Kindlasti, ma näen und. Olen koolis, olen 15 aastane, lahendan kannatlikult geomeetriaülesannet rinnuli mustal pingil. Kasutan taiplikud sirklit, joonlauda ja malli. Olen püüdlik ja rahulik seltsimehed, mu ümber räägivad vaikselt. Üks neist kirjutab tahvlil arverita. Mõned hoolimatumad mängivad bridži. Vahetevahel kannab uni mind veel sügavamale ja ma vaatan aknast väljapuuks kõigub tasapäikese paistel. Vaatan ja vaatan. Olen hajameelne koolipoiss. Tore on osa saada sellest päikesest. Tore on tunda seda koolipingi, kriidi ja tahvli lõhna lapsepõlvest. Mis rõõmuga küll sulgunud, ma nii kindlalt varjatud lapsepõlve. Tead küll, esmalt on lapsepõlv, siis kool ja koolisõbrad, siis eksamite päev. Päev, mil saadakse lõputunnistus. Ahistus südames, astud läbi trepikoja ja seal väljas pole ta äkitselt juba mees. Siis kõlab samm raskemini. Käid oma rada elus esimesi samme oma rajal. Viimaks paneb relvad käiku päris vaenlase vastu. Joonlaud nurga mõõdik sirkel. Nende abil ehitatakse maailma võidetakse vaenlasi. Lõpp mängudel. Tean, et tavaliselt koolipoiss ei karda Ell vastuda. Koolipoiss põtkib kärsitusest. Mehe elu vaevad, ohud ja meelehärmid teda ei heiduta. Aga mina olen isemoodi koolipoiss. Olen koolipoiss, kes teab, kui õnnelik ta on ja kel pole eriti kiiret ellu astuda. Tütre läheb mööda, hõikan teda, tule, istu maha, teeme ühe partii. Ja mul on hea meel, et ta saab poti ässa. Benico tuleb meie kilda ja paneb mulle käe õlale. Jumal, kui armas see kõik on. Inspektor avab ukse, et kaht seltsimeest välja kutsuda. Need jätavad joonlaua ja sirkli tõusevad väljuvad saadame neid pilguga. Nende jaoks on kool läbi, nad lasti ellu. Nende koolitarkus läheb käiku nagu mehed, kunagi kasutavad nad vaenlase vastu oma arvutuste tulemusi. Imelik kool, kus igaüks läheb omal ajal ja ilma pikalt hüvasti jätmata. Need kaks ei vaadanud meie poole ja ometi võib elunat paisata kuskile maailma äärde ja veel palju-palju kaugemale, veel palju kaugemale. Kui elu pärast kooli inimesed laiali viib. Kas nad siis võivadki jällenägemiseni jätta? Langetame pead meie, kes veel viibima rahus ema soojatiival. Kuule tütre täna õhtu. Aga toosama uks avaneb teinekord ja ma kuulan nagu kohtuotsust. Kapten antakse prii ja leitnant tütertru majori juurde. See on juba elu ise. Sa siis teadsid, et meie kord. Benico lendas hommikul. Kindlasti läheme lahingulennule. Kui meid juba kutsuti on mai lõpp suur taganemine. Täielik lüüasaamine. Ohverdatakse meeskondi, nagu visatakse klaasiga vett metsatulekahju peale. Mis rääkida riskist, kui kõik variseb kokku? Terve Prantsusmaa peale on neid veel 50 kaugluuremeeskonda. 50 kolme mehelist meeskonda, neist 23. Meil rühmas kaks murd, 33. Kolme nädalaga kaotasime 23-st 17. Sulasime nagu paha. Eile ütlesin leitnant Caboile pärast sõda, vaatame seda asja. Ja leitnant kauboi vastas mulla ära, kapten, ega teil ometi ole kavatsust pärast sõda elus olla? Ka ei teinud nalja. Me teame hästi, et nad ei saagi muudkui meid tulle paisata. Isegi kui see on kasutu. Terve Prantsusmaa peale on neid 50. Meie õlul on terve Prantsusmaa armee strateegia. Tohutu mets põleb ja ainult mõni klaas vett on kustutamiseks ohverdada. Need siis ka ohverdatakse. Nii on tarvis, kes mõtlekski kaevata. Kas on meil kuuldud muud vastust, kui hästi, härra major. Jah, härra major. Tänan, härra major, selge, härra major. Ent üks tunne valitseb sel sõja lõpul üle kõigi teiste. See on absurdsus, tunne. Kõik meie ümber Ratkub, kõik variseb nii täielikult, et surm paistab absurdne. Surmgi minetab tõsiduse, selles Segadikus. Siseneme major aliasse juurde. Therese andeks, tere, tütar Tre. Palun istuge. Istume. Major laotab lauale kaardi, klõbistad pliiatsiga vastu lauda jälgindada. Ta on näost ära vajunud, tal magamata. Ta kihutas autoga ringi, otsides taga staabi viirastust staapi, diviisi staapi, ringkonna staapi. Ta katsus võidelda varustus ladudega, kes ei andnud välja tagavara osi. Ta sattus teedel lootusetust liiklusummikusse. Ta juhatas ka viimast kolimist ja uude kohta asumist. Me ju vahetama asupaika, nagu vaesed võlgnikud, keda jälitab halastamatu kohtutäitur. Aliassil õnnestus iga kord päästa lennukid, autod ja 10 tonni varustust. Aimame aga, et ta jõud ja närvid on läbi. Nii see nüüd on. Ta klõbistab ikka vastu lauda ja ei vaata meile otsa. See on väga rumalasti. Siis ta kehitab õlgu. See on rumal ülesanne. Aga staabis nad peavad seda väga tähtsaks. Väga tähtsaks. Vaidlesin vastu, nemad jäid oma juurde. Sedasi siis törtsu ja mina vaatame läbi akna tuuletusse taevasse. Kuulen kanu, kaagutavad majori töötuba, asub talus, informatsiooni keskus jälle koolimajas. Ma ei vastanda suve valmivat vilja sirguvaid kanapoegi lähedase surmaga. Ma ei näe, kuidas suve rahulikus oleks vastuolus surmaga. Naine looduse õrnusesse, mingit irooniat tuleb ainult udune mõte. See on segi paisatud suvi. Nägin hüljatud rehepeksumasinaid hüljatud vilja, niitjaid, maanteekraavis, hüljatud Lommis, autosid, hüljatud külasid. Puhas vesi, valgus, poriloigud laiali, vesi, mis inimestel oli maksnud nii palju vaeva. Äkki tuleb mul absurdne kujutluskujutlused, kellad seisavad, kõik kellad seisavad, külakirikute kellad, jaama, kellad, seinakellad tühjade majade kaminate kohal, terve kellade surnuaed, seal põgenenud kellassepa vaateaknal. Sõda, kelli ei keerata enam üles. Peete ei koristada, paguneid ei parandata. Ja janu kustutamiseks või külanaiste kaunite püha taevapitside pesemiseks varutud vesi valgub poriloigu na kiriku ees laiali. See suvi on täis suremist. Ma nagu oleksin haige ja arst ütles mulle väga rumalasti. Tähendab, et peab mõtlema notari peale nende peale, kes jäävad. Tegelikult saime tütre ja mina aru küll, et see on püha ülesanne. Praeguste tingimuste juures lõpetab major ei või riski eriti arvestada. Kindlasti ei või eriti arvestada. Kõigil on õigus, neil on õigus nukrutseda, majoril südant valutada, staabil käske anda. Major toriseb, sest nad käsud on absurdsed. Meie teame ka, et see on nii, aga k staapise teab. Ta annab käske, sest peab andma. Sõjas annab staat käske, ta annab need edasi ilusatele ratsameestele või mis moodsam mootorrattur eile. Seal, kus valitseb segadus ja meeleheide, hüppab mõni ilus ratsamees auravalt hobusalt. Ta näitab tulevikku nagu kolmekuningatäht. Ta toob tõe ja käsud taastavad maailma. Selline on sõjaskeem värvipilt sõjast. Ja igaüks püüab, nagu saab teha midagi, et sõda oleks sõjamoodi. Siiralt. Igaüks pingutab hästi mängida nende reeglite järgi. Keegi ei tunnista, et see sõda pole üldse mingi sõda. Et kõik seal on mõtet, et ükski plaan ei sobi. Et sikutatakse tõemeeli niite, mis pole enam nukkudega ühenduses. Staabid lähetavad veendunult käske, mis kuskile ei jõua. Meilt nõutakse andmeid, mida on võimatu koguda. Lennuvägi ei saa võtta oma kohuseks staabile sõda selgeks teha. Lennuvägi saab vaatluste kaudu hüpoteese kontrollida. Hüpoteese aga enam ei ole. Ja 50-lt meeskonnalt nõutakse tegelikult, et nad annaksid näosõjale, millel pole üldse nägu. Meid peetakse nagu kaardi moorideks. Eile ta vaidles vastu kolonelile diviisi staabist. Ja kuidas ma saan 10 kilomeetrit maast ja 530 kilomeetri juures tunnis teie jaoks positsioonid üles leida. No te näete ju, kust teie pihta lastakse? Kui teie pihta lastakse, siis seal on sakslaste positsioonid. See tegi mulle palju nalja, võttis tütart kestlusi hiljem kokku. Tütertru ja mina kuulame majorit. Ta arendab meie pealelõunast programmi. Ta lähetati pikale retkele 10000 meetri kõrguses, et tagasi tulles lennata 700 meetri kõrguselt üle Arrashi piirkonna tanki parkida. Ta räägib seda nii, nagu ütleks. Siis te lähete teist tänavat paremat kätt, kuni esimese platsini seal nurgal on tubakapood ja sealt teostate mulle tikke. Hästi, härra major. Ei vähem ega rohkem kasulik pole see ülesanne. Ei vähem ega rohkem lüüriline keel, milles ta väljendatud. Ohvrilenud ütlen mõttes, mõtlen, mõtlen Taljust, ootan ööd, kui siis veel elus olen, et järele mõelda. Elus kui ülesanne on hõlpus, tuleb üks kolmest tagasi. Kui ta on veidi narrusena, on ilmselt veelgi raskem tagasi tulla. Ja siin majori töötoas ei paista surmul üleva, õilsa kangelaslikku ega kohutavana. Ta on lihtsalt üks korralageduse märk. Korralageduse tunnusrühm jääb neist ilma, nagu jäädakse ilma pagasist raudteeliikluse tohuvabohust. See pole sellest, et ma ei mõtle sõjast, surmast, ohvrist, Prantsusmaast kõigest muust. Aga mul puudub juht mõiste, selge keel. Mõtlen vastu rääkivustes. Mu tõde on killunenud ja mul ei jää üle muud, kui neid kilde ükshaaval silmitseda. Kui jään ellu, ootan ööd, et järele mõelda, armast ööd, öösi mõistus uinub ja kõik lihtsalt on see, mis tõesti on midagi väärt, saab oma kuju tagasi elanud ülepäevaste analüüsimistel lammutused. Inimene liidab oma killud kokku ja saab jälle rahulikuks puuks. Päev on perekonna tülideks, aga öösi leiavad need, kes vaidlesid jälle armastuse sest armastus on suurem kui see sõnade viru. Ja mees nimetab aknale taastundas vastutust magavate lasteaiast homse leiva eest, abikaasa une eest, kes seal puhkab, nii habras ja õrn ja põgus armastuse üle Jarutleta. Las tuleb öö, et minus ilmuks midagi tõelist, mis armastust väärib. Et mõtleksin tsivilisatsioonile inimese saatusele, sõprusele, mida minu maal hinnatakse. Praegu ma olen veel otsekui kristlane, kelle arm on hüljanud. Täidame tütrega korralikult oma osa, see on kindel. Kuid hoidku usutalituste eest, kui neis puudub sisu. Kui jumal on nad jätnud, ootan ööd, kui jään veel ellu, jalutan veidi maanteel, mis läheb läbi meie küla, et seal armsa üksinduse hõlmas ära tunda. Miks ma pean surema? Ärkan sellest unelusest. Major üllatab mind kummalise ettepanekuga. Kui see teile liiga vastumeelt on see ülesanne, kui te tunnete, et ei ole vormis, ma võin. Mis te nüüd, härra major? Major teab hästi, et selline ettepanek on absurdne. Aga kui meeskond tagasi ei tule, meenutatakse, kuivõrd tõsiselt olid lendurite näod lahkumishetkel. Seda tõsidust peetakse eel aimuse märgiks. Süüdistatakse end, et sellest ei hoolitud. Majori mure, meenutab mulle Iisraeli. Üleeile tegin informatsiooni keskuse aknal suitsu. Nägin Iisraeli kiirel sammul möödumas. Ta nina oli punane. Täitsa juudi nina ja täitsa punane. Järsku Israeli punane nina rabas mind selle Iisraeli vastu, kelle nina mu tähelepanu köitis. Tundsin sügavat sõprust. Ta oli üks vapramaid lendureid seltsimehi rühmas üks vapramaid ja üks tagasihoidlikumad. Tal oli nii palju räägitud juudi ettevaatlikkusest, et ta vist ka oma julgust ette vaatlikkuseks pidas. Kes võidab, on ju ettevaatlik. Niisiis ma silmasin ta suurt punast nina, välgatas ainult hetke, kuna sammud, mis viisid minust mööda Iisraeli ja ta nina olid väga kiired. Nalja kavatsemata, pöördusin ma Kavoihi poole. Ema õnnistas teda niisugusega, vastas ka vōi ja lisas. Hulluülesanne madalal kõrgusel. Ta lendab praegu välja ahnii. Õhtul, kui me olime lakanud ootamast Idraili tagasitulekut. Tuletasime muidugi meelde seda nina, mis keset täiesti kõigutamatu nägu, mingi erilise, ainult tema omase tarkusega, mehele ilmutas ta kõige suuremat muret. Kui mina oleksin Israeli välja saatnud oleks nina mind kaua kummitanud. Nagu etteheide. Iisrael muidugi vastanud mineku käsu peale, muudkui jah, härra major. Hästi, härra major, kuulan, härra major. Iisraelil ei liigatanud kindlasti ükski lihas näos. Aga hilju salakavalalt reeturlikult lõi nina lõkendama. Israel valitses oma näojooni oma nina, värvi aga mitte. Ja nina kasutas selle ära, ilmutas end vaikselt tema arvel Iisraeli teadmata väljendasin nina majorile tema suurt hukkamõistu. Võib-olla seepärast siis major ei armasta välja saata neid, kes talle näivad eelaimdustest rusutud. Eel aimused petavad, peaaegu alati annavad aga lahingukäskudele surmaotsuse kõla. Alias on ülemus, mete kohtunik. Pangeridesse ütleb major meile. Ja olge õhus kell viis, 30. Nägemiseni, härra major. Major vastab ebamäärase žestiga. Ebausk. Mu sigaret on kustunud ja ma tuhninud asjatult taskutes. Miks teil pole kunagi tikke? Seal on õige. Ja ma astun üle läve selle jumalaga jätuga. Pärides endalt. Miks mul pole kunagi tekke? See ülesanne teeb talle muret, täheldab tütertra. Sittagi tal sellest pole, mõtlen mina. Aga ma ei mõtle aliassile, kui see ebaõiglane märkus mulle pähe tuleb. Mind ärritab tõsiasi, mida keegi ei tunnista. Hing elab katkendlikult. Ainult mõistuse olemasolu on pidev või vähemalt peaaegu pidev. Minu analüüsivõime varieerub vähe. Hing ei tegele asjadega, vaid sisuga, mis neid omavahel seob. Nägu, millest pilk läbi näeb. Ja hing kõigub selgelt nägelikkuse ja täieliku sõgeduse vahel. Sellel, kes armastab oma kodu, tuleb tund mil ta ei tunneta muudkui hajali esemete, kogu sellele, kes armastab oma naist, tuleb tund mil ta ei näe armastuses midagi peale murede, pahanduste ja sundusta. Sellel, kellele meeldis mingi muusika, tuleb tund mil see talle enam midagi ütle. Tuleb tund nagu praegu, mil ma ei mõista enam oma kodumaad. Kodumaa pole maakohtade kommete ainete summa, mida mu mõistus alati võib haarata. See on olemus. Ja tuleb tund, mil avastan, et olen pime olemusi mõistma. Major Allikas oli terve öö kindrali juures arutlemas asju puhtal loogika seisukohalt. Puhas loogika kahjustab hinge. Seejärel väsitasid otsatud ummikud maanteedel ta lõplikult rühma juurde tagasi saabudes ootasid teda 100 sellist tülikad toimetust, mis inimeste vähehaaval närivad nagu mäelibisemine oma tuhandete tagajärgedega, mida ei suudeta peatada. Lõpuks kutsus ta meid välja, et saata neid täitma võimatut ülesannet. Oleme osad üldisest lausest. Tema jaoks ei ole see antakse operii võidu törtra, kel on oma viis asju, naha või nägemata jätta, mõtelda, käia, juua, naeratada. Me oleme tükid suurest ehitisest. Meile tervikuna nägemiseks peab olema rohkem aega, rohkem vaikust ja rohkem distantsi. Kui mul oleks kuskil mingit õmblus, ei märkaks alias muudkui seda tõmblust selles kerkinud probleemide summas. Selles varingus, mille vallas viibime, on meidki lammutatud tükkideks. See hääl, Senina, see tõmblus ja tükid ei ärata meeleliigutust. Inimese omadused ei puutu asjasse. Majoral Jason, täiesti tundeline. Kui me tagasi ei tule, kannatab tema võib-olla rohkem kui keegi teine. Tingimusel, et tegemist on meiega ja mitte igasuguste üksikasjadega. Tingimusel, et vaikus võimaldab tal kogu pilti luua. Sest kui täna öösi kohtutäitur, kes meie kannul on rühma jälle kolima kihutab, lükkab mõni katkine auto ratas selles probleemide keerisk elus meie surma hiljemaks edasi. Jäljas unustab selle pärast kannatada. Ning mina, kes ma lähen ülesannet täitma. Minagi ei mõtle läänevõitlusele natsismi vastu. Mõtlen lähemaid asju. Mõtlen, kui absurdne on üle länud Arrassest 700 meetri kõrgusel. Mõtlen meilt nõutud andmete mõttetusest. Mõtlen, kui aeglaselt läheb riietumine, mis mulle tundub riietumisena Tapalavad Aramis. Ja siis kindad, kuhu ma olen oma kindlad pannud, mul kindlad, kadunud. Ma ei näe katedraali, milles ma elan. Riietun surnud jumalateenistuse jaoks.