Kõik on valmis. Oleme pardal. Jääb veel kontrollida. Larüngo fone. Kas kuulete? Hästi, tütar Tre. Hästi ära, kapten. Teie laskur. Kas kuulate hästi? Mina? Jah. Väga hästi. Tütertre, kas kuulete laskurit? Kuulen, härra kapten. Laskur, kas teie kuulete, leitnant tütred? Mina? Jah, väga hästi. Miks te alati ütlete, mina? Jah, väga hästi. Ma otsin pliiatsit ära, kapten. Larüngo fonid ei ole rikkis. Laskur, kas rõhk balloonidega, normaalne, mina? Jah. Normal kolmest balloonis. Kolmest balloonis. Kas valmis tütertra valmis. Kas valmis? Laskur? Valmis? Siis lendame. Ja ma tõusen, õhkub. Tulevik ei kummita mind enam seletamatu ilmutusena. Ta koosneb nüüd mu üksteisele järgnevatest tegudest. Valvan kompassi, et ta näiteks 313 kraadi. Reguleerin propellerite sammu ja õli eelsoojendust. Need on vahetud ja loomulikult mured. Kodumured, väikesed päeva kohustused, mis võtavad ära tahtmise. Vananeda. Päev saab päikese helke täismajaks läikiv, siledaks armatuurlauaks. Õigesti antud hapnikuks. Ma kontrollingi, kuidas on, hapnikuga, sest me tõuseme kiiresti 6700 meetrit. Kuidas hapnikuga, tütar Tru. Kas enesetunne on hea? Korras, härra kapten. Hei, laskur. Kuidas on, hapnikuga? Mina? Jah. Korras, kapten. Minust saab see, kes vajutab nuppu S ja nuppu A kuulipildujate kontrolliks. Juhuks kui. Hei, laskur, kas vasakul teie laskeraadiuses ei ole suurt linna? Ei, ei ole, härra kapten. Las siis olla. Proovige kuulipildujaid. Kuulen, valanguid töötavad hästi või hästi. Kas kõik kuulipildujad? Jah, ja kõik. Tulistan omakorda. Mõtlen, kuhu lendavad need kuulid, mis pikemalt mõtlemata puistatakse laiali üle oma pooleväljade. Nad ei tapa kunagi kedagi. Maa on avar. Nii toidab iga minut mind oma sisuga. Minus on niisama vähe ahistust kui valmivas viljas. Lennutingimused mu ümber muudkui muutuvad. Tingimused ja probleemid. Aga mind on pandud selle tuleviku valmimisse. Aeg kivistab mind vähehaaval. Laps ei tunne õudust temast aegamööda saab rauk ta laps ja mängib oma lapsemänge. Mina mängin ka, loendan numbrilaudu hoobi nuppe ja kange oma kuningriigis saan 100 ja kolm eset kontrollida, tõmmata, pöörata või vajutada. Kõik see torude ja juhtmete rägastik on saanud täis liikumist ja elu. Ma olen lennukisse ulatuv olend. Lennukist saan ma hea enesetunde, kui pööran seda või teist nuppu, mis muudab üha soojemaks mu riided ja hapnikku. Hapnik ongi juba liiga palav ja põletab sõõrmeid. Seda hapnikku annab kõrgusest sõltuvalt keerukas aparatuur. Lennuk toidab mind. Enne lendu tundus mulle ebainimlik. Nüüd kui lennuk ise mind imetab, tunnen tema vastu pojaliku hellust lapse hellust amme vastu. Minu raskus jaotub paljudele toetuspunktidele. Ülestiku rõivaste kolmekordne paksus ja raske langevari seljas, toetuvad istmele. Kadakad, lennusaapad puhkavad pedaalidel, käed paksudes, kõrvades kinnastes, nii kohmakad, kui nad maadel on, pööravad Kebiasti rooli pööravad rooli, pööravad roolikokkuvõttes. Ma teen oma tööd. Ma ei tunne midagi peale füüsilise rahulduse tegudest, millel on mõte ja millele piisab neist endist. Mul pole ka suure hädaohutunnet. Olin üsna ärevil, kui riietusin. Ega suure kohustuse tunnet võitlusest lääne ja natsismi vahel saab minu tegude tasemel lihtsalt käepidemete hoobade ja ventiilide käitlemine. Nii, see on tõesti kirikuteenri armastus jumala vastu saab armastuseks küünalde süütamise vastu. Kirikuteener astub ühtlasel sammul mööda kirikut, mida ta ei märkagi ja tunneb rahuldust sellest, kuidas üksteise järel puhkevad õide kanda naabrid. Kui kõik põlevad, hõõrub ta käsi. Ta on enda üle uhke. Ma seadsin propellerite käigu imehästi korda ja kurss on peaaegu kraadi pealt õige. Tütertre peaks imestama selle üle, kui ta vähegi kompassi poole vaatab. Tütart ma kurss kompassi järgi, kas on kombes? Ei, ära kapten. Hälve on liiga suur, võtke paremale. Mis seal parata, härra kapten, ületame rindejoone, hakkan pildistama. Palju teie kõrgusemõõtja näitab? 10000? Ma ei tunne praegu mingit vastumeelsust. Ei tahaks enam sellest ülesandest pääseda. Äsja ma arvasin, et tahan. Mõtlesin larüngo fonid on rikkis, ma olen unine, heidan magama. Kujutlesin imelistest värvidest sängi, kus peenutaksin. Ent sisimas ma teadsin, et täitmata jäänud ülesandest ei tule midagi head. Üksnes terav ebamugavustunne. Nagu jääks toimumata mingi vajalik muudatus. Päev otsa ma ei näinud oma küla enne väljalendu olid seal ainult majade saviseinad ja talupojad, üks räpasem kui teine. Praegu on ainult mõni kruusatera 10 kilomeetri sügavusel minu all. See ongi mu küla. Aga täna öösi võib-olla ärkab mõni õuekoer ja hakkab haukuma. Alati olen nautinud selle küla lumma, mis üksiku õue koera haukumise läbi valge öö valjusti und näeb. Taluinimesed tulid põldudelt koju, koristasid laua, panid lapsed magama ja tegid tule surnuks. Kõik paju Paikusse. Midagi pole enam, ainult aeglane hingamine ilusate kõvade talul linade alla nagu murdlainetuse viimane kaja merel pärast tormi. Jumala asemel rikkusid kasutada, kuni kestab öö pool. Tallel peetud pärandus saab selgemalt ilmsiks siis kui inimesed magavad, käed avali une, vääramatust, suvast, kes teeb sõrmed lahti kuni taeva alguseni. Siis vahest selgub mulle see, millel pole nime. Ma kõndisin nagu pime, keda ta pihud juhtisid. Tule juurde. Ta ei suudaks tuld kirjeldada, aga siiski ta leidis selle. Niisiis võib-olla saab nähtavaks see, mida peab kaitsma see, mis ei ole nähtav, mis aga kestab nagu tule tuk külaööde tuha all. Mul poleks oodata midagi head täitumata jäänud ülesandest. Et mõista üht ainust. Küla tuleb kõigepealt. Kapten. Jah. Kuus hävitajat ees vasakul. See kostab nagu kõue kärgatus. Peab. Peab tahaksin siiski õigel ajal saada oma tasu. Tahaksin, et mul oleks õigus armastada. Tahaksin mõista, kelle eest ma suren. Tütertro, kas nad nägid meid? Nägid, pööravad meie poole. Lendame neist üle 500 kõrgemal. Laskur, kas kuulsite? Lendame neist üle 500 kõrgemalt. Tütertro, kas kaugel veel? Mõni sekund. Seal nad ongi. Väikesed mürgiste herilaste parv. Laskur tulevad põiki sekundi pärast, näete neid? Vaat seal. Ma, ma ei näe midagi. Ahah, nüüd näen. Mina enam ei näe. Kas nad on meil kannul kannul? Mis te otsustate, härra kapten see oli tütertro, kes rääkis. Miks ma peaksin otsustama? Me jääme vait. Pole midagi otsustada. See jääb ainult jumala hooleks. Kui ma pööraksin lüheneks vahemaa meie vahel, kuna me lendame otse päikesesse ja tõust 500 meetrit nii suures kõrguses, tähendab jääda saagist mitu kilomeetrit maha. Võib-olla enne, kui nad meie tasemele jõuavad ja kiiruse jälle tagasi saavad. Oleme päikeses neil silmist kadunud. Laskur, kas ikka ikka. Kas vahemaa kasvab? Ei. Jah. Selle eest hoolitsevad jumal ja päike. Juba kaks tundi on välisrõhk meie ümber ainult kolmandik normaalsest. Meeskond väsib vähehaaval. Vaevu kõneleme veel üksteisega. Tütart rööv, kellel on pildistamiseks vaja, et nad pööraksin, ütleb mulle seda juba tükk aega. Ma saan pöörded kuidagimoodi tehtud, niipalju kui rool veel käsitsetavaks on jäänud. Mis kõrgus on? 10 200. Kogu elu tuhmub meis selles pikaldases kulumises. Vananeme. Ülesanne teeb vanemaks. Mis maksab suur kõrgus? Üks tund 10000 meetri kõrgusel. Kas see on sama mis nädal? Kolm nädalat. Kuu aega, organite elu, südame, kopsude, arterite tegevust, tundmused riietumise ajal näivad lõpmata kauged minevikku haihtuvad rass on lõpmata kaugel tulevikus. Sõjaseiklused, kus on midagi sellist. 10 minutit tagasi oleksin olnud kadunud ja mul pole kõige selle kohta midagi öelda, kui ainult need väikesed herilased list paistsid kolme minuti vältel. Kogu kokkupõrge oleks kestnud kümnendikku sekundit. Ja meie pole neist, kes tulevad tagasi. Meie mehed ei tule kunagi tagasi sellest rääkima. Natuke vasakule, härra kapten. Tütar do unustab, et mul on pedaal külmunud. Mina meenutan üht krabüüri, mis mind lapsepõlves vapustas. Virmaliste taustal oli kummaline eksinud laevade surnuaed tardunud polaarjäässe. Nagu igavese õhtu tuhakarva valguse käes olid veel avatud nende jäätunud käed. Surnud vaikuses hoidsid nad ikka ülal purjesid, milles see oli püsima jäänud. Tuulejälg otsekui õrna õlavajutuse jälg voodisse. Aga oli näha, et nad on kalgid. Krõbedad. Siin on kõik külmunud. Lülitid on külmunud, kuulipildujad on külmunud. Ning kui ma küsisin laskurilt, kuidas on tema omadega teie kuulipildujad? Sülitan jäänõelu maski, hingamistoru. Vahetevahel tuleb mul läbi painsa kummi katki litsuda. Härmatis tropp, mis mind lämmatab. Litsudes tunnendada sõrmede all krigisevad laskur, kas hapnikuga on kombes? Kombes. Palju on rõhk balloonides. 66. Aha aegki on Meie jaoks külmunud. Oleme valge habemelised raugad. Pole midagi liikuvat. Pole midagi kiiret. Pole midagi. Vaenulikku. Sõjaseiklused kaptenaljas pidas kordama kohuseks mulle öelda. Katsuge tähelepanelik olla. Tähelepanelik olla. Mida peaksin tähele panema, kapten alias hävitajad langevad sulle kaela nagu välk. Hävitajate rühmal, mis tiirutab 1500 meetrit sinust kõrgemal, on aega küll. Ta hiilib kohale. Sead end valmis. Sina ei tea veel midagi. Oled nagu siir kulli varju pahistuses. Kiir kujutleb, et ta on elus. Ta tuhibel viljas. Aga ta on juba vangis pistriku võrkkestal. Ta on seal võrkkestal kõvemini kinni kui lind liimis sest pistrik ei lase enam lahti. Sinagi piloteerinud edasi vaatled maad. Kui oled juba surma mõistetud pisikese musta märgi läbi. Ühe inimese, põrkestan hävitajate rühma. Üheksa lennukid sööstavad püstloodis alla, kui neile meeldib. Neil on aega küll. 900-l kilomeetril tunnis annavad nad oivalise harpuuni hoobi mis kunagi ei lähe saagist mööda. Pommitajate eskadrill on tule võimsust, mis annab šansse end kaitsta. Aga luuremeeskond on üksi keset taevast ja ei saa kunagi võita neid 70 kaht kuulipildujat, mis alles Helendavas kuulisajus talle nähtavaks saavad. Siis, kui sa märkad, et lahing on hävitaja, kes ühekorraga oma mürgilendu laskis juba ülal su pea kohal osavõtmatu ja kättesaamatu. Nii hõõtsutavad end kobrad sallavalt välkkiirelt ja õõtsutavad jälle edasi. Kui hävitajate rühm silmist haihtunud, ei juhtu veel midagi. Inimeste näotki pole teised. Nad muutuvad nüüd alles, kui taevas on lage ja taas valitseb rahu. Hävituslennuk on nüüd lihtsalt erapooletu tunnistaja, kui vaatleja lõhutud unearterist purskub esimene verejuga, kui parempoolse mootorikate alt poetub Ääs idule esimene leek. Kobra on juba kerra tõmbunud, kui mürk jõuab südameni ja esimene näolihas krampub hävitajad rühmi tappa. Ta külvab surma. See võrsub. Kui ta on läinud. Mida tähele panna kapla naljas? Kui me hävitajatega kohtusime, polnud mul otsustamise võimalust. Oleks võinud juhtuda, et ma poleks neid näinudki. Kui nad oleksid mind võitnud. Ma poleks neid kunagi näha saanud. Mida tähele panna? Taevas on lage maa, Allage inimesi pole enam kui vaadata 10 kilomeetri kõrguselt. Inimese toimetused ei ole enam selles mõõdus nähtavalt. Meie suure fookuskaugusega fotoaparaadid on siin mikroskoobi eest. On vaja mikroskoopi, et märgata mitte inimest. Tema jääb sellegi instrumendi nägemispiirist välja, vaid märke tema olemasolust, teid, kanaleid, moore, pargaseid. Inimene elustab mikroskoobi klaasikese. Mina olen külmteadlane ja nende sõda on mulle ainult laboratooriumi uurimisobjekt. Kas nad tulistavad tütertre? Ma arvan, et tulistavad törtsu ei saa aru. Ahvatlused on liiga kauged ja suitsujäljed lähevad maaga segi. Nad ei taha ometi meid alla lasta, nii huupi tulistades. Oleme siin 10000 meetri kõrgusel peaaegu tabamatud. Nad tulistavad, et meie asukohta määrata ja võib-olla ka meie jälitajaid suunata. Jälitajad, kes on taevas kadu vil nagu nähtamatu tolm. Maa pealt märgatakse neid tänu pärlmutrikarva Vedikule, mis kõrgelt lendavale lennukile järele lohiseb nagu pruudiloor. Atmosfääris, mida läbistab lennuk, tekivad võnkumised, mis Crystallistavad seal veeauru ja Me kerime enda taga lahti jää nõeltest kiudpilve. Kui tingimused on pilvede tekkimiseks soodsad, paisub see jälg aeglaselt ja ulatub õhtuks pilvena üle maa. Hävitajaid suunatakse meie juurde parda raadio teel plahvatuste sagaratega või suunab neid meie Vediku genitlev hiilgus. Ometi ümbritseb meid peaaegu kosmiline tühjus. Me liigume edasi 530 kilomeetrit tunnis. Tean seda hästi. Ometi on kõik liikumatu. Kiirus on tajutav staadionil. Siin aga sulab kõik avaruses. Nii ka maa, hoolimata oma 44-st kilomeetrist sekundis tiirleb aeglaselt ümber päikese. Tal kulub tiiruks terve aasta. Võib-olla oleme meiegi tasapisi liitunud osa võtma sellest graviteerimisest. Tihe sõjategevus õhus. Tolmukübemed katedraalis, tolmukübeme na, mis me oleme, tõmbame vahest ligi mõnikümmend või mõnisada tolmukübet. Ja kõik see tolm kerkib aeglaselt päikesekiirtes nagu vaipa klappides. Mida tähele panna kapten naljas? Ma ei näe otse all muudkui nipp asju mingist teisest ajastust, selge kristallkupli all, mis ei põbise kummardunud muuseumi vitriinide kohale aga juba paistavad nad vastu valgust. Kuskil kaugel eespool on muidugi tankerk ja meri kuid viltu vaadates ei eraldama enam suuremat. Päike on praegu liiga madalal ja mu all laotub suur sillerdav laud. Mul on fotod peaaegu valmis. Varsti võite rassi poole suunduda. Võin, võin ja muidugi tuleb kasutada soodsaid võimalusi. Tont võtku. Gaasikangid On ka kinni külmunud. Ja ütlen endale. Sel nädalal on üks kolmest välja lennanud meeskonnast tagasi tulnud. Järelikult on see sõda väga ohurikas. Aga kui me siiski oleme neist, kes tagasi tulevad, pole meil midagi jutustada. Omal ajal elasin seiklusi läbi, kui loodi postiliine avarii aeguse haaras Lõuna-Ameerikas. Kuid sõda pole tõeline seiklus. Ta on seikluse aseaine. Seikluse aluseks on seoste rohkus, mis ta loob probleemide rohkus, mis ta tõstatab. Loomingu rohkus, millele ta innustab kulli-kirja viskamist, ei muuda seikluseks see, kui seda elu ja surma peale mängitakse. Sõda pole seiklussõda, on haigus nagu soetõbi.