Töötasin Tallinnas raudtee peatehastes see teaduskonna praegu nimetust Kalinini-nimeline elektromehaanikatehas. See tehas oli tuntud oma revolutsiooniliste traditsioonide poolest. Selles tehases oli alati olnud vilgas ameti ühinguline liikumine ja tööliste seas arenesid kodanluse diktatuurivastased meeleolud. Oli ju sellest tehasest tsaariajal töötanud Mihhail Ivanovitš Kalinin ja isegi tema vanatreipink oli tehase kolikambris veel alles. Muidugi ei saanud enne 1940. aasta juuni sündmusi olla selles tehases avaliku ja energilist töölisliikumist oli kommunistlik partei Eestis keelatud. Kaitsepolitsei hoidis pidevalt oma agente meie tehases abistades sellele tehasele riigikaitselist tähtsust. Kuid 1940. aasta kevadel oli ilmselt tunda, et suured sündmused on tulemas. Tehase kodanlik juhtkond muutus üha närvilisemaks. Tihedamini hakkasid tehast külastama mundris politseinikud. Ja riigi siseelu tagapõhja. Kuid tehases oli laia silmaringiga ja suure eruditsiooniga Ansipi nimeline tööline, kes minusuguste noorte hulgas viis tihti jutu poliitikale seletades Eesti ja Nõukogude liidu vahel 1939. aastal sõlmitud lepingu olemust, elu ja olukorda nõukogude liidus. Ja kuna just oli puhkenud ka teine maailmasõda, siis selle olemust ja tõelisi põhjusi. Alles pärast juunipööret selgus, et Ansip oli juba ammu olnud tihedate sidemete siis Eestimaa kommunistliku parteiga. Ta valiti kohe 1940. aastal Eesti NSV ülemnõukogu saadikuks. Temast sai peagi Eesti raudtee poliitosakonna ülema asetäitja. Juunipäevade eelne periood oli tehases kuidagi ängistav. Valitses mingi pingeline ootus, midagi pidi juhtuma. Politseinikud ellusid nüüd tihedamini tehases ja siis 21. juuni hommikul kõlas tehases hüüd. Lõpetage töö, kogu linna töörahvas on üles tõusnud kõik Vabaduse väljakule. 10 minutiga oligi juba mitusada töölist tehase õuel. Siin askeldaski juba energiliselt Ansip meist noortest. Ta moodustas omaette rühma, kes pandi kohe kolonni etteotsa kohe ametiühingukomitee järele. Ei tea kust ilmust välja ka kaks punast lippu, mõned loosungid ja kolonn hakkaski Vabaduse väljaku poole praegune võidu väljak marssima. Siitpeale tulid meile väga huvitavat päevat täis pingelisi askeldusi. Paari päeva pärast kutsus Ansip meid noori kokku ja seletas väga lihtsalt ja arusaadavalt juunipöörde olemust. Ta ütles, et varsti hakatakse vastu võtma komm noorteks ja soovitas meil kõikidel järele mõtelda. Paari päeva pärast otsustati tehases välja andma hakata seinalehte. Minule pandi vastutus selle ilmumise eest. Mäletan, et olin suures hädas, ei teadnud ju, milline see seinaleht peab olema, aga kui see ilmus, kiitis Ansip selle väga heaks. Ühel poistest tuli pähe mõte teha puhtaks vana tööpink, millel oli töötanud Kalinin. Treipink hõõrutigi õlilapiga puhtaks ja tassiti koli seast välja. Hiljem juba parteiorganisatsioon korrastas selle tööpingi ümbrusse. Ansip soovitas noortele külastada rahvakoosolekuid. Minu elukoha lähedal Endla tänava äärsel heinamaal paiknes üks punaarmee väeosa. Ja seal korraldati igal õhtul miitinguid. Need olid väga huvitavad. Võtsid sõna vanglast vabastatud revolutsiooni tegelased. Mäletan neist reževid, keerdu tarkpead, rääkisid vanad töölised, esinesid punaväelased laulude ja tantsudega ja pimeda saabumisel näidati kinofilme. Astusin kohe komsomoli, sest uus elu huvitas mind väga. Komsomoliorganisatsioon moodustus meil päris kiiresti. Sekretäriks sai alati askeldav ja energiline noormees Meerits. Mind valiti sekretäri asetäitjaks ja minu ülesandeks jäigi seinalehe väljaandmise eest vastutamine ja noorte poliithariduse korraldamine. Just äsja oli ilmunud eestikeelne EKP ajalugu ja selle õppimise võtsimegi. Oma programmi komsomoliorganisatsioonile anti üpris vastutusrikkaid ülesandeid. Ühe niisuguse me saime siis, kui tehasesse tuli kõnelema rahvavalitsuse esimees Johannes Vares-Barbarus. Ta oli just saabunud Eesti delegatsiooniga Moskvast, kus kuuendal augustil 1000 940. aastal Eesti võeti vastu. Ning ta rääkis meie tehasetöölistele neist sündmustest. Koosolek oli väga rahvarohke, meie komnoored saime ülesandeks ehtida koosolekuruum portreede ja loosungitega poole ööni askeldasime tehases papirullide värvi liimipottidega. Üldse kippus siis alati aega napiks jääma. Palju oli ju uut ja huvitavat komsomolikoosolekut, poliitõppus, seinalehe tegemine ja palju muud hoidsid tehases kinni poole ööni või siis oldi Endla tänava äärsel heinamaal miitingul. Pärast keskkooli lõpetamist ma läksin isa ema juurde forma mõisa, kus tegin lihtsat tööd, mida ma oli teinud kõige nooremast east alates. Uute tõeterade kogumine meis töölisnoortes, maatameeste noortest, popsi, poegadest ja tütardest toimus sellel ajal, kui revolutsiooni eelsetel aastatel üha rängemini avaldasid tööliste tööta olek, ekspluateerimine, klassivastuolude teravnemine. Ta võttis niisugused piirid, mis süütasid meis opositsiooni vaimu kodanluse vastu. Varem elus saadud klassipositsiooni seisukohtade meelekindlus aitas kaasa selleks et tekkis kiiresti soov kaasa minna. Revolutsioonilise hooga tekitas tunde, et sa oled osake revolutsioonilisest rahvast saad inimeseks kui liitud revolutsiooniga, kui lihtsalt arusaadavate kõlasid minule moona mehe pojale kõikidele meie kaaslastele, töölisnoortele, töölispoistele ja tüdrukutele sulastaja poksi lastele konstitutsioonilised tõed. Et nüüdsest saale, oleme ise peremehed, vabrikud, tehased kuuluvad meile rahvale. Nüüdsest peale saame tasuta arstiabi ja hariduse. Nüüdsest peale on kõik rahvused üheõiguslikud. Kõik see vaimustas meid ja viis meid tegevusele. Esimesed tööliste koosolekud, kui algas maa töörahvaametiühingu organiseerimine, viisid mind selleni, et maarahva hulgast tööliste hulgast sain esile tõstetud ja mind valiti maa töörahvaametiühingu sovhoosikomitee, mõisatööliste komitee esimeheks, need päevad Ametiühingu organiseerimisel ja tööliste koosolekute läbiviimisel ning organisatsiooniliselt karastasid. Ja päeval, kui ma tegin ülikooli õigusteaduskonda kui töölise poeg eksamit ja mind võeti vastu Tartu riikliku ülikooli õigusteaduskonda, siis tuli seltsimees koolmeister, meie Tartumaa töörahvaametiühingu organisaator minu juurde ja ütles, et vaat sinu kohaks saab olema Tartu linn, maa töörahvaametiühinguga organisatsioonis hakkab tööle meil organisaatorina akadeemia koosolekuid ja organiseerima meie tegevust. Mind juba Tartu maanteeametiühingu organiseerimise komiteest saadeti just sinna Torma lulli katkule oktoobrirevolutsiooni aastapäeva pidustustele kõnelema. Kui täna minu käest küsitaks täpselt, aga millest sa Veeliks seal siis kõnelesid, siis mul on raske täna seda öelda. Aga ühte ma teadsin küll, et ma kõnelesin suure oktoobrirevolutsiooni võidust sellest, et meie töörahvas hakkab rajama endale uut, sotsialistlikku ühiskonda ja et me sammume teiste nõukogude maa rahaste peres võrdsetena. Aga teiselt poolt seda, et nüüdsest peale meie mõisaelu Torma sovhoositööliste elu muutub paremuse poole ja läheb kindlalt seda teed, millest me oleme unistanud, et selline hakkab paremini elama, kuid samal ajal ju selles samas Luligatku pritsimaja saalis võttis ju osa ka vopsi, poiss, kes parajasti teostas maareformi ja ma tahaksin siit minna edasi, et missugused karastased ma sain maareformi läbiviimisel. Tol korral Tartumaa parteikomitee sekretäriks oli Voldemar sassi. Ta kutsus meid ametiühingu ja komsomoliaktiviste välja ja ütles mulle, et otsa lähed nüüd Konguta valda. No ma siis läksin, mõtted olid sarnased, et nüüd tuleb hakata asetama kulakute maatameeste ja popsi talude vahele. Piiriposte. Ettepanek oli minule noorele mehele küll eriline üle elamus, missuguseid seal oma pidin ära kuulama ja missuguseid ütlemisi tihtipeale võib-olla ma ei oska nii hästi vastu vaielda, kuid ühte ma oskasin küll ütelda, kui ma teen midagi töörahva võimu nimel proletariaadi diktatuuri nimel, et vaata, mees peab maad saama. Ja kui ma siin ka mõne meetriga eksinud, siis minu süda jäi alati rahule, et vähemalt Ma teen seda rahva nimel. Mõnede jäänudki meiega kunagi nõusse ja nad ei tahtnudki meiega nõustuda. Kuid tuli nõustuda. Ega Konguta valla maareformi organiseerimine ei olnud minule esimene ega viimane ülesanne, mida partei andis noortele ametiühingu ja komsomoliaktivistidele. Neid ülesandeid tuli igat liiki küll ajalehtede levitamise organisatsioonis küll talvel suusakrossi läbiviimisel ja nii ma siis ametiühingust komsomoli organiseerimise juurde jõudsin 1941. aasta jaanuaris, millal ma hakkasin töötama siis Tartumaa ja linna komsomoli komitees instruktorina, millal te astusite kommunistliku noorsooühingu, kus see oli 1940. aastal augustikuul kui maas? Tööle läksin siis mind komsomoli võttis Tartu linna territoriaalkomsomoliorganisatsioon, ma võin näiteks ütelda, et selle komsomoliorganisatsiooni koosseis oli siis 25 liiget, mis siis küsiti. Tihtipeale kui meil noor inimene astub komsomoli, teda komsomoli algorganisatsioonides, päritakse tema käest ühte teist, mis siis meie käest valiti. Kõigepealt esimene küsimusele, et kust sa siis pärit oled nisu, isa ja ema ja miski, sest verest saab siis kasvanud, aga mul oli seda tõesti ja Amelia kogu südametulega ma rääkisin, kuidas mina mõisa Monaca perekonnas oled kasvanud ja mis kesi tohutuid raskusi. Ma olen tundnud, et saada endale haridust, teine küsimus, mis sina oled juba antud? Mis sina oled organisatsiooniliselt teinud? Revolutsiooni nimel ja koosolekul muidugi, igaüks esitas küsimusi ja kolmas küsimuste ring oli, kuidas sinu aktiivsus siiski saab edaspidi olema ja kohe sealtsamast anti mulle kalliks saanud ohe vaidlusringe ellu kutsuda? No ma võin vaidlusringis nüüd ka nii mõne mõtte ütelda, vaidlus ringi kogunes väga erinevate põlvede esindajad, vaidlus ringi, põhilisteks probleemideks meil olid noorsooprobleemid. Jaa, konstitutsioonilised probleemid, noorus ja konstitutsioon, noorus ja ühiskond, mikspärast. Me teostame maareformi mikspärast. Me natsionaliseerimist, mäetööstusettevõtteid ja nii edasi. Alati, kui õhtu juba rahvas laiali läks, siis oma komsomoligrupp, kes seda organisatsiooniliselt juhtisime edasi, arutasime läbi, missugused ja me tegime, kus me ütlesime. Olema oma selgitava sõnaga, kus kohane, vaikima jäine, missuguste kohtade peal ja kellele me oleks pidanud tõve selgemini väljendama ja vot niisugused lõpu arutlused kommunistlike noortega. Samuti oli õppus meile endile, sest me pidime õppima. Me pidime saama uut ja muidugi kogu seda organisatsioonides tegevust väga tõsiselt suunas. Meil Alfons Lõhmus taoli teadlikumal põrand on kommunist ja ta oli meile kui isa parteiline isa linlikule komsomolile, kes andis meile jõudu, kes juhendas meid ja kes andis meile ka teoreetilisi aluseid. Kas te mäletate seda aega, kui meie kommunistlike noorte pere võeti vastu IL 20 sisse? See oli ääretult suur piduga sõda Me tähistasime eraldi Tartu töölismajas. Toimus meil suur miiting sellel miitingul. Me esinesime väga sütitavad kõnedega, see miiting algas suur ja lai maa, mis on kodulõpes internatsionaali laulmisega. Noorust oli saal puupüsti täis. Kui eestimaa kommunistlik noorsooühing võeti vastu üleliidulise leninliku kommunistliku noorsooühingu söönud, siis algas komsomolipiletite, vahetame, me saime siis kätte juba üleliidulise leninliku kommunistliku noorsooühingu liikmepiletit. Ka meil Harjumaal kõik kommunistlikud noored astusid vabatahtlikult rahva kaitsepataljoni. Ma olin ennem lõpetanud aseõdede kursused ja astusin vabatahtlikult sanitarina. Harju hävituspataljoni. Meie väeosa võttis osa väga palju nendest lahingutest metsavendadega tähendab bandiitidega. Käisime oma lahingutega läbi Vetla sood, Järvakandi, Rapla, Kehra ümbruses olid suuremat lahingut bandiitidega, aga kõige suurem lahing, millest ma osa võtsin, oli Kivilo lahing. Tallinna kõige suurem kaitselahing Kivilal. Meie pidime taganema paratamatult ja tagasi nesime Lehmja Lagedi piirjoonele. Seal võitlesime juba koos balti sõjalaevastikuga. Mul on meeles hästi see, kui julged olid balti meremehed. Seal olid kaidikud juba Tallinna töötajate poolt kaevatud, kus me sidusime haavatuid ja kus võitlejad andsid tuld vaenlase pihta. Oli näha metsa ääres selgelt, kuidas vaenlane tuli püstijalu peaaegu meie poole. Madrus pani mütsi silmade ette ja ikka surra, pöördusid vaenlasele vastu, hiljem tuli jälle taganeda ja siis ei olnud teist teed, kui tuli taganeda Tallinna, kust meid siis juba evakueeriti laevadega Leningradi. Kaasas sai keskkomitee oli väga õnnelik, et me tulime siin nagu nende poole pöörasime. Et kenad tuli abilisi. Sõjatööstus vajab väga bensiini praegu. Meil on action Minski oblastis. May bensiinitööstus, suunaksime teid õige sinna bensiinivabrikusse tööle. Kui meid alguses viidi sinna tööstusesse, siis me pidime hakkama kõik katlakütja, eks, ja siis meile lubati, nii et noh, kaks nädalat võite siis õppida kasahhide kõrval ja pärast seda hakata iseseisvalt tööle. Aili Lepik, kes oli ka kaasaspidises hakkama bensiini võitjaks ja mina siis pidin tema kõrval hakkama katla kütteks. Vaatasime, mõtlesime nurgas põleb ikka midagi välja, aga tõepoolest juba kolmandal päeval oli asi täiesti selge. Ja neljandal päeval töötasin juba iseseisvas vahetuses ja üsna pea õppisime selgeks selle printsiini vabrikus töötamise ja leidsime, et oot, kui me siin natukene rohkem nuputame, aktiivsemad olema, rohkem vett vahetame paakides, kuhu bensiin, aur sadestub, siis kahtlemata saame ka palju suuremat toodangut anda, organiseerisime töö nii et võiks kõigil kolmel paagiga korraga töötada. Kas ehitaja ütles, et ühepalju tühjaks naftast, siis võtsin teise paagi ega meie mõtlesin, et aga miks mitte, kas see või siis kolm paagiga, Gregor, võta, võiski võtta. Ja, ja nii me siis tootsime, üks kolmandik rohkem printsiini, kui seda toodeti varem. Ja juba kolmandal kuul olime me nüüd töölised ja kõige tähtsam oli see, mida tõsteti ülesse isegi Dimiiri rajooniga parteikomitees. Et meie vahetus pidi andma kõrgemataviga bensiini, kui seda varem oli olnud. Isegi ma mäletan, et naftatööstuse ministri asetäitja käis meid vaatamas, et et mis tüdrukud need eestlased on, et nad nii hästi siin töötavad, nii suurt toodangut annavad ja nii heade tulemustega muidugi tööstus oli sõjatööstus ja seetõttu tuli muidugi töötada täie pingega, nii et anda rindele lennukitel rohkem bensiini, et saaks kiiremini vaenlane purustada. Meil ei tulnud kunagi sellist mõtet, et vaenlane ei saa purustatud. Me oleme kogu aeg sellised optimistid, arvasime, et noh, kas läheb üks nädal rohkem või kuu rohkem, aga kindlasti vaenlane on purustatud, see ei olnud mitte ainult meil, aga ma vaatasin kogu Kasahstani rahvas nii palju kui mina nendega seal. Kui puutusin, oli ta noorpalli, ta vana, aga köitvad, elasid võidu saavutamise tähe all ja kõik andsid oma parima, et vaenlane kiiremini purustada. Jätkab. Keedeegiks mina olin sõja puhkedes koolilaps, esialgu nagu kõik evakueeritud, hakkasin tööle kolhoosis, kuid 43. aasta talvel korraldas Eesti valitsus eestikeelset traktoristid, kursused, kursused toimusid Kanažis väikeses tööstuslinnakeses suvašiias, kuhu ma olin evakueeritud. Meid oli 13 tüdrukut, vot ja kolm poissi juunikuus lõpetasime kursused ja siis saadeti meid tööle. Noh, töö traktoristi, no see oli loomulikult küllaltki raske. Töövõimelised mehed olid mobiliseeritud rindele ja traktoribrigaad koosnes põhiliselt naistest, noortest naistest. Mina olin tookord nende hulgas küll kõige noorem. Viljakoristuse perioodil tuli töötada muidugi varavalgest hilisõhtuni, sellepärast et leiba oli vaja ja põllud olid suured. 44. aasta kevadel saabus mulle kutse. Nimelt kutsuti mind välja Leningradi oblastis Buzginas toimuvatele komsomoliaktiivi ettevalmistuse kursustele. Vabastuslahingud lähenesid Eestile ja siis Buzginasse koguti liidu tagalas elavaid kommunistlikke noori, et nendele anda teoreetilisi ja praktilisi teadmisi komsomolitöö taaselustamiseks. Vabastatud Eestis. Kursused kestsid kolm kuud. Esimest korda elus sain ma teada, mis on dialektiliselt materialism. Õppisin partei ajalugu, majandusgeograafiat kõik niisuguse pingelise plaani järgi. Kursuste juhataja oli Leonid valt per. Väga niisugune heatahtlike südamlik inimene. Pärast sai Leonid Waltalist EKP keskkomitee sekretär kaadrite alal, nagu näeme Sõja ajal partei valitsus mõtlesid sellele, kuidas täiendada ja tugevdada oma kaadrit, milline läheb tagasi oma sünnimaale ja selle tõttu organiseerib, tegi siis partei ja nõukogude aktiivi kursused muskimas, mille direktoriks oli Johannes Käbin. Muskino andis meile väga-väga tugeva poliitilise baasi, mis meil muidugi läks väga vaja pärast seda, kui Nõukogude Eesti oli taas vabastatud ja tulime koju oma tööde ja tegemiste juure et üles ehitada purustatud vabariik.