mingisugune vaidlus kellegagi või Sul on tunne, et keegi tahab sulle liiga teha, siis mu hääl paneb ikka täie laerakaga, ta ütleb ikka siukseid asju oma usundada. Jamab, võtan kuidagi see probleeme, kõik asjad lähevad palju hullemaks, alati kui ma häält usun. Ja kui lõpuks tuleb välja, et jälle see hääl eksis, siis mingit kurat, ma ei tohiks teda enam usaldada. Aga ometi tuleb järgmine olukord ja mällu usaldan teda, mistõttu ma võtsin selle raamatu ka kolmandat korda, et nagu ma pean tegema muudatusi oma elus. Ma nüüd rull ansarasin pikalt, aga tundub, et sina oled sellega osati hakkama saanud, mina ka tegelikult enesearmastus teemal olen saanud temaga palju paremaks, sõbraktilised nagu trennis ma näiteks enam ei lase sellel häälel öelda, vaata see tüdruk teeb nii lühikese trenni või ta käib vist kord kuus trennis ja paremas vormis kui mina, et ah Pole mõtet seal trennis käia nagu siuksed hääled käisid mul kunagi peas. Üks nendest ma olen saanud lahti ja ma olen pööranud need hääled enda kasuks, pigem niimoodi, et issand, see tüdruk on nii heas vormis ja mul on hea meel ta üle. Ja ma usun, et ka mina suudan saavutada seda vormi, et see on see, kuidas ümber peaks pöörama. Aga ala Etti situatsioonis sees olles, ma lähen täiesti unenäoga kaasa ja ma ei suuda reaalsuskontrolli teha ega luua teisi nagu mõtteviis, et näiteks kui mu hääl ütleb, et Ta ei võta su kõnesi vastu seepärast, et ta ei taha suga rääkida või et ta ei ole sulle õige sõber või mida iganes, siis ma usaldan teda, selle asemel, et küsida endalt, et äkki tal on telefon väljas või äkki ta päriselt ei kuula oma kõnes, et äkki isegi kui ta on siin Souninud mu kirja, äkki ta päriselt ka ei saa vastata, et millegipärast nagu mu hääl tahab uskuda, hallimad tema ja mina usun oma häält. Tead, ma olen aru saanud sellest, millest ma tean ise täpselt samamoodi nagu et et kui asi puudutab mind ja minu sisemaailma, siis ma olen enam-vähem saanud nagu hakkama sellega, et et ma suudan enamjaolt ja ma ei ütle, et 100 protsenti. Aga enamjaolt ma olen nagu saanud aru, et okei, manipulatsioon hakkab pihta, lõpetame selle kohe ära ja ole vait ja ma ei viitsi suga rääkida, viime mõtted mujale ja nii edasi. Aga kui asi puudutab kellegi teise mõttemaailma ja kellegi teise tegusid, keda kellega ma ei saa nii-öelda dialoogi pidada, kus mul on võimalus tekitada dialoog kellegi teise eest iseendaga, ehk siis ma hakkan full stsenaristiks kohe kui on, noh, see ongi umbes, et kui inimene ei vasta mulle kohe kohe tuleb see, et ah, ta ei vasta mulle, selge. Ma vihastasin ta kuidagi välja, nüüd ta ei taha moga rääkida. Ah, ma lähengi talle täiega pinda käinud. Ehk siis ma nagu panen ennast kellegi teise mõtetesse ja ma hakkan tema eest rääkima, sest et Ma enda peas ma oskan endale vastata, sest ma tean, mis mu mõtted on, aga kui ma ei tea ja kui mul on mingisugune pime nurk, siis ma hakkan automaatselt üle mõtlema ja muidugi enda kahjuks. Ja kuigi ma tean, et tol hetkel ma peaks, ei ole, mängi kuule, lõpeta ära, ära tee endale seda siis seal on see, seal on see, see ongi see pime nurk, kust ma tegelikult ei tea, et ma võin öelda, et ei, et lihtsalt ta pani telefon trennis praegu ja ta ei saa mulle vastata. Et ma automaatselt hakkame ütlema kõige hullemat, aga ei, mul ei ole nagu seda võimalust, et kuule, sa lihtsalt praegu mõtled üle või et sest et alati on võimalus, et mul on õigus. Ja see, et mul on õigus ja ma ei saa seda mitte kuidagimoodi otseselt kohe nagu kinnitada, et jah, näe, sul on õigus, ta on tegelikult trennis. Aga et kuna siin on nii palju variante ja pigem ma olen harjunud alati kõige negatiivsemat mõtlema siis see tekitab täiega seda semu nagu kõige suurem auk. Et kui mul oli, siis on, pärast on mingi aa tegelikult ei olnudki nii hull. Aga millegipärast on nagu esimesed mõtted ja ma arvan, et see on üleüldse, sest see on hirm teadmatuse eest talt mõnelt kohe midagi ta Teale välja öelda. Täpselt. Kohe kui sa midagi ei tea, siis see on kõige hullem asi üldse. Ja sealt tulebki nagu see nii-öelda monodialoog nagu kellegi teise eest räägid ja otsustad ja värki, ja siis lõpuks, sest mul on viimasel ajal eriti palju seda olnud, kus ma olen nagu täiega mingi. No miks ma ei tea, miks ma ei, miks ma, ja kui ma ei tea, siis miks ma arvan alati kõige hullemat ja siis, kui jälle ma teada saan, et ei olnudki kõige hullem miks või sellest, et ei olnud kõige hullem, jumala okei oli ja kohe kui sama olukord jälle on, siis ma olen täpselt punktis A ja jooksen jällegi kuskile mingi metsa suunas, et ei, ma ei tea mitte midagi, ma tean, et eelmine nädal oli täpselt sama olukord ja kõik oli ikkagi nagu hästi, aga ikkagi seekord ma ei tea, nii palju on muutunud, mis muutunud mitte midagi. Täpselt, sa võtsid mul sõnad suust sedasama ma silmas pidasingi, et iseendaga on kerges vähemalt, tead vaata, miks sa midagi teed, mida sa tegid nende seltsis tegemata, aga teise inimesega, kes on kes ei ole füüsiliselt su ees, onju, et miks ta kurat ei võta mu kõnesi vastu või miks ta ei vasta mu sõnumitele. Mida iganes seal taga ka ei oleks. Ja tegelikult vaata, mõtlesin ka, et mis selle hääle mõte on, tema mõte on luua meile reaalsust, et panna meid tundma turvalisem ana. Ja kui me nüüd mõtleme, kuidas inimene evolutsiooniliselt oli turvalises kohas, oli see, et näiteks kui meil praegu on kõik mingi sotsiaalsed istujad on ja siis kunagi oli need ellujäämisi, sööd näiteks, kuuled kividaga krõbinat, et sa ei hakka mõtlema, et oi, äkki jänkuke hüppab, lähme, lähme talle külla, lähme bait mänguta, jess jahisaak on ja mida sa pead mõtlema, et ennast kaitsta ja su aju suudaks panna sind turvalisem ana tundma, on see, et sa mõtled eelkõige ohtu, oht on nagu esimene, sest see on kõige ohtlikum. Nii et su aju mõtte mõtte saadab sulle signaali, et et ma ei tea seal taga. Ja just et seal taga on tiiger, seal taga võib olla oht ja sinu esimene mõte on oht, mitte see, et jess mingi nunnu jänku ja sa pead põgenema või siis võtma midagi ette ja seesama evolutsioon valmis, et sa pead hakkama kaitsma Need, pigem kaitse ennast ja siis pigem karta kui kahetseda, on ju just lahe mõelda, et meie mõte on tegelikult lihtsalt instinkt ennast kaitsta ja ka, aga tänasel päeval ei ole mehe instinkt mitte see, kas meid ründab nüüd karu või see on jänku, vaid instinkt on see, kas mu kaaslane jätab mu maha või mitte või kas mu sõber ei hooli must või mitte. Et see on päris uskumatu ja tegelikult noh ega me ei saagi väga instinktidele vastu, püüa, palju tahad, kõht on tühi, see ikka tahad süüa, onju, et instinktidele on raske vastu hakata. Ta et pigem me peame õppima nendega toime tulema, et ongi see, et me tajume, et meil mõtted tekivad ja me saame aru, et ah, see on kõigest üks lollim Stinkt, kes tahab mind petta nagu selles mõttes, kes pigem pigem nii et see on üks väga tark instinkt, kes tahab mind kaitsta. Aga ma mõistan tema nagu seda tagamaad seal, et tema ülesanne mind ellu jääda. Aga ma saan ise paremini hakkama, ma tean ise juba paremini, mul on kogemusi juba, et äkki pigem niimoodi läheneda, et sai sõdidamaga vaid Sovaatlejadki teda, okei, ta on täiega hirmul, ta kardab, et nüüd on kõik valesti aga ma ootan ära, kuni ma saan teada, mis päriselt toimub ja siis ma tõmban omad need järeldused. Ja see on huvitav, ma olen olnud ka sellises situatsioonis, kus ma lõpuks nagu põhimõtteliselt nagu vaimselt istud trepi peal ja lihtsalt ootad, millal see läbi saab, see, see reis, millele see ülem näitleja nagu läheb, sest see on vahepeal nagu. Nonii, nüüd ta läheb ja siis las ta tuiskab ära ja ma lihtsalt ootan ära, millal see kõik maha rahuneb, sellepärast et no ma ei oska vastu vaielda, ei oska teda maha rahustada, nii. Lähme käime siis ära seal. Et kus sa nagu lihtsalt sa tead juba kui vaimselt nagu tühjendav see on, sest et see tuleb nagu mõnikord nõnda. No nüüd me jääme mõneks ajaks siia ja sa lihtsalt oledki seal ja võtad selle vastu ja ootad, ootad läbi, saaks. Jah, nii et vaatame seda kui lihtsalt ühte mängu ja lähme sellega kaasa ja ka meie kuulame siin ühte mängulist lugu. Looks on fiilde gei ja esitajaks on stereoklipp. Kuulsite siis Keitranada vannieszi ühist loomingut pealkirjaga disfunctional funktsionaal ise ka siin vahepeal, mis mulle veel sisemonoloogide juures meelde tuli, on see, et mul on tekkinud üks väga kindel koht, kus kus ma oma sisemise häälega vaidlen või ütleme, niimoodi astun vestlusesse nimelt siis, kui ma olen natukene purjakil. Ja tavaliselt tekib see hetk ja ma arvan, et väga paljud tunnevad ennast selles olukorras ära. Kõige, pigem tekib seda olukorda siis, kui sa oled noh, kes veel mäletab siis piduses olukorras kas siis kuskil klubis või, või noh, nüüd pigem sõprade juures. Siis nüüd on kodus üksinda või siis pigem. Eks ole, no igal juhul olles natukene trimpsutanud ja siis tekib olukord, kus sa lähed vetsu ja jääd siis lõpuks päriselt iseendaga ja siis on minul tavaliselt need sisemonoloogide hetked, kus sa hakkad oioi, oi, ma olen ikka täitsa purjus ja minul on nagu väga tekkinud see kaine Kristel nii-öelda kaine Kristeli hääl, siis tuleb kuskilt niimoodi selle purjus Christian, kes ütleme nõnda purjus peaga mul väga palju sellist sisemonoloogi ei toimu, mis väljendub ka mu käitumises, ehk siis enamus tegevus plaani on täielik improvisatsioon, eks ju, me kedagi puldis ei ole. Me paneme täiskiirusel, lihtsalt vaatame, mis edasi saab. Nüüd vetsu jõudes tuleb järsku siis Kristel nii-öelda pausilt tagasi vaata üle, et kas kõik on terved ja kõik on nagu omal kohal. Ja siis tekib selline sisemonoloog, kus me kuule, sa oled purjus, äkki rohkem ei peaks jooma või et noh, et siin on mingi sihuke üks kaks kokteili veel, siis on kõik, et sellised asjad tekivad mul siis nagu peo olukorras, sellised sisemised arutelud, et kui palju on veel võimalik või kas piir on juba ees ja, ja et nagu selline kuidagi eneseanalüüs tuleb kiire ja siis kohe, kui ma jälle vetsust tagasi satun, siis on kokkuvõtted on tehtud ja me võime peoga edasi minna. Üldiselt ma võtan nagu siis arvesse, et kaine Kristel on oma soovitused andnud, me rääkisime nendest kinni. Jah, see, ma mäletan väga seda Kristali, seda purjus ja kaine Kristeli omavahelist, minul on vähemalt küll niimoodi, et kui mina olen natukene purjakil, siis sest mu langi mõtted läinud nagu siis ma lihtsalt ei mõtlegi, ma arvan, ma arvan, et siis on see olukord, kus ma olen reaalselt nagu lihtsalt päriselt kohal vaata et ma arvan, et mul on kuidagi madala alkoholitaluvusega see hääl peas, kes lihtsalt jääb magama, et vahepeal väike norse käib, aga, aga muidu väga teda ei kuule. Kahjuks on väga palju neid inimesi, kes näiteks muutuvadki, nende hääl peas muutub jube agressiivseks, et kõik on järsku vajavad peksusaamisest ja kõigile tuleb koht kätte näidata ja keegi minu naist käperdama ja ja minu naisel jooki osteta, et tihtipeale tulevad need agressiivsed hääled inimeste kahjuks purjakil olles esile, et ma ei usu, et keegi, inimene lihtsalt purjus ja nii-öelda naudib aega mis iganes ja just peaks tundma ennast natukene vabamat lõõgastunumalt. Et ma arvan, et see hääl, mida muide on nagu allasurutud lihtsalt nii palju, et siis ta lihtsalt nagu võimede võimendub ülasel ajal, kui ta on purjus. Ma arvan. Sest tegelikult ta seal raamatuski on, seda nüüd soul maale, mis selle nii palju reklaami juba teinud. Et ma kahjuks ei tea, kas teda on eesti keeles ka saada, nii et inglise keel huvilised saavad kindlasti. Aga seal oli ka öeldud, et kus see hääl tekib enam, miks seda otseselt vaja on, lisaks sellele, et ta nagu loob meile meie oma pressepsoni reaalsusest, on see, et kõik nagu aisad, tekitavad meis ju mingit energiat, et mingisugustele emotsioonidele mingi energia ja see on üks viis, kuidas meie, see energia öelda, väljendub selles noh, seda on vaja kehast välja saada, kui sa jugade trenni, siis seal väljutad higi ja kõike on ja ja kui sul on ka näiteks mingi negatiivsed emotsioonid, siis me ju nutame, et nagu kuidagi peab miski välja saama, et see pidev kõnelemine on tegelikult, kuidas energiaringlus toimub, kus meie hääl siis pidevalt nagu saab mingit väikest nagu sutsakad tagumikku ja siis hääl jõuab meieni, et näe, seal oli niimoodi või seal oli niimoodi, et nii on halvasti või nii tore. Et ma arvan, et paljud inimesed, kes seda häält piisavalt kaua nagu endasse hoiavad ja ei väljenda seda või siis ei tegele sellega siis võivad tekkida igasugused probleemid, kuse hääl, kuhjubile. Pärast ma mõtlengi, et mõistlikum on, selle on selle häälega siis nagu vestlusesse astuda, sest et see ongi nagu sellise eneseanalüüsi vorme, sa saad endaga rohkem tuttavaks, võib-olla. Võib-olla temaga juttu ajades, sa saad ka rohkem teada, miks sa mõtled mingisuguseid teatuid, mõtteid ja siis tänu sellele, kui sa saad juba sellega tuttavamaks, siis oskad ka ta ka rääkida, teda maha vaigistada, teda maha rahustada. Et igas olukorras on muidugi see, et sa ei tea päris täpselt, kuidas sa, kuidas sa vastad sellele mingit situatsioonile. Aga ma arvan, et mida rohkem sa oled enda sees seda mingisugust tööd teinud ja oma erinevate külgedega võib-olla natukene tutvunud erinevates olukordades ja võtnud aega, et ennast situatsioonidest natuke välja tõsta siis seda rohtu pigem on kuidagi sul endal kindlam mingitesse järgmistesse olukordadesse minna või nagu sa tead, võib-olla rohkem, kuidas sa, kuidas sa hakkama saad või sa suudad ennast nagu ise maha rahustada? Ja kuna tegelikult me ju meie mälu on päris kehv, eriti mis puudutab nagu meie enda mingeid sisemisi emotsioone tihtipeale mina näiteks unustan küll ära, et keegi ütleb, et ah issand, sa reageerisid nii üle kui kunagi mingi kaks aastat tagasi, kui ma seda ütlesin. Kuna ma tänasel päeval ei reageeriks üle mingi asjaga, siis ma ütlesingi, et mis asja reageerisin ka pole üldse minu moodi, et me kipume neid asju unustama, mistõttu tegelikult on ju ka päeviku pidamine ideaalne abivahend just oma emotsioonide väljalaskmisel oma Pääle väljalaskmisel nagu see hääl, mis ei pea olema sina, vaid just seesama, millest me räägime. Et mul üks sõber kusjuures soovitas, kui ma rääkisin talle nendest halbadest häältest, mis mu peas kunagi enda kohta olid, siis kunagi soovitas täiesti panna kõik need kirja, anda sellele häälele nii-öelda väljendusvõimalus. Pane kirja kõik need laused, mida ta sulle ütleb, et ma olen paks, ma pole piisav. Ma pole piisavalt ilus, kõik ütlevad, et ma peaksin kaalust alla võtma ja mis iganes hääled mul olid, on ja panen kõik kirja. Ja siis pane see raamat päevik kinni ja äranud kunagised ava, et võtta seda, kui sa andsid selle endast välja ja see ei ole enam oodatud sinu siis või lausa rebis leht ära põlata ära, et nagu vabastas endast, et peaasi, et sa kuskile vabastad selle. Ja kuna mina olen just see inimene, kellele meeldib väga palju kirjutada blogi ja nagu ma olen palju sburgentumisteemingi lugeja jah, väike reklaam vahele, et et kuna mulle räigelt meeldib blogi blogida või kirjutada just siis, kui mul on väga tugevalt emotsioonid, keevad mulle kuidagi vabastab minust midagi, nagu sa minu väljend pluss viis siis minupoolse toimiks väga kenasti ja näiteks inimene, kellele üldse ei meeldi, kes ei oska ennast sõnadega niimoodi kirjalikult väljendada, siis ma arvan, et näiteks kas mingisugune sõber või tugiisik või siis mine räägi puuga, kas või nagu puu on ka tegelikult väga raundi hingeenergiaga maandav energiaga või leia endale psühholoog, keda sa piisavalt hästi nagu Kelage, teil on see tunnetus õige, keda sa usaldad ja kellele sa saad väljendada kõiki neid hääli, mis su peast läbi käivad, sest nemad ei chachisenud. Et kindlasti erinevad võimalused, kuidas seda endast nii-öelda välja saada. Ja kusjuures see on huvitav, ma ütlen noh, seesama puuga rääkimine või et nagu tegelikult ma just hiljuti üle pika aja käisin metsas jalutamas ja miskipärast, et ma arvan, et eriti eestlaslikult, noh, et me oleme ikkagi metsarahvas ja looduserahvas. Et hullult maandas see metsas olemine nagu niisugune tunne nagu saidki korra juured nii-öelda metsa sisse, et muidu on selline pinge kogu aeg, eriti linnas olles on nagu sees ringleb su sees ja siis järsku niimoodi metsas olles seda metsakahinat, sahinat ja samas ka sellist vaikust kuulates kuidagi nagu enda peas ka mõte lülitasid välja ja see kuidagi mööda seda metsarada ringi jauramine ja selline seal olemine ja lihtsalt seda värsket õhku sisse hingates nutsin peale seda nagu koju ja lihtsalt nagu ükski mõte ei jäänud pähe pidama lihtsalt nagu täiesti tühjus proovisid nagu mingitest sabadest kinni võtta või et nagu Ma ei tea et mida nagu kuidagi nagu imelik vaikus oli, aga samas see oli nii mõnus vaikus. Sest et kui olles kogu aeg nagu pidev müra ja, ja küsimused ja ülemõtlemine ja kõik see. Ja nüüd sa järsku istud köögilaua, tagajalad, mänge, mitte ühtegi mõtet. Küll tuleb vähe ja sellest tegelikult ju meid ümbritsevad kogu aeg, igasugused mõtted ja hääled, vaata just teiste inimeste müraga, ma ei tea, kas me oleme loodud kogu aeg kuulma, kuulama telekad lugema, sotsiaalmeediat lugema, mingi kirju värk, kui kogu aeg olema kolleegidega sõpradega perega, et meil on väga vähe seda vaikset aega, minul kodus nagu telekas kunagi ei käi, raadio kunagi ei käi. Ma armastan vaikust, ma sõidan autoga vaikuses, sest me kaaslasega mõlemad oleme seda meelt, et meil on vaikset perioodi ka vaja, kus me saamegi nii-öelda koristada neid mõtteid ära au, kusjuures mul on meil väga see väljend, et. Me koristame kodu, aga miks me korista oma aju, koristame seda mõttekoda ka, et seal on igasugust pahna ja kuningseda pahna, nii palju siis meil jätku ruumi headele mõtetele. Koristame selle pahna ära ja laseme head mõtet sisse. Tahaks küll teile siin raadios lasta nüüd kus lihtsalt paneme kaks ja pool minutit vaikus käima ja teeme väikse meditatsiooni pausi. Hingamispraktika. Kahjuks ma seda ei saa teha, aga paneme siit loo tyyp endia, Foussee. Naiste saun. Tehke mu prantsuse keel mulle nüüd andeks, aga kuulsite Atrenev õ lugu iigo friis, eks free. Kuulate jätkuvalt raadio kahes naiste sauna teie kõrvu paitavad Kristel Aaslaid ja paljas porgand ja täna me oleme pikemalt rääkinud sellest, kuidas kuidas oma sisemise häälega toime tulla, misasi see sisemine hääl võiks üldse olla, kas sa teadsid, et mingi osa inimestest ei kuule üldse oma sisemist häält? Ei ole nii, nagu reaalselt neil ongi vaikus pidevalt peas. Ma ei teagi, mis see nagu nendele andma nüüd siin täpselt ei jõudnud uurida, aga ja tõepoolest on, on inimesi siis täpselt samamoodi on, on ka inimesi, kellel puudub nii-öelda. Vaata, kui sa mõtled rohelise õuna peale, siis sul tekib kujutluspilti ning nagu roheline õun, onju, et milline see välja näeb. Aga on inimesi, kellel puudub võime ette kujutada seda rohelist õuna oma nagu vaimusilmas. Nii et ja mõnedel on. Muidugi äkki, kellel heli liiga maas, et nad lihtsalt ei kuula. Visioon tõesti, peavad. Kellel on veel niimoodi ka, muidugi on jah, et ühesõnaga osadel ei teagi, kas, mis sa arvad, kas see oleks siis pigem vedamine või on see mingis mõttes kaotus, kui sul ei ole sisemist häält. Teagi, ma ei tea, sest kui ma näiteks kujutan ette, et mul oleks sõber minu sisemise häälega siis ma ei tea, ma laseks küll selle sõbra lahti, et nagu väga-väga kriitiline on ja kuidagi nagu väga palju arvab. Et ma ei tea, aga samas nagu muidu hakkaks, ju, tekiks üksik tunne peale siis, kui ma näiteks mõtlen mingi passana peale, siis ainult su sisemine hääl salongis pole ühtegi muud häält seal. Et ta küll on sulle pinnuks silmas, aga aga ikkagi vähemalt keegi, kellega seal natuke tööd teha. Et igal juhul, kui meil esineb raadiokuulajaid, kellel puudub selline sisemine mõmi seal hääl, siis kirjutage meile selleks väga põnev lugeda ja, aga teie lugege, Ta lugeda, et vaatame, kas kallutame Kristeli, selle steitmenti, et selliseid inimesi on olemas. Et üldse igasugused lugejakirjad ka erinevate nii-öelda soovidega või kriitikaga või siis mis iganes probleemide asjadega või küsimustega on oodatud meile siis raadio, kahte. Ja siis või siis ka näiteks Kristeli või minu instagrami Kristel Aaslaid ja paljas porgand. Et meile meeldib olla ikkagi teie teha ikkagi asju, teie, ärge teie olete meie Aajo. Ja me väga ootame teie teie mõtteid sellepärast et meie enda mõtted on nagu veits vahepeal linna üle võtnud. Jah, aga kuulame siia ühe loo, sest mul on tunne, et meil on aeg varsti võtta midagi muud ette ja looks on amm ja esitaja Eldur. Naiste saun. Nonii jaa. Mingi aeg sinna jõudnud, et me oleme kuulanud muusikat piisavalt. Me oleme kuulanud 11 piisvalt ja tundub, et ka oma sisemist häält päris piisavalt. Aga mida me ei ole kuulanud, on tühi. Kui. Nonii, meil on siin, eks segaduses noormees kelle küsimus kõlab järgmiselt. Tüdruk solvus, kui ma polnud nõus temaga oma telefoni parooli jagama, kas see on normaalne? Suhu väga küsimus. Ma arvan, et see on täitsa nagu sa ei saa üheselt vastata sellele, sest ma arvan, et iga paar on erinev, mõni jagab siin, ma ei tea. Nagu jagakiga ikka või nii, aga võib-olla aluspesu ka, aga päris kõik seda teha ei taha, nii et ma ütleks, et see on vist kommunikatsiooni probleem, kui on, et kohe, et mida sul varjaton? Või lähme kohe, hüppame poisile hoopis kuklasse. Muidugi. Sisemine sisemine ütleme, hääl küsiks, hakkaks kohe mõtlema, kõige hullemad, aga see ongi minu arust üks asi nagu selline sellisena paarisuhte juures. Et et tegelikult peab ju olema nõnda, et sa ei saa mõlemad elada üksteise elu kogu aeg üksteisele peab andma ruumi, üksteisel, peab andma üksteisest puhkust ja natukene peab olema ikkagi nagu sul oma isiklikku elu ka. Just et selles suhtes noh, ongi minul isiklikult enda suhtes on nõnda, et teame vist üksteisel nagu enamus mingeid arvuti paroole, telefoni, paroole ja Ma ei tea, aga see on läinud kuidagi nii, kui on ühel vaja minna teise, siis ma ei tea Mul on nurki emade ise taga solkima. Kui on nagu ma ei tea, mul on arvuti kuskil mujal või noh, ütleme kõige tavalisem olukord tekib siis, kuigi keegi on pannud Spotify enda seadmest mängima ja siis lülitab ekraani kinni ja siis sul on vaja uuesti Spotify'sse minna ja noh, ütleme seal kõige tavalisem olukord, mis ma arvan, kõigil on juhtunud Kusjuures mina olen kogenud läbi selle teema selles mõttes, et Ta on noh, mitte küll telefonile telefoni parooli teadsime alati, sest esiteks mu kaaslasele jäänud isegi enda telefoni parool meelde, sest tema kasutab seda näpujälg. Et kuna mul jäi meelde, siis mina nagu siis ta sai minut küsida parooli, kui tal millegipärast Napoli asi ei pidanud toimima või mis iganes oli vaja saada nagu koodiga. Aga enamjaolt pigem seepärast, et teeb must pilte ja mina tahan valida pilte ja neid endale saata mulle sobival ajal ja siis mul oli tihtipeale rooli vaja, et ei küsinud kunagi nagu sellepärast, et näita mulle nüüd kas või kas ma pean, kas, nagu usaldus on meil suhtlus olemas või kas varjad midagi? Et mitte seepärast küll aga lähen siis ma olen mitu korda küsinud läpaka parooli, aga mul ei ole ikka veel aga asja teinud, sest tal ei ole minu arust minu läpaka parooli ka. Aga noh, ta ei ole kunagi küsinud ka, aga mul on olnud just seepärast, et jällegi mingi ei mäleta mingi faili, midagi tal seal oli või Ma ei mäleta, mida ma tahtsin sealt, aga siis ma olen küsinud mingi vist kord kaks korda suhte jooksul kokku ja ma ei ole seda kunagi saanud. Käin, ma tulen, panen nagu ise selle koodi sisse, et ma ei, ma juvad ei tea, kas tal on lihtsalt see kood igal pool või äkki nagu äkid, rangema põhjus või mis iganes ja mul ei ole nagu otseselt möla tulnuk kunagi vajadust, et ma peaksingi teadma ja ma ei ole sellepärast solvunud, et nagu ma arvan, et solvuda selle pärast natukene do matš. Pigem nagu küsida üks ja näiteks minu panga kaardi parooli teada, sest ma olen palunud tal mingeid asju endale osta, et ma olen andnud kaardi kaasa, aga samas jällegi MINA-TEMA omas ei tea, aga samas mul ei ole ka vaja läinud, et ma arvan, et me ei peakski kõiki paroole üksteisel teadma, aga ma ei tea. Samas, ma pean tunnistama, et mulle annab mingi selles mõttes kindlustunde, et näiteks ta telefoni parooli linnus koha andma, et nagu, kui ta oleks saanud, et ei, iga kord sa võid telefoni mul vaadata neid pilte või saata pilte või teha videoid mida iganes, sest vahepeal on ühel aku tühi või või mul on vaja millegipärast taifuuni, sest mul on Samsungi, on ju. Et siis on alati olnud nagu ma ei kujutaks ette, et oleks saanud, et alati peab tegema seda siis, kui mina olen su juures ja mu vaatame, mis sa seal teed, et siis oleks nagu vastupidi, tema ei usalda jälle minda ei näe. Et ma tean ühte, ma tean mõnda sõbrannat, kellel on küll see probleeme näiteks paneb telefoni laua peale, käib vetsus ära või pesemas ära või mida iganes, kus läheb natukene rohkem aega, mõnel läheb, et siis ka rohkem aega ja tuleb tagasi ja telefon on teises kohas ja kui vaatab viimati nagu neid tänapäeval ja äpid on täpselt nagu kronoloogilises järjekorras. Et siis sa näedki ära, et viimane äpp lahti on näiteks mingi instagrami postkast, mis mul Nakovi messenger, mis mulle enne nagu ei olnud lahti. Et minu jaoks on see väga tugev alarm, mis iganes, et siukseid asju ma olen kuulnud piisavalt palju ja ma ei kujutaks ette, kui ma peaks leidma oma telefoni järsku, nagu keegi on käinud seal reast midagi nüüd lugemas, siis ma oleks küll nagu väga pettunud ja tekiks küsimused, aga miks või nagu mis on selle tinginud, kas ma pole sinu vastu piisavalt au saanud või või sina hoopis nagu nii-öelda teed midagi, mida ei tohiks teha, ja sa vaata, peegeldad oma seda ebakindlust minu peale. Et see on ju põhiline, et need, kes petavad, need arvavad, et neid petetakse. Ja ma lihtsalt mõtlen ka, et eks see oleneb hästi palju ka sellest olukorrast, kus seda küsitakse, et kui on see täiesti lamp, ma ei tea, oled Me paar kuud koos olnud ja siis täiesti tühja koha pealt, sa küsid, kuule, mis su telefoni parool on, siis on tõesti, miks sul seda vaja on, mis tekitab kohe vastupidi vastupidist ka, et tekitab kohe nagu kahesuunalise ebausaldus, et miks sul on vaja minu järgi nuhkida või mille jaoks seda vaja on? Minu Meil on praegu nagu küll see, et see üksteise paroolide teadmine on muidugi loomulikult juhtunud lihtsalt olmekäigus kus sul on nõnda, kuule, mis sul see parool on, et ma korraks kõik sinu arvutis, et noh, et nagu selline, et see ei ole nagu mingi, ah, istusime koos ja ma järsku tunnen ennast nii ebakindlad, et mul on vaja teada. Ja kui sa siis ei anna, siis on sul kindlalt midagi varjata. Et pigem vaadata enda sisse, miks sul on vaja nii väga seda nagu lambist teada. Ja tõesti, alguses kui ma teadsin, oli küll selline nagu kiusatus minna ja vaatama, et noh, et mis, mis siis toimub ja kohe, kui see kiusatus tekkis, ma mõtlesin, miks mul see kiusatus tekib, ta ei ole mulle kordagi põhjust andnud. Nii nagu sellise teemani veast see oligi ja ma sain kohe aru, et see on jälle minu enda ebakindlus, kus ma ise ei usalda, et keegi võiks lihtsalt mind ka armastada ja ma pidin seda teenima sellega, et ma hakkasin nägema nagu tonti seal, kus seda ei olnud ja Õnneks ise endal kratist kinni mingi lõpeta, kohe ära saa, ei pea vaatama, sa ei pea kontrollima, sul ei ole antud nagu ühtegi põhjust selleks, et miks sa pead ise nagu olema see inimene, sa ei taha olla see inimene. Ja, ja täpselt samamoodi. Mul ei ole probleeme anda oma parooli, kui ma midagi valesti ei tee, kui ma ei näe. Minu mingisugused vestlused ei ole läinud üle mingisuguste piiride. Et ma ei pea, mul ei ole mitte midagi varjata tema eest. Me elame ühist elu. Ja ma ei tea Jah, et see ei ole päris nii, et esimene täita on õhtusöök, teine täita on käest kinni hoidmine, kolmas täit on juba esimene musi ja neljas täit paroolivahetus. Et see ei pea olema nagu mingi reegel, et see peab tulema nüüd mingi aasta aega oleme koos, on, ma pean teadma kõike, su paroole. Kusjuures ma olen teinud kaaslasele ülipalju seda nalja, et mingi kuule, mul on igav, anna mulle oma telefon ja ta nagu reaalselt annabki kohe soovingi. Lähen loen su sõnumeid, kõik need ära vaatan, mis sa seal teiste naistega räägitud. Tal on nii suva ja sul on nii igav nagu tahtsin natukenegi mängida temaga, aga ta nii igaveses nagu ma tean, et seal ei olegi midagi kahtlustada. Ja ma lihtsalt tean, kui avatud suhtlus olema ja mida me kõik räägime ja nagu ma tean, et kui tal tekiks huvi teise naise vastu, siis ta ütleb mulle. Kuule, mul on huvi teise vastu. Davai joka ET pai, et õnneks seda probleemi ei ole, aga lahangi nagu selles mõttes, et need on ka väga kindlustavad momendid, kus ma olengi mingi. Kuule. Ma nüüd lähen loen su sõnumeid, mingi taine man, näeme, telefon on siin vaatelt, aku tühjaks ei saa. Et on väga niisugune suhtumine, et nagu see ongi juba põhjus, miks ma kunagi ei teeks seda, sest mul on nagu luba, et see on nagu see keelatud vili on magus vili, on ju, et kui mees luba ei anna, siis nagu kisub lugevaine. Ja lihtsalt, mul on tunne, et üleüldiselt see parooli poleemika või nagu selline asi, mis hästi tihti tuleb üles, mida noh, et iga kord, kui sa nagu üles tuleb, siis ma jälle leian ennast mõttelt, et kuidas see üldse nii suur asi on. Mis teema selle on, ma saan aru, mis teema sellega on, aga ütleme nõnda, et noh, kui sa oled heas suhtes, kus inimesed suhtlevad omavahel, räägivad asjadest, et nii nagu nad on kus inimesed usaldavad 11 ka siis, kui see kui see tõde võib tunduda valu tekitav, kui see tõde ei ole päris see, millega muide iga õnnelik paar oma tõde peaks. Et siis sellisel juhul selline parooli asi ei ole üldse nagu mingi teema. Ja ma olen seda ka palju paljude sõprade pealt nagu näinud, et et kui see asi nagu teemaks tuleb, siis on palju selliseid suhteid, kus on nagu see, et ma ei tea. Naljakas, et sa üldse nagu teema on mida on väga tore ja väga nagu tervislik, nagu pealtnäha et järelikult inimesed on hakanud omavahel ikkagi rohkem suhtlema ja ja eks mingist vanusest ka kindlasti see mängude mängimine üleüldse ja ma olen aru saanud, et selline noh, alates flirtimisest siis selline ma ei tea. Ma ootan kolm päeva, enne kui ma talle vastan, sellepärast et muidu ma tundun liiga meeleheide. Et nagu sellised mängud, mingi hetk kaovad ära, sest ei viitsi tegeleda enam nendega, sul ei ole aega enam selle jaoks. Sa tahad, et inimene oleks sinuga aus, oled ise teise inimese Kaus ja siis nagu kaaki kõik selline mingi jooma ei anna sulle oma parool ja ma ei tea, miks sa mulle ei anna ja kõik sellised asjad kaovad ära. Sest inimesed saavad aru, et mis päriselt loeb ja mis nagu et nende aeg on nii palju hinnalisem kui see mingisugune lolli mängimine ja täiesti nõus mis on nagu selles suhtes ongi tore, et võib-olla paljud paljud saavadki või noh, vähemalt ma ise tunnen, et, et ma olen aru saanud vahepeal. Ma vist olen päriselt täiskasvanud suhteliselt nagunii tore. Et olgugi kogu selle lollitamise ja kogu selle, kui vähem me suudame üksteisega tõsiseid jutuajamisi maha pidada et selle juures ikkagi nagu tervislik ja täiskasvanulik suhtumine üldiselt, see ei tähenda seda, et me oleme täiesti terve püsisuhtemekad, kõik peaksid. Me peaksime andma koos välja raamatu ja meie koolitusi absoluutselt, et me nüüd hakkame kõigile rääkima, kuidas päriselt asjad käivad magamistoas elutoas ja köögis. Wow, et teil on ikka, teil on laise, see seksuaalmanuaal väga. Aga et lihtsalt selles mõttes nagu võttagi iga sellise asjaga nagu samm tagasi, miks, miks mul on vaja selliseid asju ja kui sa juba tunned, et mul on vaja teada, mida ta teiste inimestega räägib, siis miks sa oled seal suhtes, kui sa ei suuda iseennast ja teist inimest seal piisavalt usaldus? Sest kokkuvõttes see näitab ju seda, et sa ei saa suhtest kinnitust, vaid sotsid kinnitust välisfaktoritest, nagu seda on siis mingi parool, mingid kirjad või mis keegi teine arvab teie suhtest, et sa hoidsid nagu väliselt seda kinnitust, kuigi see peaks tulema suhtes nagu fundamentaalselt. Ja täiesti okei, on partnerile öelda. Ma ei taha sulle oma parooli anda, et see on minu isiklik asi. Ja see ongi jälle selline, kus on omavahel pandud paika piirid, kus on need piirid. Mõned inimesed lihtsalt Ongi kinnisemad oma isiklike asjadega, mõni inimene tunneb, et mul on vaja oma Brüssel, Spacey ja mul on vaja kindlaid piire, muidu läheb nagu liiga liiga kaugele minu jaoks. Ja, ja võib-olla ei tekigi kunagi seda hetke, kus kus on nagu see, et ma nüüd annan sulle oma parooli ja see peab ka olema okei ja ei saa inimese piire nihutada ja nendega mängida, nii et sul oleks mugav, sul peab olema mugavam teise inimesega, nii nagu ta on. Muidugi kui ta on kahtlane, siis ära olegi ta. Aga nagu. Ja asi ei pea olema ka ju 100 protsenti nagu vasta vastandlik näiteks, et sina olid tal oma parooli andnud nüüd nagu tal on kohustus sulle ka anda, et tegelikult ei ole, et samamoodi nagu näiteks mu kaaslasele meeldib vetsuust lukustada, kui tema vetsus ei ole see nagu. Oota, mis asja nagu mina, mina ei lukusta vetsust, mäletan pärani lahti ja kutsusin kaasa. Vaata lasteaias on ka. Kõige taga, tõin nagu naljaga muutunud ukse lahti, lihtsalt läinud. Okei. Pigem nalja pärast nagu igalühel ongi erinev pritsa vajaduse privaatsusvajadus, et ma siin püüan oma katkist huult natukene ohjeldada, ta teeb siin oma tööd, nagu need hääled mu peas teevad, omades huul laseb ka oma rada, ei huvita teda üldse, mida mina teen. Aga ma arvan, et murelik lugeja sai siit oma vastuse ja pigem siis lihtsalt kommunikeeri oma kaaslasega. Mis on sinu piir, miks ja nagu vaadake läbi, kui ei sobigi, siis äkki ei olegi loodud koos olema, sest kindlasti need piirid ju tulevad ka mujal teemaks. Et ei ole ainult telefoniparool, et alati on vaja aktsepteerida ka teise vajadusi. Ja, ja kohe kindlasti ei tohiks tugineda oma kokku või lahku minemist sellele, et kas te annate üksteisele sotsmeedia, paroole või telefoni, paroole või mis iganes paroole. Et proovige, proovige omavahel läbi saada, proovige üksteisest aru saada, üksteisele toeks olla ilma paroolidetegi. Ja ma ei tea. Õnn tuleb neile, kes seda on valmis vastu võtma. Ja ees Kristel on kõnelenud. Aga nüüd ootame teid, targad raadiokuulajad, huvilikud raadiokuulajad, kes tahavad näiteks millegi kohta meilt küsida. Saatke meile ikka ja jälle oma küsimusi, kas siis raadio kahe e-posti aadressile või siis nende Instagrami, Facebooki, kuhu iganes või siis otse mulle või kristallile paljas porgand ja Kristel Aaslaid oleme me sotsiaalmeedias ja hea meelega ikka jälle vastame teie küsimustele sadu õitega igasuguseid toredaid pilte näiteks või siis ka oma lugusi, kust te meid kuulata, millal te kuulate, kas järelkuulamine või mitte? Soovitusi uuteks raadio saadeteks nagu teema, soovitusi näiteks ja lihtsalt kriitikat ja muusikasoovitus on ka alati oodatud. Absoluutselt tahaksin siinkohal ühte lugejat täna ta kirja eest, kus ta ütles, et tal tuli meelde see saade või sari, millest ma eelmine kord rääkisin, kus keegi muutus limaks ja tema oli akordionit arvutina kasutanud. Mul oli väga hea meel seda lugeda. Oota limaks muutus. Ekstüdruk ühes sarjas, mida ma kunagi vahetasin. Aa, okei, okei, kuule rääkides sellest kasu, said halloweenil ennast välja elatuda. Ja sain ema sünnipäeval, oli väga mõnus ja meeldiv, nii et täpselt nii läkski. Olid siis neid lõpuks Sabrianud, ma olin jäänud, on see, kes ma lubasin, ma olin laps, kes läks oma ema sünnipäevale, aa, okei. Aga siinkohal on paslik lõpetada meie tagasihoidlik raadiosaade. Teiega jätab hüvasti Kristel Aaslaid ja paljas porgand. Ja me koht, kui me järgmine nädal naiste saun teie kõrvu jääb baitma, imoi juusid.