Nathaniel mers astus Sangla sääri vaksali trepist üles, teistega vastupidises suunas. Mehed ja naised tema ümber tulid alla käesportfellid ja mõnel isegi kohver. Neil oli murelik ilme ja nad käisid kiiresti. Selles tunglemises oleksid nad võinud teda müksida. Aga midagi sellist ei juhtunud, pigem vastupidi. Talle tundus, et kõik hoiavad tema teelt kõrvale. Trepist üles jõudnud, läks ta läbi ooteruumi ja jõudis perroonile. Ka seal oli rahvast murdu, moodustades rongidest väljuva katkematu inimvoolu. Ta tegi endale teed saabuvate rongide tabloo juurde. Rong pidi tulema 23.-le perroonile. Ta läbis need kümmekond meetrit, jäi jäi kompostrit juurde seisma. Kell 21 45 jõudis rong number seitse kaheksa kuus viis neli kriuksudes jaama ja laskis reisijad välja. Kõigepealt silmastaveroninki, kes viipas talle, kergitas imestunult kulme ja joonistas siis käega ringi ümber oma pea. Rom seevastu lipsas inimeste vahelt läbi ja viskus nii tugevasti vastu isa jalgu, et oleks seda nii EL-i peaaegu pikali lükanud. Kaveronics saabus hingeldades ja uuris meest, mis kaabuse sul on? Ma näen väga hästi, et see on nagu mitteraani kaabu. Ei, seletas Daniel, ma tahan öelda, et see on päriselt mitter, raadi, kaabu. Kui Daniel oli vaksalis kuulutanud, et seal päriselt mitter raaningaabu oli Veronica pea küljele kallutanud ja kergelt kulmu kortsutanud nagu alati, kui oli umbusklik. Tal oli olnud samasugune ilme siis, kui Daniel talle abieluettepaneku tegi. Ja ka nende esimesel kohtamisel. Kui Daniel oli kutsunud teda Pompidu keskusesse näitust vaatama. Igal juhul oli see kergelt kortsus kulm pannud Danieli temasse armuma. Äkki sa selgitad midagi? Päris Veronic. Papa, kas sul on mitteraani kaabu? Jah, vastas Daniel ja võttis nende kohvrid. Kas sa oled siis president? Jah, ma olen president, vastas Daniel, kellele see lapsesuuga öeldu meeldis? Autos ei andnud Daniel mingeid seletusi, ta lubas kodus kõik ära rääkida. Veronika küll püüdis teda keelitada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kui nad oma viieteistkümnendas linnaosas asuva maja seitsmeteistkümnendale korrusele jõudsid, teatas ta nii, et ta on teinud süüa vaagen külma loomaliha ja kanaga tomatisalat basiiliku kaia. Juustutaldrik panid Veroniki ahhetama. Ta mees tegi omal algatusel süüa vaid paar korda aastas. Kõigepealt lubasid nad endale väikese joogi. Istu ütles Daniel kaabut peast võtmata. Feroni kuuletus ja šerom surus end ema vastu. Meie terviseks, ütles Daniel pidulikult naisega klaase kokku lüües ja körom kergitas oma apelsinimahla. Daniel võttis kaabu peast ja ulatas Veronigile. Naine võttis peakate ettevaatlikult käte ja silitas sõrmega vilti, mida kohe tegi ka sõrm. On sul käed ikka puhtad, küsis ema veidi hirmunult. Siis pööras ta kaabu ringi ja tema pilk langes selle sees olevale nahkribale. Seal seisis kaks kuldset tähte. F m. Veronika tõstis pilgu mehe poole. Eelmisel päeval oli Daniel peatunud oma golfiga enne ristmikku. Ta oli raadio välja lülitanud, et mitte kuulata noort naist titehäälega laulmas, et ta eelistab kõikidest materjalidest vatti. See hitt oma veniva ja tüütu refrääniga ajas tal juba südame pahaks. Tauli masseerinud oma vallutavat õlga ja püüdnud edutult kaela ragistada. Tema naine oli koos pojaga läinud puhkuse ajaks Normandiasse oma vanemate juurde, neist polnud kuulda kippu ega kõppu. Võib-olla leiab ta koju jõudes automaatvastajasse sõnumi. Ainuüksi mõte sellest, et tuleb minna poodi ja teha tühjas korteris ise süüa. Kella kuue paiku, kui ta kontrollis viimaseid jorsetegi lähetuskulude dokumente, kerkisid ta silme ees restoran. Kena õllebaar. Ta polnud juba terve aasta restoranis käinud. Kell oli nüüd juba kaheksa talve alguse, külm lasus linna peal, üldine kära ja liiklusmüra olid kõrvulukustavad. Ta oli sellest restoranist juba mitu korda möödunud. Bulvaril huupi ühe kõrvaltänava poole sõites märkas ta seda äkki see oli just õige restoran austribaari, suurte punaste kardinate ja valgetes põlledes kelneritega. Teda ootas ees üksildane õhtusöök ilma naise ja lapseta. Enne abiellumist oli ta vahel selliseid endale korraldanud. Tollal muidugi ei lubanud ta sissetulek külastada nii esinduslike kohti, aga ka kõige tagasihoidlikumate oli ta alati hästi söönud ega vajanud kunagi seltsilist, et nautida vorstikest lihatükid. Talvekahanemas valguses ootas teda poissmehe õhtu. See sõna meeldis talle väga. Poissmehe õhtu, kordas ta kolde ust pauguga kinni lüües. Nathaniel tundis vajadust end leida nagu väljendus antend saates üks psühhoterapeut, kes oli kirjutanud raamatu tööstressist ja seetõttu ametikõrgendust saanud. Daniel leidis, et seesugusel väljendil on sügav mõte. Ta läks sooritama astronoomilist toimingut, et end leida, maandada päeva stressi, unustada aruandluse numbrid. Ja viimased pingutused finantsteenistuse ümberkorraldamisel. Jean-mal tar oli võtnud juhtimise üle. Daniel, kes jäi direktori asetäitjaks, arvas, et sellest ei tule midagi head ei firmale ega temale endale. Üle bulvari minnes otsustas ta selle kõik peast välja visata. Kohe, kui ta lükkas lahti restorani raske ukse, polnud enam olemas Shan malt Aaradi ega šašett. Äkki kaustu, kuluaruandeid ega käibemaksu olid vaid mereandide vaagen ja tema valge põllega. Keldri juhatas ta mööda laudade reast, kus istusid paarid, perekonnad ja turistid, kes rääkisid naeratades või noogutasid pead endal suutäis. Tal oli aega tähele panna. Taldrikutel olid mereannid Antre koodid keedukartulitega veisefilee Pearni kastmega. Kui ta sisse astus, oli administraator munakujulise figuuri ja peente vuntsidega mees küsinud, kas ta on laua reserveerinud. Hetkeks tundus Danielile ta õhtu kukub läbi. Mul polnud aega, vastas ta ükskõikselt. Administraator kergitas vasakut kulmu, kui uuris tähelepanelikult selle õhtu broneeringute lehte. Noor blondiin astus ligi. 12. öeldi poole tunni eest ära, näitas ta ühte rida lehel. Oli administraator puudutatud. Ma arvasin, et François ütles, vastas blondiin eemaldades. Administraator sulges hetkeks silmad ja tõmbas suu Kriipsuks, nagu võtaks kokku viimase jõu, et mitte lasta vallanduda vihal küündimatu personali vastu. Juhatatakse kohe laua juurde, härra, ütles ta Danielile ja tegi lõuaga liigutuse kelneri suunas, kes kohe lähemale astus. Kelner tuli menüü ja joogikaardiga. Daniel avas punasest kunstnahast kaaned ja asus lugema. Hinnad ületasid kaugelt selle, mida ta oli oodanud, aga ta jättis säärase pisiasja kõrvale. Kalligraafiline Plathoroy, Aldo Tammer. Daniel võttis veinikaardi, otsis puifisse ja puif imed. Ka joogid olid kallimad, kui ta oli arvestanud. Daniel tellis mereanni vaagna. Pudel on väga hea, ütles ta veinikaarti sulgedes. Ümberringi istusid peamiselt paarid. Meeste seltskonnad koosnesid hallides ülikondades lipsustatud härradest nagu temagi, ainult et nende riided olid ilmselt ostetud esinduslikest poodidest võib-olla isegi lastud õmmelda. Neli veidi kaugemal istuvad viiekümnendates aastates meest, naisi tähistavad raske tööpäeva lõppu ja õnnestunud lepingu allkirjastamist nadid väikeste lonksudena kindlasti väga hinnalist veini. Kõigi nägudelt paistis elus edasi jõudnud mehe rahulolev ja enesekindel naer. Sommeljee asetas Danieli kõrvale kõrge jalaga hõbedase nõu, milles jäätükkide keskel ujus Bueepudel. Ta võttis punnivinna ja sooritas pudeli avamise rituaali unustamatu, nuusutada ära võetud korki. Daniel võitis proovi lonksu, vein tundus olevat hea. Ta ei kuulunud nende haritud asjatundjate sekka, kes eristavad iga viinamarjasaagi nüansse ja väljendavad seda peente terminitega. Nagu ametile kohane, ootas sommeljee ebamääraselt üleoleval ilmel kliendi heakskiitu. Daniel noogutas kergelt, olles kindel, et nii jätab furgooni valgete veinide suure asjatundja mulje. Ühe suupoolega naeratades täitis sommeljee ta klaasi ja eemaldus. Mõne hetke pärast tuli kelneri, asetas laudlinale ümmarguse aluse, mis tähendas, et kohe saabuvad mereannid. Järgnes korvleibadega kausike Shallot sibulaäädikaga ja võitoos. Daniel määris leivatükile võid ja kastis selle serva äädikas. Nii tegi ta alati, kui asus restoranis mereande sööma. Äädika maitse loputas alla lonks külma veini. Ta ohkas rahulolevalt. Jah. Ta oli ennast leidnud. Saabusid mereannid, kõik liigid eraldi jäätükikestega. Ta võttis austri siinsamas serveeritud sidruni veerandiku ja vajutas seda kergelt, nii et mahlatilk langes kõrnalemembraanile, mis kohe kokku tõmbus süvenenud oma austri küütlevasse. Värvigammas. Ei märganud ta, millal kõrvallaud tühjaks jäi. Peatustes nägi ta, kuidas vuntsidega administraator naeratas uuele külastajale. Üks mees mässis lahti oma punase salli, võttis seljast palitu ja peast kaabu ning libistas end Danieli kõrvale diivanile. Kas soovite, et ma viin teie rõivad riidehoidu? Küsis administraator. Pole vaja, las jäävad siia. Ma panen nad diivanile. Ega see teid ei sega, härra? Ei, pomises Daniel vaevukuuldavalt, palun, palun, lisas ta veidi valjemini. Kaks meest võtsid koha sisse, riigipea vastas. Üks oli suurija, jässakas, prillid ninal, juuksed teine kõhnuke lainena üle pea tagasi kammitud halli soenguga. Viimane naeratas Danielile heasoovlikult, millele Daniel püüdis vastata kogu sundimatusega, mis temas alles oli jäänud. Ta oli seda läbitungiva pilgu ja kokkusurutud huultega meest näinud. Nüüd tulid talle meelde ka mehe amet ja nimi. Välisminister Roland Ümunu. Ma söön õhtust, Prantsusmaa presidendi kõrval keerles Danieli peas enne kui ta suutis seda äsja sündinud mõistusevastast fakti hakata reaalsuseks pidama. Pärast esimest austrid ei tundnud ta enam järgmist maitset, sest koguda tähelepanu oli uuel naabril. Olukorra veidrus pani ta mõtlema, et kohe ta ärkab oma voodis ja päev pole veel alanud. Saali teiste õhtustajate pilgud suundusid aeg-ajalt teeseldud ükskõiksusega Danieli kõrval lauale. Teist austrid avades heitis Daniel vargsi pilgu vasakule. Danielil õnnestus oma silma võrkkestale püüda kuulus profiil, mis oli tuttav ajakirja piltidelt ja televisioonist eriti viie aasta jooksul 31. detsembril eetrisse läinud headest soovidest. Daniel võis nüüd seda Lihas ja luus, nagu öeldakse kuidas virutaks välja käe, saaks ta presidenti puudutada. Tuli kelner, president tellist, tosina austreid ja lõhe. Priske mees tellis pasteedi puravikega ja verise liha. Rolandi maa palus endale sedasama, mida president, austreid ja lõhet. Mõne minuti pärast tuli sommeljee hõbenõuga kõrgel jalal, kus jälle suples jäätükkide keskel puifisse. Ta avas osavasti pudeli ja valas lonksukese presidendi klaasi. Daniel valas endale terve klaasi ja jõi selle kahe lonksuga ära enne kui võttis lusikatäie punast Zolot sibulaäädikat ja valas austri peale. Ma ütlesin seda Helmut koolile eelmisel nädalal. Franzoomiderani hääl saatis Danieli maitseelamust ja talle tundus, et ta ei saa enam kunagi süüa austreid, meenutamata neid sõnu. Ma ütlesin seda Helmut koolile eelmisel nädalal. Kelner asetas Karafini punase veiniga koguka prillidega mehe ette, kes kohe täitis oma klaasi. Sellal kui teine kelner tõi neile eelroad. Priske mees maitses pasteeti, leidis selle olevat hea ja viis kohe jutu terrinile mürklitega. President neelasid austria Daniel võttis hõbepaberisse mässitud korgist välja nõela, et asuda meritigude kallale. Michaelil on kelder täis imesid, ütles Rolandi maa teadja inimese ilmel. President suunas pilgu, mis elliks nimetatu poole ja see viis kohe juttu oma keldrile kusagil provintsis, kus ta hoiab kogu maailmast kohale toodud sigareid, aga ka vorste. Vorstide kollektsioon võib olla huvitav, ütles Francois Myderaan. Sidruni veerandiku pigistades. 10. tigu söödud, heitis Daniel jälle pilgu vasakule. President lõpetas Austritega ja pühkis laitmatult puhta salvrätiga suud. Enne kui ma unustan, pöördus ta Rolanduma poole. Meie sõbrad, telefon ja pomises dünaaja pistis käe pintsakutaskusse. President võttis palitult kaabu ja pani selle diivani seljatoe kohal oleva vasest põikpuu taha riiulile. Ta otsis taskust nahkkaantega märkmikku, pani jälle prillid ette ja lehitses seda. Viimane sellel leheküljel ütles ta märkmikku tümaale ulatades. Ta võttis märkmiku ja kirjutas sealt vaikides vajaliku nime ja numbri oma kalendrisse. Siis andis märkmiku tagasi mitteraanile, kes pani selle uuesti oma palitu taskusse. Mis seal alustas lugu mingist mehest, kelle nimi ei öelnud Danielile midagi. Maa kuulas teda Kissis silmadega ja François midrange muigas. Ega ta liiga karmule küsis ta irooniliselt, virgutades kaaslast jätkama. Ei ole, sugugi ei ole, ma olin ise seal, jätkas kogukas mees oma pasteedi jäänuseid leiva peale määrides. Daniel kuulas lugu talle tundus, et ta on võetud mingis pöörases sõprusringi. Kõik teised restorani külastajad olid kadunud. Nad olid vaid neljakesi. Ja mida teie Daniel, sellest arvate? Daniel oleks pöördunud riigipea poole ja lausunud sõnad, mis sügavasti huvitasid. Francois Mitt, Iraani president oleks heakskiitvalt noogutanud. Seejärel oleks Daniel pöördunud Roland maa poole, et tema arvamust kuulda. Tüma oleks temaga nõus olnud ja Michell oleks joviaalsel häälel lisanud muidugi Danielil õigus. Seal on üks ilus naine, ütles François randasa. Daniel jälgis ta pilku. President silmitses punases kleidis Brinati tüma, kasutas ära pearoa tuleku, et diskreetselt sinnapoole vaadata. Kogukas mees tegi sedasama. Väga ilus, kinnitas ta. Oled nõus, sosistas tema. Daniel tundis, et tal on riigipeaga palju ühist. François mid, Raan oli tellinud sama veinimistama ja nüüd olid nad selle naise suhtes samal arvamusel. Omada Prantsusmaa presidendiga sama maitset polnud tühiasi. Napisõnalised üksmeelsed otsused naiste kohta tugevdavad paljude meeste sõprussidemeid ja Danielile hakkas jälle tunduma, et on presidendilauas Neljas osaline. Koguka mehe keldris pole tema jaoks mingit saladust ja ta käiks seal sageli vorsti mäkkimas ning maailma kõige peenemad Havanna sigarid läitmas. Aga eelkõige saadaks ta presidenti tema käikudel Pariisis, säädnik kaldapealsel pukinistid ees ja mõlemad arutaksid, käed seljal, maailmas toimuvat või lihtsalt vaataksid päikeseloojangut, kunstide sillalt. Möödujad pööraksid, pilgud nende tuttavaks saanud siluettide poole ja kõik tema lähikondlased pomiseksid poole lähedal. Ja kõik oli korras, ta sööb oma mereande just nii kaua, kui tahab. Isegi siis, kui ta peaks siia jääma restorani sulgemiseni ei tõuse ta sellelt diivanilt enne, kui president lahkub. Tema enda ja teiste jaoks oli oluline, et ta saab ühel päeval jutustada. Sellest hetkest alates olid Danielil peas valmis fraasid, mida ta hakkab lausuma. Järgmistel aastakümnetel. Oli möödunud kaks tundi ja seitse minutit. François, mida rand oli just lahkunud, pimedus koos tüma ja koguka selliga pärast seda, kui administraator oli aupaklikult neile ukse avanud. Nad kõik olid oma õhtusöögi lõpetanud. Greenbrüleega kogukas mees oli võtnud nahk ümbrisest sigari ja andnud märku, et süütab selle väljas, kui läheb jalutama tümaali maksnud 500 frangisega. Kas lähme? Oli president küsinud, tüma oli tõusnud ja noor tüdruk riidehoiust oli ilmunud, et talle palitu selga aidata. Ta oli teinud sedasama kammischelliga, kes oli kaevanud ranniku liidi üle, samal ajal kui president oli iseendale palitu selga pannud ja punase salli ümber kaela mässinud. Ta oli selle liigutuse varjus pöördutud Brinati poole ja nende pilgud olid ristunud. Daam oli talle kergelt naeratanud, millele president ilmselt vastas, aga Daniel seda ei näinud. Nad olid kolmekesi ukse poole suundunud. Kõik oli läbi. Järele jäid vaid tühjad taldrikud, söögiriistad klaasid ja veidi kortsus valged salvrätid. Laud nagu kõik teised, mõtles Daniel. Mõne minuti pärast viiakse nõud minema. Laudlina vahetatakse puhta vastu ja sinna istub uus klient, kes üldse ei aima, et vähem kui tund aega tagasi istus sellel samal kohal Prantsusmaa president. Daniel oli jätnud söömata viimase austri, mis veidi ligunenud oli sulava jää keskel, oodanud oma järge juba paarkümmend minutit. Ta valas sellele lusikatäie punast äädikat ja pani suhu joodi ja pipra. See hapuäädikamaitset segunesid keelel. Ma ütlesin seda Helmut koolile eelmisel nädalal. Kindel, et sestpeale meenub see talle kogu elu. Daniel neelas alla viimase veinilonksu ja pani klaasilaudlinale. See õhtusöök oli tõepoolest ulmeline ja kõik oli tulnud nagu üle noatera. Kui ta oleks otsustanud minna koju ja teha ise süüa. Kui ta oleks valinud mõne teise restorani, kui administraatorile poleks olnud vaba lauda, kui laua reserveerinud klient poleks ära öelnud. Meie elutähtsad sündmused on alati tühist kui sattumist jada tulemus. Sellest mõttest või 75-st senti liitrist puiv seest hakkas tal pea ringi käima. Ta sulges mõneks minutiks ohates silmad, liigutas õlga, püüdis kaela masseerida ja tõstis selleks vasaku käe vastu vasest põikpuud. Käsi tundis külma metalli, aga peale selle veel midagi. Daniel pööras end vasest põikpuu poole. President oli väljunud juba mitu minutit tagasi. Sissepääsu juures polnud kedagi. Daniel tahtis märku anda mõnele teenindajale. Aga sel hetkel polnud saalis ühtegi. François, mida Raan oli oma kaabu maha unustanud.