Vikerraadiokava jätkub kirjutamata memuaare. Mälestusi ühest ammu möödunud kevadest oli aasta 1945 oli maikuu saatusi sõjalõpu kaoses. Ja siis me seal saime targemaks, et Šveits võtab vastu ainult isikuid, kes tulevad oma rahaga seal elama. Sest eemanemy kohe minema. Seppess oli see tsoon. Aga enne kui Berliinis hakkasime minema, üks proua kohtasime, oman, tütreke, kohtas meid ühes söögimajas, kuulis meid eesti keeles rääkimas, tuli meiega rääkima ja me ütlesime, kus pole mööda minna ja tema ütles, et temal on seal lähedal. Tema õde on abielus. Proua ütles, et tema on esimesest ilmasõjast, kui sakslased olid. Aga ta ütles niimoodi, et te peate sellega ettevaatlik, olemas, tema on tema mees, on Hitleri pooldajad need, kuid noh, kuidagi räägite ja nii edasi. Ärge äkki kes sellest, et olete põgenik Est nüüd taheti, et me oleks Saksa majanduses niivõrd kindlad, et me jääks kohale. Kuulsime vaid episoodi ühelt põgenemist teekonnalt ühes matusekümnetest tuhandetest eesti inimestest, kes lahtigistuna, rahvuskehast ja kodumaast ekslesid kusagil seal Euroopa südames peavarju otsides ellu jääda, lootes. Kas ei too täna Balkanil toimuv neilegi midagi meelde? Oli eestlasi 70000 80000 kellest maha jäid kodune talu nagu äsja rääkinud naisel ja nagu lauldi ühes ilmselt tollal sündinud ajalaulus. Viimased kiire. Ja kui siin ka ja kaadi Tuurad. Mees jäi. Siin pall ja. Vahvleid ka. Kaugel järve ega kosmed ulatub. Kell on saanud ka tulus meeste saatus. Minu. Minu. Pea. Noh, ta poole kesköö paiku läksid, jätsime põhjust maa läksime üle ülbergist läbi tsehhi piirile. Ja mõnusa lõpp oli väga kurb. Ja võtsime seal, puhkasime ühe väike küla oli küla servas jõeäärse ja võtsime seal Dirpelist, võtsime likööri tehasest, neid veinid ja plikad olid kasvanud. Võtsin meestele, ütlesin, et kui ta minema hakkab, Ta kuulas veidi puhkad. Akelsel aeg oli, ärkan ülesse, täitsa üksi, ühtegi meest ei ole. Ja hirmusk, kisa kõlas. Valged lipud, hurraa. Ja kõik. Üksiga püstol, võtsin ära, püstol taskus, puurides lõkke ja sest Storruge veer oli ja kaarditaskud ja fotoaparaati medalid kaelas. Marsin julgelt sinna sellepärast, et Rebane meile ütles, et kas meiega nii kohelda ikka. Et võib-olla intermeerivad meid vä? Seal ei olnudki enam nii julmad. Meil on hea meel, kui andsin kohe sellest organgveeri, seal meil nii kingitus ja, ja fotoaparaadi said siis ka kaarditaskukompassi ja binokkel, mis mul olid, kõik said ka ära omal püstol taskus. Ärge teed mingi pinge läbi metsa. Siis hakkasin minema. Esimese olin metsas järgmine binoklitega midagi olnud. Metsast tuli üks lagendik, tuli vastu ja uurisin küll ei näinud mitte midagi, seal teisel pool lagendikku. Aga lagedust sain peaaegu üle. Väikemees oli, kargas lendu märkide kallal kõigepealt ja seal oli seisuks viis, kuus sakslast oli paar eestlast vaks, eestlastest oli, oli juba enne seal metsa all. Ma arvan, et esimene olin kuskil koolimajas või mul siiski nii-öelda vedas, sellepärast ma sain selgeks teha, et olen eestlane. Mehed ütles tõmbaned Allos, märgid kõik maha, varruka pealt ärajatessess märk, midagi ei ole. Ja, ja siis noh, nagu need lõpmed ja need tõmbasin seal maha. No läks küllaltki kergelt nagu ütleme. Siis me olime kuskil rahvamaja keldris, olime. Seal, hakati juba läbi otsima. Üheteis kolleitum, midagi noh, meil on nagu see leivakott oli, tagavarapadrunid oli seal sees ja mõnel leiti seda kohe kutsuti välja, läksid, sokutas oma, otsisime kõik taskud põhjalikult läbi. Toppisin põhu alla, kõik padrunite veel midagi oli, et hakati kontrollima, et midagi ei ole. Ja kes välja viidin, usutud popsud käies ja tagasi need mehed edunud. Kuhu tema püstoli panite? Püstol sai, partisan seal jumal. Mees oli, hüppas mul ründa, tõmbas need märgid. Moloy haavatumärk oli mul ja VK üks oli rünnak märkkolina, Hume, Ennoscantod, närit. Need olid tema sõja saaksis enneta võist tampisid maha, tema ei võtnud, aga põstlus laienevad tõstolstoll. Ta küsis oma, ma vaatasin, enam pääsu ei ole, andsin pest, tuli ära lehtedelt, kus tuli taskus, andsin vaikselt, just oli ära ja võib-olla see päästis ka kõike. Agressiivselt käitunud nendega. Nulli, viidi siis külast külla ja Turnov vanglas vangla õue pääl neljakandil kas ta kolmekordne, umbes null, ja siis siseõues olime nädalapäevad seal parasjagu ikka näljutada. Leib oli ümmargune nagu meil tort. 20 pealise leivapäts päevas. Ja supp oli antern, pesu väsivad pojalt. Järgnev maitse oli, see kurnas õige ära hull, kuidas seda leiba jagada, andis õiglaselt. Nii nagu torti lõikasime. Nii nagu torti lõikasime, ilukad ja siis ühel korral ja umbes paar nädalat seal hoiuses anti venelaste kätte üle. Sinna tulid mujalt ka mehisus, kuulsamat hirmsat veretöid oli tehtud. Mina käin naiste suurtest veretöödest ilma, muidu nad maha lasid, küll enne rivis käisime ja siis ikka, kes ära väsis, egas tõmmati rivist välja või lihtsalt laste sealsamas maa jäi tee äärde ja need jäid väga solvavalt. Solva valigu ikka inimest pildust, igavest solgiga üle. Nagu anti jälle venelaste kätte. Et suhtlused ikka meeste inimlikud nihkus ja võitja alul olid, oli tõesti? Mina olin niukses pundis veel, kus meid oli? 800 meest pundis, isegi valve kadus ära, moodustati sadakonnad. Ega sa ajamehe peal oli, ainult üks ohvitser, toitelised venelased, sõduri toit, täpselt sama toit oli pikalt paar nädalat. Siis hakkasime minema ühest laagrist teise. Kõigepealt oli müürpõrge laager, seal oli siis niimoodi jaanipäeva ja mis me seal olime? Väljakäigud olid niivõrd täis, need ussid roomasid, vaglad vajusid, kuidas nimetad välja kõikuda ümber väljas õues kogu aeg oli, esines, tulid need, mis olid läände saata. Need anti ka venelaste kätte. Osame. Sest olid need, meil oli juba Lääne sõdurite printsi seljas muidu ilma tunnustate ja sealse soi. Millel kõige rohkem piinati? Mage ruid. Pesi magesupid ja pudrud ja Messantega muidu portsjoni küll, aga lõpuks organism hakkab taga nõudma. Ja siis vaatad, ikka oli niukene. Noh, kuidas öelda, piinamine omajagu. Toit enam alla ei lähe. Hiljem oli laupäeval õla panna. Ma täpselt ei tea, kuidas see nimi on, aga vist laupäeval oli ta nimetanud. Ja seal me kohtusime nende meeste opernikotiseid koti ja olides, juba märtsikuust saadi kontrangid olnud, aga need olid eraldi. Aga noh, kokku saime. Aga naabrit eralt näitme, kutsus viiesajaline punt. Umbes 500 meest olid eestlased, kreeklaste, seal olime kõik eestlast. Kolmekordse kivihooned olid. Me olime läbimärjad ja päikese käes kuivatamine ja äkki kuuleme, et naiste hääled on siin metsas. Vaatab vaatab siis naised olid niux, võiks seejärel vankritega, olid seal korjest ahjukütja omale, seal. No me läksime nende juurde muidugi laisad kartsioon, selle emakassi siis Nende jäivadike lähe, Malle, Malle ja viimaks, kui saime juurde sinna tandit, siis niimoodi saad käia veel juuni forminud, Sillased, teil tuleb otsekui need ära hävitada. Lukus Mäevitama. Puukoormad seal peal, et teha ja nemad koolis on nõus vaated, nemad lähevad külasse, viivad puukoormad ära, aga et siis toovad ära riided meile ja meie olime siis nii kaua metsas vaja kallal saab. Aga ma ei osalenud ka neid naisi. Läksin eemalejas. Äkki vaatad sealt eemalt, kondi tuli oodata, üks naine tuleb lapsevanker lükkav vanker-diees ja ja siis ma läksin siis sinna ligemale, noh, seal veel lapsevankri sõltlik ära, riided juba sees. Ja sealsamas oja kaldal panime erariided selga ja ja hakkasime astuma ja siis seal oli jälle üks väike majake, seal vikad rea rippusid. Ma ei mäletagi, mis mul, mul oli vist vikat õlal. Ja proua hoidis mu käe alt kinni. Lükkasin siis lapsevanema sealt, kus tuli nõust, vene parv oli seal. Koolimaja oli seal mäe peal terve, see kallas oli venelasi täis ja tulime ilusti sealt mööda. Eperamisid siis plamist majad tagant läbi läks, mis sealt läbi? Seal majas olid juba juba köik doi tuli juba laua peal ja muud hakkaks sööma ja sealt varustust. See julge proua oli julge proua tõesti. Ja seal töötasin siis talus ja me olime seal. Kui Ida-Saksamaal saime siis. Läksime leiba otsima Pealt. Ja talumis ütleb ja mul tööjõud on tarvis küll. Ma ei saa võtta ilma bürgermeister põrgele, meestel on vallavanem ja siis Ja tema vaatab mulle otsa ja ja nii nii selgelt, kui ta seda ütles, et küsis minu käest, et mis maal on seal. Neestlendan vaatas, vaatas otsa. Ja siis selle peale, ütles SS. Ja siis ta ütles, et paunverre sõnale pauk Mölleri jule, aga vea end tema teisi kohta. No ja siis töötasime seal midagi, kas kaheksa kuud, aga venelased olid sees, venelased olid sees ja muidugi küla politsei ja kõik teadsid, et välismaalast telliti mitu kuud seal ida poolel ida poolel ja Vene tsoonis Vene tsoonis ja sealt läksime siis uuesti Lääne-Saksamaale välja. Nii et seal jälle salaja üle piiri. Vene, see liikumine, hoia ühesseke. Me isegi kuulsime, kui tunnimees läks mööda sealt, aga see oli eaga, milles tal oli saksa tüdruk kaasas ja siis borši venelane borši veel saksa keelt, nii et kuulsime, läks mööda, sel ajal jälle tulime. Nii palju nägime, maailma kõrge rohi oli igal pool siis seal olid Ruur lai teerada, kus mööda see tunni või need piirivalve käis, mitmekesi te läksite üle 18 ja, ja no üks asi, mille pärast me ära tulime, sealt Ida-Saksamaalt. Muidu oleks võib-olla kauem olnud seal. Aga seal tuli Almen mus Mölder, eks ole, saksa keeles, seal tuli Remmellida ja tuleb registreerida. Ja. Aga siis, mina läksin siis vallamajas Minust ilusti mööda ja läheb. Tal oli juba teada, missugused need preilid olid indist, vallaprillid ja üks oli, kes tema ajal veel töötas seal trükimasina juures, läks otsekohe selle juurde ja mõtelge, kust lasime selle dokumenti teha. Sünnitser see kuupäev. Sünnid ost Ida-Preisimaal ja Ida-Preisimaa kreis Pirlo ja olnud 10 aastat Wanna Arbeiter Emil Kochi juures 10 aastat maateele ja põlluteele vea. Vahepeal tuliskreenimine tähendab küsitlemine. Häber tuli memm kinnistule küsitlemine ja vahenädal oli veel niipalju muutunud, kõik see asi ikka ja siis, kui meie jääme sinna laagrisse selle. Aksel, Jürgen siga, siis hakkasime meie tegema templeid välja lõikuma fineeri pealt, vineeri pealt, Augsburgi, see oli Eesti lehe trükikoda ja säält seisti Eestis Andrus, saksa nüüdisaegseid aus reisilauses, seal trükitsi loid ja kuskilt nad tulid, aga mina ei ole küsinud, aga me saime ka 1000 tükki neid viimas. Ja siis oli tarvis niisugust asja, kes Ameerika tsoonis on, nõuti muidugi seda Eestis välja antud personouschweisi oskoondantuuli tempel sinna alla siis siis piiri ületamist Semper ja need olid siis tantsid ja Kotsionaakel ja siis see kolmas tempel pidi olema Ameerika tsooni sisseregistreerimise ametitempel. Niimoodi siis hakkas meil hirmus tööle templitega, siis seal all keldris jäävad, sai tehtud neid. Aga nüüd seal ööbitud 20 20 25 juulis välja ja nii peenelt tulid nad välja. Ükski vahele jäänud enud, palju inimesi käis seal ja, ja meie ei võtnud ühtegi mõrka, nende templite midagi. Meie andsime jumala ilma, kõik Ausburgis müüdi, iga tsenter oli 100 100 marka. Nii moos. Aga meie ei võtnud ühtegi raha ja kõik tulidki prantsuse suuniste inglise tsoonist, kus need kõik need inimesed tulid. Ja ja siis tuliiskreenimine, küsitlus oma poisse oli seal 26, sõdurid selles laagris sees. Ja, ja siis. Sai köigile teistud, siis Kaus veesid templid alla ja niimoodi. Ja oli niisugune asi, et siis veel olid need veregrupid siin all, need pidid võtma vale nime, seal teist võimalust ei olnud, leiva ja saia ka nendele kõigile ööd. Lonna all ärge jätke niimoodi, võtke vale nimi. Ja saatke keegi teene enda ees, kellel ei ole seda. No minul oli omal ajal ja tunnen sõbrad ja kõigil ja niimoodi ja 16 neid oli 26 ja ja 16 poissi võtsid valed nimed. Ei võtnud ionees kriiniti välja ka need 10 10 välja läksid saksa majandusse. Pärast nad käisid ka seal, löödi laagrist välja, aga seal midagi teha. Ja poolnäljas ja kehva kehva toidu peal igal juhul seal tööd muidugi on, kuidas Screenimine läbi viidi, kes küsitlejad olid küsida? No olid muidugi Undre ametnikud, aga, aga siis ekstra oli just see otsustaja oli üks juudi vanaproua. Ja minu elulugu oli siis tollele minu asendaja, seal oli siis niimoodi räägitud ära ja teema oli juhuslikult olnud just just kars paadis. Kaugluustik, raadio, kaugluu luure ajal oli vist kuu või kolm hullud, tundis, kasvasid väga hästi. Mina tundsin väga õrnalt, aga teemadega hästi. Nüüd oligi see, see juudi proua oli, paistis ka, et on, on seal Karzbaadis smannides käid ja kuidas tundis Kansportiga loomulikult ja hakkasin uurima, kuid ema läks sinna, olin naernud niimoodi, et ladina noormees ja niimoodi et küll tal on see all ikka. Imelik, aga et kus kohal oli, see oli, siis pois, rääkis ära, niimoodi olin seal ja seal. Aga rääkige muljeid, kuidas jaamast? Te läksite sinna Barakideni minu käest teed mööda. Soovitises sai tänavat mööda küll, aga seal läks üks OECD ka Üleoja Sillakene ja niimoodi, ja siis oli see suu kinni. Ja siis näed nii palju toda kohta. Ja muidugi varruka alla vaadati ka ja ei ole seal ja sain mina ilusti lõbusalt, siis olime väga sõbralik, rahulikud ja, ja siis tuli niimoodi jutuga välja, ma tahtsin oma elukäiku jätta kõik sinna maa poole, seda Ameerika tsooni. Ja sellepärast ma sellepärast, no siis hakkasin seda mõtlema, et kas ma olen samuti Nonii ja töötasin seal Cars patsis spordijaamas raudtee lasena. Et te saatsite teise mehe enda asemel sinna Screenimisele ja ja ja niimoodi tuli kõigil saada, kellel oli veregrupivärk, kõigil tuli saata ja siis oli veel vahepeal juhtus nisukene asi, mehi hakati võtma sinna Ameerika sõjaväejuur säutse juhtimiseks. Ja mu sõber, seesama Haaxil sellega kohe registreerisime ja no minul oli see auto juhtimine just nii. Aga väga hästi, mees ja mina õpetasin neid seal sõjaväes välja, veel pool nendest eestist seal heidelaagris välja õpetad, minu ei õpetatud lõutsi juht niimoodi ja siis Aksel ütles, et tema tuleb kah. Ma mõtlesin, et sa ei ole sõitnud, autoga ei ole, aga tulen. Näed seal ja ütles, et ma olen selle mootorrattaga sõitnud, küll ma hakkama saan. Ah niimoodi läksime siis, andsime üles ja kohe võeti ka. Väikene väljaõpe oli ka nende suurte masinate peal, 10 15 tolli tonnise kandejõuga ja ja nädal aega oleme juba õppinud tolle masinat lehvitama. Siis taheti kümmet meest saada, et kiiresti on tarvis niukseid autojuht ja siis läksime meie, mina läksin ja sõber ka. Jaa, nihukese kauba, siis tegin ära, aga ega seal sulle eksami juures ei olnud ka mingisugust muud asja tarvis, võitsid. Kolmanda käigu 200 meetri peal pidi olema kolmas käik sees. Ja siis sama vaadati esimese pealt tagasi tulema. Ja kui sa ei tulnud nende käikudega toime vahetamisega toime, siis ta pidas kohe kinni, kui kuulsid, juba meie olime seal, kuulsid jube suur kõrv käis, siis oli pilastaja kohe neeger, pidas kohe kinni ja välja ja olid läbi kukkuda, eks ole. Ja nüüd ma ütlesin küll sõbrale ka, pane siis kõva vahe ka, et kui sa hakkad tagasi, tulen hirmus vahegaas, muidu ei näe käik sisse. Ja, ja nii oligi, oli pisut kokku, et kui peaks minema teisiti, et siis õhtupoole lähen mina tema eest. Ja seal kolm eksamineerija tulid kaks neeger, üks valg. Et kui trehvad niukene, betoonneeger ei olegi mikseriga, mina sõitsin siis. Ja muidugi siin on, siin on paljud inimesed kahtlevad, et et nii kiiresti ei saa autojuhtimist, et aga mina isiklikult võin ütelda näiteks et minul oli eesti ajal kiirkursuse, tegin siin Tartus töös kooli juures siis siis oli raha kole vähe ja niimoodi siis võtsime takso näiteks söödu söödu valitsuses takso nelja mehe peale. Taksotund maksis igal mehel viis krooni niimoodi ja siis veerand tundi sain iga iga kord sõitu nii kooliga siis tund aega ära sõitnud, siis läksime eksamile, aga kuidas Saksamaal ameeriklaste juures need katsed läksid sõidukatset teil ja teie sõbral läksid hästi mõlemal ja eile ei tulnud tema eest sõitma näidlegi ise ära ja tegi ise ära. Oli niisugune asi, et siis hakkasime Isamaa ameeriklastele, neil oli, neil oli niisugune arvamine, seal aldi mägedes oli üks diviis Saksa SS väge sees süsteesi sinna nägede plaanile täiesti palju laagreid, Ameerika sõjaväelaagreid. Niimoodi hakkasime Münchenist sinna kraami vedama ja, ja nii edasi, nii edasi, mis tarvis oli. Ja niimoodi ja mina, kui ma sinna läksin nende juurde, siis nüüd ma olin juba Screenimusi ära keeld, mul juba nüüd vale nimi. Mul oli august ja siis ja mina läksin ameeriklaste juurde ja siis mõtlesin, et nüüd oleme sellega põhilaagri koolane lõpp töötanud ja võta nüüd omale tähendab vana nime tagasi õigeni õigeli gaasi. Ja niimoodi ma käisin seal, ma ei tea kuu aega või midagi, ikka selle vale nimega ja siis ma mõtlesin, et ma võtan uue nime vana nime tagasi ja on valmis. Hakkan hakkasin siis õieti mehed kokku seal 45 kilomeetrit oli minna sinna töökohta või autobaas oli ja siit viidi autoga sinna ja ühiti ma ka ei ole. Ja siis ka ei ole ja ei ole jaa. Jaa, Lauri on tekkinud, kes kahuri on, hakati päri jamama seal ja siis ma ei julgenud üldse sinnapoolegi näidete nägu, jäi see sellega sellega, et kauri kadus ära uuesti kadusega minuni siis ära ja jäin lihtsalt kõrvale, isenesest. Ei näinud enam sinna, kui need meiega kokku võeti ummikuid ja jäi see sinnapaika. Ja, ja no siis ei olnudki midagi. Siis kunagi hiljem tuli esimene. Esimene väljapääs tuli Saksamaalt, tuli oli David ja söekaevandus Öelge söekaevanduses, üks piiskopi nimeline insener käis juttu ajamas ja see on väga, väga soodusteenistus, võimalus ja kõik ja nii ja naa ja tead, uskuge mind, et ma olen käinud Itaalias ja seal Belgias taanlased liisivad laulda veel, aga, aga belglase diviitsi, toda kat laisk rahvas ja nende juures on ikka töötada. Meid ei ole tähtis, sekt, laulab laule, aga aga peaasi, et sa oled Saksamaalt välja juba hakati niimoodi. Naised hakkasid juba juttu ka tegema, palju sõdurid on ikka siia. Läksin siis sinna Belgiasse söe kaevuriks. Siis jõudsime sinna, siis anti neile ka mingisugused meigist riistad ja niimoodi kätte ja järgmisel hommikul pandi meid siis alla või jagati vahetustesse ära. Eestlasi läksin, mitu poissi, võib-olla kümmekond, aga mõned käisid üksainukene kord all, neil oli, tutvus oli, oli, oli seal Amsterdamis, kus kooriku naine Peetseeneid merele saatma, aga no keel seda ei olnud ja nemad kadusid ära. Ja siis jäi nii, neid jäi sinna umbes viis, kuus või kaheksa, mees, mis mind jäi. Ja too olukord oli seal küll nii väga hull, see kaevandus oli ju täiesti keskaegne kaevandus tingimused ja kõik nihukesed oli 800 meetrit, sügaval. Oli minu minu töökoht ja kui sa tähendab sellest roiskveetorustikust juba sellist tasapinnast allapoole sai, siis hakkas tulema lifti peale igavesele solkisid, pesi, igavene haiseb, jooksis nagu mulinseni vallaga minutis või sekundis vähe, mis sinna jooksis, nikuks juh läks. Ja siis all oli jälle poole põlveni, oli vesi, kui sa seal maha läksid, siis oli, kuus kilomeetril tuli mul linna töökohta. Allmaa, kus olid kaevanduse vana kaevanduse käiku oli siis niisugune kõik puud, alad olid niimoodi murdunud, ei olnud päris katki murdunud, aga keskelt pidasid veel. Ja nüüd selle hõlma alt siit pidid siis küürus minema, kuus kilomeetrilt tund oli antud küll aega minekuks, aga aga see ei olnud ka päris nali sinna minna. Siis olid need kaevandused, kaevandus on seal lõunakaevanduses, ma olin liisis lõunaga, laevandus on niivõrd madalad. Et siis nüüd saad põlvili olla siin all, peakäik on siin all ja siis siia tuleb, see läheb siis umbes nihukese nurka, kaal läheb sinna üles. See see, see kiht seal 45 algne, mis on siis all, on metsad põlvili olla. Aga no põlvili oled. Aga seal on ju see killud, need pead sa kirkaga lahti raiuma, siis see pead võtma väike lühikese varrega labidas ka tollega, viskad, viskad siis seal on ekstsentrilise telje peal sihukene Plekrenud, Rootsi, kus saaks siis viskab ta oli see sinna peale, raputasin pea käiku, kukub jälle vagunit ja niimoodi lähed siis see nagu üles kasvanud 300 meetrit minna siis iga iga mees läheb ikka kitsamaks, ei söö kiht. Nii et, ja siis pead olema külili seal kogu aeg külili ja siis tonksid selle kirkaga jälle viskas. Ja kui sa üles jõuad, spelt selle kaevandamise kiivripead peast ära võtma, enam liig õhuke, on see kihvt, kihvt. Ja siis on sul küljed ja kõik käevarred seal, kõik on siis need teravates tükkidega läbi torgitud. Jumal küll, hirmus. Jõu ta nagu haaran ta näha, see vaata, ta ei. Vaata salli rinnal. Loo joovad. See on Eriala.