Saatesarja läbi kuue aastakümne jätkavad kommunistlikud noored 50.-test aastatest. Mikrofoni ees on Klara Hallik, Ivar kallion, Jaan Lüllemets, Dmitri Bruns ja Hillar olium. Kõik see, mis toimus nendel aastatel on mõnda niisugust, mis igaühe jaoks meist oli ääretult tähtis ja oli murranguline, jättis väga suure jälje meie enda arengusse, meie enda vaadetesse tõekspidamistesse. Just nendel aastatel toimus komsomolitöös teatud murrang, mis komsomolitöö ja komsomolitöötajad ning kõik kommunistlikud noored tõid lähemale majandusülesannete lahendamisele sest just nende 50.-te aastate keskele langevad sellised üritused nagu linnade ja rajoonide töö eest kindlasti kokkutulekud põllumajanduse eest, ent laste kokkutulekud, millele järgnesid siis vabariiklikud, kokkutulekud. Need olid töövormid, mis tol ajal läksid väga käibele ja mis aitasid väga palju rikastada meie komsomolide vormeiust konkreetsele majandusküsimuste lahendamisel. 50.-te aastate keskel sai suure hoo noorte töö komsomoli löökehitustel. Peale Levakat oli väikene vaheaeg, siis võeti vastu otsus rajada Narva alla balti soojuselektrijaam komsomol kulutas selle üle Liiduluseks komsomoli löökehituseks ja nüüd tagantjärele mõtiskledes mis siiski tähendab komsomoli löökehitus ja mida see andis praktiliselt meie partei majanduspoliitika edasiviimisel, Jelu rakendamisele balti soojuselektrijaama ehitust alustati 56. aastal ja 1959. aastal anti juba käiku esimene plokk, see on küllaltki kiiresti. Kusjuures balti soojuselektrijaama rajati teatavasti väga kehva kütuse baasil, see on Eesti põlevkivi baasil mis oli seni väga vähe uuritud madala kütteväärtusega. Ja täna me võime öelda, et tänu nende kahe esimese balti soojuselektrijaama ja hilisema Eesti soojuselektrijaama käikuandmisele on vabariigis elektrienergia toodang surnud 88 korda, võrreldes 1940. aastaga ja ühe inimese kohta. Eesti NSV seisab kolmandal kohal maailmas Kanada ja Norra järele. Ja kõik see näitab, millise tohutu tööga sai hakkama meie komsomol. Ma lihtsalt tahaksin lisada selle juurde noh, niisugused teatud liiki emotsionaalse mälestusi, mis seotud mitte ainult balti elektrijaama ehitusega, kuid ka Kunda tsemenditehase ehitusega ja paljude teiste niisuguste ehitustega, mis oli seotud noorte massilise suunamisega nendele töödele. Siis, kui me tegelesime nende üritustega, siis kui me valisime välja inimesi siis kume, Jagiteerisime neid siis, kui me püüdsime neid veenda või mõnikord ka osa avaldusi rahuldama. Jätsime. Kuidas muutus siis komsomoli, linna ja rajoonikomitee teiega komsomoli keskkomitee enda tööõhkkond ja meeleolu? Meie komiteed muutusid tõepoolest siis niisuguseid elava tööstaapideks, kus hommikust hilisõhtuni olid inimesed ja mis mõjutas kõike seda meeleolu ja süvendas meie enda tundmist, et me teeme tõepoolest äärmiselt vajalikku asja. Ma mäletan ka veel neid aegu siis, kui olid esimesed ka isegi traktori abilist ja haakijate saatmiseks 54. aastal ja siis uudismaade esimesed brigaadid. Ja see oli niisugune aeg, kus, kus meie tööstiil, kui seda võiks öelda väga oluliselt muutus. Klara Hallik just rääkis sellest õhkkonnast sellest noortest suhtumisest, vot nendesse üritustesse. Mulle meenub selline juhus. See oli 55 suvi. Ma olin siis mererajoonikomitee sekretär ja parajasti Me valmistusime saata meie komsomole uudismaadele kursusetöödele, meid hoiatati tööd, see töö on raske. Hoiatati, et alla 18 aastat saata ei tohi. Ja noh, praegu näiteks vaatan televiisorit, kuidas noored sõidavad pommile või kuskile mujale löökehitusele sõidavad, kupeeritud või vähemalt platskaart vagunites. Siis sellist sõitmist ei olnud. Need olid kaubavagunid. Nagu neti Lätnikuteksin öelda nimetati, pandi sinna põhku ja madratsid sisse ja läksid need inimesed. Tuleb üks kommunistlik noor, üks neiu ja ma tean, et temal on juba lähetuskiri olemas ja toob oma sõbrannad ja ütleb, et ette ma tahan, et minu sõbranna sõidaks minuga kaasa. See on meie kommunistlik noor olgeni hea. Lubage talle ka sõita, ma küsisin nime vana näiteks 18. Ja küll ma ja kirjutasin välja läheduses kirja kolme päeva pärast me saadame siis meie mererajoonisalka uudismaadele Kopli kaubajaamast. Käib saatmine, hommikuorkestrit mängivad loosungid nendel kaubavagunites. Mõne hetke pärast tuleb minu juurde üks nutnud silmadega naisterahvas ja ütleb, et andestaks. Sekretär, ma ütlen jah, mina. Kuidas te tohite saate uudismaadele inimesi, kes ei ole veel kaugeltki 18 aastat vana? Palun vabandust, meil ei ole selliseid? Ei kuidas, minu tütar. Ma tean, et ta käis Kalinini rajoonikomitees, seal talle ei antud lääts kirja, kuna ta oli liiga noor. Ja siis koos oma sõbrannaga ta pettis teid, ütles, et ta on 18 aastat vana ja ma tean, et ta sai merele joonist lähetus kirja ja kirjeldab seda oma tütart. Hakkasime siis otsima, mitte ei leia. Juba eželoni menetlemine on kuskil kümme-viisteist minutit, äkki koogite teda välja ühe kaubavaguni madratsite tagant, kuhu ta ennast ema eest oli ära peitnud? No ja mul oli muidugi sellest tüdrukust hirmus kahju. Me pidime teda eželoni maha võtma, nutt oli kui palju. Ja peab ütlema, et nähtavasti see oli esimene, võib-olla ainus kord elus kus ma üldse ei olnud pahane selle inimese peale, kes mind pettis. Sest ta tegi seda selleks, et teiste kommunistlike noortega vaatamata selle peale, et oli alles 15 selleks, et sõita ka uudismaadele ja kaasa lüüa seal, kus võib-olla sellel perioodil oli kõige rohkem vaja noorte käsi ja kus oli raske. Mulle meenub 55. aasta, kui me vabariigis hakkasime alles kasvatama maisi. Kui esimesed maisikotid tõsteti auto pealt maha kolhoosipõllule siis nii paljudki Anad talutaadid skeptiliselt vaatasid meie päev, et ega see lõunamaa kultuur siin kasvama ei hakka. Ja tõepoolest, ega ta esimestel aastatel ei tahtnudki hästi minna. Ei tuntud ju veel seda agrotehnikat. Õige külviviise. Kuid siiski komsomol oli siin asja võtnud oma käte tõsiselt ja, ja me siiski suutsime need põllud maisi kasvama panna. Oli ka palju muud, olid väga rasked aastad, klimaatilised tingimused nendel aastatel olid väga rasked. Selgelt on meeles, kus kolhooside kommunistlikud noored jaga linna kommunistlikud noored läksid kevadtalvel metsa männioksi koguma et loomile talve aidata pidada. Ja minu meelest see oli ka väga suur abi meie kommunistlike noorte poolt meie põllumajandusse. Ja võib-olla nii mõnedki majandid. Tänu sellele, et nendel aastatel komsomol aktiivselt kaasa lõi on tänapäeval muidugi jõudnud esindlasti hulk. Erilise hoo sai kommunistlike noorte noorte sotsialistliku võistlus muide kui sisse üleliidulise leninliku kommunistliku noorsooühingu 40. aastapäeva eelsel perioodil. Ma mäletan, et selleks aastaks võtsid Kiviõli rajooni kommunistlikud noored eriti suured kohustused endale. Kiviõli kaevanduse kommunistlikud noored võtsid kohustuse. Komsomoliaastapäeva auks üleb normi anda 50000 tonni põlevkivi ja juba esimeseks oktoobriks oli see kohustus tunduvalt ületatud. Aktiivsed lõid kaasa ka rajooni koolinoored sotsialistlikus võistluses, mis oli organiseeritud koolinoorte vahel. Töötati välja suve jooksul rajooni kolhoosides ja sovhoosis rohkem kui 14 ja pool 1000 normipäeva. See oli väga suur töö, kui arvestada, et tegemist oli noortega. Tol perioodil läksid komsomoli arsenalist käikuga sellised väljendused nagu komsomoli kokkuhoiulaegas. Just sellel aastal komsomoli 40. aastapäeva eel võtsid giveli kommunistlikud noored nõuks anda komsomoli kokkuhoiulaekasse pool miljonit rubla kuid see kohustus täidetud ja ka ületati ning lõpptulemuseks aastapäevaks kujunes 525000 rubla. Need see oli samuti konkreetne panus ja. Nendel päevadel tekkisid kommunistliku töö liikumise esimesed alged vabariigis. Muidugi ei olnud õiget ettekujutust, mida liikumine tähendab, pidasime samuti Nov komsomoli ja noortebrigaadide juhtidega. Ja mäletan, Kukruse kaevanduses töötas tol ajal Adolf Taalberg komsomole noortebrigaad. Brigadir ise oli NSV Liidu ülemnõukogu saadik väga tore, tubli brigaad. Poisid olid muidugi nõus liikumise aktiivselt kaasa lüüa, aga, aga millised kohustused võtta, oli muidugi üksjagu nuputamist. Praegu muidugi kõlab imelikult, kuna kommunistlikud liikluse kohta on kirjutatud juba kandidaadiväitekirju, aga tol ajal oli tõesti raske, teadsime, et kolm niisugust põhilist suunda peax kohustustes olema. Kõigepealt suhtumine töösse, loominguline suhtumine töösse siis teiseks kindlasti peaks õppima, igaüks peaks ennast täiendama. Ja kolmandaks siis käitumise tuleks eeskujulik mäed olid kõik kõvad mehed aga noloomila suhtumine kaevurdus. Ja vot peale seda, kui olid esimesed brigaadid vastu võtnud sotsialistlikud kohustused. Ja aastal olnud kommunistliku töö liikumise hakkasid igal pool mehed nuputama oma kohustustele. Ja siis tekkiski niisugune liikumine, mida võib tõesti nimetada põlevkivi kaevandustes suureks murranguks ja sai alguse kvalitatiivselt uus liikumine. Algas kaevurite raske füüsilise käsitsitöö likvideerimine. See protsess kestis aastaid ja üleminek komplekssele mehhaniseerimisele. Sellel läbimurdele oli ka maksel partali brigaad teises kaevanduses, kes hakkas katseliselt proovima uusi põlevkivi kaevandamise viise. Me teame, praegune Aksel partalist saanud kuulus kaevur, sotsialistliku töö kangelane. Ja tema brigaad tõestas, et lühikese ajaga mõne aastaga tõsteti kaevurdada viljakust mitu korda. Ja võiks siis ka niimoodi öelda, et see periood oli töökangelaste kasvatamise alguseks vabariigi põlevkivibasseinis ka sellistes kuulsus kaevuritest nagu Vassiliseljabilist, kes oli samuti konksu nuut brigaadi juht. Kava kaevanduses on tänaseks saanud sotsialistliku töö kangelane. Kasvasid inimesed ja kasvasid ka kaevandatud põlevkivitonnid. Ja kui nüüd heidame pilgu jällegi selja taha, mõõdru veel 20 aastat. Peaaegu kõik maa-alused kaevandused on mehhaniseeritud. Karjäärides on tulnud võimsad sammud, ekskavaatorid, mille kop ühe ainsa korraga tõstab kuni 15 kuupmeetrit mäemassi. Ja kõik see sai alguse sellest 50.-te aastate teisest poolest kus tõesti pandi uus alus meie põlevkivi, kaevurite töö žanrlikkusele. Väga paljud need komsomoliorganisatsiooni ettevõtmised, mis olid seotud noorte tööalasel aktiviseerimisele, õnnestusid sel ajal just seetõttu, et me leidsime küllalt õnneliku ja sobiva vormi mis vastasorganisatsiooni eale ja noorte huvidele. Eks tööd tehti ju ka enne seda ja tehti ka pärast seda tehakse alati tööd. Aga tore oli see, et see noorte kutsealade sisene võistlus olid ju noored, lüpsja traktoristid ja, ja maaparandajad ja tööstuses samuti. No eriti kaevurid muidugi paistsid silma eriti oma kutsealase võistlusega, tähendab, me leidsime noortele vastuvõetava kõigile arusaadava vormi töö politiseerimise ajakirjanduses siis raadio, eriti noortesaadetes kellega komsomoli keskkomiteel, rajooni ja linna komiteedel olid tollal suurepärased sidemed. Nendest inimestest, kes tegid suurepäraselt oma tööd, kujunesid organisatsiooni kasvatustöös. Sümboolsed kujud meil oli, kellele toetuda, oli, kelle eest ja mille eest planeerida. Ja see andis väga suure rahulduse komsomolitöötajatele ja minu meelest tõstis organisatsiooni mõjukust ja tema populaarsust üldse noorte hulgas ja veel, mis vääriks rõhutamist, et nende väga konkreetsete organiseerimistöövormidega noorte tööalase aktiivsuse tõusul. Me taaselustasime uutes oludes uute võimaluste juures üleliidulise leninliku kommunistliku noorsooühingu üldiselt juba rikkalikke töö traditsioone, mis olid pärit 30.-test aastatest eriti. Ja mulle tundub, et meie organisatsiooni, temast sisemise elu pulsi kujunemises nendel aastatel üldse komsomolitraditsiooni mõju on väga eredalt tunda ka veel selle tõttu et 50.-te aastate teisel poolel komsomolitöösse tulid kaasa väga mitmed auväärsed Eestimaa leninliku kommunistliku noorsooühingu veteranid. Organisatsiooni asutajaliikmed, öelconi keskkomitees tegutses mitme aja jooksul komsomoli veteranide nõukogu. Ja meie üritustest võtsid osa kõige aktiivsemalt Hendrik Allik Olga Lauristin, Alma Vaarman, Aleksander rese, Erich Tarkpea ja mitmed-mitmed, teised, kellele meie põlvkond peab olema muidugi ääretult tänulik selle võimaluse eest mõõta oma tegusid teatud ajalise distantsi tagant ja kokkupuuted nende inimestega, rikastasid eriti komsomoli juhte organisaatoreid ja aitasid kujundada selle põlvkonna kommunistlike noorte ja komsomolitöötajate maailmavaatelist selgroogu. Nojah, nendel aastatel kui me kõik meenutame ja sai alguse noorte suvepäevad esimesed olid 57. aastal Paide rajoonis Väätsas 58. juba kõikides vabariigirajoonides 1958. aastal Meil Põldsam rajoonis oli esimestel suvepäevadel 25 noort, neli või viis päeva, me olime Telcraagis. Kuulasime seal väga huvitavaid ettekandeid. Revolutsiooni veteranidelt. Meil käis külas ammu juba manalasse varisenud, Oskar Sepre jättis noortel head mälestused. Ja järgmisel 59. aastal aga juba oli rajoonis 100 osavõtjat, et näete, ühe aastaga kohe nelja koristusse arv ja noored võtsid selle selle traditsiooni omaks. Suvepäevadest siis noorte täisealiseks saamise tähistamine oli muidugi niisugune ettevõtmine, kus me olime üleliidulises ulatuses pioneerid ja ma tean, et ühelcan ju keskkomitee tegeles nendel aastatel samuti küllaltki intensiivselt niisuguse eriti argieluga ja üldse olustikuga seotud traditsioonide kujundamise küsimustega. Ja meie kogemust tutvustati üleliidulises ulatuses õige rohkesti väga mitmesugustel seminaridel siis ajakirja malad Õiga, Mõnist artiklites ja isegi veel, kui on ju keskkomitee pleenumil, oli kunagi sellest juttu. Nii et algatus ise pakkus üldiselt üleliidulist huvi. Aga vabariigi komsomoli jaoks oli minu meelest see ka üks niisuguseid meeliköitva meid ja huvitavaid ettevõtmisi. Ja teiseks võimsaks laineks, mis nendel aastatel oli iseloomulik oli festivali ürituste laine, mis algas rajoonide festivalidega, jõudis välja siis vabariigi esimese noorsoofestivalile ja edasi juba meie vabariigi aktiivse osavõtuga ülemaailmsest noorsoofestivalist, mis toimus Moskvas. Selle ürituse raames sündisid uued ansamblit, kõlas komsomolilaul muusika. Meiegi ansambel Laine on faktiliselt esimese vabariigifestivali sünnilaps sest just festivalipäevil tuli ta esile, võitis esimese preemia ginaalippudelski juhtimisel. Ja kuigi võib-olla tänases laines ei ole need konkreetsed inimesed, kes siis võitsid seda esimest preemiat, aga see ansambel on tuntud praegu üle liidu, kuid festivalil oli veel üks väga oluline mõte ja oluline moment, mis sai ka just siis alguse viiekümnendatel aastatel. See on nõukogude ja teiste maade noorte kontaktid ja töötava noorsoosolidaarsus. Sest eks see festival oligi suunatud sellele, et 56. aasta tähendab esimene Nõukogude noorsoofestival, et valmistada paremini ette Moskva rahvusvahelist festivali. Ja faktiliselt võib-olla siis oli esimene kord, kus nõukogude noorsugu komsomol tulin nii laialdaselt rahvusvahelisele areenile. Siis. Me nägime oma silmaga, milline tohutu huvi valitseb progressiivsetes, noorte organisatsioonides ja, ja noorte seas meie nõukogude elulaadi vastu meie noorsoo vastu suur meloni kohtumisi. Soome noortega tähendab ametlikud kohtumised, meie Eesti delegatsiooni kohtumised Soome noortega Taani noortega. Siis Austraalia, Uus-Meremaa Eestis elanud ja peamiselt kõlas just festivalipäevil noorte võitlus rahu eest. 59. aastal me edaspidised kohtumised festivalil sellises Viinis, vot siin istujatest Me klaraga just võtsime sellest Viini festivalist osa. See oli esimene festival kapitalistlikel maal. Ja muidugi oli teatud osas raske festival, sest need festivalil vastaseid Viinis oli umbes kaks kuni kolm korda rohkem kui festivalist osavõtjad. Kuid sellegipoolest triumfi läks see üritus, mis võitles rahu rahuliku kooseksisteerimise ja noorsoosolidaarsuse eest ja sellest ajast alates tekkisid meie eesti noortele komsomoli tal pidevad ja üha laienevad sidemed. Ka välismaised progressiivsete noorsooorganisatsioonidega hakkasid delegatsiooni vahetused. Kujunes eriline organisatsioon, tähendab noorsooühingute organis tähendab organisatsioonide komitee. Nii et me hakkasime iseseisvalt juba väga paljusid neid välissõite korraldama ja delegatsioone vastu võtma. Aga üldse kõik need kokkupuuted, mis olid välismaa noortega sellel ajal ükskõik nii progressiivsete kui ka vähem progressiivsete organisatsioonidega andsid kõikide meie jaoks väga olulise niiskuse vaimse ideoloogilise laengu üldse tehes omandasime juba praktilistes vaidlustes kontaktid Tiides ka väitlusoskuse ja oskuse oma ideed ja seisukohti kaitsta. Selle pärast, ega seda lihtsalt ära õppida ei saa, aga need kokkupuuted ja need kontaktid, mis nendel aegadel hakkasid kujunema, on organisatsiooni jaoks ülima väärtus. Aga ma tahaks öelda, et festivali ettevalmistus tõi väga palju uut ja värsket tuult kõigesse, mis toimub skulptuuri töös kohtadel rajoonides. Ma mäletan, kui palju uusi töövorme meil tekkis nendel päevadel Kiviõlirajoonis lihtsalt ei olnud rajoonis ühtegi noort, kes oleks eemale jäänud nendest festivali ideedest. Väga huvitavaks kujunes festivaliõhtute teatevõistlus, mis hõlmas kõiki rajooni rahvamaju. See oli väga omapärane üritus, mis väga aktiivselt tõmbas kaasa ja lähendas Noori komsomolile. Rajooni noored ei jõudnud kõike seda ära teha, mida komsomoli rajoonikomitee büroo nendel aastatel ja nendel päevadel üldse välja mõtles. Selleks, et aktiviseerida kultuuritööd külast. Taoliste ettevõtmiste väärtus oli see, et ta pani kultuuritöötajad, kes töötasid sageli väga traditsioonilistes vormides nii nagu rahvamaja klubitöö oli. Ta pani uutmoodi reageerima üldse noorte vajadustele. Võib-olla tundub see praegu natukene kummaline isegi, aga ma võin kinnitada, et komsomoli aktivistidest nendel aastatel võisime julgelt pidada lugupeetud Paul Kuusbergi Lembit remmelga, et Kirjanike Liidust Boris kõrverit heliloojate liidust, Edgar arret tollal siis kuna nad olid heliloojate liidu juhtkonnas ja tõesti äärmiselt aktiivselt ja elava huviga ja kaasaelamisega tulid meie üritustele meie palvetele alati vastu Kunstnike Liidust kadunud Günter Klandorf kes vaatamata oma kõrgele akadeemilisele mainele ja ka töökoormusele, mis tal kunstnikuna oli Mari Adamson ja lihtsalt ei tahaks loetadest, ma jätan kindlasti kedagi vahele. Enamik Aga juhtivatest kunsti ja kultuuritöötajatest kujunesid nendel aastatel väga meie jaoks äärmiselt õpetlikud viljakad ja ma mõtlen, et noorsooniisugust kasvatusprotsessi väga oluliselt mõjutavad kontaktid. Esimesel detsembril 58 ilmus ajalehes Pravda Leningradi Kirovi tehase treial seadistaja sotsialistliku töö kangelase garašovi artikkel. See ongi tõeline humanism. See artikkel oli kirjutatud niivõrd hästi ja niivõrd südamega, ta käsitles võitlust huligaanide, joodikud, Nende spekulantide kõige sellise musta vastu, millel ei tohiks olla kohta meie elus. Et me pidasime vajalikuks selle artikli läbi arutada komsomoli rajoonikomitee pleenumil ja pleenum kiitis täielikult heaks need seisukohad ja võttis need ettepanekud ja mõtted oma töös aluseks. Ja vot nendel aastatel ongi iseloomulikult selliste toredate vanade võitlusfarmide väljatoomine komsomolide varemast arhiivist, nagu seda olid kergeratsaväesalgad, komsomolipatrullid, kõikvõimalikud satiirilehed. Meil Kiviõli rajoonis oli küll võrdlemisi niisugune süütu nimi sellel komsomoli satiirilehel, teda nimetasime nõgeseks. Kuid seda nägest me väga mitmes vormis tõime välja. Kinos oli meil valgusnõges rajooni raadiosõlme kaudu me andsime edasi, helisevad nägest, Kivi oli raamatukaupluse aknal, ilmus perioodiliselt satiirileht nõges ja et see nõges tõesti valusalt kõrvetas neil, kelle vastu ta oli suunatud, seda näitab see, et väga sagedased olid juhtumid, kus inimesed tulid pärast järjekordse satiirilehe ilmumist rajoonikomiteesse ja palusid kiiresti akna pealt ära võtta. See või teine karikatuur ütlesid niimoodi, et et andke meile ükskõik, millisele rahadega, pange meid 15-ks päevaks istuma, kuid ärge ainult pange rajooni rahvale naeruks vaadata. Siis see näitab, et ka teravaid asju komsomol välja võitles selle vastu, millel ei tohi olla kohta meie elus. Ja ma tean, et selline samasugune töösuund ja sellised samased võitlusvormid olid üle kogu vabariigi. Meil mererajoonis oli tolmuimeja, see oli statiirle leht Viru tänaval ta rippus, kusjuures kirjeli kombinaadi komsomoli satiirileht oli võmm kuklasse. Sellest võtsid osa Olav Maran kõigile tuntud, praegu parajasti on, tema näitas väljas siis Muravin, Gennadi ja teised nii Eesti projekti kui ka kunstiinstituudi kunstnikud. Ja peab ütlema, et see oli hästi mõjukas. Kõikide nende asjade väärtus on, on see, et me õpetasime kõigepealt organisatsiooni enda liikmeid reageerima ägedalt asjadele, mida ei saa leebelt vihata, võid tuleb vihata, täis vihaga, komsomoli suur võlu. Ja komsomolitöö ja komsomoli hea suur võlu ongi õieti selles, et mõõt tehtu hindamiseks kujuneb nende väärtuste alusel, mis on tähtsam nendele inimestele, kes teevad, et ise midagi selles organisatsioonis. Ja sellepärast muidugi on sellel alati kordumatuse võlu olemas ja isiklikus kujunemisloos millegagi asendamatu üldse see kogemus, mis me organisatsioonist saime.