Võite võtta 94 tütert Bellingu järgi oleme sääni kohal. Laskusin 100-le meetrile. Maa kihutab meile vastu 530 kilomeetrit tunnis. Suured lutserninelinurgad ja metsade kolmnurgad. Tunnen imelikku füüsiliste mõnu vaadates seda jääd lagunemas, mu väsimatu pöördevjees. Seal hakkab paistma, kui lendan temast põiki üle, kaob ta silmist nagu ümber telje pöördudes. See rõõmustab mind niisama nagu vikati löögi nõtke kaar. Olen kenasti omal kohal, olen pardal peremees. Reservuaarid peavad vastu. Ma ei saa vastandamata jätta neid kahte maailma, lennuki ja maapinna maailma. Ma vedasin tütertro ja kuuli pilduri teisele poole lubatud piire. Me nägime leekidest Prantsusmaad, nägime merd helkimas. Vananesime suures kõrguses. Kummardusime kauge maa kohale nagu vitriinide kohale muuseumis. Mängisime päikesekiirtes vaenlase hävitajatega nagu tolmu kübemetega. Siis laskusime madalale, sööstsime leekidesse, ohverdasime kõik ja saime seal endast rohkem teada, kui oleksime saanud 10 aastat mediteerides. Lõpuks me väljusime sellest kümneaastasest kloostri vangistusest. Ja sellel maanteel, millest me teel Arrassi poole üle lendasime, on karavan võib-olla edasi liikunud kõige rohkem 500 meetrit ajaga, mis neil kulub, et lükata rikkis auto kraavi, vahetada ratas või niisama trummeldada vastu rooliratast. Kuni riste saab oma rusude eest koristatud. Oleme meie juba maandumiskohas tagasi. Saabuv öö kogub selle pilla-palla rahvahulga oma vaevade varjualusesse. Kari koguneb kokku mille toole ta kisendab. Aga meile on antud tõtata seltsimeeste juurde ja mulle näib, et me tõtane peole. Nii muudab lihtne hütt, kui ta aknast valgus kaugele paistab kõige karmima talveöö jõuluööks. Seal, kuhu me läheme, oodatakse meid. Seal, kuhu me läheme, sööme üheskoos oma õhtuse aega. Ma pärisin talu peremehelt instrumentide arvu ja tema vastas. Mina ei tea teie poest midagi. Aga küllap neist instrumentidest on mõned puudu. Need, mis oleksid meil sõja võita lasknud. Kas te tahate meiega koos õhtust süüa? Ma olen juba söönud, aga mind pandi vägisi istuma õetütre ja perenaise vahele. Sina, tüdruk, nihuta ennast natuke tee kaptenile ruume. Nii ma avastan, et olen seotud veel teistegagi peale oma seltsimeeste. Ja nende läbi terve kodumaaga. Vaikides jagab peremees leiba. Päevamured on ta muutnud üllalt karmilt tõsiseks. Võib-olla on see tal viimane kord seda pühatalitust teha? Ma mõtlen nurmede ümberkaudu, mis selle leiva andsid. Homme vallutab nad vaenlane. Ärge kujutlege relvis meeste tulva Mao Navara vallutuse tunnismärgiks on siin võib-olla üksainus vahisõdur keset lagedaid välju, hall tähis põlluserval. Väliselt pole midagi muutunud, aga ühest märgist aitab inimestele, et kõik oleks teine. Tuulehoog, mis hallitab küll ja on ikka nagu tuulehoog merel. Aga tuulehoog? Viljapõllul näib meile midagi suuremat. See on sellepärast, et ta sõrmitseb ja loendab midagi, mis me temalt pärime. Ta annab tulevikukindlust. See on nagu säilitaks mees rahuliku käega naise juukseid. Homme. On midagi muud kui ihutoit toita, inimest pole sama, mis nuumata, loomaleival on nii palju ülesandeid. Leivas oleme õppinud nägema vahendit, mis ühises leivamurdmises inimesi ühendab. Leivas oleme õppinud nägema töö suurust. Töö ongi palehigis leivateenimine. Leivas oleme õppinud nägema pagaduse peamist tööriista sest viletsuse aegadel jagatakse leiba. Jagatud leivamaitsele pole midagi võrdset. Ja nüüd on ohus kogu selle vaimutoidu, selle nurmedel sündiva vaimu leivavõim. Homme mu peremees ei teeni leiba, murdes võib-olla enam sama perekonna religiooni. Homme võib-olla ei toida leib enam sama valgust silmis. Silmavalgus on leivast nagu õlilambi valgusõlist. Leib saab valguseks. Vaatan õetütart, kes on väga ilus ja mõtlen, temas saab leib nukraks, kauniduseks, häbelikkuseks, õrnaks paikimiseks. Homme, kui vilja ookeani äärde on tekkinud üksik hall täpp ei anna leib sama lampi toites võib-olla enam sama leeki. Midagi põhilist leivavõimus on muutunud. Võitlesin palju rohkem selle eest, et valgus jääks valguseks kui selle eest, et päästa ihutoitu. Ma võitlesin selle imelise kiirguse eest, milleks leib meie kodudes muutub. See, mis mind selle tasase tütarlapse juures kõigepealt liigutab, on vaimne koor ta ümber. See on mingi seos näojoonte vahel. See on leheküljelt loetud luuletus mitte lehekülg ise. Ta tundis, et teda vaadatakse. Ta tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa. Mulle tundub, et ta naeratas mulle põgusalt nagu oleks tuuleke käinud üle vaikse veepinna. San imelik. Tunnen, kuidas siin viibiduks eriline hing, mis on siit ja mitte mujalt. Maitsen leiba, millest ma mõtlen seal vaikuse, kuningriigi rahu. Õetütre nägu on jälle sile, saladuse sügaviku kohal. Perenaine ohkab, vaatab ümber ja vaikib. Peremees, kes mõtiskleb homsest päevast, sulgub oma tarkuses. Nende kõikide vaikimises on mingi seesmine rikkus, mis sarnaneb külapärandile. Ja mis on niisamuti ohus. Mingi kummalise selguse läbi tunnen, et olen vastutav nende nähtamatute varude eest. Lahkun talust, lähen aeglaste sammudega, kannan seda taaka, mis on rohkem armas kui raske nagu magav laps mu rinnal. Ma lubasin, et kõnelen oma külaga aga mul pole midagi öelda. Ma tunnen lihtsalt, et olen omadega seotud. Olen nendest nagu nemad on minust. Kui minu peremees jagas leiba, ei andnud ta kellelegi midagi. Ta jahutas ja vahetas. Üks sama vili käis käest kätte. Peremees ei jäänud vaesemaks. Ta sai rikkamaks, ta sai paremat leiba, sest leib sai paljude omaks. Kui ma täna õhtupoolikul lendasin lahinguretkele ei andnud ka mina neile midagi. Meie rühm ei anna neile midagi. Oleme osa. Et ma loodan nüüd, kus nemad, küllap vist ahastavad, siis see ei eralda mind sugugi nendest, olen lihtsalt nende osa lootusest. Muidugi oleme juba võidetud, kõik ripub õhus, kõik variseb. Aga minus on võitja, rahu, vasturääkivad sõnad, mis mul sõnadest. Meil pole keelt, milles õigustada seda võidutunnet. Aga me tunneme, et oleme vastutavad. Keegi ei saa tunda end ühtaegu vastutavana ja olla meeleheitel. Kaotus. Võit, ma ei oska neid valemeid kasutada. On võitusid, mis ühendavad, on võitusid, mis teevad, jõledaks. On kaotusi, mis hukkavad, on kaotusi, mis äratavad. Elu ei saa väljendada seisukordade, vaid tegude kaudu. Ainuke võit, milles ei saa kahelda, on see, mis on varjul pilja Ivade võimus. Kui must maa saab seenendatud, on ivad juba võidukad. Aga kulub aega, kuni ta viljas oma võitu pühitseb. Täna hommikul oli jäänud veel ainult laguneb armee ja maanteedel laiali rahvahulgad. Aga kui on olemas üksainuski, kelle teadvuses need rahvahulgad liituvad ühte siis nad pole enam laiali. Ehitusplatsil on kivid ainult näivalt laiali, kui on olemas ükski inimene, kes kujutleb katedraali. Ma ei hooli paksust mudast, kui temas on üks iva. See iva kuivatab muda ennast ehitada. Sellest, kes küünib vaatlema, saab seeme kes avastab mõne ilmse tõe, sikutab igaüht käisest, et seda talle näidata. Leiutaja hakkab kohe oma leiutist kuulutama. Tema rahulik usk levib temast igale poole. Ma aiman paremini võitude juhtumatut. See, kes kindlustab endale kirikuteenri või tooliandja koha ehitatud katedraalis, on lüüa saanud. Aga igaüks, kes kannab oma südames ehitatavat katedraali, on juba võitja. Võit on armastuse vili. Armastus üksi tunneb ära näo, millele tuleb anda kuju. Armastus üksi juhib tema poole. Mõistusel on väärtust ainult armastuse teenistuses. Kujur on raske oma kuju raskusest. See pole oluline, kui ta veel ei tea, kuidas see kuju valmis voolida. Puudutuselt, puudutusele, Wealt veale, vastuolult vastuolule läheb ta läbi savi oma loomingu poole. Ei mõistus ega otsustamine pole loojad. Kui kujuril on ainult teaduse mõistus. Me oleme liiga kaua petnud mõistuse osa suhtes oleme unarusse jätnud inimese olemuse. Uskusime madalate vaimude territooslikus, võib viia üllaste asjade võidule. Et osav egoism võib innustada ohvrimeelsust. Et südame kalkus võib suurte sõnade toel rajada vendlust või armastust. Oleme unarusse jätnud olemuse seedriseeme saab igal juhul Seedriks astelpõõsa seenesaabastel põõsaks. Tänasest päevast ma ei otsusta enam inimese üle valemite põhjal, mis õigustavad tema otsuseid. Liiga hõlpus on eksida, kui sind toetavad sõnad või kui sind juhivad teod. See, kes läheb kodu poole, ei tea, kas teda ootab tüli või armastus. Ma küsin endalt. Mis inimene ta on? Alles siis ma saan teada, millele ta püüdleb ja kuhu ta läheb. Alati minnakse ju lõppude lõpuks sinna, kuhu püüeldakse. Idu, millele viir astub. Päike leiab alati tee läbi Rihase maa. Puhas loogik, kui teda ükski päike ligi ei tõmba, upub probleemide Segadikus. Ma mäletan õppetundi, mille sain oma vaenlaselt endalt. Mis suuna peab valima tankikolonn, et blokeerida vastase tagala? Ta ei oska sellele vastata. Mis peab tankikolonn olema. Ta peab olema nagu mere ründ vastu tamme. Mis teha nii või vastupidi või kolmandat moodi. Pole olemas tuleviku determinism. Kes olla? See on põhiküsimus, sest vaim üksi viljastab mõistuse. Nii et mõistus saab rasedaks tulevasest teost. Mõistus viib teo lõpuni. Mida peab inimene tegema, et luua esimene laev? Valem on tõesti liiga keeruline. Laev sünnib lõpuks tuhandetest vastuolulistest katsetustest. Aga kes peab olema see inimene? Nüüd hoian käes loomise võrset. Ta peab olema kaupmees või sõdur, sest siis paratamatult armastusest kaugete maade vastu õhutab meistreid, õpetab töölisi ja laseb ühel päeval oma laeva vette. Kes olla, et terve mets tõuseks õhku. Oi, seal on juba liiga raske. Kes olla? Tuleb olla tulekahju. Homme lähme öösse oleks mu kodumaa alles, kui saabub päev. Mis teha tema päästmiseks? Kuidas kuulutada lihtsalt otsust? Vajadused on vasturääkivad, tuleb päästa vaimne pärand, milleta rass jääks oma geeniusest ilma. Tuleb päästa rass, milleta vaimne pärand läheks kaotsi. Kuna pole keelt, mis võimaldaks need kaks päästmist lepitada, on loogikutel kiusatus ohverdada hing või ihu. Aga mina vilistan loogikutele. Ma tahan, et minu kodumaa oleks alles vaimus ja ihus, kui saabub päev. Et tegutseda minu kodumaa heaks, pean iga hetk püüdlema seda kogu oma armastusega. Meri leiab alati väljapääsu, kui ta ründab. Mul ei tohi olla ühtki kahtlust pääsemise suhtes. Ma mõistan paremini oma kujundit tulest pimeda jaoks. Kui pime astub tule poole, sest sellepärast, et temas on sündinud vajadus, tule järele. Tuli juba valitseb teda. Kui pime otsib tuld, siis on ta tule juba leidnud. Nii on kujur oma kuju juba loonud, kui ta asub savi kallale. Meie niisamuti. Meie tunneme oma seoste soojust. Seeläbi me juba olemegi võitjad. Mulle tundub, et see on väga paljust aru selles imelikus küla öös. Vaikus on kuidagi eriline. Iga vähim heli täidab terve ruumi nagu kirikukella. Midagi pole mulle võõras. Eise loomade inisemine, Eise kauge, viie Eise suletava ukse Kreiksatus. Kõik toimuks nagu minus. Pean kiirustama, et tabada selle tunde tähendus. See tunne võib haihtuda. Mõtlen, see on seal tulistamine rassi kohal. Tulistamine purustas mingi kooriku terve selle päeva muidugi valmistasin endas aset. Ma olin ainult pahur asjaajaja indiviid, aga siis ilmus inimene, tasus lihtsalt minu kohale. Ta vaatas segaduses rahva hulka ja ta nägi rahvast oma rahvast. Inimene minu ja selle rahva ühismaalt. Seepärast joostes rühma poole tundus mulle, et jooksen suure tule poole. Inimene vaatas mu silmade läbi, inimene seltsimeeste ühismõõta. Kas see on enne? Peaaegu usun endeid. Täna õhtul on kõiges vaikne kokkulepe. Iga hääl jõuab minuni läbipaistva ja samal ajal ähmase sõnumina. Ma kuulen öös rahulikke samme. Hohoo. Tere õhtust, kapten. Tere õhtust. Ma ei tunne teda. See tere oli meie vahel nagu paadimeeste ahoi ühelt lodjalt teisele. Jälle kord oli mul imepärane sugulustunne. Inimesel, kes asub minust täna õhtul, on loendamatu palju omakseid. Inimene rahvaste ja rasside ühismõõt. Ta läks kodu poole, kandes endaga oma muresid, mõtteid ja kujutelmi. See oli tema taak. Ma oleksin võinud talle juurde astuda ja temaga rääkida, oleksime kõndinud mööda Valendavad külavahe teed ja vahetanud mõnede mälestused. Nii vahetavad kaupmehed midagi oma varadest, kui nad kohtuvad saartelt tagasi pöördudes. Minu tsivilisatsioonis, see, kes minust erineb, ei ärrita mind vaid teeb mind rikkamaks. Meie ühtsus, mis on meist kõrgem, rajaneb inimesel. Nii, meie õhtused vaidlused rühmas kaks murd, 33, ei kahjusta meie vendlust vaid toetavad seda. Sest keegi ei soovi kuulda iseenda kaja ega näha peeglis isend. Inimesed leiavad end Prantsusmaa, prantslased ja norra norralased. Inimene sõlmub oma ühtsuses ühte ja ülistab nende erinevaid kombeid ilma endale vastu rääkimata. Nõnda väljendab puu ennast okste kaudu, mis ei ole juurte moodi. Ning kui seal kuskil kirjutatakse jutte lumest. Kui Hollandis kasvatatakse Tulta, kui Hispaanias improviseeritakse flamenco, Sid, oleme meie kõik inimeses rikkamaks saanud. Niisiis tundub, et olen jõudnud pika palverännaku lõpule. Ma ei avasta midagi, aga otsekui unest ärgates lihtsalt näen seda, mida enam ei vaadanud. Minu tsivilisatsioon rajaneb inimese austamisel indiviidide läbi. Ta on sajandeid püüdnud näidata inimest nagu õpetades aimama katedraali kivides. Ta jutustas seda inimest, mis on üle indiviidi sest minu tsivilisatsioonis ei saa inimest määratleda inimestest lähtudes. Inimesi tuleb määratleda tema kaudu. Temas nagu igas olenes, on midagi, mida ei seleta. Materjal, millest on tehtud katedraal, on ju midagi muud kui kivide kogum. Kivid ei määratle teda, tema teeb kivid rikkamaks, tema enda tähenduse läbi. Need kivid saavad hõlpsamaks seeläbi, et nad on katedraali kivid. Kõige erinevamad kivid teenivad tema ühtsust. Katedraali ülemlaulu sulavad kõige koledamat lõustadega vee sülititki. Aga vähehaaval. Ma unustasin oma tõe. Ma uskusin, et inimene koosneb inimestest nagu kivikividest. Vahetasin katedraali ära kivide kogumiga ja vähehaaval jäin oma pärisosast ilma. On vaja taastada inimene. Tema on minu kultuuri tuum. Tema on minu ühenduse tugisammas. Tema on minu võidu juhtmate. Lennule asudes ma tahtsin rohkem saada kui anda. Minu tahtmine oli vale. Nagu kehvas grammatikatunnis, enne kui saad, tuleb anda. Enne kui elama asud. Pead ehitama. Ma andsin oma pere ja sellest kasvab mu armastus omade vastu. Nagu emaarmastus võrsub sellest, et ta annab piima. Selles on saladus. Peab alustama ohvrist, et sünniks armastus. Siis võib armastus nõuda juba uusi ohvreid, kasutada näidet, võita. Inimene peab astuma esimesed sammud. Ta peab sündima. Ma tulin lennult tagasi, olin saanud sugulaseks noore talutüdrukuga. Ta naeratus Saimule läbipaistvaks ja läbi selle nägin oma küla läbi oma küla. Nägin kodumaad, sest mina olen tsivilisatsioonist, kes valis inimese alussambaks. Ma tulin seltsimeeste juurde tagasi. Me pidime kõik kella 12 paiku kokku tulema, et korraldusi saada. Rühm kaks, murd 33 on unine. Suurest tulest on jäänud tukid. Rühm näib veel vastupidavat, aga see on paljas illusioon. Major, kes üksi on virge, aga kohutavalt kahvatu, istub lambi valgel paberit käes ja peab tasa Shelleega nõu. Peab, nõuan ainult kujund. Želee vangutab pead ja ütleb jah, muidugi. Shele hoiab kinni oma jah, muidugist. Ta haarab ikka kõvemini majori ütlemistest nagu uppuja kujujast. Oleksin Malias, ütleksin hääletooni muutmata. Kapteni selle homme hommikul lastakse teid maha ja ma ootaksin, mis ta vastab. Rühm pole kolm ööd-päeva maganud ja seisab vaevu püsti nagu kaardimaja. Major tõuseb, läheb kuradi juurde ja raputab ta üles unest. Kuslakordi. Võibolla mind males võitis lakordi. Teie lendate, homme varavalgel madallend. Kuulen, härra major. Te, peaksite magama. Major väljub ja tõmbab selle oma kiiluvees kaasa, nagu oleks surnud kalad õnge otsas. Paistab, et relee on magamata rohkem kui kolm päeva vahest terve nädala nagu Aljazny temagi. Peale selle, et käis lahingulendudel kandis oma õlul vastutust rühma eest. Inimlikul vastupanuvõimel on piirid. Relee on oma piirid ületanud. Seadnud, aga lähevadki mõlemad ujuja ja uppunu piirastuslike käske taga ajama. Keda vaevavad kahtlused, tuleb minu juurde. Me sään magab niisama jala peal nagu kuutõbine. Sa magad või? Ma Ma toetasin pea vastu tugitooli korju. Avastasin tugitooli. Minagi Suigatasin, aga hääl kiusab mind. See lõpeb halvasti. Lõpeb halvasti, aprioorne keelatud, lõpeb halvasti. Sa magad, mina ei, mis lõpeb halvasti. Sõda vat, säh sulle. Matukkunedasi. Lastan kuidagimoodi. Mis sõda? Kuidas, mis sõda? See vestlus ei vii kuskile. Paula, kui lennurühmadel oleks tirooli Kuvernandid siis oleks terve rühm, kaks murd, 33, juba ammu voodis. Major, rahnud ukse lahti. Otsustatud, kolime ära. Tema selja taga on relee tandereci Dirge oma jah, muidugi jätab ta homseks. Oma ränkade kohustuste täitmiseks, ammendab ta ka täna öösi jõudu varudest mis talle endalegi tundmatud olid. Hästi mis meil öelda oleks? Ei ütle sõnagi. Seame kõik kolimiseks valmis. Lakordi üksi ootab koidikut, et välja lennata oma ülesannet täitma. Kui ta tagasi tuleb, maandub ta juba uues baasis. Ka homme ei, ütleme sõnagi. Homme oleme pealtnägijate jaoks lüüa saanud. Lüüa saanud, peavad vaikima. Nagu viljaivad.