Maastikus murdub midagi nii lükata järsku kustunud paistnud halg ja paiskab üles terve sagara sädemeid mis imekombel reageeris terve lagendik. Samal hetkel. Kevadel pääsevad seemned puudelt lahti. Kust see relvade äkiline kevad, kust see sähvatuse tulv, mis tõuseb meie poole ja mis näib tulevat igalt poolt korraga? No kõige esimene mõte oli, et ma polnud küllalt ettevaatlik, rikkusin kõik ära. Vahel aitab silma pilgutusest liigutusest, et rikkuda väga püsimatud tasakaalu. Alpinist köhatab ja päästab sellega laviini liikuma. Ja kui laviin on liikuma pääsenud, on kõik edaspidine selge. Sumpasime läbi selle juba öösse vajuva sinise mülka. Liigutasime rahuliku muda üles ja nüüd tõuseb sealt kümneid tuhandeid kuldseid mulle. Jõuksum lõõre alustas tantsujõuks, žonglöörija pillub meie poole kümneid tuhandeid, viska relvi. Need näivad nurga muutumatuse tõttu esialgu liikumatud, aga siis nagu kuulid, mida žonglöörija kunstniku käsi näib lendu laskvat mitte viskavad hakkavad nad aegamööda tõusma. Näen valguspiisku veerevalt minu poole läbi vaikuse nagu õli. Läbi selle vaikuse, mis ümbritseb žonglööride tegutsemist. Igast kuulipildujast. Kiirlaskekahuri valangust pääseb lahti sadu mürske või leek, kuule jadamisi, otsekui helmed kees. 1000 nõtked, keed sirutub meie poole. Nad venivad katkemiseni pikaks ja purunevad meie kõrgusel. Tõepoolest, külje pealt vaadatuna vuhiseva leek, mürsud ja kuulid, mis ei taba peadpööritava kiirusega mööda pisaratest saavad välgud. Ja mina kaon trajektooride vihku, mis on õlekarva kollane. Olen lendavate odade põõsa keskel. Mind ähvardab mingi peadpööritav õmblustöö. Terve lagendik on minuga ühendatud ja koob minu ümber tulejoontele lõkendavat võrku. Ohoo. Kummardades alla pool näen tule kuulide kihte, mis kerkivad aeglaselt nagu udulinikud. Näen seemned, Ta aeglast lendu. Nii lendavad aganad rehepeksuaegu. Vaadates enda ette, näen ainult piike, vihus. Lasud. Oh ei, neid rünnatakse külmrelvadega, näen ainult helkivaid mõõku. Tunnen end hädaohtu, nagu polegi see hunnitu vaatepilt, millesse olen sukeldunud kütkestab mind. Ohoh. Hüppasin istmelt paarkümmend sentimeetrit üles nagu ta raani, hoog tabas lennukit, lennukam puru tükkideks löödud. Aga ei, tunnen, et ta laseb endal juhtida. See on alles esimene hoop sellest löökide Rahest. Plahvatusi maga ei ole märganud, lõhkemiste suits sulab ilmselt ühte tumedamaapinnaga, tõstan pea ja vaatan. See vaatepilt ei jäta mingit lootust. Vaatasin alla jäi tühja ruumi, mis vähehaaval kasvas pilvede ja minu vahel. Trasseerivatest kuulidest jäid õlgkollased jooned, kust ma võisin teada, et oma tõusu kõrgeimal tipul paiskub neist igaühest tumedat ainet nagu löödaks naelu seina. Näen, kuidas nad on kuhjunud üksteise otsa tohutu kõrgeteks püramiididega, mis aeglaselt hajuvad tahapoole. Nagu jäärõhk. Sellisest perspektiivist tundub mulle, et ma ise ei liigugi. Ma tean küll, et need konstruktsioonid kaotavad oma jõu niipea kui nad on valmis. Igal sellisel helbel on ainult sajandiksekundi vältel võim elu ja surma üle. Aga minu teadmata piirasid nad mu ümber. Nende ilmumine rõhub kuklale nagu ränk hukkamõist. Need tuhmid, plahvatused, mille mootorid summutavad, loovad erakordse vaikuse illusiooni. Ma ei taju midagi. Ootuse tühjus kasvab minus. Nad tulistavad liiga kõrgele ja tõstan silmad, et näha, kuidas, nagu kahetsedes variseb alla salkkond kotkaid. Nemad loobusid. Kuid loota. Relvad, mis meid ei tabanud, korrigeerivad oma tuld. Plahvatuste lagi moodustub juba meie kõrgusesse. Iga tulepunkt püstitab mõne sekundiga oma plahvatuste püramiidi, jätab selle siis kohe sinnapaika, et ehitada teise kohta uus. Tuli ei otsi meid. Ta võtab meid piirdesse. TRÜ. Kas KAUA VEEL? Kui peaks veel kolm minutit vastu, oleks valmis, aga ehk pääseme läbi? Ei ilmaski. See mustjashall on taga sünk. See värv meenutab pilla-palla Rädalaid. Lagendik on sinine, tohutu sinine nagu merepõhi. Kaua on mul veel elada? 10 sekundit. 20 plahvatused raputavad mind juba pidevalt. Lähemad mängivad lennukiga, nagu langevad kaljupangad vankriga. Ja lennuk heliseb. Tal on lausa muusikaline heli nagu ohe. Aga need on hälbinud hoobid, mis läksid mööda. Mõni on nagu kõue kärgatus. Mida lähemal, seda lihtsam. Mõned põrutused on päris järsud. See tähendab, et lõhkemise killud tabasid meid. Kiskja ei tõuka härga pikali, kui ta tema tapab. Ta lööb otsekohe vääramata küüned sisse. Ta võtab härja omaks. Niisama need tabamused lihtsalt puurivad end lennukisse, nagu lihasse. Haavatud. Ei, ei, laskur pole ta haavatud. Aga need löögid, millest peab küll rääkima, ei loe. Trummeldavad nagu koorel või trummil. Selle asemel et läbistada paake, võiksid nad niisama hästi meilt kõhu lõhki lõigata. Aga ega kõht ei ole muud kui trumm. Keha, kurat, temaga keha ei loe. Nii imelik, kui see ka ei ole. Riietudes Ma küsisin endalt mõttes, millised need viimased hetked külon. Elu on alati kummutanud need fantoomi, mis ma valmis mõtlesin. Aga seekord oli see, nagu oleksin kõndinud alasti hullude rusikahoopide all, isegi küünarnuki kaitseks näovõte tõstma. Kujutlesin seda katsumust kehalise katsumusena. Kujutlesin, et keha peab seda taluma. See vaatekoht, mille ma omaks võtsin, oli minu keha oma. Kui palju me küll tegelesime oma kehaga? Riietasime teda, pesime, hoolitsesime tema eest, raseerisime teda, andsime talle juua ja süüa. Samastasime end selle koduloomaga. Viisime ta rätsepaarsti kirurgi juurde. Kannatasime koos temaga, nutsin koos temaga, armastasime koos temaga, ütlesime tema kohta, mina. Ja nüüd korraga see illusioon laguneb. Vilistame kehale, alandame ta teenijaks. Kui ainult raev on veidi teravam, armastus elavam, vihkamine visa, siis murdub see suur ühtekuuluvus. 15 aastaselt sain esimese õppetunni. Ühe minust noorema venna seisukorda peeti juba mitu tundi lootusetuks. Ühel hommikul kella nelja paiku äratas ta põetaja mind. Teie vend soovib teid näha. Kas ta tunneb ennast halvasti? Põetaja ei vasta sõnagi. Tavalisel häälel. Ma tahtsin sinuga rääkida enne surma. Ma suren. Ta keha tõmbub kokku ja ta ei saa enam rääkida, aga ta käsi teeb? Ei. Ma ei saa sellest liigutusest aru. Arvan, et laps on surmale vastu. Aga rahunenult seletab ta mulle ära ehmata, mul ei ole paha. Mul ei ole valus. Ma ei saa seda takistada. See on mu keha, tema kehavõõras, territoorium, juba midagi muud. Aga ta tahab olla tõsine, see minu väikevend, kes 20 minuti pärast sureb. Ta tunneb tungivat vajadust avaldada oma tahet päranduse asjus. Ta ütleb mulle. Ma tahaksin testamenti teha. Ta punastab. Ta on muidugi uhke, et käitub nagu mees. Kui ta oleks torniehitaja, parandaks ta mulle oma torni lõpuni ehitada. Kui ta oleks isa, jätaks ta oma pojad mulle kasvatada. Kui ta oleks lahingul lennuki piloot, jätaks ta pardapaberid minu hoolde. Aga ta on ainult laps. Tal pole jätta, muudkui aurumasin. Jalgratas ja püssi. Surma ei ole. Kõik arvavad, et nad kardavad surma. Tegelikult kardetakse ootamatust plahvatust. Kardetakse iseennast. Surm äi surma ei ole enam, kui temaga kohtuda. Vend ütles mulle. Ära siis unusta seda kõike kirja panna. Kui keha laguneb, saab kõige olulisem nähtavaks. Inimene on ainult seosta sõlming. Seosed üksi loevad inimese juures keha, see vana hobune jäetakse maha. Kes mõtleks surres veel endale? Ma pole selliste inimeste veel kohanud. Tõstan silmad, et hinnata kaugust pilvedest. Jah, muidugi, mida rohkem küljelt ma vaatan, seda tihedamalt paistavad kobaras mustad helbed. Vertikaalis nad paistavad palju hõredamad. Seepärast ma näengi meie peade kohal seda monumentaalselt diateeni mustade õitega. Reielihased on hämmastavalt tugevad. Vajutan korra pedaali, nagu murraksin läbi müüri. Suunan lennuki põiki. Ta juhatas järsult vasakule, tappub ja ragiseb. Diadeem libiseb paremale. Ma sundisin Diadeemi pea kohal kõrvale kalduma. Hälvitasin, tule. Mis nüüd on sihitud teisale. Näen, kuidas paremal pool koonduvad kokku asjatud plahvatused. Ega pihta ei saanud? Ei, nad pole pihta saanud, nad on haavamatud. Nadal võitjad. Minul on võitjatest meeskond. Nüüd tundub mulle, et ükski plahvatus ei ähvarda meid enam. Iga plahvatus karastab neid iga kord kümnendiksekundi vältel mõtlen, et masinal puru. Aga ta laseb ikka end juhtida ja ma talitsen teda nagu hobust kõvasti ohja sakutades. Siis lasen end lõdvemale ja hämar rõõm valdab mind. Mul pole aega hirmust rohkem tunda kui füüsilist Crumpumist, nagu kutsub esile vali müra, siis aga võin juba kergendatult ohata. Peaksin kõigepealt tundma põrutust, siis hirmu, siis lõdvenemist. Mõelge ometi Pole aega, tunnen ehmatust. Siis lõdvenemist. Ehmatus, lõdvenemine. Üks etapp on puudu. Sirm lai, ela oodates järgmiselt hetkelt surma. Ma elan ülestõusmisest. Lähtun möödunud hetkest. Elan nagu rõõmu tädikus, elan oma rõõmu kiiluvees ja hakkan tundma mingit imelist, üllatavat mõnu. Nagu antaks mulle iga hetk elu, nagu muutuks mu eluiga hetk aina tundlikumaks. Ma elan, Ma olen elus, ma olen veel elus, ma olen ikka elus. Ma olen ainult veel elulate elamise joovastus haarab mind, öeldakse lahingujoovastus. See on elujoovastus. Ah, kas need seal all teavad, mida nad meie jaoks sepistavad? Õlipaagid ja bensiinipaagid. Kõik on katki. Tüterter, ütles Valmis, tõuske veel korra, mõõdan pilguga vahemaad, mis mind pilvedest lahutab ja teen hüppe üles. Veel korra paiskan lennuki vasakule, siis paremale. Veel korra heidan pilgu maa poole. Seda vaadet ma ei unusta. Terve lagendik sädeleb lühikestes helendavaid joontes. Need on kahtlemata kiirlaskekahurid. Tule kuule, kerkib üles tohutus sinises akvaariumis. Leek rassi kohal kumab punaselt nagu raud ääsil selleega rassi kohal, mis toitub maa-alustest varudest. Leek milles inimeste higi inimestel leiutised, inimeste kunst, inimeste mälestused ja parandused, sõlmuvat kokku, tõustus üles. Ja neist saab tahma mille tuul ära kannab. Kuidas onu tütre komblasele, kapten? 240 20 minuti pärast laskume pilve alla. Oleme siis kuskil saani kohal. Kuidas laskur? Ah? Ja härra kapten, kombes. Liiga palavaks läinud. Ah ei. Ja tema ei tea midagi, ta on rahul. Ma tõmban hinge, tõmban kopsud õhku täis, tore on hingata. Nii palju on asju, millest ma veel aru saan. Aga kõigepealt mõtlen ma aliassile. Ei, kõigepealt mõtlen talu peremehele. Ma küsin talt seda instrumentide arvu. No mis te tahate, ma olen oma mõttes järjekindel. 103. Muide, bensiini, näiturid, õlisurve. Kui paagid on katki, siis on kasulikum neid instrumente jälgida. Jälgingi kummist kattekiht peab kõik kinni. See on suurepärane täiustus. Jälgin ka güroskoope. See pilv ei ole soodus asupaik. Äikesepilv raputab kõvasti. Kas te ei arva, et võiksime laskuda? 10 minutit? Parem oleks veel 10 minutit oodata. Ma siis ootan veel 10 minutit. Ahjaa, ma mõtlesin naljas, sile. Kas ta veel loodad eriti meid näha saada? Ükskord me jäime pool tundi hiljaks. Pool tundi, see on üldiselt tõsine asi. Ma jooksen meie rühma meeste juurde, kes einestavad, tõukan ukse lahti, vajun toolile aliasse kõrvale. Majoril parajasti kahvli otsas, pundar nuudleid. Ta asutab neid suhu pistma. Aga siis ta hüppab püsti, jätab söömise sinnapaika ja vaatab ammuli sui mulle otsa. Nuudlid jäävad kahvli otsa rippu. Tore. Mul on hea meel teid näha. Minu arust on meie major, oli üks suur viga. Ta küsitleb ikka ja alati pilooti selle kohta, mida kasuliku tööülesande täitmisel koges. Ta küsis lepinka. Ta vaatab mulle kohutavalt kannatlikult otsa ja ootab. Minagi räägin talle aabitsatõdesid. Tal on käes leht, paberit ja täitesulepea. Ta ei taha kaotada tilkagi sellest Eliksiilist. See meenutab mulle mu noorust. Kandidaat säästetakse prii. Kuidas ta integreerib? Perno võrrandeid? Oo Pärnu või Pärnu-i. Ja seal sa istud liikumatult oma pilgu all nagu putukas, kellest on nõel läbi pistetud. See on asi midagi kasulikku kogeda. Tema vaatab ülalt alla. Ta näeb igasugu asju, autosid, pargaseid, tanke, sõdureid, kahureid, hobuseid, jaamu, ronge, jaamades, Jaama ülemaid. Mina vaatan liiga põiki. Panen pilvi. Närd, jõgesid, mägesid, päikest. Ma näen kõike suures plaanis. Ma näen tervikut. Te, teate küll, härra major. Piloot siiski siiski midagi näeb ikka. Mina, Ahja tulekahjud, Ma nägin tulekahjusid. See on tõesti huvitav. Ei, kõik põleb, mis muud. Miks Salias neid niimoodi kiusab? Kas ta seekord ka mind küsitleb? Seda, mis ma rätkest räägin, ei saa aruandesse kirjutada. Põrun läbi nagu koolipoiss tahvli juures. Ma paistan taga õnnetu. Õnnetu ma ei ole õnnetu, seda enam ei ole. Ta haihtus, kui helkisid esimesed kuulid. Kui oleksin pool sekundit varem tagasi pööranud. Ma ei tunneks seda kaunist hellust, mis voolab mu südamesse. Ma tulen omade juurde. Ma tulen koju. Olen nagu pereema, kes on ostud teinud ja läheb nüüd kodu poole. Mõeldes, millega koduseid lõuna ajal rõõmustab, lõõtsutab käe otsas korvi ostudega. Vahetevahel ta kergitab ajalehte, mis korvi katab. Kõik on ilusti alles, midagi pole hullunud. Ta naeratab, mõeldes üllatustele, mis tal varuks on, uitab natuke mööda linna ja vaatab paate, aknaid. Ma vaataksin hea meelega vaateaknaid, kuid tärt, rööri käsiks mul edasi istuda siin valges vanglas. Vaataksin mööduvaid maastikke. Aga tõsi on, et parem on veel oodata. See maastik on mürgitatud. Kõik on vandenõus meie vastu. Isegi väikesed maalossid, mille ees on natuke naljakas muruväljak ja paar tosinat pügatud puud. Isegi need lossid, mis näevad välja nagu noorte süütute tütarlastelaekad, on lõksud. Neist madalalt üle lennates saavad sulle sõprusavalduste asemel osaks mürsud. Hoolimata sellest paksust pilvest tulen ma ikkagi turult. Major oli väga õigus, kui ta ütles. Lähete esimese tänava nurgani vasakul ja ostate toosi, tikke. Minu südametunnistus on rahul. Tikud on mul taskus või täpsemalt, nad on mu kaaslase tütre taskus. Kuidas tal meeles püsib, kõik, mis ta nägi. See on juba tema asi. Major Elias viimased päevad ma olin sünge. Viimaste päevade jooksul, kus soomusmasinate invasiooni vastas seisis veel ainult tühjus läksid need ohvriretked rühmale, kaks murd, 33 maksma 17 meeskonda. 23-st Teie kõigepealt ja meie kõik nõustusime mängima surnuid. Kujutluse huvides. Oh jaa, major alias ma olin sünge. Aga ma eksisin. Teie kõigepealt ja meie kõik klammerdume kohustuse kirjatähe külge, mille sisu oli ähmastunud tõukesite neid loomu sunniliselt ei enam võidule. See oli võimatuks saanud laid kohustust täitma. Teie teadsite nagu meiegi, et kogutud andmed ei jõua kellelegi kätte. Agede säilitasite riituse, mille võim oli varjule jäänud. Te küsitlesite neid tõsiselt, nagu oleks meie vastustest mingit kasu tankiparkide pargaste, autode, jaamade, rongide kohta. Debasside mulle lisaks veel vapustavalt umbusklik. Siiski siiski piloodi kohalt saab väga hästi vaadelda. Aga ometi oli teil õigus, major alias rassi kohal, ma pidasin meeles seda rahvahulka, millest ma üle lennanud. Ma olen seotud ainult nendega, kellele ma midagi annan. Ma mõistan ainult neid, kellega olen kihlatud. Ma olen olemas ainult niipalju kui mu juurde lätted nend joodavad. Ma olen sellest rahvahulgast, see rahvahulk on minust 530 kilomeetrisel tunnikiirusel ja 200 meetri kõrgusel. Nüüd, kui olen laskunud pilve alla. Ma ühinen temaga nagu karjus, kes ühekorraga loeb üle, kogub kokku ja ühendab karja. See rahvahulk ei ole enam rahvahulk. Seal rahvas kuidas olla lootmata? Lüüasaamise roiskumist kiuste kannan endas nagu pühalt talitusel tulles sügavate kestvat rõõmu. Mu ümber on kaos. Aga mina olen nagu võitja. Kas on kedagi meie seast, kes retkelt tulles ei kannaks endas seda võitjat?