Talvine päike tungis läbi kardinate tuppa ja heitis silmi avav han Irinnale valguslaike tasapisikild killu haaval meenusid talle sündmused, vastupidiselt sellele, kuidas ärkamisel haihtuvad unenäod Eduaar linade vahel teda kuulamas, Eduaar püsti kargamas Eduaar kaabu nimetähti vaatamas, siis ukse prõmmimine ja sõnad poleks tasunud vaeva kutsuda mind siia ja raisata mu nädalalõpp niisuguse asja peale. Siis Eduaari sammud koridoris, see oli siis läbi, see polnud unenägu, see oli tõesti läbi. Fani ei tule enam kunagi Patiniooli tuppa, nad ei määra kunagi uusi salajasi kohtumisi Pariisis või mõnes Normandia sadamalinnas. Ta ei tõuse kunagi öösel üles, et minitel sisse lülitada ja vaadata foorumis kolm, kuus, üks, viis allinn. Kas alfa 75 on aktiivne? See oli läbi? Kuidas saab nii kergesti teise inimese elust lahkuda? Vist sama kergesti, kui sinna sisenetakse? Juhus, mõned sõnad ja suhe ongi alanud. Juhus, mõned sõnad ja seesama suhe on lõppenud. Enne pole midagi. Isegi mitte kingitust, mida silmitsedes taga leinata kadunud tunnet. Nii naeruväärne, kui see ka poleks, ei ei ühtki välgumihklit, ühtki võtmehoidjat, ühtki salli, veel vähem fotot neist mõlemast või tema käega kirjutatud kirja. Mitte midagi. Fani jäi kauaks niimoodi lebama, päikeselaigud soojendamas, rinda ja kõhtu. Siis pööras ta pea vasakule. Linale asetatud kaabu polnud liikunud. Talle meenus, et selliseid asju ei tohi voodile panna. Loll ebausk nagu kartus redeli alt läbi minna või musta kassi kohata. Fan nii ei uskuda, vot sellist jama. Ta mõtles hoopis, et kõik see toimus kaabu pärast. Kas ta oskab aimata, et ta kaabu vallandas sellised sündmused? Fani püüdis manada silme ette mehe nägu, kelle eelmisel õhtul oli välja mõelnud seda võrratut, kallimat, kes oli kinkinud talle samasuguse kaabu, nagu tal endal oli ja lasknud sinna armastuse märgiks sisse graveerida. Fanny Markooni nimetähed. Ükski mees, keda ta tundis, poleks teinud sellist žesti. Ühelgi poleks olnud sellist elegantsi, sellist aplombi. Kas ta oli pikk, lühike või keskmist kasvu. Kas tal olid pruunid heledad või hallid juuksed. Ühtki nägu ei kerkinud silme ette. Ta oli valetanud nii nagu ta ammu polnud teinud. Ja see pettus toimis. Ühelgi hetkel ei paistnud Eluaar olema valmis teatama. Ma ei usu sind, saab valetad. Mõtte Fanny luiskab, ei mahtunud talle pähe. Mees polnud muuseas lugenud ka ühtki tema novelli, tõdes vanni ja siis meenus talle konkursi teema. Tõestisündinud lugu. Lugu Eduaariga oli lõppenud. Kaabu pärast. Sellest tuleb jutustada. Sellest hetkest alates, mil ta oli istunud Felix Slowly roa platsi väikese kohvikulaua taha jooksistas sulg väsimatult. Ta täitis roosa vihikulehekülgi oma ümara käekirjaga, kus iide peal olid väikesed nullikesed. Tekst jutustas lahkuminekust Eduaariga lollitamisest, kaabuga ja mitmekesistest, teda vallanud tunnetest. Kergendus, äng, kurbus, nostalgia. Peaaegu lõpuni jõudnud, kirjutas ta. Seda kaabut pole mulle enam vaja. Ta on oma rolli täitnud ja kuigi temas on minu nimetähed, otsustasin selle jätta kusagile linna. Jätta ka puu kusagile. Fanii näris sulepea otsa mõtte, sellisest romantilisest teost meeldis talle. Kaabu jätmine Pariisi enne rongile minekut lubaks tal jälle naasta reaalsusesse ja see väike ohver tooks ehk talle isegi õnne. Kahevahel olles tõstis ta pilgu oma vihikult ja nägi lähenemas mustlast koos tütrega. Fanny naeratas neile ja keeras pea ära. Ma ei taha midagi, ütles ta. Ma olen selgeltnägija, ma ennustan sulle tulevikku, teatas tõmmu naine, kelle juuksed olid punase rätiku alla sõlme seotud. Tal oli silmade vahel tätoveering ja alumise huule all joon. Ei, ma ei taha, kordas Fanny ikka veel naeratades. Ma tõesti ei taha. Siis aga langes ta pilk lapsele, kes silmitses teda veidral ilmel. Aga kuula siiski, mis ma sulle ütlen. Fanny raputas pead ja peitis käed ära. Naine pani oma tumeda parkunud käe kaabule, tõmbas kohe ära, just nagu oleks vilt teda kõrvetanud. See pole sinu oma segabu. Ta silmavaade oli muutunud tal naiskoguni hirm olevat. Ta lehvitas kätt, kaabu kohal. See on mehe oma. See mees on väga võimas, ütles ta risti ette lüües. Ei, sina ei tohi külastajaid tüüdata. Hüüdis halli habemega kelner. Laske tal olla, ütles nüüd Fanny. Ei saa lasta. Kena, preili, see siin on minu terrass ja ma ei taha selliseid asju. Kes see mees on, küsis Fanny. Sa tunned teda? Kõik tunnevad. Anne 20 franki ei anna selle eest kahtkümmet, franki 15. Ei, kahjuks ei anna. Jätke preili rahule. Mustlased taganesid kelneri ees, kes lahenes salvrätiga vehkides, otsekui püüaks kasse peletada. Nad jutustavad igasuguseid asju ja pärast pole külastajal enam rahakoti. Eelmisel nädalal just nii juhtus, torises ta. Fanny vaatas, kuidas mustlane ja tema tütar kadusid nurga taha. Saad tunnetada. Loll jutt, kuidas saab tunda rongist leitud kaabu omanikku? Ei tohi lasta end teksti lõpetamiselt kõrvale kallutada. See novell oleks kokkuvõte kaks ja pool aastat kestnud loole. Kui ta saab bäkki preemia, on see kõige ilusam tasu tema õnnetu armastuse eest. Tund ja veerand hiljem hakkas fan nii peaaegu uskuma, et huvitavad sündmused leiavad aset avalikes parkides. Sammud olid viinud ta Patinioolist välja kursselli bulvarile. Mon zoopargi võre värava taha. Ta sisenes ja möödus parkide tavaelustikust, mis koosneb peamiselt lastest ja vanuritest. Keskalleed palistavate pingiridade juures tuli talle mõte jätta kaabu siia. Neljas pink oli tühi. Ta asetas peakate sellele ja võttis ise teisel pool teed istet, et salamahti jälgida, mis toimub. Keegi ei olnud näinud tema toimetamist. Nüüd tuli vaid oodata. Ent ükski jalutaja ei peatunud ega heitnud isegi pilku üksildased mustale kaabule. Ta polnud enam kindel, kas seal romantilisel teol on mõtet. Kaabu kuulus ikkagi temale, seal olid sees isegi tema nimetähed ja kui hoolega järele mõelda, siis pole sel mingit tähtsust, kas ta loo lõpp vastab tõele või mitte. Ta oli juba püsti tõusmas, kui üks Texastes ja nahkjopes habemik pingi ees seisma jäi. Mees näis kõhklevad, taga võttis siiski istet. Ta kandis mustade raamidega ümmargusi prille ja näis olevat oma 60 aastat vana. Ta pööras peakaabu poole ja vaatas seda nii, nagu oleks tegemist vaikiva loomaga, kelle seal olemist ei saa kuidagi seletada. Ta sirutas käekaabu poole ja keeras selle ümber. Siis tõstis ta selle ootamatult nina alla ja näis peakatet nuusutavat. Ta naeratas ja vaatas kella, tõusis püsti, seisis kaabu ees, kõhkles veidi, aga sirutas siis käe kiiresti välja ja võttis kaabu kaasa. Fani jälgis teda silmadega, mees hoidis kaabud käes ega pannud seda pähe. Seejärel kadus ta pargi värava taha. Fanny võttis sulepea ja kirjutas. Halli habemega mees võttis kaabu kaasa. Seejärel haaras teda kohutav väsimus. Vist alles sellel hetkel sai ta tõeliselt aru, et on Eduaari maha jätnud. Ta pea käis ringi, aga tal polnud jõudu seda oma novelli enam kirja panna ning ta tõusis ja hakkas astuma mööda sama teed, mida mööda mees oli kaabu minema viinud. Ta läks sepis väravast välja ja peatus kõnniteel. See mees on väga võimas, oli mustlane öelnud risti ette lüües sa tunnetada. Kõik tunnevad. Fan, nii ei suutnud silmi lahti rebida lõdval Observa törilt, mis oli esireas ajaleheputka riiulil. Kaanepildil oli François mitteraan, punane sall kaelas, tume mantel seljas ja must kaabu peas. Tal läbitungiv pilk sihtis otse objektiivi, aga fännil oli tunne, et president vaatab just teda. Sitsiilia sidrun, Bergamat, laim, mandariin, küpress, basiilik, kadakamari köömen, sandlipuu, valge muskus, Ylang, Ylang. Ja vanill Pier Aslan oli tuvastanud Annikutaali 1981. aasta parfüümi lõõd Adrian. Aga sellel kaabul oli ka teise hilisema parfüümi lõhn. Bergamoti roosa jasmiin, suitsuputk vanill iiris ja Don kauad. Jäär võiks teise parfüümi koostisaineid loendada edaspidi ja tagurpidi. Need moodustasid müütilise parfüümi Solstis tema parfüümi. Selle autor oli tema jäär Aslan nina. Ta poleks kuidagi suutnud öelda, miks ta selle kaabu kaasa võttis. Juba tükk aega ei püüdnud selgitada oma veidraid tegusid, mis sageli ajasid ta enda täielikku segadusse. Ta tõstis kaabu jälle nina alla, seal oli kindlasti kaks parfüümi. Looda adrean meestele ja Solstis naistele. Lõdve Adrian oli tugevamini vildi kiudude vahele kinnitunud. Solstis suutis vaevu temaga võistelda. Pier Aslaan, kes polnud kaheksa aasta jooksul midagi loonud, ei viibinud mon zoopargis juhuslikult. Juba viis aastat oli tal kombeks siin igal nädalal veerand tundi üksi jalutada. Kui ta läks oma psühhoanalüütiku doktor Fremenbergi juurde. Juba viis aastat, loovutas Pier igal nädalal 600 franki üsna vastiku protseduuri eest. Vähem kui 10 minuti pärast pidi järjekordne vaikimise seanss pihta hakkama. Fremenberg ei rääkinud peaaegu midagi. Veendunud Froidistina kasutas ta vabade assotsiatsioonide meetodit kuulamise tehnikat, mis jätab vahel patsiendile mulje, et analüütik mõtleb muudele asjadele või on koguni tukkuma jäänud. Seansi algusest oli möödunud 10 minutit. Pierr lebas Napoleon kolmandas stiilis rohelises ametiga kaetud diivanil ja vaatas nagu tavaliselt aafrika puusliku, mis asetses vasakul akna kõrval nišis. Tumedast puust figuur kujutas meest, kel oli pikk nägu nagu muugi karjal ja kelle ebanormaalselt väikest keha kaunistas püstine peenis. Punktallikast tuleva valguse tõttu oli kuju vari nishi seinal palju suurem. Premenberg armastas primitiivset kunstikujukesi kultusesemeid, keppe. Tema kirjutuslaual oli kümmekond puuskulptuuri, mis aegade alguses olid nikerdatud maagiliste jubedate riituste tarbeks. Moodsad, roostevabast terasest või mustast pleksiklaasist soklid aitasid neid trofeesid eksponeerida. Bjäärile olid need kontekstist välja kistud objektid alati tundunud hirmuäratavate na. Asi polnud mitte esemetes endis, vaid nende paiknemises rämbrandi tänava, Hausmanni maja kodanlikus korteris, mis tekitas võõristust. Nad näisid kannatavat ja seeläbi kandvat tuhandeid needusi. Tema poeg Erik, keda huvitasid vaid rula ja top 50, oleks selle kohta öelnud jube. Jäär mõtles, et pojal on õigus, kui premenberg kergelt köhatas, enne kui vaikus jälle maad võttis. Kui need vaikimise visiidid algasid, olib jäär püüdnud südant puistata. Sa lähed sinna selleks, et temaga rääkida, oli naine talle öelnud. Räägi, räägi kõigest, mis ei laabu. Niisiis, PR rääkis lugusid parfüümidest, mis ei õnnestunud nootidest, mida ta kuidagi ei suutnud määratleda eriti sellest, mida ta nimetas ingli noodiks saades inspiratsiooni ingliosast vanast veini ja konjakit täiesti avamata pudelist kadunud senti liitritest mis on aurunud läbi korgi vahel isegi läbi vaha. Inglinoot oli Bjääri jaoks midagi, mida on võimalik tunda parfüümi nuusutades, aga mis ei kuulu üldse selle koostisesse. Seda koostisosa ei kirjeldata kusagil. Ta on olemas ilma olemas, olemata. Peri pistimused kohtasid hauavaikust. Pettunud selles, et tema elukutsega seonduv ei ärata mingit huvi, katsetas ta teist lähenemist oma paarisuhtest rääkimist. Ta alustas naisest ester Cervitzist kuulsast Bachile spetsialiseerunud pianistist, kes rändab kontserte andes mööda ilma ester kärvitzi nägu ja rohelised silmad pakkusid huvi mitte ainult muusikaajakirjadele. Teda võis näha hällis Võugis lasega Rooma daamis Vanity Fair is isegi egoistis, kus prits oli teinud surematuks tema klaveri ees ristatud käed. Ka need südame puistamised sumbusid nätskes vaikusesse. Järgmistel nädalatel rääkis ta oma varasest lapsepõlvest ja sellest, kuidas ta avastas lõhnad vanaisa Lõuna-Prantsusmaal asuvas köögiviljaaias. Analüütiku huvi ei äratanud ei lömastatud tomatilehtede kirbe lõhn ega mündi mahe, kõikjale tungiv aroom. Fremenberg ei vaevunud reageerima ka siis, kui ta rääkis oma pojast ergist ja murest tema tuleviku pärast. Kolme ja poole kuu jooksul polnud ta kuulnud oma analüütiku hääle kõla, sest Fremberg piirdus patsiendi saabudes vaid tagasihoidliku käesurumise ja tumma pea noogutusega. Ei ühtki sõna ei tere ega head aega. Seansi lõpus. 500 frangine koos 100 frangisega tekitasid Frembergi silmade vahele mureliku korru. Otsekui oleks tegemist piinarika rituaaliga, millega tal tuleb leppida. Ühel päeval läks Aslan seansile väga vastumeelselt ja heitis nägu krimpsutades diivanile. Ma hoiatan teid, magasin öösel halvasti, alustas ta. Kabinetivaikust, katkestas tõsine hääl. Äkin, nägite und. Ja Bjäärile tundus, nagu oleks küsimuse esitanud mõni ülemkelner, kes pakub magustoitu sellise aupaklikkusega autoriteediga, et inimene, kelle poole pöördutakse, peab otsustama nii kiiresti kui võimalik. Jutustas oma koleda unenäo lihasööjatest taimedest, mis kasvasid välja naise klaverist ja ronisid mööda korterit kuni parfüümi orelini. Nende oksad ja lehed ajasid ümber kõik hinnalised flakoonid. Kuni üks maha kukkus. See läks katki, aga Pier ei tundnud mingit lõhna. Ta korjas killud üles ja nuusutas ei midagi. Siis avasta teised ja nägi, et kõigis on vaid vesi. Lihasööja taim hakkas veritsema ja närtsinud põrandale vajuma. Jääri haaras seletamatu hirm. Ta peab selle taime päästma, muidu põleb korter maha. Ta ärkas, kui kuulist tuld praksuvad. Oma kabineti ukse taga. Lõpetanu tunneb näolist jutlustamise, vaatas ta premenbergi poole, kes tegi Mont Blanc maistors tükiga vihikusse viimased märkmed. Ta nägu oli rõõmus ja ta peaaegu naeratas. Juba kaua polnud Pier kellelegi nii palju rõõmu valmistanud ja ta tuju paranes. Näed nüüd, Fremenberg on iseäralik, kõik räägivad seda, aga ta on väga hea. Terapeut aitab sind. Sul on parem. Mõne nädala pärast jätkusid vaikimise seansid. Bear polnud unes midagi näinud, ta tundis end süüdlasena, petab niimoodi oma analüütikut diivanil lebades Taiusta Fremonbergi etteheitvalt kohalolekut. Tagasiminek algusesse viis ta üha suuremasse kurvameelsus. Pettumus oli peri jaoks kõige koledam sõna ja nüüd oli ta veendunud, et on ise selle väljendi füüsiline kehastus. See oli tema prantsuse parfüümi kunsti särav lootus, kes 19. ja 44. eluaasta vahel oli läbinud oma karjääri kõik etapid. Ta oli laborandi seisusest tõusnud vähem kui kolme aastaga ninaks rabades partnerid segude julgusega ja entsüklopeedilise lõhna. Mäluga. Ta oli võimeline tuvastama ja määratlema üle 10000 lõhna ning loonud lausa uue keele nende nimetamiseks tõelise isikliku, esperanto. Videvikus plaažil kuivanud vetikatega. Ta oli loonud seitse parfüümi, siis aga ta kujutlusvõime kuhtus. See valmistas pettumuse pettumuse tellijatele, kelle meelest Solstissi Alba ja Seraaži looja oli minetanud geniaalsuse pettumusega naisele, kes pidi taluma kummitusliku mehe uitamist magamistoa ja elutoa vahel. Ennekõike oli agab jäär pettunud iseendas. Kaubamärkide omanikud, kes vanasti maksid hiigelsummasid võimaluse eest tema prooviribade kohale kummarduda ütlesid, et tegemist on talendikriisiga, mis läheb mööda. Aga ei läinud. Kaheksa aasta jooksul polnud tal midagi loonud ja keegi ei uskunud temasse. Jäär Aslan oli minevik, teda polnud enam. Et oma analüütikuga häid suhteid hoida, leiutas Bear vahel mõne unenäo. Tal polnud visiidile eelnevast ööst midagi meeles, aga ta esitas freenbergile mõned pöörase loo. Viimane kord leiutas ta selleks tarbeks lillakashalli nahkhiire, kes lendas mööda koobast ja põrkus vastu juute riidest kott, et mis olid täis mädanenud roosilehti. Frevemberg oli rahul. Mõnel harvaesinevale korral oli tal tahtmine analüütikule vastu vahtimist virutada või ta mõne siivutu fetišiga uimaseks lüüa. Sedapuhku ei tulnud talle diivanile heites ühtki mõtet. Ta oli pannud kaabu oma reitele ja silitas seda tasakesi, et aega viita. Sõrmede korduv liikumine vildil äratas temas kujutluspildi lapsepõlvest. Aladdin hõõrus oma õlilampi, et sealt ilmuks hea vaim, kes asuks tema soove täitma. Võib-olla see mõte seoses pargis leitud kaabuga huvitaks Fremenbergi. Ta otsustas siiski analüütikule sellest mitte rääkida. Aslan tuletas eemaldudes meelde oma kõige esimest kaabud kitsaste servadega halli viltkübarat, mille ta oli ostnud Harrotsist 1967. aastal. Selle peakate omandamine oli seotud elava stseeniga tema ja tonnikordise vahel. Näitleja oli selle pannud teiste hulka, kust tema selle omakorda võttis. Donikaartis protesteeris ja teatas, et tahab seda osta, aga tema oli järeleandmatu. See kaabu oli laua peal ja kui näitleja seda osta kavatses, oleks ta pidanud seda käes hoidma. Tegevus arenes osakonna juhataja mureliku pilgu all, kes püüdis staari ees vabandada ega teadnud, kuidas olukorda lahendada. Kõnealust kaabut oli poes vaid üks eksemplar. Tülli muutus farsiks, kui kördis Aslan käisid kordamööda peegli ees vaatamas, kummale peakate paremini sobib. Definetely ütles näitleja ulatas kaabu suuremeelse žesti kaaslaanile. Bear ei tahtnud võlgu jääda, tormas ilutoodete osakonda, ostis parfüümi, mille lõhna oli näitlejal tuvastanud ja kinkis selle talle. Äsja säin Gozin fresh. Nüüd oleme tasa, ütles ta ja kergitas hüvastijätumärgiks kaabut. Palju aastaid hiljem kohtadest ja näitlejad Los Angeleses ühel skaalal. Jõhe häpp, Nestor, nõus, kuulis ta enda selja taga häält ja mõlemad meenutasid suure mõnuga stseeni. Härrad, siis. Sel eluperioodil käis Pier sageli seltskonnas, mida tõestavad ka fotod. Tal oli seljas smoking, lill, paugus ja Ester kandis pikki kleite, mis oli järele jäänud sellest elegantsust mitte midagi. Ta laskis juba kuus aastat tagasi habeme pikaks kasvada, kärpis seda iga kolme kuu tagant ja laitmatute antrat siit. Hallide ülikondade asemel kandis ta vana kulunud nahkjopet mis oleks kõlvanud pargi aednikele. Kõige sügavama depressiooni ajal otsustas ta oma riietes korda luua. See osutus radikaalseks. Päästearmee sai ülikonnad, palitud pintsakud ja kaabud, mis mõnede jaoks näisid kulunud, aga teiste jaoks kandmiskõlblikud. Ainuke ese, mida Bear oleks tahtnud alles hoida, oli tonigartise kaabu. Aga selle oli ta mõne aasta eest.