Kurss lõunasse kapten. Kõrgust on parem alla võtta prantsuse tsoonis. Vaadates neid mustavaid teid, mõistan, ma nissan rahu. Rahuajal on kõik endasse suletud. Maal tulevad taluinimesed, õhtul koju, vili valatakse aitadesse. Triigitud pesu pannakse kappi. Rahupäevil on teada, kust midagi leida võib. On teada, kus viibib, iga sõber on teada, kuhu õhtul magama minna. Rahul on lõpp, kui kangas Ratkub kui pole enam kuskil paika, kui enam ei tea kust leida seda keda armastad. Kui abikaasa, kes läks merele ei tulnud tagasi. Rahu. See on lugeda nägu, mis saab ilmsiks läbi asjade, kui neil on oma mõte ja koht. Kui nad kuuluvad osana millessegi neist suuremasse nagu maast pärit erisugused, mineraalid, kui nad juba on jõudnud puusse. Aga praegu on sõda. Palendan teede kohal, mis mustavad lõpmatust siirupist, mis lakkamata voolab. Öeldakse, et see on elanikkonna evakuatsioon. See pole enam tõsi. Nad evakueerivad end ise. Selles rahvaste rändamisest on midagi hullumeelselt ja nakkavat. Kuhu need rändajad rändavad? Nad on teel lõunasse nagu oleks seal eluasemeid ja toitu nagu võetaks seal neid lahkesti vastu. Aga lõunas on ainult lõhkemiseni täis linnad, kus magatakse kuurides ja kus toiduained otsa lõppevad. Kõige helgemad muutuvad pikapeale hõredaks, sest liiga absurdne on juba see rahvatulv, mis pikkamisi, kui porijõgi nad enda alla matab. Üks maakond ei saa ju majutada ja toita tervet Prantsusmaad. Vaenlane liigub kiiremini edasi, kui see rahvaste rändmõnel pool liiguvad, soomusmasinad inimvooluga kõrvu, mis siis laiali valgub. Ja tagasi hakkab voolama mõni saksa diviis, saprop selles supis. Ja siis võib kohata sedagi üllatavalt paradoksi, et needsamad, kes mujal tapsid, annavad siin juua. Taganemise ajal oleme peatunud oma 10. külas järgemööda. Oleme sattunud selle püdelam segu sekka, mis aeglaselt valgub läbi nende külade. Kuhu te lähete? Nad ei teadnud kunagi midagi. Keegi ei teadnud midagi. Nad evakueerusid. Ühtegi varjupaika polnud enam, ükski tee polnud enam käidu. Ometi nad evakueerusid. Põhjas virutati kõva jalahoop, sipelgapessa ja sipelgad hakkasid liikuma. Asjalikult vaevaliselt paanikata, lootuseta meele heiteta nagu kohustusest. Kes teil käskis evakueeruda? See oli igal pool meer, õpetaja või Mary abi. Ühel hommikul kella kolme paiku lõi see korraldus küla kihama. Evakueeritakse. Ränk on see, mida kogenumal lendudel. Mõnikord on meil ülesandeks ühe hommikupoolikuga vaadelda Elsassi, Belgiat, Hollandit, Põhja-Prantsusmaad ja merd. Suurem osa probleemidest taga on maised ja meie silmapiir aheneb sagedasti nii kitsaks, et ta ei ulatu kaugemale ummikust ristteel. Nii me nägime tütrega vaevalt kolm päeva tagasi, kuidas lagunes küla, milles me elasime? Ma ei saa kindlasti kunagi lahti sellest takerjast mälestusest. Kell kuus hommikul sattusime tärtriga kodunt väljudes keset kirjeldamatut segadust kõigist garaažidest kõigist kuuridest. Kõigist rehalatest oli tanumaile valgunud kõikvõimalikke sõidukeid, uusi autosid ning vanu vankreid, mis olid oma aja ära elanud, suikunud tolmuse sara all. Heinaveovankreid, veoautosid, omnibussi, kaarikuid, kõik, millel rattad all oli välja toodud. Majad olid varast tühjaks tehtud. See kõik oli sõidukites magurice palakate all. Segiläbi lasus. Ja sellel varal polnud siin enam mingit ilmet. Kord olid nad koos andnud majale oma näo. Nad olid kultusesemeks kohalikes kodu usundites. Kõik oli omal kohal harjumuse läbi vajalikuks ja mälestuste läbi kauniks saanud. Kõigele andis väärtuse see kodu, mille loomises neil oli oma osa. Neid peeti iseendast väärtuslikeks, nad korjati üles kaminalt laua pealt seinalt. Nad kuhjati ühte virna nagu riismed. Ja nüüd on nad veel ainult vana kraam ja igaüks näeb, kui kulunud nad on. Kuidas seda reliikviad virna kokku ajab see pilt iiveldama. Midagi juba laguneb siin meie silme all. Te olete hullud, mis siin toimub? Kohviku perenaine, kuhu me siirdume, kehitab õlgu. Evakueeritakse, mis pärast helde taevas ei tea. Meer ütles. Tal on väga palju tegemist, ta tõttab trepist alla. Meie tütertriga vaatame tänavale. Veoautodel autodelt, kärudel, pik, vankritel puntras lapsed, madratsid ja köögiriistad. Eriti armetud vanad autod. Hobune kindlalt kahe rattaga vankriaiste vahel jätab hea mulje. Hobune ei vaja tagavara osi. Pankri saab paari-kolme naelaga korda teha. Aga kõik need masinaajastu sünnitised, klapid, ventiilid, magneeto ja ülekanded. Kui kaua see kõik vastu peab? Kapten kas saad appi tulla? Muidugi, mis siis on? Aidake mul auto kuuri alt välja ajada. Vaatanud naist jahmunult. Küll maanteel läheb, seal on lihtsam. Tema vennanaine seitse last maanteel maanteel ta liigub 20 kilomeetrit päevas. Iga 200 meetri järel tuleb pidurdada, peatada käik välja võtta või sisse vajutada, kiirust muuta. Ja kõike seda sealses lootusetus ummikus. Ta lõhub masina ära ja bensiin ei jätku ja õli ja vett, mida ta meeles ei taha pidada. Hoidke veel silm peal, radiaator jookseb teil nagu sõelapõhi. Oh, auto pole enam uus. Teil tuleb nädal aega teel olla. Kuidas te saate? Enne juba, kui saab 10 kilomeetrit sõidetud, rajab ta paarile autole otsa, kulutab siduri labi kummid, lõhkevad siis tema vennanaine ja seitse last hakkavad kõik nutma tema vennanaine ja seitse last seatud probleemideta, mis käivad neil üle jõu, loobuvad midagi tegemast ja istuvad teepervele ootama mõnd karjust. Aga karjused ja karjused on imelikul kombel puudu. Meie tütertriga tunnistame lammaste mitmesuguseid ettevõtmisi. Lambad kaovad selles masinavärkide röögatult melus. 3000 ventiili 6000 klapi. Kõik see krigiseb, ragiseb, tõukleb mõnesaradiaatoriski. Tõsi. Nõnda asubki vaevaliselt teelse hukatusele määratud karavan karavan ilma tagavara osadeta, kummideta, bensiinita, mehaanikutata. Missugune hullumeelsus. Eemal lagedal maal tähistavad vaenlase hävituslennukid vahetevahel mõne kuulipildujavalangud selle haleda karja pihta. Kõige üllatavam on, et nad ei vaevu eriti seda tegema. Mõned autod põlevad, aga mõned üksikud, ainult mõned üksikud surnud. See on omamoodi luksus omamoodi nõu alla, nagu koer saldab kanda, et kari läheks kiiremini siin selleks, et külvata segadust. Milleks need kohalikud sporaadilised aktsioonid, millel on vaevalt mingit kaalu? Vaenlane ei näe eriti vaeva karavani lõhkumisega. Tõsi on, et polegi tarvis vaeva näha, masin laguneb ise. Masin on mõeldud rahuaja tüünes ühiskonda, kus on aega küll. Kui inimest pole enam masinat korrastamas reguleerimas määrimas vananeb masinad kohtuvalt ruttu. Need autod näivad täna õhtul juba tuhandeaastast. Täna. Mul on tunne, nagu näeksin pealt masina agooniat. Kes teid toitma hakkab? Ei tea, kuidas toita miljoneid sõjapõgenikke, kes on hälvinud maanteedel, kus jõutakse edasi viis kuni 20 kilomeetrit tunnis. Kui toit oleks olemas, kuidas saaks seda pärale toimetada? Ma vaatan seda vaatemängu otse ahastades. Kas maantee kruusale laskunud rohutirtsuparv saab kaua elada? Ja kas te loodate, tuleb vihma ja te saate juua? Ei tea. Juba 10 päeva liikus läbi nende külade lakkamatult põgenikke põhjast. 10 päeva annab pealt näinud seda otsatud rahvasterännu. Nüüd on nende kord. Nad asuvad oma kohale rongkäigus. Ah, neil pole mingit usku. Mina sureksin parema meelega kodus. Kõik sureksime parema meelega kodus. Ise ongi terve küla variseks kokku nagu liivamaja. Kui keegi ei tahaks lahkuda. Kui Prantsusmaal oleks varusid, oleks nende kohaletoimetamine kohutavalt raskendatud ummikute tõttu teedel hoolimata rikkis autodest üksteisele otsa sõitnud autodest ris teede harutamatutest sõlmedest oleks häda korral võimalik liikuda pärivoolu. Aga kuidas liikuda vastuvoolu? Varusid pole, ütleb tütar Tre. See lahendab kõik. Liiguvad kuuldused, et alates eilsest on valitsus keelanud külade evakueerimise aga korraldused liiguvad taevas teab kuidas, sest teedel on igasugune liiklemine võimatu telefoni võrku kinni katki või kahtlane. Pealegi pole asi üldse selles, et anda korraldusi. On vaja moraal ümber luua. 1000 aastat meestele õpetatud, et sõjas peab säästma naisi ja lapsi. Sõda, meeste asi. Neeridele on see seadus hästi tuttav nagu nende abidele ja kooli õpetajatelegi. Ja nüüd äkki saavad nad käsu evakueerimine ära keelata, see tähendab, sundida naisi lapsi tule alla jääma. Neil kuluks kuu aega oma mõtlemise ümberkorraldamiseks uute nõuete järgi. Tervet mõtlemissüsteemi ei kummuta korrapealt. Vaenlane aga liigub edasi ja meerid meerida abide kooli õpetajad saadavad külarahva liikvele mööda maanteid mis teha, kus on tõde. Ja need karjaseta lambad asuvadki teel. Kurss 175, härra kapten. Kuulen 175. Ja ma võtan kursi. Epitav pidas korralikult kurssi. 175. Kui kaua kehtib see kummaline väljakutse? Lendan 750 meetri kõrgusel paksu pilvelae alla. Kui tõuseksin 30 meetrit, ei näeks tütertru enam midagi. Peame jääma kõigile nähtavaks, heaks, õppemärklauaks, sakslaste tulele. 700 meetrit on keelatud kõrgus. Sealt oleks kõigile kenasti nähtav. Tõmbad enda peale terve armee, tule. Iga kaliiber võib sulle pihta saada. Pead jääma terve igaviku kõigi relvade tule alla. See polegi enam tuli. See on lausa materdamine, nagu püüaksid 1000 nuia alla lüüa üht pähklit. Ma olen selle asja hästi läbi mõelnud. Langevari ei tule kõne allagi. Vigastatud lennuk sööstab allapoole. Kate avamiseks kuluks rohkem sekundeid, kui langemine kestab. See avamine nõuab seitset kangiliigutust. Tseremoonia pole keeruline pidada kurssi 175. Tegin valesti, et pananesin ja lapsena olin ma nii õnnelik. Nii ma ütlen. Aga kas see nii on? Mu kõige varasem mälestus? Mul oli tirooli kuvernant, kelle nimi oli Paula. Aga see pole isegi mälestus, son mälestus mälestusest. Kui ma olin viieaastane, oli Paula ainult veel legend. Aastaid ütles ema meile uusaasta paiku. Paul Alton kiri. See oli suur rõõm neile lastele. Aga mis meid õieti üldse rõõmustasid? Ükski meist ei mäletanud aulat. Ta oli sõitnud tagasi tirooli oma tirooli majja. Kas Paula on ilus? Imeilus. Kas roolis on tihti ilus ilm? Alati tirooli, siis oli alati ilus. Kui ma juba oskasin kirjutada, pandi mind Paulale kirjutama. Mu kirjas oli kallis Paula, mul on väga hea meel teile kirjutada. See oli veidi nagu palvetamine, sest ma ju ei tundnud Paulat. 174. Kuulen 174. Tuleb muuta epitaafi. Imelik, kuidas elu ühel hoobil võib koonduda ühte punkti. Pakkisin oma mälestused kokku, neist pole enam kunagi mingit kasu, neist pole kellelegi kasu. Mäletan suurt armastust. Ema ütlus. Paula laseb teid kõiki suudelda. Lööma suudlaski meid kõiki Paula eest. Kas Paula teab, et olen suureks kasvanud? Muidugi teab. Paulo teadis kõike. Härra kapten, nad tulistavad. Paula, minu pihta tulistatakse. Heidan pilgu kõrguse mõõtele. 650 meetrit. Pilved on 700 meetri kõrgusel. Hästi. Mina ei saa siin midagi teha. Aga pilvede all pole maa nii tume, kui arvasin. Maosinine imeliselt, sinine on videvikutund ja maa on sinine. Kohati sajab vihma, sinist vihma. 168 kuulen 168. Nii palju siksakke teel igaviku. Aga kui tasane tundub mulle see tee. Terve maailm on nagu aed. Alles nüüd samade näis kuiv, jäik nagu joonestus. Kõik näis ebainimlikule. Aga nüüd ma lendan madalal, olen igatpidi maale lähemal. Siin-seal kasvab puid üksikult või salgute. Need puud on meie teel. Ja rohelised väljad ja punaste kivikatustega majad. Keegi seismas ukse ees ja kaunid sinised vihmahood ümber ringe. Sellise ilmaga tooks Paula meid kindlasti kähku koju. 175. Mu epitav kaotab palju oma karmist ülemusest. Ta pidas kurssi 170 270 470 875. Jätan pigem heitliku mulje. O. Ta jahtub. Sulen kapoti luugid. Hüva, on aeg avada tagavarapaak ja ma tõmban kangi. Kas ma pole midagi unustanud? Heidan pilgu õli survele. Kõik on korras. Asi läheb hulluks, ära, katel. Kas kuulsid, laula. Asi läheb hulluks. Ja selle kiuste ei saama imetlemata jätta selle õhtuse inetust. See on nii erakordne. See värv on nii sügav ja need viljapuud. Võib-olla annad pirnipuud seal ridamisi. Olen keset maastiku Titriinidel olla. Olen röövel. Hüppasin üle müüri, astun pikkade sammudega niiskes lutserni siia, varastan Birma. Paula. Seal veider sõda. See on kurb sinisinine sõda. Olen natuke jälginud. Avastasin alles vananedes selle imeliku maakoha. Siksakis, härra kapten. See on uus mäng, Paula, vajutada parema jalaga, vajutada vasaku jalaga. Nii eksitatakse vastase tuld. Kui ma kukkusin, sain uhke. Sa tegid mulle kindlasti arnika kompressa. Mul läheb Arnikat koledasti tarvis. Tead sa ikkagi. See õhtussinetus on nii imeline. Seal eespool lendas laiali kolm piiki, kolm pikka kõrgusse sööstvat kõrt. Need on leekkuulide või väikega liibriliste leek, mürskude jäljed. Kuldsed jäljed. Nägin järsku, kuidas õhtusinas lööb lekkima kolmeharuline küünlajalg. Kapten vasakul on tuli väga äge, pöörake ära. Vajutan jalaga. Oi, asi läheb tõsisemaks. Võib-olla asi läheb tõsisemaks, aga mina olen asjade keerises. Mul on kõik mu mälestused ja kõik, mis olen suutnud tallele panna oma armastusest. Mul on mu lapsepõlv, mis Süürib, Ühe nagu juur. Olen maal, mis on mu südamele armas, on õhtu suured valgusvihud äikesehoogude vahel, seal vasakul on otsekui vitraažidel raamistused. Ma peaaegu ulatum kätega puudutama kõiki neid häid asju mu ees. Siin on pirnipuude pirnid. Muld, millel on mulla lõhn. On vist tore kõndida mööda märga maad. Tead, Paula, kuidas ma liigun aegamööda edasi õõtsudes paremale ja vasakule nagu heinakoorem. Sa arvad, et lennuk on kiire? Muidugi on, kui järele mõelda. Aga kui unustada masin, jääda vaatama, On see lihtsalt jalutuskäik mööda maad. Harras ja kaugel eespool. Aga rass pole enam linn, rasson ainult leegitsev tõrvik öö sinisel taustal äikese taustal. Sest tõepoolest vasakult ja eest läheneb kõva paduvihma. See hämarus ei saa olla üksnes õhtusest ajast. Ainult paksude pilvede läbi võib valgus paista nii vidusalt. Rassileek on paisunud, see pole tulekahju, leek, see leek on vahel liiga raske. Näen, kuidas ta kaotab tasakaalu ja kaldub paremale või vasakule ajab mustemalt suitsu ja saab siis jälle tasakaalu tagasi. Aga linna. Selles kumas on koos terve sõda. Tüterttu ütleb, et asi läheb tõsisemaks. Tema näeb eest paremini kui mina. Kas sa tead, Paula lapsepõlve muinasjuttudes läks rüütel läbi kohutavate katsumuste salapärase nõiutud lossi poole. Ronis üle liustike, ületas kuristike taias nurja reeturite kavatsused. Ning lõpuks avaneski ta pilgu ees loss keset sinist lagendikku, mis oli hobuse kapjade all tasane nagu muruplats. Ja Rüütel arvas, et ta on juba võitja. Paula vana muinasjuttude tundjat juba alt ei vea. Kõige raskem on alles ees. Jooksen aegamööda matule lossi poole, hing kinni jäämas. Aga siis? Oih, härra kapten. Midagi niisugust pole ma veel näinud. Mina ka mitte. Ma pole enam haavamatu. Oh, ma ei teadnudki, et ma lootsin hoolimata 700-st meetrist. Ma lootsin, hoolimata tankiparkidest, hoolimata leegist rassi kohal. Ma lootsin. Ma lootsin meeleheitlikult, mõtlesin tagasi kuni lapsepõlveni, et tagasi leida seda suurt kaitstuse tunnet. Inimesed ei saa kaitstud olla, kui oled juba inimeseks saanud, lastakse sul minna. Aga kes saab midagi teha väikesele poisile, kes hoiab kõvasti kinni kõikvõimsa Paula käest? Paula, ma hoidsin sinu nagu kilbi varju.