Danieli peas hakkasid keerlema mõtted. See on tänase õhtu sündmuste tunnistaja, ümberlükkamatu tõend toimunu kohta. Daniel vaatas veelkord ilusasti peegli ja põik puu vahele asetatud kaabut. Musta vildi taga peegeldus kogu saal. Selle asemel, et lasta kutsuda administraatorina tollele mõistvale ilmele, öelda, et ta naaber on kaabu maha unustanud ning saada lipitseva tänu osaliseks haaras teda seletamatu impulss. Otsekui kahestus. Ja see teine Daniel märssija, kes seisis keset saali, oli tähelepanelikuks tunnistajaks lihtsale ja pöördumatule liigutusele, mille ta järgnevate sekundite jooksul sooritas iseenda jälgijaks muutunud Daniel nägi, kuidas ta käsi tõuseb vasest põikpuu juurde haarab mustast vildist kaabul servast, kergitab seda, libistab diivani punasele ametile ja sealt oma põlvedele. See liigutus ei kestnud kauem kui kolm ja pool sekundit, aga tundus lõputult aeglasena. Ja kui saali hääled jälle temani jõudsid, oli tal tunne, nagu ärkaks ta pikast une hapnoest. Peri tukslastel oimukohtades ja süda peksis rinnus. Kui keegi tuleb nüüd seda taga nõudma. Ihukaitsja, president ise. Mida siis teha, mida öelda, kuidas seletada seda, et kaabu on äkki tema põlvedel. Ta oli toime pannud varguse. Viimane kord oli ta varastanud väga varases nooruses, kui ta laskis sõbral end koolist tulles kaasa tirida. Nad varastasid kurbe passaazis Alini laulja Kristoffi 45 pöördelise plaadi. Pärast seda 1965. aasta pärast lõunat polnud midagi taolist enam juhtunud. Praegune tegu oli muidugi palju tõsisem kui ühe vinüülplaadi näppamine supermarketist. Daniel ei liigutanud, ta silmad libisesid üle klientide. Ei, keegi polnud midagi märganud, selles võis kindel olla. Sealtpoolt polnud midagi karta, aga ta pidi kindlasti lahkuma, enne kui juhtub midagi ootamatut. Kui president ilmub restorani oma kaabut otsima, kui kelnerid tulevad, administraator Ta oli tigeda pilgu all laua ümber tuhnima. Daniel küsis arve. Ta täpsustas, et maksab kaardiga. Kelner tuli kassaaparaadiga. Daniel ei vaadanudki summat, millelgi polnud enam tähtsust. Ta sisestas koodi ja aparaat väljastas krigisades tšeki. Ta sorist taskutes, et jätta alustassile münte jootrahaks. Kelner noogutas tänutäheks peaga ja eemaldus. Nüüd mõtles Daniel, ta valas endale klaasi vett, sest suu kuivas ja kulistas selle alla. Siis kergitas ettevaatlikult laudlina ja pani presidendi kaabu pähe. Jah, see oli talle täpselt paras. Ta haaras oma palitu ja läks ukse poole, jalad all, nutkumas. Kohe ütleb administraator. Midagi taolist ei juhtunud. Daniel oli jätnud 15 franki jootraha ja kelnerid langetasid tema möödumisel pea. Isegi administraator austas teda naeratusega, mis kergitas ta peeni untse. Daneelile hoiti kust lahti ja ta väljus külma kätte, tõstis krae üles ja kõndis oma auto juurde. Mõtles ta autos, kummardus ta tahavaatepeegli ette ja silmitses end vaikides pikalt, kaabu peas. Talle tundus, nagu ujuks ta aju värskendavas aspiriini, nagu ergutaksid hapnikumullid piirkondi, mis on ammu tundlikkuse kaotanud. Ta keeras süütevõtit ja alustas tasahilju sõit. Do Ühe. Ta tiirutas kaua mööda tänavaid, tegi mitu ringi oma kvartali ümber, enne kui viis automaa-aluse parkla viiendale korrusele. Ta oleks võinud veel kaua sedasi ilma millelegi mõtlemata sõita. Teda oli haaranud enesekindlus, mis mõjus talle nagu soetus. Tühjas elutoas jäi ta diivanile istuma ja silmitses end välja lülitatud televiisori hallilt ekraanilt. Ta nägi seal kujutist kaabuga mehest, kes aegamööda pead kõigutab. Ta jäi nii istuma ja oma kujutist vahtima terveks tunniks kogu olemusega peaaegu müstilisest õndsuses. Alles kell kaks märkas ta, et naine on talle sõnumi jätnud. Normandias on kõik hästi. Veronika šerom saabuvad järgmisel päeval kell 21 45 santslasaarivakselisse. Ta riietus lahti võttes viimase asjana ära kaabu, mille sees olevalt mustalt nahkribalt leidis ta kaks imelist kullaga trükitud tähte. F m. Oma jutustuses sellest õhtust ei olnud ta ühe asja suhtes päris täpne. Mereanni vaagna ütles ta, koosnevad vaid 24-st Austrist poolest krabist ja meritigudest. Ta teadis, et kui ta kirjeldab täpselt oma vapustavat õhtusööki võiks väär, on niigi tähelepanu koonduda vaid sellele, mis maksma läks. Sellised laused nagu tore küll, saa lubada endale kõike siis, kui meid ei ole või ah sa siis korraldad ihuüksi pidusööminguid oleksid rikkunud jutustuse kohe alguses. Danieli kirjelduse järgi oli riigipea saabumine lausa piibellik sündmus ja lause, mis kuulus äädikaga austrite juurde. Ma ütlesin seda Helmut koolile eelmisel nädalal kõmises nagu taeva otsatutest kõrgustest tulev jumalik käsk. See pole sinu moodi. Ega ma ju ei varrastanud, seletas Daniel, kuigi oli see peaaegu samal arvamusel. Ütleme pigem, et ma ei toimetanud seda omanikule tagasi. See argument näis mõjuvat. Ta veenis Veronika, et oli kaabud kaasa võttes teinud hästi, sest see vuntsidega administraator oleks muidu selle endale jätnud või mis veel hullem. Kui ta poleks midagi märganud, oleks järgmine klient selle kaasa haaranud. Teadmata, kes on peakate, kuulus omanik. Õhtusöök söödud ja seal Rom magama pandud, läksid nad eludu. Veronika võttis ettevaatlikult kaabu ja silitas seda sõrmeotstega, otsekui oleks veidi kurb. Ta avaldas kahetsust, et Daniel polnud varem märganud, et François Raan unustas kaabu. Siis oleks saanud presidendi tagasi kutsuda ja talle naeratades Kabulatada. Sul oleks siis olnud temaga ühiseid mälestusi, nukruses ta. Jah, aga ta oli juba läinud, täpsustas Daniel, kes hoolimata kõigest eelistas loo õiget versiooni, misjärel ta nüüdsest peale saab kanda presidendi peakate. No ei jaga sugugi teie arvamust, härra Maltar. Ta puudutas kaabut, mille oli pannud enda ette suurele koosoleku lauale shammal taar ja 10 ülejäänud finantsteenistuse liiget, kes kell 11 olid kogunenud nõupidamisele, vaatasid teda imestunult. Daniel pidas mõne hetkelise pausi, salapärane naeratus huulil, siis asus punkt punkti haaval lammutama oma uue finantsdirektori ettekannet. Uskumatu enesekindlusega nägi ta end tõusmas diplomaatilisel karjääriredelil. Sellise kergusega, nagu delfiin läbib laineid. Kui ta lõpetas, valitses hauavaikus. Vaatas teda ammuli sui Michelgarnama köhatus kergelt ja sõnas oma argade meeskolleegide pärast häbitundes. Maltar vaatas ükskõikselt Danielile otsa. Härrammersi. Sa oled suur strateeg? Šanbernaardes moon finantssektorite kõrgeim ülemus, kes oli spetsiaalselt kohale tulnud, et osaleda rosett tekki põhja Pariisi osakonna uute ülesannete arutelul polnud pilku Danielil pööranud kogu selle aja, mil too rääkis. Vaevalt oli ta mõne märkuse kirja pannud, kui kõneleja läks sujuvalt üle arvudele, mis näitasid, et pole mõistlik jagada finantsosakonda kolmeks, vaid pigem kaheks. Tänan teid kõiki osavõtu eest. Ütlastes maal. Võite töökohtadele naasta. Härramaltart teiega tahaksin rääkida. Viimane naeratas virilalt ja tõstis pilgu Danielile. Vaid märnarfal. Kuu märkas jäist viha, millega direktor vaatas oma asetäitjat. Kohe, kui nad koosolekuruumist väljas olid, haaras valguudanielik käsivarrest. Satapsita. Kutsus ta just selleks enda juurde saidid tegid argumendid pihuks ja põrmuks. Kõik kogunesid erutatult Danieli ümber, olles temas avastanud rahuliku, jõulise kolleegi, kes oli osanud kaitsta nende huvisid paremini kui kõige radikaalsem ametiühingu tegelane või parima suuvärgiga advokaadid. Nad kiitsid tema rahu, tema enesekindlust ja uskumatut oskust suurima taktitundega öelda sigadusi. See on alles tase. Tegi kokkuvõtte Michael karnamaal. Oma kabinetti jõudnud, vajus Daniel pöördtugitooli, silitas kaabut, mille oli enda ette pannud ja nautis ruumis valitsevat vaikust. Ta sulges silmad, mitte mingit lapsepõlvest tuttavat aastus. Hoogu Ta ei tundnud, pigem vastupidi. Temas valitses õnnis rahu. Oleks mõtte šandmaltari vastu väljaastumisest tõstnud vererõhku ja tekitanud kohe pärastlõunasöögi viimast suutäit kõrvetisi. Kogu õhtupooliku oleks ta olnud pingul nagu vibu, heietatud peas, nende dialoogi, piitsutanud end ebaõnnestunud väljendi või sõna kasutamise eest mingi vale punkti esiletoomise eest, mille tõttu ta jäi lõpuks Maltarile alla. Õhtuks oleks ta olnud täiesti läbi. Nüüd polnud midagi taolist. Ta tundis end nii hästi, nagu võib end tunda ilusal suvisel pärastlõunal mööda mereäärset liiva kõndides. Uus olukord ei üllatanud teda. Talle tundus, nagu oleks lõpuks päevavalgele ilmunud tõeline Daniel märssija. Eelmine oli olnud vaid lõpetamata lisand. Mingi mustand. Kell oli juba seitse läbi, kui šanwaltar lõi oma asetäitja kabineti klaasukse ilma koputamata lahti. Miks te koju ei lähe? Küsis ta kuivalt. Teete siin, ületunde nende eest ei maksta. Daniel vaatas teda osavõtmatult. Homme lõpetate, käratas Maltar, tööpäev on läbi, kõik on läinud ja teie lähetega? Daniel kruvis sõnatult kinni oma Parkeri täitesulepea, millel olid tema initsiaalid, naise kingitus, viiendaks pulma-aastapäevaks. Ta tõusis, sulges arvuti ja pani kaabu pähe. Kaabu annab inimesele, kes seda kannab, võimu selle üle, kes ei kanna, mõtles ta. Ja tõesti paistis shammaltar äkki väiksem kui enne. Ta tõmbus lausa silmanähtavalt kokku veel veidi ja temast saart putukas, kes ei paista vaibakarvade vahelt välja, ent sumiseb endise vihaga. Maltale kangestus. Ta vahtis sõnatult Danieli. Koos hommikust süüa reedel teiega koos hommikust süüa kordades Maltar sosinal, nagu oleks tegemist millegi Kabalistlikuga, millest ei tohi valjul häälel rääkida, sest see tooks õnnetuse kaela. Nii ta mulle ütles. Nathaniel kummardus portfelli kohale, toimiks sellesse panna pika vaikuse katkestasid portfelli lukkude metall-sed klõpsatused, mis andsid märku, et tuleb minek. Nad laskusid liftiga alla, ei rääkinud sõnagi ega andnud välisukse juures teineteisele kätte. Sekretär tõi sarvesaiu ja mune, mis olid kaetud pisikeste suusamütsidega. Daniel oletas, et need heegeldatud aksessuaarid on mõeldud selleks, et munad soojad hoida. Tuleb sellest Veronika rääkida. Šanberna andes istus tema vastas. Mõlemad olid end sisse seadnud valge nahaga kaetud tugitoolides Rosentegi hoonet 19. korruse aknal, kust avanes vaade Pariisile. Selline kõrgus annab kindlasti üleoleku tunde neile, kel siin on kabinet. Alustame sõnastes, maalne tõmbas oma munalt kate ära. Ma olen munade keetmise alal suur asjatundja, lisas ta naeratades. Siis mõtles ta jälle, meenutas, et munakoor tuleb purustada lusikaga, aga mitte lüüa tipp maha noaga, nagu ta seda kodus teeb. Ta võttis samuti munal mütsi peast ja koputas koort. Daniel, ma ei hakka siin keerutama. Ei, analüüs finantsosakonna olukorrast oli muljetavaldav. Ta nii tahtis vastata nii alandlikult kui vähegi suudab, aga ei jõudnud. Ärge öelge midagi jätkastes maal pole vaja võltsi tagasihoidlikkust, pole vaja asjatuid komplimente. Kas valan kohvi? Peadirektor tegi seda, kui mõni päev tagasi oleks keegi Danielile öelnud, et peadirektor ise serveerib tal tassi kohvi temale, kes tavaliselt kaheksanda korruse automaadist nüristab kohvi plasttopsi kastist sarvesaia otsa kohvi sisse ja kirjeldas mäludes Danielile tema tulevikku paremini kui ükski selgeltnägija. Ma tunnen hästi inimesi, teatas ta sellise ametniku veendumusega. Kell on kabinet kõrgel korrusel. Tunnen inimesi ja ettevõtet, jätkas ta mõtlikult. Meie alal on üllatused haruldased. Inimese üle otsustatakse pärast aastast töötamist edasi ta kas areneb või mitte, aga üllatusi ei tule. Kas suudate mind jälgida? Daniel noogutas täis suuga, andes märku, et suudab. Selles ma olen, valas talle küsimata veel ühe tassi. Kohv on oluline, lisas ta. Balzaci jõi seda liitrite kaupa. Te olete kindlasti Balzaci lugenud? Loomulikult, vastas Daniel, kes polnud kunagi ühtki Balzaci teost lahti teinud. Teil on suur potentsiaal. Miks suhteliselt tekkis nii tagasihoidlikul kohal, töötate, teil peaks olema teie võimetele vastav positsioon. Positsioon, pomises Daniel, te tahate öelda, et malt haaran, loll, katkestas ta, tõdes maal kõik teavad seda. Aga teisse mitte puutuvatel ja minule. Mittemeeldivatele põhjustel ei saa ma teda vallandada. Sees tahan teid määrata finantsdirektoriks. Daniel vaatas talle otsa, sarvesai rippumas tassi kohal. Daniel, ma pakun teile suhteliselt tekki finantsosakonna juhtimist provintsis. Just kaabu oli vastutav viimaste sündmuste eest, mis ta elu segamini keerasid. Daniel oli selles kindel. Sellest ajast, kui ta kaabu sai, oli ta kaitstud igapäevaelu ebameeldivuste eest. Enamgi veel, see teravdas ta mõistust ja aitas langetada olulisi otsuseid. Ilma kaabuta Poleks ta iialgi julgenud rääkida koosolekul Maltaariga, nii nagu ta seda oli teinud. Ilmagaabuta poleks ta sattunud 19.-le korrusele sööma keedetud mune koostades maaniga. Ta tundis ähmaselt, et midagi oli presidendist jäänud kaabusse. Midagi mittemateriaalset või mingid mikroosakesed. Aga selles kõiges oli saatuse hõngu. Tänan. Sosistas Daniel nii kaabule kui oma ülemusele. Küsistes man sarvesaia viimast tüki alla neelates. Nõus. Vastas Daniel talle otse silma vaadates. Oleme rääkinud ütlustes mandani eelile kätt ulatades, siis sirutas ta käemuna järele, millel polnud mütsi. See pole teie jaoks, ütles ta naeratades. Ta koputas lusikaga muna teravamat otsa, kuhu tekkis auk ja kordas koputust cadembis otsas. Siis kallutas ta pea taha ja imes muna tühjaks. Kuu aega hiljem seisid Daniel Veronika Sandlas äri vaksali perroonil ja ootasid sedapuhku lõhaavri rongi null kuus seitse kaheksa üks, mille esimene peatus on romaan. Viis kohvrit olid lõhkemiseni täis mööblipidi veoautoga järele tooma kolimisfirma. Daniel must kaabu peas, vaatas rööbaste kaugusesse, oodates vagunit, mis viib nad uude ellu. Veronics surustal hellalt käsivart ja romossitas, sest pidi kooli sõpradest lahkuma. Kogudee meenutas Daniel oma Pariisi aastaid. Tekki neljandal korrusel. Lahkumise puhul olid kolleegid kinkinud talle aastase abanemendi telekanalile kanna autlus. Juba paar aastat oli kontoris arutatud tasuliste kanalite ilmumise üle. Raamatupidamise osakonnas oli Daniel märganud, et kanal pluss on omandanud tohutu tähtsuse äkki osutusse kohustuslikuks. Mast, nagu ütles kommunikatsiooni, juhtuks Lorenz. Kohviautomaadi juures räägiti filmidest, mis vaevalt aasta tagasi olid kinno jõudnud. Need kell oli kanal pluss võisid rääkida, teised pidid leppima sellega, et tohtisid vaikselt kuulata. Kas sa vaatasid? Küsisite kooderi sekti liikmed? Mul pole seda kanalit, vastus kõlas kui tunnistus võimetusest raskest paratamatu, sest nüüd oli Danielil Canal Plus. Ta oli telekanalilt saanud tervituskirja loosungiga Canal pluss on pluss. Ja teda õnnitleti uute klientide ridadesse astumise puhul. Ta pidi vaid minema roheni esindusse, näitama tellimiskirja ja Aponendi numbrit ning talle ulatatakse kuulus dekooder. Sellest hetkest alates võib Daniel rääkida kohviautomaadi juures oma uutele kolleegidele eelmise õhtu saadetest või kell 20 30 alanud filmist. Võib-olla lubab ta endale koguni seda lõbu, et ütleb nagu muuseas mõnele Polegi seda kanalit peaksite tellima. Selle järgi, mis talle räägiti, pidi uues korteris olema kaks tuba rohkem kui senises, mis asus viieteistkümnendas linnaosas, kus nad olid elanud 12 aastat. Omanik protesteeris nende lahkumise vastu sama ägedalt kui Sharoomi kooli direktriss. Mõlemal juhul lausus Daniel. Mul on kahju, aga elus tuleb ette olukordi. Jättes meelega ütluse pooleli. Ja selline salapära neelas musta auguna kõik vastuväiteid, mida vestluskaaslane võinuks esitada. Mida öelda mehele, kes peab alluma salapärastele, ent paratamatutele asjaoludele mitte midagi. Normandia pealinna saabunud nimetas Daniel taksojuhile kesklinna aadressi. Nad olid juba veerand tundi sõitnud kuiveronic mehe poole pöördus. Ta vaatas Danieli selle kulmu kortsutusega, mis tollele nii väga meeldis. Kuule. Aegs seiskus Danieli jaoks. Teda raputas külmavärin, otsekui oleks mingi lummutis ta keha läbistanud. Üleloomuliku selgusega nägi ta kaabut rongi pagasiriiulil vastaspoolel, mitte seal, kuhu nad oma kohvreid olid paigutanud. Kaabu pagasiriiulil. Mahaminekul kiirustades ja mitte veel harjunud olukorraga, et kaabu tuleb pähe panna, oli ta selle unustanud. Daniel oli teinud sama vea, mis riigipea. Pöörame ümber, käsutas ta kõlatult pöörama ümber, kähku. Röökis ta taksojuhile. Peugeot 305 tegi tagasipöörde ja kihutas vaksali poole. Daniel kargas autost välja. Nathaniel helistas päevade nädalate kuude kaupa leiubüroosse. Kui see telefoninumber talle lõpuks pähe kulus, oli ta kindel, et ei näe enam kunagi mitterrani kaabut.