Samal õhtul sisenes Fanny Marcoon lõhaabri rongi, mis suundus Pariisis Larry vaksalis ja pani oma kohvri koha number 88 pagasiriiulile. Tema vastas kohal 86 istus noor pikkade juustega mees, toonitud klaasidega prillid ninal ja pleieri, klapid kõrvas. Tema nahkjopel olid kleepsud sassis juustega blondeeritud lauljatega, kes samuti kandsid musta nahkjopet. Läbi oranžist poroloonist. Kõrvaklappide ragina tundis Fanny ära juurop bändi hiti Fainal kandoun. Selle noore punapäise ärevate silmadega naise laulude sõnad ja meeleolud rääkisid talle rohkem kui haard vraki elektrikitarride soolod, mida käristasid kuulsad vesinikblondid, karvandid. Milan farmee tundus olevat kultuurne, sest ta oli lugenud Edgar põudja poleeri kes meeldisid ka fännile, kes armastas lugeda ja ise veidi kirjutada. Ta võttis käekotist Kleer fonteni roosade kaantega vihiku, kus oli juba kolm lehekülge teksti tagasihoidliku pealkirjaga Eduaar. Balbeki kirjandus. Preemjana oli laureaadile välja pandud 3000 franki koos tema teksti avaldamisega Ooest France'i kohalikus lisas. See pidi antama üle märtsis kraanhoteldega puuris. Alguses päevikut lukuga kinni käivatesse väikestesse kaustikutesse, siis jutustusi ainult enda jaoks, kuni ühel päeval söandas need saata novelli konkursile. Lillekimp pälvis tunnustuse, mille eest raha küll ei saanud, aga fani tundis enneolematut uhkust ja tänulikkust. Aadressi muutus sai kolmanda preemia ühel teisel kohalikul konkursil ja pärastlõunasadamas tunnistati publiku lemmikuks lõhaavri teatrifestivalil. Sel aastal oli bäkki kirjanduspreemia, teemaks tõestisündinud lugu ja fani otsustas kirjutada järeltulevatele põlvedele lugemiseks loo oma kohtumisest Eduaariga fani olile Havri maksuameti sekretär ja tema suhe Eduaar Lanjega oli nüüdseks kestnud kaks aastat, viis kuud ja kaks nädalat. Eduaal Lanie oli keskastme juht Pariisi kuulsas jogurti tootmise ettevõttes. Sambushi, mille reklaamid rippusid tänavatel ja ilmusid pidevalt teleekraanidele. Eduaar oli abielus ja pereisa. Nende suhte alguses oli mees mõtlematult lubanud. Ma armastan sind, ma lahud Ta naisest. See oli suhteliselt noore mehe tühi ettekujutus, nagu saaks ta oma armuasju ise juhtida. Pärast esimesi mõrasid nende suhtes hakkas Eduaar selgitama, et talle on vaja aega. See oli tema suur argument. Vaja on aega, mulle tuleb anda aega. Mul on vaja aega. Ta nõudis aega igas variandis. Kahe aasta jooksul rääkis ta ajast rohkem kui Šveitsi kellameistrid. See kuulus aeg, mida ta vajas, et rääkida naisega, et naisele kõike selgitada, et naine lepiks sellega, et tahab, hakkab oma elu muutma, mürgitas nende nii kaunilt alanud suhet. Padiniooli kvartali hotellitoas, kus nad paar korda kuus õhtuti kokku said, sidus Eduaar pärast voodis hullamist kinnistest luukidest läbi tulevas valguses lipsusõlme ja ootas valulikul ilmelfani argliku küsimust. Kas sa oled naisega rääkinud? Ta nägu kivines ja vaevukuuldav ohe vallandus ta huulilt. Ta armastas teda esimesest hetkest, kui mees pani oma diplomaadikohvrilaagrist Pariisi suunduva rongikupeesse pik sale Halliseguste juuste ja lõualohuga, vastas ta igas punktis füüsilistele kriteeriumitele, mis Faniil peassegi ajasid. Talle polnud jäänud märkamatuks abielusõrmus, aga ta täheldas ka selle kadumist mõne hetke pärast. Sõrmele jäi küll jälg, väike ring ümber, vasak kui käe nimeta sõrme. Aga see kadus teel Normandias pealinna. Ajakirja libistamine maha, Eduaari kummardumine seda üles tõstma ja naeratuse saatel Fanile ulatama pani aluse nende tormilisele suhtele tasus Vaithanil silmad sulgeda, kui ta nägi jälle seda põgusat hetke, mis muutis kogu ta elu. See oli nagu meesteparfüümireklaami vahegi. Mees astub rongivagunis, istub kaunis naine ja loeb ajakirja. Rong hakkab liikuma, naine pillab, ajakirjamees kummardub ja võtab selle üles. Nad vaatavad teineteisele otsa kauem kui vaja. Mehe parfüüm mässib naise endasse. Naine on oimetu. Elu ise korraldas Fannile sellise kitsilikust seeni, mida ta oli näinud vaid teleekraanidel ja mõnes Ameerika romantilises komöödias. Pariisi koos mõne variandiga nagu romaan võitruvill kus nad leidsid vahel võimalusi lühiajalisteks embusteks. Ta läbis seda vahemaad keskmiselt 45 korda aastas ja alati maksis selle eest Eluaar. Graafikust jäid välja lihavõttepühad, suvine puhkus ja talvevaheaeg, mille mees pidi veetma pere keskel. 27 aastaselt oli Fanny omandanud armukese staatuse edutamine abikaasa seisusesse oli küsimärgi all, nagu ka maksuameti sekretär. Ta oli tõus ametiredelil. Tööl oli tema kohta küll toimik, mida jälgiti tähelepanelikult. Tema elutoimik oli samas faasis. Käduaar jälgis seda tähelepanelikult, aga umbes sama tulutult nagu avalik teenistus. See olukord sobib sulle väga hästi. Sa ei lahuta kunagi oma naisest, ma tean seda. Oli Fanny ühel päeval vihaga öelnud. Ei ole nii, oli Eduard vastanud. Ma armastan sind ja ei kavatse elu lõpuni oma naisega elada. Ma ei maga temaga enam, meie vahel pole enam midagi. Sel juhul tule tema juurest ära. Eduaaroli aastaval ilmel pead raputanud ja öelnud siis oma kuulsa lause. Mul on aega vaja. Fanny vajus patjadele ja vahtis hotellitoa lage. Meil sinuga ei tule midagi välja, mõtles ta, meest vaadates. Ei tea mitmendat korda. Meie minevik oli kohtumine rongis. Meie olevik on hotellituba ja tulevikku ei ole. Eduaariga ei saanud ta peale seksimise midagi teha. Ta ei saanud temaga käsikäes tänaval käia ega koospoode traalida. Ainuke kord, kui nad terve nädalavahetuse Truvildis koos veetsid, oli Eduaar hirmul, et kohe ilmub tänavale kolleeg büroost mõni tema sõber või mis kõige hullem ta naise sõbranna, kes millegipärast on sattunud väikesesse Normandia sadamasse. Mis siis saaks, kui keegi neid näeks. Sama lugu oli restoranidega. Nad ei käinud söömas kusagil mujal kui Patiniooli kvartalis, kus vaar ei tundnud kedagi. Aga ka seal kartis ta, et samas asutus astub sisse keegi tuttav ja pööras iga kord pead, kui välisuks avanes. Kui nad Pariisis kokku said, pidi Eduaar iga kord naisele ütlema, et on kusagil provintsis või välismaal komandeeringus. Selleks pidi ta endale selgeks tegema rongide sõiduplaani, teadma lennufirmade streikide aegu, viima end kurssi kohalike sündmustega, et olla valmis vastama igasugustele küsimustele. Fanny mõistis, et selline sekeldamine on mehel raske. Tema ei pidanud seest kellelegi aru andma. Teda ei oodanud kodus keegi peale miniteli ekraani, mille abil nad leppisid kokku kohtumisi ja saatsid sõnumeid vahel isegi öösel. Võiks arvata, et minitel leiutati just salaarmastajate jaoks. Eduaarile koju helistada ei tohtinud. Büroost sai teda harva kätte, seepärast kasutasid nad foorumit. Kolm, kuus, üks, viis, Alin. Nende varjunimed ilmusid paar korda kuus kasutajate listis, mis asus musta ekraani vasakpoolses Helendavas tulbas. Eduaar oli alfa 75 ja. Kui Eduaaril tekkis kuuplaani vaba õhtu, saatis ta Šobeetile sõnumi, mille too avas oma kirjakastis. Olen vaba, 22. ja 23., aga sina, Supet vastas. Tulen vanasse kohta. Harvemini õnnestus neil kokku leppida öine vestlus. Eduaar lipsas abielu voodist välja siuu indiaanlase osavusega, et mitte kriipsutada põrandalaudu, lülitas ekraani sisse, ootas ühendust ja nägi, et jopet on juba valvel. Nad vahetasid lembesõnu ja lubadusi teile on sõnum, hakkas vilkuma. Fanny ekraani ülaosas. Sageli ei tulnud see alfa 75-lt petile tehti mingi ebasünnis ettepanek, millele ta ei vastanud. Alfa 75 vastu sai vahel sõnumeid meestelt, kes küsisid, kas ta on sel õhtul vaba ja kas tahaks kokku saada või lihtsalt lobiseda. Romantika rajas teed läbi elektroonilise side algusaegade segatikku. Fanny püsis üha tugevamalt selle leige suhte haardes, mis lubas tal armsamaga kohtuda paar korda kuus ja veeta needki hetked vaid mehe süleluses. Ta oleks tahtnud tal jätkunud julgust järgmisel korral Eduaariga suhted katkestada. Aga sellest ei tulnud midagi välja. Ta hinges valitsesid jälle segadus ja hirm. Kui nende suhtes midagi ei muutu. Leidmata ainest, millest oma roosasse vihikusse kirjutada, keeras Faniisule peale otsa peale ja Suigates. Kahe tunni pärast avastas silmad. Rong saabus Pariisi ja akna taga 100. üha tugevamini. Ta ohkas, sest polnud vihmavarju kaasa võtnud, ent märkas siis vaguni pagasiriiulil musta kaabut. Ta vaatas ringi. Õhtuses rongis oli vaid viis inimest ja need kõik istusid kusagil eemal. Kaabu ei saanud kuuluda ühelegi neist. Kui rong hakkas pidurdama, tõusis Fanny püsti, võttis kaabu ja pani selle pähe. Ta silmitses oma peegelpilti pimedal aknal, kaabu sobis talle ja oli suurepäraseks kaitseks vihma eest. Musta kaabu servad moodustasid sirmi, mis ahendasid ruumi tema ümber ja tekitasid sellele täpse silmapiiri. Padiniooli kvartalis kõnetas teda üks mees. Millist vaatepilti ta küll pakkus, kui kõndis kuuvalgel teksariidest miniseeliku kontsakingade, hõbedase jaki ja musta kaabuga. 80.-te aastate moodne tüdruk, vaba ja seksikas, kergesti kättesaadav. Ta vaatas oma siluetti valmisriietepoe vaateaknal olevas peeglis. Kaabu andis ta näole ebaharilikult õilsa ilme. Jääd peakate paremini istuks, oli ta juuksed krunni sõlminud. Võib-olla peakski tahkama nüüd sellist soengut kandma ja minema välja alati meesterahva musta viltkübaraga. Talle tundus, et see aksessuaar avab temas uued võimed. Umbes samamoodi nagu seda teevad kuulsate moeloojate tooted, mida ta sai endale lubada haruharva. Nii oli see sanslorääni seeliku ja riigi EL-i kingadega. Piisas sellest, et ta tõmbas selga Ssanslorääni logoga seeliku, kui ta tundis end kauni ja võrgu tuttavana. Sama lugu oli Regieli kingadega mis läksid talle maksma veerand kuupalgast. Tasus need vaid jalga panna ja peened rihmad kinnitada, kui ta oli kohe pikem. Sirgem sõltumatum. Kadakõnnak oli muutunud. Ta astus enesekindlalt ja teadis ise, et kogu saladus on Regieli kontsakingade võimus. Vihm oli lakanud. Fanny võttis kaabu peast selle sisemisel nahkribal nägida kuldseid tähti. Pomises ta pilti silitades, siis keeras jälle juuksed krunni, pani kaabu pähe ja läks uhkel sammul mööda tänavat edasi. Patiniooli kvartal oli tühi, vaid mõned ähmased silueti joonistusid hämaruses välja ühe maja taustal. Tall polnud kaugel ja Eduaar ootas teda juba toas. Kindlasti oli ta selili voodis ja vaatas televiisorit või luges. Moondi. Fuajees möödus Danny vastuvõtuvalvurist, see noogutas talle peaga. Naera tas mõistvalt. Nonii vihkas seda meest, kes teadis tema suhtest kõike. Nilbe, naeratuse ja pianoogutuste tõttu kujutas ta ette, kuidas mees hiilib öösiti koridorides ja kigitab kõrvu, et kuulda, kuidas ohkavad armastajat, kel pole peavarjuks muud peale selle väikese hotelli. Fanny hakkas reisikoti enda järel tirides trepist üles minema ja oli kindel, et mees vahib ta jalgu. Kolmas korrus, tuba 26. Ukse taha jõudnud, kuulis ta mängimas televiisorit. Käis elav diskussioon, kus vestlejad püüdsid üksteisest üle rääkida. See oli kindlasti two Aadropoons. Edward vaatas seda saadet sageli võtteplatsil, kõik suitsetasid, karjusid, vihastasid igaüheõigus vastata. Alati ähvardas minna kähmluseks, mida piipu popsides ja õelalt silmi Kissitades jäldis. Michel Pohlak. Tule sisse, uks on lahti. Särgis ja aluspükstes voodil lebanud Eduaar ajas end patjade najale ja vaatas. Fännid. Mis kaabus ja sul on? Kõigepealt tere, vastas Fanny teda suudlema kummardades. Eduard vastas sellele hellalt ja silitas Fanny kaela viisil, mis naisele eriti meeldis. Siis sirutas ta käe fani juustu poole, valmistus kaabut maha lükkama. Fanny tõmbus tagasi. Ära kaabud. Sinu kaabut, imestas esimest sõna rõhutades. Kust sa selle üldse said? Ei ütle. Aga see on tõepoolest minu kaabu. Televiisoris kuulutas üks mees sigar sõrmede vahel labaseid tõdesid, mis ajas vihale teise väikese ja kiilaspäise ja seda vaatas mõnuga pealt. Michal. Meesterahva kaabu teatas Peduaar. Tõus ise keeras televiisoris hääle vaiksemaks. Ja siis ütles fani kaabud kohendades. Ja mingi mees kinkis selles olla. Ta armastas mehe keha, tema käsi, ta armastas mehe häält ja juukseid. Juba kaks ja pool aastat armastas ta seda kõike. Ta oli olnud armukade selle fantoom naise peale, keda ta kunagi polnud näinud, aga kes takistas tal oma elu Peduaariga sidumast. Eduaar Polnud kunagi olnud armukade, aga sel õhtul libises kiivuse vari üle tema näo. Kui kaugele võib Fanny minna selle mänguga, kas Eduaar arvab, et leitud kaabu on ühe teise mehe kingitus? Lõpuni läbistab head selguse sähvatus, mis teda ennastki üllatas. Kaabust oli mõne hetkega saanud tema kauaoodatud abiline. Argus, mis takistas teda Eduaariga avameelselt rääkimast ja ehka lahku minemast, oli haihtunud. Nüüd sai ta paremini aru Michel palakist, kes üritas vestlejaid minema viimase piirini, kuni toimus plahvatus ja nautis siis oma tulemust. Fanny tundis imelikku värinat, mingit joovastavad hirmu. Ta läks voodist eemale, toetus ühe kannikaga lauale ja kallutas pea küljele Eduaari silmist laskmata. Ta oli hüppamas tühjusesse ja see tunne oli jumalik. See küsimus avas Fanny ees kuristiku. Üks mees, kuulis ta end vastamas. Üks mees, keda ma rongis kohtasin. Nagu mind. Eduaar tõmbas instinktiivselt valge lina ülakehale, otsekui tahtes varjata oma isekat tundeid. Nagu sind. Kui vana ta on? Vanamehe kaabu, hüüatas Eduaar hilise kellaaja kohta liiga kõvasti. Tõsi küll, ta on sinust vanem, alustas fani, pilk kaugusse suunatud, aga see ei loe. Ta on nägus. Mitte nagu sina, vaid teistmoodi. Ta on hoolitsev ja elegantne. Ta armastab mind ja tahab minuga koos elada. Ma laenasin temalt kaabu. Eduaar vaatustada kangestunult siis ostis ta mulle endale kaabu samasuguse nagu tema oma. Ta laskis sinna sisse mu nimetähed graveerida, et ma tema peale mõtleksin. Fanny võttis kaabu peast ja ulatas nõtke liigutusega Eduaarile, kes selle ümber pööras, et kuldseid initsiaale näha. Kuna sai lahuta kunagi oma naisest ja mina olen sulle ikka vaid nädalavahetuste hotelli tüdruk, siis ma jätan summa. Eduaar hingas raskelt ega pööranud temalt pilku. Ta kaalus, millist käitumisviisi valida. Enfant nii näis olevat nii otsusekindel, et võimalusi oli üsna vähe. Ta oli kaotanud. Ta oli fani kaotanud. Väga hea, ütles ta kurjalt. Poleks tasunud vaeva kutsuda mind siia ja raisata mu nädalalõpp niisuguse asja peale. Ta oleks võinud mulle seda teatada Münnitali kaudu. Ta tõusis voodist ja võttis oma püksid. Fani, vaatas teda otsekui kusagilt kaugelt, nagu oleks Eduaar olnud vaid siluett kusagil päikesepaistelise plaaži lõpus. Mees ajas püksid jalga ja nööpis särgi. Oodata kella poole üheni, et seda mulle öelda. Purisest ta vihaselt Fannid vaadates seal ta minu juurest ära minna, aga ma lähen ise, karjus ta voodi alt kingi otsides. Tundused, põrand juba põleb ja kohe süttib kogu tuba. Vihast hoolimata tundis Eduaar kusagil sügaval kergendust. Küsimus, et tema naise kohta lõppevad lõpevad ka tema lakoonilised vastused aja kohta, mida ta vajab. Ta oli tüdinud lollitamast Fannid, nende tühjade sõnadega. See lahkuminek, olgugi tema jaoks sunnitud, võttis talt koorma lõdvalt pintsakud kinni. Nööpidest pidi ta tunnistama, et olukord on ühtaegu solvav ja lohutav. See aga tegi vist kõige rohkem haiget. Sai isegi püüa mind tagasi hoida. Küsis Eduaari hingeldades. Ei, vastas ta ise. Ei, sa petad mind. Sa jätad mu maha. Ma lähen minema. Ta sulges oma Keltoni kvartskella metallrihma ja seisis Fanjete. Hüvasti. Ütles ta kuivalt. Sa võid siin toas olla homme keskpäevani. Siis võttis ta reisikoti. Avas ukse ja lõi selle pauguga kinni. Fanny toetus lauale, kuulas, kuidas Eduaari sammud hotelli koridoris eemaldusid ja sulges silmad. Ta pea käis veidi ringi. Väga aeglaselt, võttis ta ära pluusi, siis seeliku, rinnahoidja ja kingad. Lõpuks pisikesed aluspüksid. Siis läks ta vannituppa ja vaatasin peeglist ihualasti ja kaabu peas. Ta võttis reisikotist parfüümipudeli Solstis ja pihustas seda patjadele Eduaari lõhna varjata. Ta võttis peast kaabu, pani selle voodile ja kustutas tule. Seejärel libistas ta end linade vahele ja sulges silmad. Tema kõrvalteki peal olevale kaabule langes kuuvalgus. Fanning pani käe pehmele pildile.