Ajarändur, nii oleks meil teda ehk kõige sobivam nimetada, oli pühendamas meid salapärastesse asjadesse. Tema hallid silmad vilasid ja hiilgasid tema harilikult kahvatu nägu, hõõgus vaimustusest. Kaminas põles ere tuli ning hõbedastes liilia õitest kumav mahegaasilambi valgus pani klaaskuplit sädelema ja välgatas vastu meie prilli klaasidelt. Meie toolid, muide tema leiutatud mitte lihtsalt ei kandnud meie kehade raskust, vaid lausa embasid ja kaisutasid. Meid. Oli selline suurepärane lõunasöögi järgne meeleolu, mil mõtted liiguvad nõtkelt ja eelarvamuste kammitsais vabana. Ning siis ta meile asjast rääkiski kõhna nimetissõrmega pidevalt õhku joonistades. Meiega istusime ja imetlesime laisalt tema agarus ja vaimukat loogikat, millega ta oma mõistusevastast nagu meile siis näis. Teooriat arendas. Kuulake mind nüüd hoolikalt, ma olen sunnitud ümber lükkama paar üldtuntud tõde, näiteks geomeetria, mida teile koolis õpetati, põhineb vale arusaamadel. Nagu liiga lai teema, et selle kallale asuda, torkas härra lõuapuu, sõnakas punapäine mees. Ega ma palugi teil nõustuda väidetega, millel pole mõistlikke põhjendusi. Muidugi te teate, et matemaatilisele joonel puudub läbimõõt, järelikult teda tegelikkuses ei eksisteeri. Teie õppisite seda koolis. Nõndasamuti puudub matemaatilisele tasapinnalt paksus. Need kaks on tegelikult vaid mõisted. Selge see, möönis psühholoog. Kuid kuup, millel puudub pikkus, laius ja kõrgus ei saa eksisteerida. Sellega ma pole päri, vaidles lõuapuu vastu. Iga tahke keha on olemas, kui tal on kolm mõõdet. Igal reaalsel esemel, nii arvab enamik inimesi. Aga mõelge järele, kas me võime rääkida hetkelisest kuubist. Nüüd ma ei mõista, imestas lõuapuu. Kas saab olemas olla kuup, mis hetkegi ei kesta? Lõuapuu jäi mõttesse. Mõistagi jätkas ajarändur peab kehal olema neli mõõdet. Pikkus, laius, kõrgus ja kestus. Kuid tänu oma küündimatusele, nagu ma teile kohe seletan, kaldume seda tõsiasja tähelepanuta jätma. Tegelikult on olemas neli mõõdet, millest kolme kutsume ruumi tasanditaks, neljandad taga ajaks. Ometigi kipume viimati mainitud mõõdet lahutama kolmest esimesest sest juhtumisi on seatud nii, et meie teadvus liigub sünnist kuni surmani ühesuunaliselt ja katkendlikult mööda toda viimati nimetatud mõõdet. Aga kui aeg, ütles arst ise ainiti kaminas põlevat söetüki vahtides on vaid ruumi neljas mõõde, miks siis seda alati millekski erinevaks on peetud ja miks ei saame liikuda ajas niisamuti nagu ruumi mõõtmeid pidi. Ajarändur muheles. Aga kas te olete kindel, et me ruumis nii väga vabalt liikuda saame? Me võime minna paremale või vasakule edasi või tagasi? Seda on inimene alati võinud, ent üles või alla. Eks me ei piira ju raskusjõud. Mitte päriselt, väitis arst. On olemas õhupallid. Aga enne õhupallide leiutamist polnud inimesel, kui jätta kõrvale lihasjõu abil hüppamine ja maastiku ebatasasused kuidagi võimalik ülespoole suunduda. Mingil määral ikkagi sai üles ja alla liikuda, vaidles arst vastu. Palju, palju hõlpsamini alla, kui üles end ajas, pole ju üldse võimalik liikuda. Kuidas ikka käesolevast hetkest jalga lased? Mu kallis härra, just sellest ei exitigi. Terve maailm eksib. Me lahkume pidevalt käesolevast hetkest. Vaim kui meie kujutaja mõõtmeteta olelusvorm liigub muutumatu kiirusega hällist hauani. Kui me tekiksime 50 miili kõrgusel maapinnast, kukuksime just niimoodi allapoole. Vahe on, selles, sekkus psühholoog, et ruumis võib ringi liikuda ajas, aga mitte. Selles ongi minu suure avastuse iva, teatas ajarändur. Muuseas teeksite väites, et ajas ei saa ringi liikuda. Näiteks kui ma annan vaimusilma ette mõne mööda läinud juhtuni, liigun ma tagasi selle juhtumi toimumise aega. Kõrvaltvaatajale näin ma hajameelsena, sest rändasin ajas korraks tagasi. Muidugi pole meil vahendeid, et sinna kuitahes kauaks pidama jääda. Nii nagu kuue jala kõrgusele karanud metslane või metsloom ei saa seal püsida. Kuid selles osas annab tsiviliseeritud inimene metslasele silmad ette. Inimene võib raskusjõudu trotsides tõusta õhupalliga üles ja miks ei võiks ta jõuda selleni, et oskab peatada või kiirendada oma kulgu, pikki ajamõõdet või isegi ringi pöörata ja tagasi sõita. Juba ammu sündis mu peas ähmane idee sõidukist, mis sõidaks läbi aja. Hüüatas verinoormees, mis sõidaks nii ruumis kui ka ajas sinnapoole, kuhu juht soovib. Nüüd vallandus isand lõuapuu poolt naer. Aga ma olen jõudnud juba katsetusteni, ütles ajarändur. Ajaloolastele oleks riis tõeline avastus, märkis psühholoog. Võib näiteks sõita minevikku ja kontrollida, kas praeguse aja teadmised heistingsi lahingu kohta aastal 1066 ikka vastavad tõele. Kas sa ei karda seal tähelepanu äratada, küsis arst. Meie esivanemad ei pidanud aia segajahist suurt lugu. Või võtame tulevikuvaimustus taas verinoormees. Võiks ju investeerida kogu oma raha, jätta see intressi kandva ja kiirustada tulevikku. Ja leida sealt eest räige kommunistliku korraga ühiskonna lõõpisin, mina. Pagan võtku kõiki neid, teie tobedaid teooriaid, pahandas psühholoog. Seda minagi, sestap ei kõnelenud asjast kellelegi, enne, kui Te rääkisite. Katsetustest hüüatasin mina. Kas te kavatsete seda tõestada? Ajarändur naeratas järgemööda meile kõigile, siis sammus ta käed sügaval püksitaskus ja ebamäärane naeratus endiselt huulil, rutamata toast välja. Kuulsime ta tuhvlid mööda pikki koridori alla laboratooriumi poole lohisemas. Psühholoog vaatas meile otsa. Huvitav, mis värk tal seal on? Kindlasti saame nüüd mingit hookuspookust näha, arvas arst ning lõuapuu püüdis vesta lugu kellestki soola puhujast, keda oli kohanud, kuid sissejuhatusest kaugemale ei jõudnudki, sest ajarändur tuli tagasi. Ese, mida ta käes hoidis, kujutas endast sädelevat metallsõrestiku vaevalt väikesest kellast suuremat väga peent kätetööd. See näis muuhulgas sisaldavat elevandiluust osi ja mingit kristalliliste läbipaistvate materjali. Siit oma jutustust jätkates pean ma rangelt juhinduma faktidest, sest järgnenu kui mitte võtta tõsiselt ajaränduri seletusi, oli täiesti arusaamatu. Ta haaras ühe laudadest, mis asetsesid hajali üle kogu ruumi ja tõstis selle küdema kaminate, nõnda et kaks lauajalga jäid kamina vaibale. Ta pani aparaadi lauale, tõmbas tooli lähemale ning võttis istet. Ainus ese laual. Peale aparaadi oli varjuga lamp, mille ere valgus pani seadeldise kiiskama. Lisaks põles toas oma tosin küünalt kaks kaminasimsile messingist, küünlajalgades ja terve hulk seintel. Nii et ruum oli lausa pimestavalt valge. Mina istusin madalal jalapingil tulele kõige lähemal. Pinki laua poole nihutades sattusin peaaegu ajaränduri ja kamine vahele. Lõuapuu istus ajaränduri selja taga ja piidlas üle õla. Arst nägi ajarändurid paremalt poolt, psühholoog vasakult. Verinoormees seisis psühholoogi taga. Kõik me olime erksalt valvel. Minu arust on uskumatu, et niisugustes tingimustes saanuks kuitahes peenelt kavandatud ja osavalt sooritatud trikiga meid haneks tõmmata. Ajarändur vaatas esiteks meid siis aparaati. Ja nüüd küsis psühholoog. See väike riistapuu, rääkis ajarändur, küünarnukid laual ja käed masina kohal koos on kõigest mudel. See on mu ajas sõitva masina kavand. Te näete, et on veidralt vildakas ja et tal on salapärane ebamaiselt sätendav kang. Ta sihtis kangi sõrmega. Siin on tal üks väike valge hoob. Siin veel üks arst kergitas end toolilt, et uurida seadeldist lähemalt. Nii ilusti tehtud, tunnistas ta. Ma ehitasin seda kaks aastat, kostis ajarändur. Pange nüüd tähele, kui seda hooba tõmmata. Liugleb masin tulevikku. See teine on aga tagurpidi käiguhoob. Too sadul on aja rändaja iste. Kui ma nüüd seda hooba tõmban, võtab masin paigalt. Ta kaob kui udu tulevasse aega ja haihtub siit laualt. Uurige nüüd seda veel hoolega uurikaga lauda, veendumaks, et ma teile vingerpussi ei mängi. Ma ei taha mudelit ära raisata ja kuulda pärast, et mind peetakse petiseks. Pisut aega valitses vaikus. Psühholoog tahtis mulle nagu midagi öelda, ainult mõtles ümber. Siis liikus ajaränduri sõrm kangi poole. Äkki ütles ta, ei, andke mulle oma käsi. Psühholoogi poole pöördudes haaras ta teise käe ja käskis tal nimetissõrme välja sirutada. Seega saatis hoopis psühholoog ajamasina mudeli lõputule teekonnale. Olen täiesti kindel, et tegu ei olnud trikiga. Nägime kõik, kuidas kang pöördus. Tekkis tuuletõmbus. Lambi leek lõi Hubisema üks küünal, kaminasimsile kustus väike masin, aga hakkas ühtäkki Murrina pöörlema, muutudes aina ähmasemaks. Nägi umbes sekundi vältel välja kui mingi lummutis, kuid tuhmilt läikiva Messingi ja elevandiluupööris. Ja läinud ta oligi. Kui lamp välja arvata, oli laud tühiliivu, valitses vaikus. Siis hakkas lõuapuu vanduma. Psühholoogia ärkas tardumusest ja kiikas kiire liigutusega laua alla. Seepeale puhkes ajarändur lõbusalt naerma. Noh ja nüüd matkista psühholoogi. Siis tõusis ta laua tagant, läks kaminal seisva tubakatoosi manu ning hakkas selg meie poole piipu toppima. Meiega vahtisime juhmilt üksteisele otsa. Kuulge, teie hüüdis siis arst. Kas te tõesti võtate seda tõsiselt? Kas te tõesti usute, et see aparaat sõitis teisi aega? Sõitis muidugi vastast Birdu kaminaleegis süütama kummardunud ajarändur. Seejärel pööras ta piipu läitis ringi ning vaatas psühholoogil otsa. Enamgi veel, mul on ka suur masin peaaegu valmis. Seal ta viipas laboratooriumi suunas. Niipea kui olen ta sõidukorda seadnud, kavatsen ise reisima minna. Arvan, et tol korral mitte keegi meist ajarändurid suurt ei uskunud. Ajarändur kuulus selliste meeste kilda, kes on liiga nupukad, et neid uskuda. Teda näis olevat võimatu läbi näha. Alati jäi mulje, et avala otsekohesuse taga varjab ta parajat annust kavalust ja riiklikust. Kui näiteks lõuapuu oleks seda seadeldist tutvustanud ja samade sõnadega asja selgitanud, siis talle oleksime hoopistükkis vähem umbusku avaldanud. Iga mats võttis lõuapuud tõsiselt. See tulenes tema loomusest. Aga ajarändur oli pehmelt öeldes pisut isemeelne ja me ei usaldanud teda saavutusi, mis teinuksid kuulsaks temast vähem aruka mehe võeti tema puhul järjekordse krutskina. Pole hea asjadega liiga hõlpsasti hakkama saada. Lugupeetud isandad, kes küll Temastki lugu pidasid, tundsid end temaga kokku puutudes ebakindlalt. Nad vist aimasid, et temaga suhteid sõlmides riskiksid nad oma hea nimega samal moel kui portselanikaupmees, kes tooks oma poodi elevandi. Järgmisel neljapäeval sõitsin ma taas Richmondi ning kuna jäin tulekuga hilja peale, leidsin võõraste toast eest juba neli-viis meest. Arst seisis kamina ees paberileht ühes Kell teises käes. Otsisin pilguga ajarändurit ja kell on pool kaheksa, ütles arst. Hakkame parem õhtust sööma, kus siis meie võõrustaja on? Pärisin ma, kas te tulite alles praegu? Asi on lausa salapärane, ta olla kahjuks hõivatud. Selles kirjas palub ta õhtusöögiga peale hakata, kui ta seitsmeks veel tagasi pole. Lubab kõike pärastpoole selgitada. Pole mõtet lasta õhtusöögil raisku minna, arvas ühe tuntud Päevalehe toimetaja. Seepeale helistas arst kella. Peale minu ja arsti oli psühholoog ainus, kes oli eelmisest õhtusöögist osa võtnud. Nüüd olid kohal veel keegi ajakirjanik härra lünk ja üks häbelik habemega mees, keda ma ei tundnud ja kes minu mäletamist mööda ei lausunud kogu õhtu jooksul musta ega valget. Õhtulauas juureldi pisut ajaränduri äraoleku üle ja mina tähendasin poolnaljatamisi, et juuda kolab ajas ringi. Toimetaja palus öeldut selgitada. Selle ülesande võttis endale psühholoog, kes andis täieliku ülevaate kavalayst, targutusist ja hookusfookusest, mille tunnistajaks olime nädala eest olnud. Ta oli parasjagu täies jutuhoos, kui koridori uks pikkamisi ja hääletult avanes. Mina istusin näoga ukse poole ja nägin teda esimesena. Tere, hõikasin ma lõpuks ometi. Kui uks veelgi laiemalt avanes, nägime enda ees ajarändurit. Hüüatasin jahmatusest. Taevas appi, mees, mis teiega juhtunud on? Hüüdis arst, kes teda järgmisena nägi. Kogu laudkunud pöördus ukse poole. Ajarändur nägi vapustav välja, mantel seljas oli tolmune ja määrdunud ja kuni varrukate nii mingi rohelise ollusega koos juuksed olid sassis ning mulle paistis, et hallimad kui enne tuli see siis tolmust ja mustusest või olid nad tal täiesti värvi kaotanud. Ta nägu oli tontlikult valge. Lõual ilutses pruun, poolenisti paranenud arm. Ta nägi välja räsitud ja kurnatud, otsekui oleks läbi elanud koledaid kannatusi. Viivu kõhkles ta nagu valgusest pimestatuna uksel. Siis astus tuppa. Ta kõndis longates, vahtisime teda vaikuses oodates eta kõnelema hakkaks. Ta ei lausunud sõnagi, astus vaid valuliselt laua juurde ja viipas veini suunas. Toimetaja valas klaasi šampanjat ning lükkas selle tema poole. Ta tühjendas klaasi sellest naistel parem hakkavat, sest ta vaatas ringi ja tema näole levis vana tuttav naeratus. Mees, kus te olete olnud? Küsis arst. Naised ajaränduri kuulnud. Ärge laske end minust segada, ütles ta kuidagi kogeldes. Minuga on kõik korras. Ta nakatas, sirutas oma klaasi uuesti täitmiseks ja tühjendas selle taas ühe sõõmuga. Kui hea. Ta silmad lõid särama ja näkku ilmus veidi värvi. Ta pilk libises mingi tuima kergendusele üle meie nägude ning seejärel läbi kogu sooja toa. Siis hakkas ta taas rääkima tema hääles kajastunuks, nagu ikka veel läbitud tee raskus. Ma lähen nüüd pesema ja riietuma, siis tulen uuesti alla, et kõike selgitada. Olge head, jätke mulle veidi lambaliha, mul käivad kanged neelud tüki liha järele. Ta vaatas üle lauatoimetaja poole tooli siin harv külaline. Ja avaldas lootust, et tolle käsi käib hästi. Toimetajal kippusid küsimused keelele, kuid ajarändur ütles. Varsti räägin pikemalt. Ma näen praegu nor välja. Olen varsti valmis. Ta pani klaasi lauale ja suundus trepikoja ukse poole. Taas täheldasin ma, kui jõuetult ta jalgu järele veab ning end toolilt kergitades nägin. Ta jalalabasid. Tal polnud jalas muudkui räbaldunud, vereplekkisid sokid. Siis sulgus uks ta järel. Mõtlesin juba talle järgneda, sest mäletasin varasemast ajast, et ajarändur põlgab kometi mängimist. Mu mõtted valgusid pisut laiali. Väljapaistva teadlase kummaline käitumine, kuulsin kellelegi pidulikku häält. See oli toimetaja, kes harjumuspäraselt otsis juba artiklile pealkirja. Tema hääl tõi mu tagasi valgusküllase söögilaua äärde. Mis komet see oli päris ajakirjanik, kas ta käis näiteringis kerjus mängimas või ei saa aru? Tabasin psühholoogi pilgu ja mõistsin ta ilmest, et too arvab asjast sama, mida minagi. Kujutlesin ajarändurit vaevaliselt trepist üles liipamas. Vaevalt et keegi teine peale minu ta lonkamist märkas. Esimesena toimus üllatusest arst, kes helistas kella, et toodaks soe toit. Mühatades kummardus toimetaja taldriku kohale ja ka vaikiv mees järgi seda eeskuju. Õhtusöök jätkus. Vestlus käis erutatud häälil edasi, aeg-ajalt katkestasid seda tähendusrikkad, pausid. Siis läks toimetaja ühtäkki uudishimust lausa põlema. Kas meie sõber täiendab oma tagasihoidlike sissetulekuid pettuse teel või kannatab ta mingite komplekside all? Päris ta, eks siin ole vist mängus, ajamasin, ütlesin mina ning tutvustasin rahvale möödunud koosviibimisest pärit psühholoogi mõttearendust. Uued olijad ei varjanud oma umbusku. Kuidas ajas reisimine tal siis käib, kus ta ennast ajatolmuga nii kokku määris? Paradoksist püherdades seda teha ju ei saa, eks ole. Imestes toimetaja haaratuna, tollest Ideest hakkas ta juba pilapilti kavandama. Kas neil tuleviku inimestel üldse ongi riideid ja kas nad end kasivad ka? Ajakirjanik, kes samuti poleks lugu mingi hinna eest uskunud, ühines toimetajaga kogu loo naeruvääristamise. Nad mõlemad olid uue põlvkonna ajakirjanikud. Noored lõbusad löögivalmis mehed. Meie eri kirjasaatjal on ülehomses lehes teatada järgmist, ütles õieti lausa huilgas ajakirjanik parajasti siis, kui ajarändur tagasi tuli. Tal oli seljas tavaline õhturiietus. Miski peale kurnatud näoilme ei reetnud äsjast välimust. Mis oli mind nii vapustanud? Teate, hüüdis toimetaja lustlikult. Need sõbrad siin väidavad, et tulete tulevast nädalast. Öelge palun, ega okasroosike juba ärkama hakkab. Millised loosinumbrid järgmisel nädalal võidavad? Ajarändur istus sõnatult alla, valmis pandud kohale, näol tavapärane rahulik naeratus. Kus mu lamba tükon, küsis ta. Milline mõnu, üle hulga ja kahvel lihasse lüüa. Hakake oma seiklustega pihta, nõudis toimetaja. Põrgu, need seiklused, põrutas ajarändur. Ma tahan kõigepealt süüa, enne ei räägi ma midagi, kui mu veri jälle betooni sisaldab. Tänan teid veidi soolaga. Üks küsimus, ütlesin mina. Kas te käisite aja reisil? Ajarändur noogutas ja vastas täis suuga ja maksan teile otse reportaaži eest Schillingi rea pealt, lubas toimetaja. Ajarändur lükkas oma pokaali vaikiva mehe poole ja pani selle sõrmenipsuga helisema, mis peale vaikiv mees, kes aja rändurile üksisilmi otsa oli vahtinud, võpatas ja valas talle veini. Ülejäänud õhtusöök oli mõnutu. Ajarändur keskendus söömisele, tal oli tõeline hundiisu. Mis minusse puutub, siis kerkis mul keelele järjest uusi küsimusi ja usun, et teistel niisamuti. Ajakirjanik hakkas pinge maandamiseks vestma anekdoote. Arst suitsetas sigaretti ja piinles poolsuletud silmil ajarändurit. Vaikiv mees näis veelgi kohmetum, kui harilikult. Ta maitses kindlate vaheaegade tagant šampanjat, otsekui puutuks teiste närviline elevust temasse. Viimaks lükkas ajarändur taldriku eemale ja pööras pilgu meie poole. Pean teie ees vabandama, ütles ta. Mu kõht oli tõesti kole tühi. Mul on selja taga põrutavad elamused. Ta sirutas käe sigari järele ning eemaldas selle otsa. Aga minge parem suitsetamistuppa. See mustade taldrikute kohal rääkimiseks liiga pikk lugu. Helistanud lauast tõustes kella, juhatas ta meid kõrvalruumi. Ma ei taha teid täna veenma hakata, ma võin, jätkas ta, jutustada kõigest, mis minuga juhtus, kui te seda soovite, aga ainult siis, kui hoidute vahele segamast. Ma koguni väga tahan seda teile rääkida. Väga. See kõlab teile ehk muinasjutuna, mis sellest, see on tõde, iga sõna kõik otsast lõpuni. Veel täna kell neli olin ma oma laboratooriumis, aga sellest ajast alates olen elanud kaheksa päeva sellist päeva, mille sarnast ükski inimolend veel pole elanud. Ma olen vormist väljas, aga ma ei saa sõba silmale enne kui olen teile kõik ära rääkinud, siis lähen magama. Nõus. Nõus, kostis toimetaja ja me kõik kordasime kajana, nõus. Niiviisi alustas ajarändur oma jutustust, mille mina siinkohal edasi annan.