Esimene Tallinna kommunistlike noorte koosolek, mis me läbi viisime komsomoli linnakomitee ruumides septembri viimastel päevadel, tõenäoliselt vist 29. septembril 1944 tuli meid kokku alla 30 kommunistliku noor. Ametlik statistika näitab, et esimese jaanuari 1945. aasta seisuga oli üldse eesti komsomol organisatsioonis 119 komisjon organisatsiooni ja veidi alla 1200 kommunistliku noore arvel. Kusjuures Tallinnas me jõudsime oktoobrikuus moodustada 29 komsomoliorganisatsioon. Aga need 29 koma konventsiooni olid väga teovõimelised ja teotahtelised paljudes kohtades. Meil töötasid konso organisaatorid. Ja mis oli selle asja juures just huvitav oli see, et tol ajal oli üks mõte, mis meid kõiki sidus, see oli kõik pühendada rinde ja kas või nagu me rääkisime, eks ole, meie ülesanne vil rinny veel sõda, sõda ja ei ole. Ja sa mäletad, eks ole, mis oli tol ajal kohe niisugune loosung kõik rinde heaks, kõik vaenlase kiiremaks lõplikuks purustamiseks seal ja seal oli pühendatud kõik meie teod ja tegemised. Ja kui ma nüüd takkajärgi meenutan, tõesti tööstusettevõtte kommunistlikud noored olid nendeks initsiaator, ütleks, kõigepealt taastasin tööstusettevõtted koos vanade töölistega ja alustasid uut liikumistele enne suure sotsialistliku oktoobriaastapäeval praeguses Tallinna masinatehases. Tollal nimetati Tallinna esimeseks masinaehitus tehaseks, tähendab endine Krull Punane Krull neljakümneil esimesel aastal. Seal kaadi töölised alustasid esimest sotsialistlikku võistlust vabastatud eestilisel millesse lülitasid aktiivselt meie esimesed kommunistlikud noored ja noored. Ja sellest tehases. Aga juba 16. novembril 44 alustasid tööd valutsehhis. Kaks esimest noortebrigaadi. Nende töötulemused näitasid täiesti uut suhtumist töösse. Või võtab, mul meenub teine fakt. Praeguses Ilmarises tol ajal Tali, Tallinna teine masinatehas oli noor tööline Endel Veesaar. Isegi mitte kommunistlik noor noor tööline, kes täitsa omal algatusel asus tööle kahel höövelpingil. Tol ajal see oli täiesti uus suhtumine töösse ja noored ise ise tulid sellele samasse perioodi ju langeb ka veel üks väga huvitav liikumine, see on kontorist või kantseleist tootmis- ja noored tütarlapsed. Kantselei, sekretärid, arva, ametnikud läksid vabatahtlikult tööpingi taha teha, sest see näitas nii-öelda noorte suurt tahtmist tõesti, anda oma panus võidu iiremaksaavutinil. Kõrvuti sellega alustasime noorte organiseerimist, nii poliitringidesse, kultuur, massilist tööd, sporditööd, me kõik mäletame, tol ajal ju juba esimesed jooksu krossid. Suusakrosside esimeste seinalehtede tegelenud esimehe seinalehe lasid Tallinnas välja põllutöö rahvakomissariaadi kommunistlikud noored. No saad aru, see oli linna komsomol. Terve sündmusel ilmus esimene seinaleht, 22, september vabastati Tallinn. Aga algkoolid alustasid tööd juba 16. oktoobril tol ajal. Meie töö toimus väga tõsise terava klassivõitluse olukorras. Ma töötasin pärast sõda algul võlu maakonnas, hiljem Pärnu maakonnas, põhiliselt maanoorte, kuivõrd tol ajal. Meil tuli väga suurt tähelepanu osutada just maanoorte kaasatõmbamisele maa noortehulkades. See töö toimus väga teravas klassivõitluse olukorras ja meie ülesanne tol ajal seisis esiteks selles, et toetada neid noori, kes olid rohkem klassi teadlikumad aidata neid organiseeruda. Ja need olid põhilised. Kas siis kehvik, Talupidajate, lapsed, sulased, endised karjapoisid. Nemad suhtusid elusse hoopis klassi teadlikumalt sellepärast et nende vanemad elasid läbi väga pingelisi aegu juba kodanlikul ajal, Nõukogude võimu taastamisel 40. 41. aastal ja hiljem võitluses okupantidega. Nad tulid meiega otsekohe kiiresti kaasa. Teiseks, Meie ülesanne seisis selles, et tõmmata kaasa need, kes kuidagi neutraalsed suhtusid veel elusse, sest oli tol korral palju siiski veel niisuguseid noori, kes vaatasid, et teda ei huvita see, mis toimub ümbruses vaid teda huvitas oma isiklikud kitsad huvid. Vot me töötasime hästi tugevalt ka nende hulgas, et neid suunata õigele teele ja tõmmata neid kaasa meie ühisele võitlusele. Ja kolmas ülesanne seisis selles, et otseselt anda löök meile vaenulikud elementidele, see tähendab tol ajal need olid siis endiste kulakute võsud, need olid endiste saksa okupantide käsilaste lapsed kes teinekord isegi relvaga käes läksid otseselt metsa ja meil tuli kommunistlikele noortele väga sageli võidelda relvaga nende vastu, teha neid kahjutuks. No mul on meeles, et Võru maakonnas olid mõned vallad kus valla komsorgi tuli vahetata mitu korda seal mõni Lepistuja, nad langesid võitluses bandiitide vastu ja uute kompsorgide saatmisega. Meie püüdsime kõik teha selleks, et likvideerida niisugune olukord. Hiljem Pärnu maakonnas töötades olid isegi juhused, kus komsomoli pulmade ajal tuli astuda järsku võitlusesse bandiitidega kes püüdsid segada noorte pulma. Mul tuleb meile siin niisugune episood, mis iseloomustab seda väga mitmekülgset tööd, mida komsomoli organisatsioonil tuli siis läbi viia. Minul oli ülesandeks Pärnu maakonna parteikomitee ja komsomoli maakonnakomitee esindajana osa võtta ava aktusest Pärnu endises tütarlaste gümnaasiumis, no siis ta oli juba keskkool. Saal oli noori täis, piduliku kõnega esines seal kooli õppealajuhataja. No missugune vana soliidne koolimees. Ja tema esinemine oli nisugune, paatuslike esinemine Taali tippardatud paljude ladinakeelsete sõnadega ja, ja lausetega. Kuid mul oli kuidagi võõras see, et ta ei kõnelenud üldse tolleaegsest olukorrast. Tema kõne oli suunatud sellele, et kool on nagu eraldatud praktilisest elust. Dollaabludeeriti viisaka tabludeeriti, järgmisena anti sõna siis minul kui partei ja komsomoli komiteede esindajatel. No minu esinemine muidugi, tavaline lihtne, lihtne endine sulasepoiss töö, poiss, armees tulnud, ei olnud niisugune võib-olla loogiline, kuid sellesse esinemine olin terav. Oli hästi põlev, energiline, kusjuures ma siis üksikasjaliselt kõnelesin sellest olukorrast, milline meil tol ajal valitses. Ma ise kartsin, et kas minust saadakse aru. Aga ma pean ütlema, et aplaus oli üsna tugev. Oli ka neid muidugi, kes vaikisid kuid see kõneles ka sellest, et vot toimub klassivõitlus ja see klassivõitlus omad jäljed, vot nende noorte hulgas. Maad, komsomoliorganisatsioonid tol ajal olid väikesed. Need oli vallas meil neli-viis inimest hiljem kümmekond inimeseni, kui juba korpusest saabusid peale demobiliseerimist noored üsna kiiresti komsomoliorganisatsioonid hakkasid kasvama ja valla komsomoli organisaatorite juba läks. Ja meil kogu komsomoliorganisatsiooni maakonnas töö läks juba hoopis kergemaks ja me olime juba paremini ette valmistatud selleks, et asuda toetama kollektiviseerimise läbiviimist. See muidugi oli väga tõsine töö, toimus revolutsioon külas uus suhtumine, uued mõisted, põllumajandusorganiseerimisel. Tuletame meelde kasvõi seda, et tuli ju organiseerida hobulaenutuspunktid. Paljud noored praegu ei tea, mida tähendas hobulaenutuspunkt. Aga vaja oli neid sellepärast, et paljud kihvik talupojad ei omanud ei inventari, selle tulemusena lihtsalt ei olnud võimalik põld harida tol ajal maareform viidi läbi ja maa oli, järelikult oli vaja abistata. Neid selle maa harimisel ja vot siis riik otsustas moodustatav hobulaenutuspunktid, kuhu siis anti vastav inventar hobused ja neidude talupojad võisid need laenutata otsesele maa harimiseks, hiljem need hobulaenutuspunktid kujunesid ümber, mitte kõik muidugi, aga vastavalt seal vajadusele juba masintraktorijaamadesse, kuhu sai vastav tehnika suunatud. Minu komsomolielu ja tegevus linna organisatsioonis on seotud Raul Viiesega. Kuna tema oli minu vanempioneerijuhiks 40. aastal 41. aastal ja siis ta otsis oma pioneerid üles, olles ise komsomoli linnakomitee esimene sekretär. Ja nii me siis ta kokku saime ja, ja mulle ka esimene ülesanne, enne kui ma sain komsomolipileti. Ja see ülesanne seisneski selles, et pioneeriorganisatsioon luua kooli pioneeri ja komsomoliorganisatsioonide loomine toimus igas koolis ja rühmad said juba endale nii-öelda töös jalad alla veebruaris-jaanuaris, mõned sõiduvad detsembris. Nii et see oli küllalt kiire protsess, kui esialgu nimetati neid pioneerirühmadeks, kuna nad olid väikesearvulised, siis kevadeks olid juba pioneerimalevad pea kõikides koolides, välja arvatud mõned üksikud linnakoolid, kus olid veel jäänud rühma tasemele. Mul tuleb arvestada seda olukorda ka, kus neid lapsi tuli ikkagi organiseerida. Arvestades neljakümnendat aastat okupatsiooniaastat ja see oli väga keeruline olukord ja kui lapsed teinekord olekski astunud organisatsiooni, siis olematelt oli siin üksjagu ka ikkagi vastuseisu ja võib-olla mitte niivõrd põhimõttelist vastuseisu kui lihtsalt niisugust kartusetunnet. Ja me jõudsime siis nii kaugele linna koolides, et juba kolmandal juunil, 45. aastal toimus esimene pioneeride paraad. Õigemini ta oli teine pioneeride paraad Tallinna oludes. Aga pärast sõda oli ta siiski esimene ja olid väljas muidugi siis kõik koolid, kui me praegu võrdleme pioneeriorganisatsiooni, siis on koolide esindajad meil paraadil Tallinnas siis olid kõik koolid ja sajaprotsendiliselt muidugi kõik Feneeris. Ja ma mäletan, selle paraadi korraldamise eel oli üheks üldiseks probleemiks pioneerivorm, oli ikkagi sõjajärgne aeg just lõppenud sõda ja pioneerivormi küsimus oli endastmõistetavalt veel üsna suur probleem, et saada vajalikku. Aga peab ütlema, et ka see oli, mis mõelda, kellelegi lahendatud oli, aga väljak oli ilusate valgete pluuside ja punaste kaelarättidega lapsi siiski täis. Ja Ma mäletan, pärast seda paraadi siis mindi staadionile, seal toimusid siis üritused, nii et see oli esimene suur ettevõtmine koolis. Seitsmeteistkümnendal juunil. Samal aastal 45 oli Eesti rahvuskorpuse vastuvõtmine samuti võidu väljakul ja pioneeride komsomoliosa oli siis ka juba seal väga lühikese ajaga oli saadud see põhiorganisatsiooni osa juba loodud kõikidest koolidest. Ja nüüd, kui jätkata mõtet sellest, et pärast sõda oli komsomoliorganisatsioonidel koolis eriline koht just seal, kus puudusid parte organisatsioonid siis seda ma tunnetasin, kui me töötasime konsorgedena koolis enamus koolides puudus, siis parteiorganisatsioon just 46. aastal, kui olid ülemnõukogu valimised siis komsomoliorganisatsioonidele anti küllalt suured ülesanded ja nad pidid vastutama nii hästi õpetajat Nende kollektiivide eest ja aru andma oma organisatsiooni liinis, mismoodi. Täitma parteiorganisatsiooni ja ülesanne, see oli suur osa. Ärme tsooniga võimalust ei olnud ja see paljud valla Konsa organisatsioonid väga kaua aega kandsid, kandsid seda niisugust suurt vallazast partorg ja võib-olla veel üks kommunist, aga komsomoliorganisatsioon juba tol ajal oli juba seal kümme-viisteist kaks küttimist. Mul on meeles eriti niuksed, tublid kommunistlikud noored aktivistid tol ajal kes siis olid agitaatorid ja tegid valimiseelsed selgitustööd, nagu Ruturgart, kellest hiljem oli viienda keskkooli komsorg neelenarduva kolmandast keskkoolist. Ja siis koolide komsomoliorganisatsioonid võtsid osa taastamistöödest. See liikumine noorte hulgas tegelikult tekkis nimelt 15. oktoobril, pühane päev toimus Tallinna noorte esimene miiting dünamo staadionil, kus võeti vastu üleskutse üles, kus pöördveidi Tallinna kommunistlike noorte noorte poole muudame oma kodulinna kaunina, kui ta on kunagi varem olnud. Ja sealt algaski ka noorte niisugune aktiivne osavõtt Tallinna taastanud, millest just priotwalkule räägib. Sa mäletad ise, Harju tänav ja nii edasi. Ja mitte ainult et majade rusude taastamine vaid ka selle uue haljastuse loomine ja see, et see haljastus, mis istutati ja kohale pandi, selle eest pidi komsomol hea seisma, et ta kasvaks ja haljendaks. Eesti komsomoli ajaloost tegi kokkuvõtte 1946. aasta mais toimunud Eesti komsomoli esimene legaalne kongress, täpselt helkani, teine kongress. Sõda oli aasta tagasi lõppenud, aga nagu me mäletame ajaloost esimene kongress toimus ju 1922. aastal. Loomulik, et põhiliselt juttu oli kongressil. Sõjajärgsest ülesehitustööst ja nendest ülesannetest. Kongressi päevakorras oli nagu ikka. Edgari keskkomitee aruanne, mille esitas tolleaegne erakonna keskkomitee esimene sekretär Arnold Meri ja Elkeni revisjonikomisjoni aruande ehitas üks täna meie vestluskaaslane, tolleaegne Pärnumaa komsomolikomitee sekretär Domerima läbirääkimist, nagu otto, sa mäletad? Tol ajal me olime kõik väga nii ägedad äkilised, nagu me praegult isegi armastavad meelt meelde, mulle suulisel asjalik jutuajamine oli, millelt millest rääkida, probleemid olid keerulised nagu korduvalt. Jaa. Need olid üldse eesti komsomolis sarnased, laiaulatuslik, esimesed demokraatlikud valimised. Kongressile eelnes ju linnade ja Maakondade konverentsid. Veebruaris 46 toimus ühelcani Tallinna linna esimene konverents mille üheks delegaadid ka jälle üks tänane vestluskaaslane Vilma valdkonnana mäletata toimus meil pikal tänaval praeguses Grexi nimelises noorsoo kultuuripalees. Ja mul on kohe väga nii elavalt silme ees nimelt just teine kongress, olgugi et mul oli võimalus ju olla kolmanda, neljanda ja viienda kongressi delegaadid küllaltki pikalt töötes komsomoli keskkomitee sekretärina. Aga see on üks kõige eredamaid mälestusi, esimene Eesti komsomoli legaalne kongressidel. Ja siit me muidugi peame ka puht ajalooliselt aru saama. See oli 46 Mai ja tuletan meelde, et juba 47. aasta lõpuks tänu vennasvabariikide abile oli ju Eesti tööstus saavutanud ennesõjaaegse tasemel. See on enneolematu tempo. Taru sõda, lõpp pest 45, Mai ja 47. aasta lõpuks meil oli juba sõjaeelne tööstustoodangu tase saavutatud ja siit hakkasid nüüd uued uued ülesanded. Mäletame hästi ju sõjajärgse viisaastaku rahvamajanduse taastamise ülesandeid. Ühte teetähist siiski komsomoli oleks, tahaks veel meenutada täpselt 30 aastat tagasi. See oli nüüd 30. aastapäev, see oli ju tegelikult komsomoli esimene juubel, mida tähistati nii laiaulatuslikult ja suurejooneliselt. Just nii, et komsomoli 30 oli sarnane, esimene suur juubel, kus juba üleliidulises ulatuses komsomol tegi, kukuvad Tõid oma tööst ka suure isamaasõja aastatel. Ja tähelepandav oli see, mis näite partei suhtumist komsomolis siis saiu, komsomol, oma järgmise Lenini ordeni ja mitmeja. Mäletad, kui meie, kui meie astusime komsomoli Kahekordne ordenikandja, meie esimest komsomolipiletid olid ju töö Punalit ja lahingul lahing punane ja siis sai komsomol seoses komsomoli sõja lõpuga ta sai esimesel ja 48. aastal seosconsoli, kolmandat aastat sai teise nimi oreli, need konsooli juba neljakordne ordenikandja ja sel perioodil see oli esimene komsomolitöötajad, küllaltki laiaulatuslik autasustamine valitsuse autasudele, mäletad, oota siis terve hulk meie maakondade komsomolitöötajaid said valitsuse ordenid ja medalid, vabariigi kõrgemad autasud, Eesti NSV ülemnõukogu presiidium, aukirjad, komsomoli autasud, see oli selline suur suur tunnustus ei ole tõesti meile suur suur pidupäeval. Ja ma mäletan meil just Estonia teatris, mis alles äsja oli taastatud just teatrisaalis toimus veel kuni 30. aastapäevale pühendatud pidulik koosolek küll nimelt seal kanti esimest korda Artur Kapi noorte sümfoonia, mida ta ise juhatas. Mäletan, et ta sai spetsiaalselt Suure-Jaanist toodud juubeliks ja ta ise kirjutas selle sümfooniline komsomoli 30. aastapäeva auks. Kas need ka ütleme Eesti kultuurielus, ta oli suureks tähiseks ja ilma peaks mäletama ja mismoodi me valmistasime ette tolleaegsete pioneeride tervitust. Me lasime langevarjusaali seal lilledega ja lennukid seal lendasid ja ja ausalt öeldes. Ma isegi ei mäleta teist Niukest Penerit tervitust oleks, oleks. Luuletajad, tegid spetsiaalset teksti tõesti meie jaoks suur. Nendel aastatel hakkas tööle ka leevaku elektrijaam. Selle ehitajad olid kommunistlikud noored ja noored. Kuidas tulid noored mõttele ehitada elektrijaam? Palun, seltsimees ojasoo? See idee sai alguse väikestest inimestest ja lihtsatest inimestest. Nii see idee sündis ka väga lihtsatest noortest maa noortest. Ja nimelt Laheda vallast. Vardja külanõukogust, kus oldi lugenud maakonna ajalehe töörahva elu artiklit leevaku põllumajandusühistu tööst ja ettevõtmistest ning tulevikuplaanidest, kus oli muuseas käsitlusel ka endised villa, Kraasimise, geduse ja kudumis ning värvimise töökoja ning püüliveski varemed, tuleks taastada. Et ümbruskonna talupojad saaks sellest midagi kasulikku. Kuid nad ei olnud materiaalselt võimelised. Vardja külanõukogu. Noored haarasid sellest mõttest kinni, et kas meie kommunistlikud noored ja noored ei suudaks midagi pakkuda sellele ühistule abi näol, et midagi teha. Ja nii sündiski idee. Nad võtsid vastu otsuse maakoosolekul et töötada nädal aega, see tähendab üle 50 tunni leevaku elektrijaama ehituse heaks. Vabatahtlikult, ilma tasuta. Keskmiselt töötas liivaku ehitamise perioodil seal ikka kuus 70 noort. Aga oli päevi, kus töötas 200 ja oli isegi hoogtööpäevak, kuid kus töötas üle 500 need noortepäevadel. Põhimõttelised toimusid ehituse valmimise järel. Elektriliine rajada poste, paigaldada posti augukesi kaevata ja samuti heakorrastustöid teha leevaku elektrijaama vahetus ümbruses. Siis muidugi toimisid rotte päevakut. Ma mäletan ise ühte väga huvitavat ja romantiliste Orte päevaku organiseerimist. Meil oli ju niisugune kord, et kõik maakonnakomitee töötajat, kes nädal aega olid tegutsenud maakonnas, valdades otseselt noorte juures, sest tookord oli niisugune printsiip. See printsiip oli meie lugupeetud tolleaegsed sekretäril Veeliks väärtel pojal. Tema alati kutsus laupäevahunnikuks. Ja siis toimus instreerimineerin, kell kolm öeldi, palun nüüd olge head. Võtke komandeeringut ja te lähete valdadesse. Maakonnakomitee töötaja koht on noorte juures nädalavahetusel olla. Ja see oli minu arvates väga õige printsiip. See lõi väga tugevad sidemed maakonnakomitee, aparaadi ja vallakomiteede ning valla komsomoliorganisatsioonide vahel, poldiga, pidudel, nädalavahetuse pidudel, rahvamajades, klubides, vaest, isegi simmanitel ka ja minule kui Levaku ehitusstaabijuhile. Vallaorganisatsiooni ning komsomoli vale organisatsiooniga minna külanõukogudesse ning organiseerida õhtul ja öösel, kuidas me suudame järgmiseks päevaks pühapäevaks fotopäevakule minejaid küladest, teised maakonnakomitee töötajad läksid Viluste külanõukogu ja mulle sattus Väike-Veerksu külanõukogu kahtma piirimail. Ja minule sattus siis tee uks valla parteiorganisatsiooni sekretär sabur mooduli muidugi ebameeldivalt üles ajada, koputada, paluda sisselaskmist, siis lasti muidugi ikka tuulevarju ja siis rääkisime jutud maa. Ja hommikul, kui me hakkasime ära tulema, seal valge valus juba siis märkasime inimesi minevat küll hobustega, küll jalgsi Levaku suunas. Ja kohe sellel päeval väga huvitav, teine niisugune näide Levakusteks viis-kuussada, meetrit eemal vaatasin, et põllu peal kõrrepõld oli, olid mullahunnikut ja ühe mullahunniku juures oli näha, et keegi viskas august midagi välja, kuid seda viskad ei näinud ja tekkis kuidagi niisugune arusaamatu tunne, et kuidas see inimene nii väike, võib-olla teda ennast näha ei ole, sest et kui sügav see postiauk ikka olla saab. Ja huvi pärast astusin selle augu juurde ja vaatasin, et augu põhjas oli väike poiss ja pindu sead labidaga mulda välja. Ja ma ütlesin talle jõud, mitmes Augsuse on, ütles, et kolmas aug pidi olema juba nendel oli sattunud, kellele postikoorimine ja kellele siis nende postiaukude kaevamine ja Niina tegutsesid seal. Ja töö oli korraldatud selliselt, et valdadest organiseeriti noored nädalaks ajaks ja peab ütlema, et enamik jäidlejevakule veel teiseks nädalaks jälle oma leivakoti, aga teate küll, sõjajärgne leivakott, see ei olnud nii tihedalt täidetud, kui praegused leivakotid on. Ja sellepärast nendest inimestest, kes jäid teiseks nädalaks mõned kolmandaks. Ju kujuneski välja alaline brigaad, mida Juhan Smuul oma raamatus nimetab järvesuu, poiste brigaad, yks järvese poisid moodustasid selle brigaadi tuumiku ning nad elasite töötasite evakul kuni ehitustööde lõpuni. Kui Levaku kord ekspluatatsiooni anti, muidugi ekspluatatsiooni andmise aeg oli samal aastal, kui teda ehitama hakati, suvel ja sügisel anti ekspluatatsiooni siis oli vaja kaunistuseks materjali hankida. Noh, arvati, et tuleks rohelisi kaunistada, kus oktoobri lõpus võtad, sest puud on lehed juba langetanud ja mõnedel üksikutel on küljes. No siis otsustati, et reburaiglastest ja pohlavartest seda teha. Terendab see kogu aeg silmade ees, see hämming kui Lewacoli täiesti pidurüüs. Silla käsipuud, mis olid verivärsketest palkidest tahutud palkidest pandud, sinna olid palistatud kõik reburaiglastest ja. Ümberjaamahoone oli elektrilampidest Targ, mis peegeldus ööse Võhandu vees. Kavamise oli hästi vihmane ja, ja pime. Ja peale selle ukse kohal olid riburada haigastest pärjad. Masinaruumis olid samuti reburaiglastes pärjad, nii et väga ilus ja tore küll. Peale selle muidugi punase transporindid, mis piki teed Lewakvi jaamani tulid. Leevaku muidugi enam villu ketrama kratsima ei hakanud ega riideid värvima, sest selleks oli juba valitsusel mõeldud teised võimalused. Kuid löövaku hakkas andma elektrit ümbruskonna talupoegadele ja esialgu ka nii kaua, kuni me saime riigi elektri, nagu öeldakse rahvakeeles suure kaabli kaudu andis ta ka Räpina paberivabrikule ja aiandus.